Pensionifondide tasud on väljendatud esmapilgul tibatillukeste protsentidena – kuidas need aastatega sinu rahast kümneid tuhandeid eurosid saavad süüa? Selgitame näite varal.

Võtame näiteks Martini ja Sirli, kes on ühevanused ja teenivad ühepalju.

Vaatame, kui palju Martinil ja Sirlil täna ja tulevikus tasudele kulub. Esmalt tähelepanu: fonditasude võrdlemisel jälgi alati kogukulu ehk jooksvaid tasusid. Valitsemistasu on ainult üks osa kogukulust, mis sinu taskust igal aastal vahendajatele läheb. Tuleva on algusest peale võidelnud selle nimel, et kõik fondivalitsejad ütleksid selle näitaja ausalt ja keerutamata välja – jooksvaid tasusid saad nüüd võrrelda pensionikeskuse lehel.

Nii. Martin maksis eelmisel aastal teise pensionisambasse kogutud rahast tasudeks 1,22% ehk 122 eurot. Aasta lõpuks oli tal kohustusliku kogumispensioni kontol 9888 eurot. Kui tasudeks oleks läinud 0,5%, oleks Martinile jäänud ligikaudu 9950 eurot. Vahe on kõigest 72 eurot – vast ühe maitsva restorani-õhtusöögi jagu.

Tasude mõju on hiiliv.

See võibki jääda esimestel aastatel turu igapäevaste kõikumiste varjus märkamatuks, aga paisub aastatega hüppeliselt, sest Martini investeering kasvab – iga kuu läheb 6% ta palgast pensionifondi ja igal aastal läheb 1,22% rahast tasudeks ära. Ja iga euro, mis ta fondivalitsejale ära maksab, ei teeni tulevikus tulu.

Võrdleme, kui palju kulub Martinil elu jooksul tasudeks võrreldes Sirliga, kes vahetas aasta algul vana fondi madalate kuludega fondi vastu ja maksab edaspidi tasuks 0,5% aastas.

Sirlil kulub aastatega tasudele 24 000€, aga Martinil 54 000€

Viie aasta pärast, 35-ndaks sünnipäevaks on Martini seni kogutud varast kulunud tasudele üle 900 euro ja Sirlil alla 400 euro. Erinevus on kasvanud üle 500 euro. 45-aastaselt on Martin maksnud üle 3500 euro võrra rohkem kui Sirli. 55-aastaseks saades on vahe paisunud juba enam kui 11 000 euro suuruseks.

Sirlil kulub tasudele 30 000 eurot vähem

Pensionile mineku ajaks – 65ndaks eluaastaks – on Martin tasudeks ära maksnud üle 54 000 euro. Martinile endale koguneb selleks ajaks ligi 186 000 eurot. Sirli kogub oma pensionikontole sama ajaga ligi 216 000 eurot – 30 000 euro võrra rohkem! Teisisõnu, see väike erinevus tasudes – 1,22 protsenti aastas 0,5 protsendi asemel – läkski Martinile maksma kokku 30 000 eurot.

Mida pikem aeg, seda suurem on tasude mõju

Nii Sirli kui ka Martini pensionivara teenib liittulu.

Ainult et Martini vara kasvab aeglasemalt, sest kulud söövad igal aastal investeeringu väiksemaks.

Eeldasime arvutades, et Martini ja Sirli palk kasvab 3% protsenti aastas ja nende vara teenib turgudel tulu keskmiselt 5% aastas. Sellest lähevad siis tasud maha – kõrgema tasuga fondis jääb keskmiseks aastatootluseks pärast tasude mahaarvamist 3,78%, madalama tasuga fondis 4,5%.

Pea meeles, et päris elus me muidugi ei tea, milliseks turgude tootlus järgmistel kümnenditel kujuneb. Ja kahe fondi tootlus enne tasusid pole kunagi täpselt sama. Sellepärast ei saa keegi lubada, kui palju just sinule pensioniks koguneb.

Kuidas tegelik tulemus kujuneb?

Indeksifondidega nagu Tuleva on asi üsna lihtne. Neid juhivad investeerimisel kindlad reeglid ja nende tootlus on üldjuhul tasude võrra väiksem turu keskmisest (täpsemalt järgitava indeksi tootlusest).

Aktiivselt juhitud fondides on lugu keerulisem. Siin võib fondijuht targalt toimetades kasvatada investorite vara keskmisest rohkem, aga katsed turgu üle kavaldada võivad ka ebaõnnestuda.

Tasud lähevad igal juhul tulemusest maha.

Selliseid fondijuhte, kes järjekindlalt on suutnud saavutada nii hea tulemuse, et tootlus on turu keskmisest parem ka pärast tasude maha arvamist, on maailmas mõni üksik. Eesti pensionifondide juhtidest pole see seni kellelgi õnnestunud. Muidugi pole võimatu, et tulevikus siiski õnnestub.

Fonditasud on võimas pikaajalise tootlus ennustaja.

Fonditasud on võimas pikaajalise tootluse ennustaja, on leidnud maailma juhtiv analüüsikeskus Morningstar investeerimisfondide tulemusi süsteemselt uurides.

Faktid, mitte õnn

Peale kulude jälgimise ei ole analüütikud paraku leidnud ühtegi tõestatult toimivat tööriista, mis aitaks ennustada, milliseid fonde tulevikus edu võiks saata. Andmeanalüüs on hoopis näidanud, et mineviku-edu ei suurenda tõenäosust, et fondijuht võiks ka tulevikus häid tulemusi saavutada. Mõnes mõttes on see Eesti investoritele isegi hea uudis: pensionifondide äbarikud esimesed 15 aastat ei tohiks tähendada, et meie fondijuhtidel tulevikus rohkem õnne olla ei võiks.

Me Tulevas eelistame ikkagi lähtuda faktidest, mitte lootusest, et õnn pöördub. Teame, et paljudest asjadest, mis meie vara käekäiku mõjutavad, on kulude suurus ainus lihtsasti kontrollitav ja ennustatav suurus. Turgudel pole pole garantiisid ja Tuleval pole võlutrikke rikastumiseks. Aga kogudes madalate kuludega fondis, on meil teiste ees väike, kuid oluline edumaa. Meie avalehel on kalkulaator, mis näitab, kui palju tasud sinu pensionivarast ära võivad süüa.

Kasuta kalkulaatorit ja arvuta ise.

Too pension Tulevasse (3 min)

Kui riik sunnib inimesi teise pensionisambasse raha panema, peavad poliitikud ja ametnikud ka kaitsma inimeste huve. Aga kui poliitikud pensionikogujaid ei esinda, tuleb kogumine muuta vabatahtlikuks, leiab Tuleva asutaja Indrek Neivelt.

Indrek Neivelti päevakommentaari tekst Vikerraadio 13. veebruari Uudis+ saatest – tegu on loomulikult isikliku seisukohaga:

Viimasel ajal on ajakirjanduses palju kõnepinda leidnud meie pensionisüsteem ja ka meie madal sündimus. Sellesse diskussiooni on minu arvates toonud kõige rohkem värskeid tuuli Kristjan Järvan. Kõigepealt näitasid nad koos Raul Eametsaga arvude keeles, et laste kasvatamine on ühiskonna seisukohalt kõige tähtsam. Ühesõnaga nad tõestasid seda, mida me ju kõik intuitiivselt tunnetame. Aga vahetevahel on sellistest arvutustest kasu. Lisaks selgitas Kristjan Järvan nädalapäevad tagasi oma Eesti Päevalehe artiklis meie pensionisüsteemi jätkusuutmatust ja uue mõttena tõi diskussiooni fondi tootluse võrdlemise palgakasvuga.

Pensionifondide tootlusi tuleb võrrelda palgakasvuga

Tunnistan, et ka minule oli värskendav lugeda mõtet, et pensionifondi tootlusi tuleks võrrelda mitte ainult inflatsiooniga, vaid ka palgatõusuga. Olen seoses Tuleva pensioniühistuga viimasel kahel aastal pensioni teemadega palju tegelenud, aga selliselt ei olnud ma veel teemale lähenenud. See statistika on kõikidest eelnevatest veelgi karmim ja seab meie pensionifondid veelgi halvemasse valgusesse. Alates kohustusliku kogumispensioni loomisest on pensionifondide tootlused jäänud palkade kasvule alla keskmiselt 5% aastas. Ja kui me usume Rahandusministeeriumi prognoose, siis ka edaspidi ületab palgakasv inflatsiooni üle kahe korra.

Statistika on veelgi karmim ja seab meie pensionifondid veelgi halvemasse valgusesse. Tootlused on jäänud palkade kasvule alla keskmiselt 5% aastas.

Need ei ole just eriti head uudised meie pensionikogujatele. Kui seni võrdlesime me oma pensionifondide tootlusi peamiselt inflatsiooniga, siis õigem oleks lisada võrdlusesse ka palgakasv. Kui palgakasv ületab inflatsiooni, siis on pensioni kogumise esimestel aastatel nende maksete mõju meie poolt pensioniks kokku korjatavale rahale suhteliselt väike.

See, et teine sammas ei ole piisav, ei ole uudis. Meie pensionifondide esindajad on korduvalt rääkinud, et teisest sambast ei piisa ja vaja oleks paigutada ka kolmandasse sambasse. Nad on lähenenud probleemile väga fondide keskselt.

Miks poliitikud ei esinda pensionikogujaid? 

Olen kaks aastat vahelduva eduga pensioni teemaga tegelenud ja mind on kogu aeg üllatanud, kui vähe läheb pensioni kogumine korda meie poliitikutele ja ministeeriumite töötajatele. Pensioni maksmine tänastele pensionäridele on paljude parteide lemmikteema, aga tänaseid pensionikogujaid ei taha keegi esindada. Sest kuidas muidu seletada fakti, et me seniajani maksame pensioni kogumise ajal kolm korda rohkem tasusid kui oleks mõistlik, ning et hiljem pensionile jäädes saame kätte kolmandiku võrra vähem kui saab sama rahasumma kokku korjanud rootslane? Me räägime pensionifondide tasudest juba kaks aastat, aga midagi ei ole ju suurt muutunud. Ainult fondide vahetamine on odavamaks läinud.

Mind on üllatanud, kui vähe läheb pensioni kogumine korda meie poliitikutele. Kuidas muidu seletada fakti, et me maksame kolm korda rohkem tasusid kui oleks mõistlik?

IRL-i juht Helir-Valdor Seeder avaldas arvamust, et riigipoolsed maksed pensioni teise sambasse tuleks lõpetada. See mõte tehti kiiresti maatasa. Meile tehti selgeks, et see tänane süsteem on parim, ja ka seda, et inimest ei saa pensioni kogumisel usaldada. Seega on tegemist paradoksaalse olukorraga: meid pensionikogujatena ei saa usaldada, aga samas meie poolt esindama valitud rahvasindajad ei kaitse mitte meie huve, vaid hoopis fondihaldurite huve.

Tegelikult poliitikud eksivad, kui nad arvavad, et inimesi ei saa pensioni kogumisel usaldada. Pensioni peale mõtlemine läheb inimestele väga korda. Minuealised arutavad sellel teemal üsna tihti. Mõned eelistavad investeerida kinnisvarasse, mõned fondidesse ja mõned loodavad laste peale. Aga olgem ausad: ka siinsesse kinnisvarasse investeerimisel loodame me tegelikult peamiselt just laste peale. Sest kinnisvara hinnad tõusevad ainult siis kui inimesi sellesse piirkonda juurde tuleb. Ehk siis jällegi jõuame me tagasi laste juurde.

Andkem inimestele rohkem iseseisvust

Pensioniks kogumine ei pea olema kohustuslik. Poliitikud on pannud meile seadusega kohustuse, et me peame iga kuu kuus protsenti raha kõrvale panema ja andma selle mõnele fondihaldurile investeerimiseks. (NB! Loe 2024. aastast kehtima hakanud II samba reformi kohta, mis lubab 2% asemel II sambasse suunata kuni 6% brutopalgast, kusjuures riik lisab 4%). Samas ei ole meile pandud kohustust, et meil peab olema vähemalt kaks last.

Minu arvates ei ole need asjad tasakaalus. Kohustuslik teine sammas tuleb muuta vabatahtlikuks. Sellest kuuest protsendist oleks noorele perele palju abi. Esimestel tööaastatel kui palk on veel väike ja palju raha läheb laste kasvatamisele, on raha kõrvale panemine väga raske. Ja vanemaks saades võib investeerida kas kinnisvarasse või fondidesse ja samuti ei ole kuus protsenti piir. Võib investeerida ka palju rohkem. Aga vastutus enda elu ja tuleviku ees läheb siis inimesele endale. Lisaks alaneksid ka meie kõrged tööjõu maksud.

Andkem inimestele rohkem iseseisvust. Koos iseseisvusega tuleb ka vastutus. Mida rohkem meie poolt valitud rahvaesindajad meie elu ära reguleerivad, seda vähem me ise mõtleme ja vastutame. Aga nagu me teame, on vaba inimene loomingulisem ja produktiivsem.

Tahaks rohkem iseseisvust ja sellega kaasnevat vastutust. Riikliku iseseisvuse sajandal aastapäeval ei ole seda palju küsida.

Loe, millised lahendused Tuleva on poliitikutele välja pakkunud:

Kolumnist ja juhtiv investeerimisekspert Ben Carlson analüüsib, kas indeksifondide investorid suudavad paanikat vältida ja kursil püsida, kui aktsiaturg langusse pöörab:

Tahavaatepeeglist paistab turgudel toimuv alati lihtne – tagantjärgi tarkus tekitab tunde, et kõik oli karjuvalt ilmne. Kui vaid oleks võimalus samas olukorras uuesti investeerida, suudaksime turgudel täiuslikult orienteeruda!

AS Tagantjärele Tarkuse Kapital ei kanna kunagi kahjusid. Ta väljub turult alati enne, kui see pea-ees alla sööstab, ning teab täpselt, kuidas viimast sõda võita.

Tagantjärgi tarkus ei aita ette näha

Seekordne härjaturg ei ole teistsugune. Tänaseks on kõigile “selge”, et ainuõige oleks olnud 2009. aasta märtsis madalseisu ajal investeerida ja turul püsida, sest iga järjekordne langus viis uue ostuvõimaluseni.

Ometi, kui õige aeg on käes, pole üldse nii lihtne selliseid võimalusi näha. Võtame näiteks 2011. aasta suve ja sügise, mil aktsiaturg kollektiivsesse minestusse langes: lubage mul teid tagasi viia hirmutavasse aega.

• Maailma laiaulatuslikuimast finantskriisist pärast suurt depressiooni oli möödas vähem kui kaks aastat. Investorid olid endiselt närvilised ja kohutavalt hirmul iga kord, kui volatiilsus pead tõstis.
• August tõi kaasa USA riigireitingu alandamise Standard & Poors-ilt.
• Euroopa riikide võlakriis kogus hoogu ning inimesed kaalusid tõsiselt, mis juhtuks, kui mõned riigid pankrotistuksid või hoopis Euroopa Liidust lahkuksid. Võlakirjade tootlus Euroopas kasvas hüppeliselt.
• Michael Lewise järg raamatule „Suur vale” ilmus 2011. aasta sügisel. Selle pealkiri oli „Buumerang: reisid uude Kolmandasse Maailma”. Seda lugedes oli raske mitte jõuda järeldusele, et euroliidu lõpp on lähedal, mis omakorda tooks paratamatult kaasa järjekordse suure finantskriisi.
• Börsiindeks S&P500 langes lõpuks 19% ja muutused olid järsud. Tehniliselt polnud see küll ümmarguste arvude standardi järgi langev turg, kuid sel ajal tundus asi just nii olevat. Siin on sulle meenutamiseks S&P500 kuuepäevane liikumisvahemik, mis järgnes USA krediidireitingu alandamisele augustis:

Aktsiahinnad tõusid või langesid üle nelja protsendi päevas viiel päeval kuuest! Mäletan, kuidas seda reaalajas jälgisin, püüdes aru saada, mis toimub. See oli hullumeelne periood nii turgudel kui ka maailma majanduses.

Mida näitas eelmine kriis?

Igaüks, kes sel ajal USA aktsiaid ostis või varem ostetud aktsiaid hoidis, on saanud kena kopika. Alates 2011. aasta oktoobrist on S&P indeksi väärtus enam kui kahekordistunud, kasvades kogutulu põhjal peaaegu 140%.

Küsimus on järgmine: kui suur osa investoritest suutis selle hüper-volatiilsuse ajal tegelikult kursil püsida?

Kutselistele investoritele on saanud moeasjaks pilgata indeksi järgijaid ja väita, et küll turulanguse saabudes asi “halvasti lõpeb”. “Oodake vaid järgmise karuturuni,” ütlevad nad. “Kõik need passiivsed investorid notitakse maha ja küll nad siis kaovad.”

Neil võib olla õigus. Võib-olla ei pea mõned seni indeksit järginud investoritest vastu ja müüvad valel ajal. Paanika ei diskrimineeri kedagi investeeringu tüübi alusel.

“Kutselistele investoritele on saanud moeasjaks pilgata indeksi järgijaid, aga enamik indeksifondide investoritest suutis kenasti kursil püsida.”

Aga hiljuti avaldatud uuring näitab, et enamik Vanguardi indeksifondide investoritest püsis 2011. aasta turutormi keskmes kenasti kursil ja jäi rahulikuks:

“On tõsi, et muutlikel turgudel on rohkem kauplemist. Ja see, mis iseloomustab turge, iseloomustab ka Vanguardi fonde. Näiteks Vanguardi pensionifondides kasvas oma portfellide koosseisu muutnud inimeste ja ümber tõstetud vara maht halvimatel börsipäevadel viis-kuus korda. Sarnane muster ilmneb Vanguardi eraisikutele suunatud investeerimisfondides. See statistika innustab ajalehepealkirju, mis kuulutavad investorite hoiakute muutumist.

Aga konteksti tajumiseks tuleb arvestada järgmist: augusti esimese kaheksa kauplemispäeva jooksul, mis hõlmasid ka kahte kõige volatiilsemat päeva 2008. aastast saadik, tegi oma portfellis muudatusi vaid alla kahe protsendi Vanguardi pensioniplaanis osalejatest. Teiste sõnadega: 98% investoritest püsis kursil. 98% investoritest ei teinud midagi. 98% investoritest valis pikaajalisele lähenemise.

Kui lainetused turgudel jätkuvad, siis see näitaja pisut väheneb. 98%-st võib saada 97%. Kõige sügavama finantskriisi ajal 2008. aasta oktoobris oli kursil püsijaid 96% – neli protsenti investoritest võttis ette mingi sammu. On fakt, et kauplema asus vaid tilluke osa investoritest.”

Niisiis, neil hullumeelseil 2011. aasta suvepäevil tegi oma portfellides muudatusi alla kahe protsendi Vanguardi pensionisüsteemi investoritest! Veelgi üllatavam on see, et veel hullumeelsemal langusperioodil 2008. aastal liigutas oma varasid vaid neli protsenti investoritest.

See on küll väike valim, aga näitab, et valdav osa Vanguardi investoritest suutsid jääda pikaajalisteks investoriteks ka kahe viimase turuvolatiilsuse puhangu ajal.

Fondijuhid muretsevad oma teenistuse pärast

Investeerimistööstus peab erainvestoreid rumalaks. Ma mõistan küll, miks nii paljud fondijuhid oma viha indeksifondide peale välja valavad. Enamjaolt on need inimesed mures oma sissetuleku pärast. Ei ole lihtne leppida, et aasta aastalt jäävad nende raske töö ja analüüsiga saavutatud tulemused alla lihtsatele, madalate kuludega fondidele.

“Fondijuhtidel ei ole lihtne leppida, et aasta aastalt jäävad nende raske töö ja analüüsiga saavutatud tulemused alla lihtsatele, madalate kuludega fondidele.”

Vanguardi (ja ka Tuleva – toim) stiilis fondide lähenemine on väga lihtne – selle alustalad on madalad kulud, vähe tehinguid ja väärtpaberite pikaajaline hoidmine. See lähenemine võib olla lihtne, aga kursil püsida pole kindlasti kerge. Saab olema huvitav näha, kui paljud uued indeksifondide investorid suudavad kursil püsida, kui järgmine suur langus majandust tabab.

Vanguardi fondides oli 2011. aastal umbes kahe triljoni dollari väärtuses vara. Tänaseks on neis üle nelja triljoni dollari. On võimalik, et suur osa viimastel aastatel sisse voolanud rahast pärineb nõrkadest kätest, mis annavad alla pärast esimesi volatiilsuse märke. Palju kergem on olla pikaajaline investor siis, kui aktsiate hinnad on tõusuteel.

Iga investor peab ennast järgmise turulanguse ajal distsiplineerima – ükskõik millise investeerimisstrateegia või -toote ta on valinud.

Ben Carlson on üks Ritholtz Wealth Management juhte ja Bloombergi kolumnist. Investment News valis ta 2017. aasta neljakümne alla 40-aastase mõjukaima investeerimiseksperdi hulka. Autori loal siin avaldatud artikkel ilmus esmakordselt Carlsoni A Wealth of Common Sense blogis.

Loe, et olla ise järgmise languse ajal tark:

On juba rohkem põhjust loota, et raha, mida me iga kuu oma palgast pensionifondi maksame, saame tulevikus ka mõistlikult kasutada!

Täiendus 16.01.2018: Tuleva juht Tõnu Pekk selgitab riigikogu rahandus- ja sotsiaalkomisjonidele täna, miks II samba väljamaksete süsteemi tuleb reformida. Istungi kokkuvõte TV3 uudiste vahendusel!

Riigikogu esimees Eiki Nestor teatas, et riigikogu juhatus edastas rahanduskomisjonile menetlemiseks Tuleva ettepaneku viia läbi teise pensionisamba väljamaksete reform. Rahanduskomisjoni esimehe Mihhail Stalnuhhini teatel on plaanis ettepaneku aruteluga algust teha jaanuaris rahandus- ja sotsiaalkomisjoni avalikul istungil.

Tuleva eestvedamisel saatsid ligi 2400 inimest uue eakuse rahvakogu vahendusel riigikogule selge sõnumi: tahame elu jooksul teise sambasse kogutavat vara pensioniikka jõudes kasutada mõistlikumalt ja paindlikumalt kui täna kehtiva seaduse piirangud võimaldavad. Tahame, et riik seaks pensionisammastele selged, inimesekesksed eesmärgid ja reformiks süsteemi nii, et iga kogutud euro annaks meile maksimaalse kasu.

Hästi lühidalt on Tuleva ettepanek järgmine: riik peaks inimeste oma kogutud pensionivara kasutamist seadusega piirama nii vähe kui võimalik ja just nii palju kui vajalik, et kõigile oleks tagatud toimetulek elu lõpuni.

Esiteks tuleks kokku leppida kõigile arusaadavad ja realistlikud toimetulekupensioni arvutamise põhimõtted, mis arvestavad elukalliduse tõusuga.

Teiseks tuleks leida kõige efektiivsem viis kõigi Eesti inimeste toimetulekupensioni kindlustamiseks elu lõpuni (grupikindlustus on reeglina märkimisväärselt soodsam kui ühe kaupa sõlmitavad väikesed pensionilepingud).

Kolmandaks tuleks lubada neil, kes on elu vältel kohusetundlikult sotsiaalmaksu makstes kogunud pensionisammastesse rohkem vara kui toimetuleku tagamiseks tarvis, kasutada ülejäänud raha vastavalt vajadustele ja eelistustele.

Täna kehtiv seadus sunnib meid kõiki pensionile jõudes andma kogu teise sambasse kogutud vara üle kindlustusseltsile. Vastu hakkame saama väikest igakuist pensionilisa, mille suurus jääb ka tulevikus valdava osa inimeste jaoks tänases rahas alla 50 euro.

Loe Tuleva ettepanekust lähemalt siin. Astu Tuleva liikmeks, kui tahad meie tööst kõige rohkem kasu saada ja kaasa aidata, et Eesti seadused kaitseksid meie kõigi huve tulevikus paremini!

Siin on sulle väljakutse: nimeta teema, mis oleks veel igavam ja ebaseksikam kui pensionisamba väljamaksed.

(Täiendatud 17.11.2017 Riigikogu rahanduskomisjoni infoga ettepaneku menetlusse võtmise kohta)

Ja ometi on just Tuleva ettepanek muuta teise samba väljamaksete süsteem paremaks kogunud juba tänaseks Rahvakogus rohkem allkirju kui ükski teine kodanikualgatus. Miks on see nii tähtis? Miks see sulle korda peaks minema? Miks kulutada täna paar minutit, et edukaimale ettepanekule ka oma allkiri lisada ja riigikogult paremaid seadusi nõuda? (NB! Ettepanek on tänaseks 2386 allkirjaga Riigikogule esitatud).

Teise sambasse koguneb tõenäoliselt su elu kõige suurem finantsvara

Me elame järjest kauem. Kui me ei taha oma täiskasvanuelu teises pooles järgmistele koormaks saada, peame säästma rohkem, investeerima tootlikumalt ja kasutama kogutud raha palju targemalt kui täna.

Tõenäoliselt läheb sinu brutopalgast iga kuu 6% pensionifondi.(1) Elu vältel kogud tõenäoliselt kõige suuremad säästud just pensioni teise sambasse. See on raha, mille käekäigule tasub ja tuleb mõelda – mida varem lood head eeldused, et pensionivara kasvaks, seda vähem pead elu jooksul ohvreid tooma, et pensionieas hästi hakkama saada.

Aga kaks kolmandikku Eesti inimestest umbusaldab meie pensionisüsteemi. “Mis mõtet on pensionisammastesse säästa – kätte sealt nagunii midagi ei saa.”

Seda lauset kuuleme Tulevas noortelt ja vanematelt inimestelt ikka ja jälle. Teise pensionisambasse kogutud vara kasutamisele on Eestis tõesti seatud väga jäigad piirangud. Kogu vara tuleb pensionile jõudes üle anda kindlustusseltsile, et saada vastu väikest igakuist pensionilisa, mille suurus valdava osa inimeste jaoks jääb tänases rahas alla 50 euro. Katus võib lekkida ja küttearved üle pea kasvada, aga pensionisambasse kogutud raha maja soojustamiseks kasutada ei tohi. Inimene, kes vajab ajutiselt kalleid ravimeid, ei või pensionivara oma tervisesse investeerida. Ja kui su pensionipõlv kujuneb lühikeseks, jääb kasutamata jäänud raha kindlustusseltsile, mitte pärijatele.   

Kes ei usalda, see ei tunne huvi ega võta vastutust

Inimene, kes tunneb, et seadus keelab kogutud vara mõistlikult kasutada, ei tunne oma pensionisamba käekäigu vastu huvi. “See on niikuinii kadunud raha.” Ka seda lauset kuuleme tihti. Kui kliendid ei tunne oma pensionivara käekäigu vastu huvi, puudub fondivalitsejatel omakorda motivatsioon pakkuda konkurentsis paremaid tingimusi. Võidab ju niikuinii see, kelle müügiesindajal on kõige pealetükkivam naeratus. Eesti pankade pensionifondid kulutavad palju turundusele, aga on aastaid Euroopas silma paistnud kehvade tulemuste ja kõrgete tasudega.

Veel üks probleem: inimene, kes pensionisambaid ei usalda, ei taha sinna suunata rohkem raha kui seadusega kästud miinimum. Vabatahtlikku, kolmandasse pensionisambasse kogub täna raha alla kümnendiku Eesti tööealistest inimestest.

Tulemuseks on, et Eesti pensionisambad ei suuda oma eesmärke täita. See on suur risk riigieelarve tasakaalule, Eesti majanduse väljavaadetele ning sinu ja sinu laste elukvaliteedile tulevikus. Võibolla jõuavad sinu vanemad peatselt pensioniikka – neil on paindlikumat väljamaksete süsteemi vaja kohe.

Meie küsitlusele vastanud inimestest kaks kolmandikku pidas liiga suuri piiranguid teise sambasse kogunenud vara kasutamisele üheks Eesti pensionisüsteemi kõige valusamaks probleemiks.  

Milline väljamaksete süsteem oleks targem?

Tulevas leiame, et riik peaks lähtuma lihtsast põhimõttest: kogumispensioni ehk teise samba vara kasutamist tuleb piirata nii vähe kui võimalik ja ainult nii palju kui vajalik, et igale inimesele oleks tagatud toimetulek elu lõpuni. 

Kõige efektiivsem viis kõigi inimeste toimetuleku kindlustamiseks oleks grupikindlustus. Täna on inimesed sunnitud raiskama aega panga vahet joostes, et sõlmida ühe kaupa pisikesi pensionilepinguid, mille tingimusi pole võimalik läbi rääkida. Nende lepingute sõlmimine ja haldamine kulutab lisaks ajale palju raha. See raha tuleb meie oma taskust.

Seega: riik peaks küsima grupikindlustuse pakkumist otse rahvusvaheliselt kindlustusturult. Eesti võiks õppida ka Rootsilt, kes korraldab oma kodanike kindlustamist ise – see on matemaatiliselt kõige lihtsam ja efektiivsem. Tuleva arvutuste järgi saavad Rootsi inimesed igalt pensioniks kogutud eurolt 30-60% suuremad igakuised pensionimaksed.

Inimene, kes on elu jooksul ettenägelikult säästnud rohkem kui toimetulekuks tarvis, väärib otsustusvabadust, mitte riiklikku lapsehoidjat.

Toimetuleku kindlustamiseks vajalikust ülejäävat raha peaks igaüks saama vabalt kasutada vastavalt vajadusele ja eelistustele. Õppida saab siin Suurbritannialt, kes kaotas piirangud pensionivara kasutamisele 2015. aastal. Kartused, et pensionärid asuvad elu vältel kogutud raha raiskama, olid alusetud, selgub tänaseks avaldatud vahekokkuvõttest.

Iga riigi pensionisüsteem on natuke erinev – sellepärast peabki Eesti võtma eeskuju sellest, mis töötab hästi ja õppima sellest, mida arenenud riigid juba on otsustanud muuta.

Inimene, kes on elu jooksul ettenägelikult säästnud rohkem kui toimetulekuks tarvis, väärib otsustusvabadust, mitte riiklikku lapsehoidjat. Seega tuleb kokku leppida toimetulekupensioni arvestamise selge mudel ja seda ületavas osas anda inimestele õigus oma vara vabalt käsutada. Tulemus: null lisakoormust riigieelarvele, parem elu meile. 

Tutvu infoga ettepaneku käekäigu kohta Riigikogus Uue eakuse rahvakogu lehel.

__

(1) Kogumispensioniga liitumine on kohustuslik alates 1983. aastast sündinud inimestele. Vabatahtlikult said liituda 1942.-1982. aastal sündinud inimesed.

(1) (Loe ka 2024. aastast kehtima hakanud II samba reformist, mis lubab 2% asemel II sambasse suunata kuni 6% brutopalgast).