Mida saab välja lugeda fondiosaku hinna muutusest mõne kuu või aasta lõikes ja kas pensionikoguja peaks igapäevaselt silma peal hoidma tootlusel, kuludel või millelgi muul?

Ajaleht Postimees tundis huvi Tuleva pensionifondide käekäigu vastu ja Tuleva fondijuht Tõnu Pekk vastas. Hästi põhjalikult, sest meedia saab teha väga palju selleks, et aidata inimestel oma rahaasjade juhtimisel ettenägelikke ja läbinägelikke otsuseid teha. Leheruumi muidugi nii põhjalikule käsitlusele ei jätku. Loe Tõnu vastust täismahus. 

Ajakirjanik: Tuleva fondidel saab kuu lõpus aasta täis, aga vaatan, et teie fondide NAVid on endiselt miinuses (0,629 ja 0,630 versus 0,64 eurot). Palun väikest kommentaari selle kohta, miks see nii on. Te olete oma turunduse rajanud ainult valitsemistasudele, mis on küll tähtis, aga kas ei oleks mõistlik tunnistada, et ka tootlused on tähtsad, ilmselt ikkagi tähtsamad.

Selgitan põhjalikumalt ja panen viiteid ka juurde. Loodan, et on abiks.

Kas tootlus on kõige tähtsam?

Jah. Me Tulevas ainult tootlusele keskendumegi – pensionikogujale on peamine pikaajaline tootlus. (Teeme palju tööd selleks, et ka inimesed oleksid sellest teadlikud: vt kasvõi siin või siin)

Hea pensionifond loob eeldused selleks, et inimese varal oleks suurim tõenäosus kasvada võimalikult palju selleks päevaks kui ta pensionile läheb. Kõik muu on teisejärguline – turunduslikult võib olla fondivalitsejatel kiusatus keskenduda lühikeste perioodide tootlusele, fondiosaku hinna stabiilsena hoidmisele või mingile müstilisele “kvaliteedile”, millest pangad varem rääkida armastasid. Ma mõistan ka, et ajakirjanikuna on sul võimatu oodata 10-20-30 aastat – artikkel vajab kirjutamist. Aga pensionikoguja jaoks on lühiajaliste kõikumiste tähtsustamine segadust tekitav ja kahjulik. Miks? Sest maailmas on palju uuritud, mis pikaajalist tulemust parandab, ja on leitud, et katsed turgu ajastada ja hoida fondiosaku hinda stabiilsena reeglina pigem kahjustavad pikaajalist tulemust.

Küll on andmeanalüüs järjekindlalt toonud esile ühe asja, mis käib käsikäes investeerimisfondi pikaajalise tootlusega: see näitaja on fondi kulud. Maailma suurima analüüsimaja Morningstar uuringu tulemused on näiteks siin. Meelelahutuslikumat, aga väga tõsiseid maailmas tunnustatud investeerimiseksperte kokku toovat käsitlust võib ajaviiteks kuulata Freakonomicsi podcastina.

Tuleva investeerimisstrateegia lähtubki andmetest ja maailma juhtivate majandusteadlaste soovitustest. Me investeerime passiivselt ja hoiame kulud hästi madalal. Jagades investorite vara maailma suurimate ettevõtete ja valitsuste väärtpaberite vahel ja investeerides reeglipäraselt, on riskid hästi hajutatud. Hoides tasud madalal, loome oma investoritele edumaa teiste ees, kes võtavad kõrget tasu.

See edumaa on kindel. Maailmamajanduse käekäik pole meie kontrolli all ja väärtpaberiturud kõiguvad – millises rütmis täpselt, on ettearvamatu ja pole ka pikaajalisele investorile tähtis.  Aga kulud on selge suurus: mida rohkem läheb tasudeks, seda vähem jääb investorile tulust, mida tema raha turgudel teenib.

Mida lugeda välja fondiosaku hinna muutustest mõne kuu või ühe aasta jooksul?

Kahjuks ei saa lühiajalistest muutustest mingit infot selle kohta, kui palju sinu vara ühes või teises fondis pika aja vältel kasvada võiks. Sellepärast me Tulevas ka lühiajalistele kõikumistele tähelepanu ei pööra ega soovita ka oma investoritel seda teha.

Aga teeme korraks erandi. Vaatame näiteks nende investorite raha käekäiku möödunud aastal, kes valisid uue fondi märtsi, juuli või novembri lõpuks (ehk kelle osakud vahetati uude fondi vastavalt 2. mail, 01. septembril ja 02. jaanuaril).

Millises fondis läinuks nende rahal kõige paremini, kus halvemini?

Sellest tabelist ei anna paraku fondide headuse kohta mitte midagi välja lugeda. (Üleval on blogiposti tunnuspildiks ekraanipilt Pensionikeskuse kohustusliku kogumispensioni fondide osaku puhasväärtuse statistikast tänase, 7. märtsi seisuga – ka see tabel räägib peamiselt sellest, et fondiosakute väärtus kõigub, mitte sellest, kui hästi meie rahal läheb – toim.) 

Ma saan aru, et fondivalitsejate turundustiimidele on hea tööriist rääkida oma fondi osaku hinna kasvust – kas siis 2002. aastast alates või mõnest muust suvaliselt valitud perioodist. Paraku ei anna osaku hinna muutus fondi investorile mingit infot selle kohta, kui palju tema teenis. Investorid tulevad fondi erinevatel ajahetkedel ja ostavad iga kuu osakuid juurde – sellisel viisil investeerides on dollar cost averaging (ostude ajas hajutamine) kõige parem strateegia. (Siit saab lähemalt lugeda, miks osaku puhasväärtuse muutus ei näita sinu tulu).

Jälle: sellepärast olemegi nii palju tähelepanu pööranud kuludele. See on ainus asi, mida me reaalselt mõjutada saame ja millel on tõestatud mõju pikaajalisele tootlusele. Mida madalamad on fondi kulud, seda suurema tõenäosusega tuleb parem pikaajaline tootlus.

Miks on Tuleva fondide NAV väiksem kui aprilli alguses?

Maailmaturud (mõõdetuna eurodes 73% MSCI ACWI ja 27% Bloomberg Barclays Global Aggregate võlakirjaindeksi järgi) on selle perioodi jooksul langenud ligi 2%. Meie fondid järgivad üsna täpselt maailmaturugu nii tõusudes kui langustes. See ongi passiivse investeerimise eesmärk.

Me võime sinuga pikalt arutleda selle üle, miks maailmaturg üles või alla läks – teen seda õlleklaasi juures hea meelega. Aga neid arvamusi on maailma finantsleheküljed täis ja ma ei usu, et minu oma siin sinu lugejatele midagi juurde annaks. Finantssektori töötajatel on raske nii endale kui klientidele tunnistada, et me ei tea, mida turg homme või ülehomme või aasta-paari jooksul teeb. Ükski Eesti fondijuht ei tea. Siin Tuleva eristubki: me ütleme ausalt, et ei tea. Küll aga oskame empiiriliste andmetega töötada ja toetuda paarile lihtsale seaduspärasusele, mis ka põhjaliku andmeanalüüsi järel tegelikult paika peavad: 1) ei ole head tootlust ilma volatiilsuseta, ja 2) mida madalamad kulud, seda parem lootus heale pikaajalisele tootlusele.

Mida Tuleva esimene tegevusaasta näitab?

Kahte väga olulist asja, mis on heaks uudiseks Eesti pensionikogujatele. Esiteks, indeksifondid on suutnud väga madalate kuludega teha täpselt seda, mida lubasime: saavutada tulemus, mis käib käsikäes väärtpaberituru keskmise ehk võrdlusindeksi liikumisega. Teiseks, Eestis on juba täna piisavalt teadlikke pensionikogujaid, tänu kellele on madala tasuga fondid jätkusuutlikud. Tuleva fondid on kasvanud oluliselt kiiremini kui lootsime ja see tähendab, et tulevikus saame tasud veelgi madalamaks.  

Üks asi veel – sa ütled oma küsimuses, et Tuleva on oma turunduse rajanud madalatele kuludele. Võibolla on see tähenärimine, aga rangelt võttes me Tulevas tegelikult turundust ei teegi. Nagu sa tead – meie tegevuse loogika on natuke teistsugune kui pankadel. Inimesed ise tulid kokku ja tegid omale sellise fondi, kus kolmveerand nende valitsemistasust ei lähe fondivalitseja emapanga kasumiks ega turundus- ja müügikuludeks. Meie põhieesmärk pole teenida omanikele kasumit, vaid maksimeerida pensionikogujate tulu – omanikud ise ongi pensionikogujad. See ei ole turundustrikk, vaid fundamentaalne erinevus. Me oleme ka liikmetega kokku leppinud, et teeme tööd selle nimel, et võimalikult paljudel Eesti inimestel oleks võimalik saada igast pensioniks säästetud eurost maksimaalne kasu. Teeme teavitustööd, et võimalikult palju inimesi leiaks üles madalate kuludega fondid ja püüame aidata ka riigil teha paremaid seadusi. Tuleva pensionifondid on täna juba jätkusuutlikud – aga nagu eespool ütlesin, on vahva, kui kasvame, sest siis saame kulud veel rohkem alla.

Läks veidi pikale, aga see teema on minu arvates väga oluline. Ajakirjandus mõjutab inimeste otsuseid väga ja tore oleks kui ka ajakirjanikud hakkaksid lõpuks tähelepanu pöörama fondide mõne kuu kõikumiste kõrval ka sellele, kuidas pensionikogujatel päriselt läheb. Kui jäi veel küsimusi või tahaksid edasi arutleda, anna palun märku!

Tõnu

Pensionifondide tasud on väljendatud esmapilgul tibatillukeste protsentidena – kuidas need aastatega sinu rahast kümneid tuhandeid eurosid saavad süüa? Selgitame näite varal.

Võtame näiteks Martini ja Sirli, kes on ühevanused ja teenivad ühepalju.

Vaatame, kui palju Martinil ja Sirlil täna ja tulevikus tasudele kulub. Esmalt tähelepanu: fonditasude võrdlemisel jälgi alati kogukulu ehk jooksvaid tasusid. Valitsemistasu on ainult üks osa kogukulust, mis sinu taskust igal aastal vahendajatele läheb. Tuleva on algusest peale võidelnud selle nimel, et kõik fondivalitsejad ütleksid selle näitaja ausalt ja keerutamata välja – jooksvaid tasusid saad nüüd võrrelda pensionikeskuse lehel.

Nii. Martin maksis eelmisel aastal teise pensionisambasse kogutud rahast tasudeks 1,22% ehk 122 eurot. Aasta lõpuks oli tal kohustusliku kogumispensioni kontol 9888 eurot. Kui tasudeks oleks läinud 0,5%, oleks Martinile jäänud ligikaudu 9950 eurot. Vahe on kõigest 72 eurot – vast ühe maitsva restorani-õhtusöögi jagu.

Tasude mõju on hiiliv.

See võibki jääda esimestel aastatel turu igapäevaste kõikumiste varjus märkamatuks, aga paisub aastatega hüppeliselt, sest Martini investeering kasvab – iga kuu läheb 6% ta palgast pensionifondi ja igal aastal läheb 1,22% rahast tasudeks ära. Ja iga euro, mis ta fondivalitsejale ära maksab, ei teeni tulevikus tulu.

Võrdleme, kui palju kulub Martinil elu jooksul tasudeks võrreldes Sirliga, kes vahetas aasta algul vana fondi madalate kuludega fondi vastu ja maksab edaspidi tasuks 0,5% aastas.

Sirlil kulub aastatega tasudele 24 000€, aga Martinil 54 000€

Viie aasta pärast, 35-ndaks sünnipäevaks on Martini seni kogutud varast kulunud tasudele üle 900 euro ja Sirlil alla 400 euro. Erinevus on kasvanud üle 500 euro. 45-aastaselt on Martin maksnud üle 3500 euro võrra rohkem kui Sirli. 55-aastaseks saades on vahe paisunud juba enam kui 11 000 euro suuruseks.

Sirlil kulub tasudele 30 000 eurot vähem

Pensionile mineku ajaks – 65ndaks eluaastaks – on Martin tasudeks ära maksnud üle 54 000 euro. Martinile endale koguneb selleks ajaks ligi 186 000 eurot. Sirli kogub oma pensionikontole sama ajaga ligi 216 000 eurot – 30 000 euro võrra rohkem! Teisisõnu, see väike erinevus tasudes – 1,22 protsenti aastas 0,5 protsendi asemel – läkski Martinile maksma kokku 30 000 eurot.

Mida pikem aeg, seda suurem on tasude mõju

Nii Sirli kui ka Martini pensionivara teenib liittulu.

Ainult et Martini vara kasvab aeglasemalt, sest kulud söövad igal aastal investeeringu väiksemaks.

Eeldasime arvutades, et Martini ja Sirli palk kasvab 3% protsenti aastas ja nende vara teenib turgudel tulu keskmiselt 5% aastas. Sellest lähevad siis tasud maha – kõrgema tasuga fondis jääb keskmiseks aastatootluseks pärast tasude mahaarvamist 3,78%, madalama tasuga fondis 4,5%.

Pea meeles, et päris elus me muidugi ei tea, milliseks turgude tootlus järgmistel kümnenditel kujuneb. Ja kahe fondi tootlus enne tasusid pole kunagi täpselt sama. Sellepärast ei saa keegi lubada, kui palju just sinule pensioniks koguneb.

Kuidas tegelik tulemus kujuneb?

Indeksifondidega nagu Tuleva on asi üsna lihtne. Neid juhivad investeerimisel kindlad reeglid ja nende tootlus on üldjuhul tasude võrra väiksem turu keskmisest (täpsemalt järgitava indeksi tootlusest).

Aktiivselt juhitud fondides on lugu keerulisem. Siin võib fondijuht targalt toimetades kasvatada investorite vara keskmisest rohkem, aga katsed turgu üle kavaldada võivad ka ebaõnnestuda.

Tasud lähevad igal juhul tulemusest maha.

Selliseid fondijuhte, kes järjekindlalt on suutnud saavutada nii hea tulemuse, et tootlus on turu keskmisest parem ka pärast tasude maha arvamist, on maailmas mõni üksik. Eesti pensionifondide juhtidest pole see seni kellelgi õnnestunud. Muidugi pole võimatu, et tulevikus siiski õnnestub.

Fonditasud on võimas pikaajalise tootlus ennustaja.

Fonditasud on võimas pikaajalise tootluse ennustaja, on leidnud maailma juhtiv analüüsikeskus Morningstar investeerimisfondide tulemusi süsteemselt uurides.

Faktid, mitte õnn

Peale kulude jälgimise ei ole analüütikud paraku leidnud ühtegi tõestatult toimivat tööriista, mis aitaks ennustada, milliseid fonde tulevikus edu võiks saata. Andmeanalüüs on hoopis näidanud, et mineviku-edu ei suurenda tõenäosust, et fondijuht võiks ka tulevikus häid tulemusi saavutada. Mõnes mõttes on see Eesti investoritele isegi hea uudis: pensionifondide äbarikud esimesed 15 aastat ei tohiks tähendada, et meie fondijuhtidel tulevikus rohkem õnne olla ei võiks.

Me Tulevas eelistame ikkagi lähtuda faktidest, mitte lootusest, et õnn pöördub. Teame, et paljudest asjadest, mis meie vara käekäiku mõjutavad, on kulude suurus ainus lihtsasti kontrollitav ja ennustatav suurus. Turgudel pole pole garantiisid ja Tuleval pole võlutrikke rikastumiseks. Aga kogudes madalate kuludega fondis, on meil teiste ees väike, kuid oluline edumaa. Meie avalehel on kalkulaator, mis näitab, kui palju tasud sinu pensionivarast ära võivad süüa.

Kasuta kalkulaatorit ja arvuta ise.

Kui riik sunnib inimesi teise pensionisambasse raha panema, peavad poliitikud ja ametnikud ka kaitsma inimeste huve. Aga kui poliitikud pensionikogujaid ei esinda, tuleb kogumine muuta vabatahtlikuks, leiab Tuleva asutaja Indrek Neivelt.

Indrek Neivelti päevakommentaari tekst Vikerraadio 13. veebruari Uudis+ saatest – tegu on loomulikult isikliku seisukohaga:

Viimasel ajal on ajakirjanduses palju kõnepinda leidnud meie pensionisüsteem ja ka meie madal sündimus. Sellesse diskussiooni on minu arvates toonud kõige rohkem värskeid tuuli Kristjan Järvan. Kõigepealt näitasid nad koos Raul Eametsaga arvude keeles, et laste kasvatamine on ühiskonna seisukohalt kõige tähtsam. Ühesõnaga nad tõestasid seda, mida me ju kõik intuitiivselt tunnetame. Aga vahetevahel on sellistest arvutustest kasu. Lisaks selgitas Kristjan Järvan nädalapäevad tagasi oma Eesti Päevalehe artiklis meie pensionisüsteemi jätkusuutmatust ja uue mõttena tõi diskussiooni fondi tootluse võrdlemise palgakasvuga.

Pensionifondide tootlusi tuleb võrrelda palgakasvuga

Tunnistan, et ka minule oli värskendav lugeda mõtet, et pensionifondi tootlusi tuleks võrrelda mitte ainult inflatsiooniga, vaid ka palgatõusuga. Olen seoses Tuleva pensioniühistuga viimasel kahel aastal pensioni teemadega palju tegelenud, aga selliselt ei olnud ma veel teemale lähenenud. See statistika on kõikidest eelnevatest veelgi karmim ja seab meie pensionifondid veelgi halvemasse valgusesse. Alates kohustusliku kogumispensioni loomisest on pensionifondide tootlused jäänud palkade kasvule alla keskmiselt 5% aastas. Ja kui me usume Rahandusministeeriumi prognoose, siis ka edaspidi ületab palgakasv inflatsiooni üle kahe korra.

Statistika on veelgi karmim ja seab meie pensionifondid veelgi halvemasse valgusesse. Tootlused on jäänud palkade kasvule alla keskmiselt 5% aastas.

Need ei ole just eriti head uudised meie pensionikogujatele. Kui seni võrdlesime me oma pensionifondide tootlusi peamiselt inflatsiooniga, siis õigem oleks lisada võrdlusesse ka palgakasv. Kui palgakasv ületab inflatsiooni, siis on pensioni kogumise esimestel aastatel nende maksete mõju meie poolt pensioniks kokku korjatavale rahale suhteliselt väike.

See, et teine sammas ei ole piisav, ei ole uudis. Meie pensionifondide esindajad on korduvalt rääkinud, et teisest sambast ei piisa ja vaja oleks paigutada ka kolmandasse sambasse. Nad on lähenenud probleemile väga fondide keskselt.

Miks poliitikud ei esinda pensionikogujaid? 

Olen kaks aastat vahelduva eduga pensioni teemaga tegelenud ja mind on kogu aeg üllatanud, kui vähe läheb pensioni kogumine korda meie poliitikutele ja ministeeriumite töötajatele. Pensioni maksmine tänastele pensionäridele on paljude parteide lemmikteema, aga tänaseid pensionikogujaid ei taha keegi esindada. Sest kuidas muidu seletada fakti, et me seniajani maksame pensioni kogumise ajal kolm korda rohkem tasusid kui oleks mõistlik, ning et hiljem pensionile jäädes saame kätte kolmandiku võrra vähem kui saab sama rahasumma kokku korjanud rootslane? Me räägime pensionifondide tasudest juba kaks aastat, aga midagi ei ole ju suurt muutunud. Ainult fondide vahetamine on odavamaks läinud.

Mind on üllatanud, kui vähe läheb pensioni kogumine korda meie poliitikutele. Kuidas muidu seletada fakti, et me maksame kolm korda rohkem tasusid kui oleks mõistlik?

IRL-i juht Helir-Valdor Seeder avaldas arvamust, et riigipoolsed maksed pensioni teise sambasse tuleks lõpetada. See mõte tehti kiiresti maatasa. Meile tehti selgeks, et see tänane süsteem on parim, ja ka seda, et inimest ei saa pensioni kogumisel usaldada. Seega on tegemist paradoksaalse olukorraga: meid pensionikogujatena ei saa usaldada, aga samas meie poolt esindama valitud rahvasindajad ei kaitse mitte meie huve, vaid hoopis fondihaldurite huve.

Tegelikult poliitikud eksivad, kui nad arvavad, et inimesi ei saa pensioni kogumisel usaldada. Pensioni peale mõtlemine läheb inimestele väga korda. Minuealised arutavad sellel teemal üsna tihti. Mõned eelistavad investeerida kinnisvarasse, mõned fondidesse ja mõned loodavad laste peale. Aga olgem ausad: ka siinsesse kinnisvarasse investeerimisel loodame me tegelikult peamiselt just laste peale. Sest kinnisvara hinnad tõusevad ainult siis kui inimesi sellesse piirkonda juurde tuleb. Ehk siis jällegi jõuame me tagasi laste juurde.

Andkem inimestele rohkem iseseisvust

Pensioniks kogumine ei pea olema kohustuslik. Poliitikud on pannud meile seadusega kohustuse, et me peame iga kuu kuus protsenti raha kõrvale panema ja andma selle mõnele fondihaldurile investeerimiseks. (NB! Loe 2024. aastast kehtima hakanud II samba reformi kohta, mis lubab 2% asemel II sambasse suunata kuni 6% brutopalgast, kusjuures riik lisab 4%). Samas ei ole meile pandud kohustust, et meil peab olema vähemalt kaks last.

Minu arvates ei ole need asjad tasakaalus. Kohustuslik teine sammas tuleb muuta vabatahtlikuks. Sellest kuuest protsendist oleks noorele perele palju abi. Esimestel tööaastatel kui palk on veel väike ja palju raha läheb laste kasvatamisele, on raha kõrvale panemine väga raske. Ja vanemaks saades võib investeerida kas kinnisvarasse või fondidesse ja samuti ei ole kuus protsenti piir. Võib investeerida ka palju rohkem. Aga vastutus enda elu ja tuleviku ees läheb siis inimesele endale. Lisaks alaneksid ka meie kõrged tööjõu maksud.

Andkem inimestele rohkem iseseisvust. Koos iseseisvusega tuleb ka vastutus. Mida rohkem meie poolt valitud rahvaesindajad meie elu ära reguleerivad, seda vähem me ise mõtleme ja vastutame. Aga nagu me teame, on vaba inimene loomingulisem ja produktiivsem.

Tahaks rohkem iseseisvust ja sellega kaasnevat vastutust. Riikliku iseseisvuse sajandal aastapäeval ei ole seda palju küsida.

Loe, millised lahendused Tuleva on poliitikutele välja pakkunud:

Kolumnist ja juhtiv investeerimisekspert Ben Carlson analüüsib, kas indeksifondide investorid suudavad paanikat vältida ja kursil püsida, kui aktsiaturg langusse pöörab:

Tahavaatepeeglist paistab turgudel toimuv alati lihtne – tagantjärgi tarkus tekitab tunde, et kõik oli karjuvalt ilmne. Kui vaid oleks võimalus samas olukorras uuesti investeerida, suudaksime turgudel täiuslikult orienteeruda!

AS Tagantjärele Tarkuse Kapital ei kanna kunagi kahjusid. Ta väljub turult alati enne, kui see pea-ees alla sööstab, ning teab täpselt, kuidas viimast sõda võita.

Tagantjärgi tarkus ei aita ette näha

Seekordne härjaturg ei ole teistsugune. Tänaseks on kõigile “selge”, et ainuõige oleks olnud 2009. aasta märtsis madalseisu ajal investeerida ja turul püsida, sest iga järjekordne langus viis uue ostuvõimaluseni.

Ometi, kui õige aeg on käes, pole üldse nii lihtne selliseid võimalusi näha. Võtame näiteks 2011. aasta suve ja sügise, mil aktsiaturg kollektiivsesse minestusse langes: lubage mul teid tagasi viia hirmutavasse aega.

• Maailma laiaulatuslikuimast finantskriisist pärast suurt depressiooni oli möödas vähem kui kaks aastat. Investorid olid endiselt närvilised ja kohutavalt hirmul iga kord, kui volatiilsus pead tõstis.
• August tõi kaasa USA riigireitingu alandamise Standard & Poors-ilt.
• Euroopa riikide võlakriis kogus hoogu ning inimesed kaalusid tõsiselt, mis juhtuks, kui mõned riigid pankrotistuksid või hoopis Euroopa Liidust lahkuksid. Võlakirjade tootlus Euroopas kasvas hüppeliselt.
• Michael Lewise järg raamatule „Suur vale” ilmus 2011. aasta sügisel. Selle pealkiri oli „Buumerang: reisid uude Kolmandasse Maailma”. Seda lugedes oli raske mitte jõuda järeldusele, et euroliidu lõpp on lähedal, mis omakorda tooks paratamatult kaasa järjekordse suure finantskriisi.
• Börsiindeks S&P500 langes lõpuks 19% ja muutused olid järsud. Tehniliselt polnud see küll ümmarguste arvude standardi järgi langev turg, kuid sel ajal tundus asi just nii olevat. Siin on sulle meenutamiseks S&P500 kuuepäevane liikumisvahemik, mis järgnes USA krediidireitingu alandamisele augustis:

Aktsiahinnad tõusid või langesid üle nelja protsendi päevas viiel päeval kuuest! Mäletan, kuidas seda reaalajas jälgisin, püüdes aru saada, mis toimub. See oli hullumeelne periood nii turgudel kui ka maailma majanduses.

Mida näitas eelmine kriis?

Igaüks, kes sel ajal USA aktsiaid ostis või varem ostetud aktsiaid hoidis, on saanud kena kopika. Alates 2011. aasta oktoobrist on S&P indeksi väärtus enam kui kahekordistunud, kasvades kogutulu põhjal peaaegu 140%.

Küsimus on järgmine: kui suur osa investoritest suutis selle hüper-volatiilsuse ajal tegelikult kursil püsida?

Kutselistele investoritele on saanud moeasjaks pilgata indeksi järgijaid ja väita, et küll turulanguse saabudes asi “halvasti lõpeb”. “Oodake vaid järgmise karuturuni,” ütlevad nad. “Kõik need passiivsed investorid notitakse maha ja küll nad siis kaovad.”

Neil võib olla õigus. Võib-olla ei pea mõned seni indeksit järginud investoritest vastu ja müüvad valel ajal. Paanika ei diskrimineeri kedagi investeeringu tüübi alusel.

“Kutselistele investoritele on saanud moeasjaks pilgata indeksi järgijaid, aga enamik indeksifondide investoritest suutis kenasti kursil püsida.”

Aga hiljuti avaldatud uuring näitab, et enamik Vanguardi indeksifondide investoritest püsis 2011. aasta turutormi keskmes kenasti kursil ja jäi rahulikuks:

“On tõsi, et muutlikel turgudel on rohkem kauplemist. Ja see, mis iseloomustab turge, iseloomustab ka Vanguardi fonde. Näiteks Vanguardi pensionifondides kasvas oma portfellide koosseisu muutnud inimeste ja ümber tõstetud vara maht halvimatel börsipäevadel viis-kuus korda. Sarnane muster ilmneb Vanguardi eraisikutele suunatud investeerimisfondides. See statistika innustab ajalehepealkirju, mis kuulutavad investorite hoiakute muutumist.

Aga konteksti tajumiseks tuleb arvestada järgmist: augusti esimese kaheksa kauplemispäeva jooksul, mis hõlmasid ka kahte kõige volatiilsemat päeva 2008. aastast saadik, tegi oma portfellis muudatusi vaid alla kahe protsendi Vanguardi pensioniplaanis osalejatest. Teiste sõnadega: 98% investoritest püsis kursil. 98% investoritest ei teinud midagi. 98% investoritest valis pikaajalisele lähenemise.

Kui lainetused turgudel jätkuvad, siis see näitaja pisut väheneb. 98%-st võib saada 97%. Kõige sügavama finantskriisi ajal 2008. aasta oktoobris oli kursil püsijaid 96% – neli protsenti investoritest võttis ette mingi sammu. On fakt, et kauplema asus vaid tilluke osa investoritest.”

Niisiis, neil hullumeelseil 2011. aasta suvepäevil tegi oma portfellides muudatusi alla kahe protsendi Vanguardi pensionisüsteemi investoritest! Veelgi üllatavam on see, et veel hullumeelsemal langusperioodil 2008. aastal liigutas oma varasid vaid neli protsenti investoritest.

See on küll väike valim, aga näitab, et valdav osa Vanguardi investoritest suutsid jääda pikaajalisteks investoriteks ka kahe viimase turuvolatiilsuse puhangu ajal.

Fondijuhid muretsevad oma teenistuse pärast

Investeerimistööstus peab erainvestoreid rumalaks. Ma mõistan küll, miks nii paljud fondijuhid oma viha indeksifondide peale välja valavad. Enamjaolt on need inimesed mures oma sissetuleku pärast. Ei ole lihtne leppida, et aasta aastalt jäävad nende raske töö ja analüüsiga saavutatud tulemused alla lihtsatele, madalate kuludega fondidele.

“Fondijuhtidel ei ole lihtne leppida, et aasta aastalt jäävad nende raske töö ja analüüsiga saavutatud tulemused alla lihtsatele, madalate kuludega fondidele.”

Vanguardi (ja ka Tuleva – toim) stiilis fondide lähenemine on väga lihtne – selle alustalad on madalad kulud, vähe tehinguid ja väärtpaberite pikaajaline hoidmine. See lähenemine võib olla lihtne, aga kursil püsida pole kindlasti kerge. Saab olema huvitav näha, kui paljud uued indeksifondide investorid suudavad kursil püsida, kui järgmine suur langus majandust tabab.

Vanguardi fondides oli 2011. aastal umbes kahe triljoni dollari väärtuses vara. Tänaseks on neis üle nelja triljoni dollari. On võimalik, et suur osa viimastel aastatel sisse voolanud rahast pärineb nõrkadest kätest, mis annavad alla pärast esimesi volatiilsuse märke. Palju kergem on olla pikaajaline investor siis, kui aktsiate hinnad on tõusuteel.

Iga investor peab ennast järgmise turulanguse ajal distsiplineerima – ükskõik millise investeerimisstrateegia või -toote ta on valinud.

Ben Carlson on üks Ritholtz Wealth Management juhte ja Bloombergi kolumnist. Investment News valis ta 2017. aasta neljakümne alla 40-aastase mõjukaima investeerimiseksperdi hulka. Autori loal siin avaldatud artikkel ilmus esmakordselt Carlsoni A Wealth of Common Sense blogis.

Loe, et olla ise järgmise languse ajal tark:

On juba rohkem põhjust loota, et raha, mida me iga kuu oma palgast pensionifondi maksame, saame tulevikus ka mõistlikult kasutada!

Täiendus 16.01.2018: Tuleva juht Tõnu Pekk selgitab riigikogu rahandus- ja sotsiaalkomisjonidele täna, miks II samba väljamaksete süsteemi tuleb reformida. Istungi kokkuvõte TV3 uudiste vahendusel!

Riigikogu esimees Eiki Nestor teatas, et riigikogu juhatus edastas rahanduskomisjonile menetlemiseks Tuleva ettepaneku viia läbi teise pensionisamba väljamaksete reform. Rahanduskomisjoni esimehe Mihhail Stalnuhhini teatel on plaanis ettepaneku aruteluga algust teha jaanuaris rahandus- ja sotsiaalkomisjoni avalikul istungil.

Tuleva eestvedamisel saatsid ligi 2400 inimest uue eakuse rahvakogu vahendusel riigikogule selge sõnumi: tahame elu jooksul teise sambasse kogutavat vara pensioniikka jõudes kasutada mõistlikumalt ja paindlikumalt kui täna kehtiva seaduse piirangud võimaldavad. Tahame, et riik seaks pensionisammastele selged, inimesekesksed eesmärgid ja reformiks süsteemi nii, et iga kogutud euro annaks meile maksimaalse kasu.

Hästi lühidalt on Tuleva ettepanek järgmine: riik peaks inimeste oma kogutud pensionivara kasutamist seadusega piirama nii vähe kui võimalik ja just nii palju kui vajalik, et kõigile oleks tagatud toimetulek elu lõpuni.

Esiteks tuleks kokku leppida kõigile arusaadavad ja realistlikud toimetulekupensioni arvutamise põhimõtted, mis arvestavad elukalliduse tõusuga.

Teiseks tuleks leida kõige efektiivsem viis kõigi Eesti inimeste toimetulekupensioni kindlustamiseks elu lõpuni (grupikindlustus on reeglina märkimisväärselt soodsam kui ühe kaupa sõlmitavad väikesed pensionilepingud).

Kolmandaks tuleks lubada neil, kes on elu vältel kohusetundlikult sotsiaalmaksu makstes kogunud pensionisammastesse rohkem vara kui toimetuleku tagamiseks tarvis, kasutada ülejäänud raha vastavalt vajadustele ja eelistustele.

Täna kehtiv seadus sunnib meid kõiki pensionile jõudes andma kogu teise sambasse kogutud vara üle kindlustusseltsile. Vastu hakkame saama väikest igakuist pensionilisa, mille suurus jääb ka tulevikus valdava osa inimeste jaoks tänases rahas alla 50 euro.

Loe Tuleva ettepanekust lähemalt siin. Astu Tuleva liikmeks, kui tahad meie tööst kõige rohkem kasu saada ja kaasa aidata, et Eesti seadused kaitseksid meie kõigi huve tulevikus paremini!