Natuke üle aasta tagasi, 12. aprillil 2016 maksid 22 inimest igaüks 150 eurot ja panid notari juures allkirja Tuleva Tulundusühistu asutamislepingule. Kuu aega tagasi käivitasime Eesti soodsaimad kogumispensioni ehk teise samba fondid (1).
Aeg on kirja panna olulisemad märkmed esimese aasta kogemustest.
Kuidas murda panku kaitsev igavuse kilp?
Paremat pensionifondi läheb meil vaja, see tundus mulle iseenesest mõistetav. Kui halbade fondide eest hoiatamise asemel on riik teinud nendesse raha paigutamise sunduslikuks, siis tuleb midagi ette võtta.
Indrek Neivelt oli üks esimesi, kellele parema fondi loomise ideest rääkisin. Ta kuulas mind viisakalt ära ja ütles, et nojah, eks ta ole; kahjuks endal pole aega appi tulla. Aga mõni päev hiljem helistas Indrek mulle ise. Ta nõudis, et nüüd tuleb kohe tegutsema hakata. Ta oli siiski huvi pärast internetipangas oma pensionikontole kiiganud.
See, mida Indrek seal nägi, oli talle šokk.
Mõttekaaslasi otsima hakates sai ruttu selgeks kaks põhjust, miks keegi juba ammu pole midagi ette võtnud. Esiteks, pensionifondid on jube „ebaseksikas“ ja keeruline teema. Teiseks, Eesti inimeste seas on levinud müüt, et teise sambasse koguneb niikuinii vaid mingi tühine raha. (2)
Tegelikkus on, et teise samba pensionifondides on kõige suurem osa Eesti inimeste säästudest. Ja umbes poole inimeste tulust on pangad aasta aasta järel endale võtnud. Enamik inimesi ei tea siiani, mis nende pensionikontodel toimub.
Tänaseks on Tuleval juba piisavalt liikmeid ja kliente, et jätkusuutlikult tegutseda. Aga kui oleks kümme korda rohkem, saaksime tasud veel madalamaks ja rohkem inimesi saaks kasu. Ma tahaks, et Tuleva ei jääks elitaarseks “tarkade inimeste klubiks”.
Pankade pensionifonde kaitseb võimas igavuse ja keerukuse kilp. Kuidas aidata inimestel sellest läbi näha?
Tuleva asutajad Tõnu Pekk ja Priit Lepasepp Kalamaja päevadel toimunud vabaõhuseminaril.
Kas me suudame usalduse välja teenida?
Tuleva ärimudel on minu meelest hästi lihtne: inimesed ise panevad raha kokku ja investeerivad seda mõistlikul viisil ilma vahemeesteta. Oleme asutajatega kohanud aga palju umbusaldust.
Siit-sealt olen lugenud tunnustavaid ütlusi, et Tuleva turule sisenemine olla olnud väga õnnestunud turundustrikk. Kui keegi ütleb, et sa oled milleski hea, siis on see ju meelitav. Aga kui keegi tuleb õlale patsutama, et küll te ikka „müüte ennast kavalalt”, siis tunnen end tegelikult natuke lollina. Sest keegi asutajatest ei võida Tuleva õnnestumistelt rohkem kui teised liikmed. Nendel, kes Tuleva liikmena juba asjaosalised pole, näib olevat seda raske uskuda.
Kõhklused on põhjendatud – finantssektor on üks läbipaistmatumaid majandusharusid ja kogu maailmas teenitult usalduskriisis. Samal ajal on ühistuline ettevõtlusvorm vähe levinud. Ma ise arvan, et sedamööda, kuidas tehnoloogia areng teeb võrgustike toimimise järjest lihtsamaks, saavad kodanikualgatuse korras tehtud ettevõtted ka järjest tavalisemaks.
Ühistuline vorm pole muidugi sisu garantii. Tähtis on kujundada juhtimisstruktuur, mis oleks ka pikas plaanis jätkusuutlik. Selline, mida ei saaks haavata vaenuliku ülevõtmisega ja mis ei sõltuks mõne inimese entusiasmist, vaid seaks tiimile õiges suunas innustavad motivaatorid.
Pangad ostavad usaldust ja müüvad seda siis klientidele tagasi. Tuleval ei ole aukartust äratavat peahoonet. 100-aastasele ajaloole pole võimalik viidata. Minu äriplaan sisaldas infokuludeks 1000 eurot kuus – selle eest mingeid vägevaid reklaamikampaaniaid ka ei osta.
Seega jääb lootus, et usaldust saab välja teenida, kui teha asju ausate kavatsustega ja vigadest õppides. Pankade fondivalitsejate kuludest kõvasti üle poole läheb täna turundusele. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et halbu tooteid on kallis müüa?
Kas Tuleva on start-up või sotsiaalne ettevõte?
Teiselt poolt olen pidanud ikka ja jälle seletama, et Tuleva ei ole heategevus või rahvakogu. Meie eesmärk on ikka oma liikmetele raha teenida.
Tuleval on palju tüüpilise start-up’i tunnuseid. Väike ja väle tiim, kiire kasv, turgu raputav mõju jne. Aga erinevalt tüüpilisest idufirmast pole meil riskikapitalistidest investoreid, kes nõuavad superkasumit ja väljumisstrateegiat. Meie omanikud on liikmed ise ja nemad tahavad midagi muud: stabiilset, pikaajalist kasvu omaenda varale.
Niisiis, Tuleva on pigem kodanikualgatuse korras loodud sotsiaalne ettevõte. Tuleva eesmärk on omanike kasust laiem: Eesti inimeste pensionivara käekäik mõjutab tänaste ja tulevaste põlvkondade elu ja riigi majanduse tervist. Meie ühiskondlik mõju on juba täna käegakatsutav. Ja ometi jääb mõnikord inimestega rääkides mulje, et Tuleva on algusest peale olnud justkui kuidagi liiga tõsiseltvõetav, liiga “päris”, et sotsiaalse ettevõtluse sildi alla mahtuda.
Me peame ka edaspidi tegema koostööd ning õppima idufirmadelt ja rahvakogudelt, ühistulistelt ettevõtmistelt ja isegi pankadelt. Ka vigadest on vaja õppida ja õppetunde jätkub.
Kuidas parandada oma kirjaoskust ja mitte vinguda inimeste rumaluse üle?
Annika, Priidu ja Danieliga kujutasime algul üsna naiivselt ette, et saame ausa jutuga n-ö inimeste silmad avada. Tänaseks oleme ise targemaks saanud. Keegi meist neljast ei oska pensionisammastest nii rääkida, et see oleks arusaadav igale haritud inimesele, kes pole ise rahandusspetsialist. Ma ei ole kohanud ka kedagi teist, kes oskaks.
Muide, Eesti inimeste finantskirjaoskus on üks paremaid maailmas. Pole mõistlik loota, et see veelgi paraneks. Ausalt öeldes ma ei tahaks, et kirurgid, arhitektid ja õpetajad peaksid veel rohkem aega kulutama rahandusmaailma nüanssidele – see tuleks ju nende oma erialase arengu arvelt.
Seega – meie ise, teenusepakkujad, peame õppima selgelt ja arusaadavalt rääkima. Riik omakorda peab vaatama, kuidas teha kogu pensionisüsteem lihtsamaks, selle asemel et järk-järgult keerukust lisada.
Segadusse ajav süsteem ei ole paratamatus. See sobib hästi nendele teenusepakkujatele, kelle tooteid hästi informeeritud klient ei ostaks. Aga need, kellele tõesti läheb korda, et Eesti inimesed oma rahaasju targemalt korraldaksid, peavad lõpetama inimeste süüdistamise ignorantsuses ja hakkama tegelema iseenda kirjaoskusega.
Meil Tulevas on siin veel pikk tee minna.
Kas juhtimisõpikutest on kasu?
Hansapangas osteti 1990. aastate lõpus kõigile Goldratti „Eesmärk“ ja hakati selle 1980. aastate popteose põhjal igasugu koolitusi tegema. Pean tunnistama, et sellest ajast saadik olen suhtunud ärieneseabi õpikutesse pealiskaudse põlgusega. Olen eelistanud finantsteooriat ja ilukirjandust
Sellepärast polnud mul Tulevat alustades aimugi, mis asjad on kasvõi näiteks agile product development või growth hacking. Mõtlesin, et kõige tähtsam on vettpidav äriplaan.
Ühel õhtul tegime hea sõbra Kristo Käärmanniga abikaasa vanemate juures sauna. Jutuks tuli, et kõik, mida Kristo ise teha oskab, on ta ammu teistele delegeerinud. Kristo ütles ka, et nii mõnegi projekti juhtimise Transferwise’is usaldaks ta pigem sellisele inimesele, kes teeb seda asja esimest korda, kui sellisele, kes juba teab-mitmendat.
See pani mind mõtlema.
Üle neljakümnestel meestel kipub tekkima ettekujutus, et me teame juba peaaegu kõike. Eriti kui oleme sattunud õigel ajal õigesse kohta ja tänu sellele on elus vedanud ka. Teate küll seda tüüpi: sellist, kellele miski pole uus… Sellist, kes on kogu aeg solvunud, et teised tema teadmisi sama kõrgelt ei hinda nagu ta ise. Sellised ülearused tarkpead on hirmus tüütud ja varem või hiljem tõenäoliselt töötud.
Tavaliselt loen ajaviiteks Financial Times’i või London Review of Books’i. Panin need kõrvale ja tellisin mõned algajate juhtimisõpikud: “Lean Startup”, “Agile Project Management” jne. Neelasin tuntud riskikapitalistide ja idufirmajuhtide kogemusi. Surusin oma ego alla ja hakkasin regulaarselt nõu küsima Tuleva liikmetelt.
Sain aru, et suur osa sellest, mida Tuleva saab õigesti teha, pole geniaalsed mõttevälgatused, vaid toimivate asjade järjekindel kopeerimine. Ärieneseabi raamatud annavad šablooni. Šabloon tuleb muidugi lõpuks ikka oma kogemuste ja kujutlusvõimega täita.
Nüüd arvan, et ilukirjanduse, ajaloo-, finants- ja kultuuriteooria ning ajaviiteraamatute kõrval võiks umbes iga kümnes loetud teos olla juhtimisõpik.
Kuidas kaasata juhtimisse Tuleva liikmeid?
Esimene eneseabiõpik, mille oma Kindle’isse tõmbasin, oligi muide „Crowdsourcing for Dummies”. Tegelikult oli mul tarvis midagi, mille nimi oleks “crowd-owning for dummies”.
Sest üks asi, millele ma varem eriti mõelnud polnud, on ettevõtte ülesehitamine koos mitme tuhande inimesega. Tuleva omanike arv kasvas poole aastaga 3000-ni. Nende seas on eri elualade tippspetsialiste ja muidu tarku inimesi. Raha on kõige väiksema väärtusega.
Kuidas teha nii, et meie liikmed saaksid olla omanikud selle sõna parimas mõttes? Sellised omanikud, kes on oma ettevõtte käekäiguga kursis, nõuavad tegevjuhtidelt parimat tööd ja annavad neile nõu seal, kus omanikul on rohkem kogemust?
Tuleva kõige esimene suur seminar möödunud aasta mais oli mõnes mõttes läbikukkumine. Me kutsusime inimesed suurde saali. Kolm inimest olid laval ja mitusada kuulasid.
Jagasime saalirendi kulusid Investeerimisklubiga, kelle üritus pidi algama pärast meie oma. Rääkisime Tuleva eesmärkidest, arutasime pensionisüsteemi probleeme. Kohal oli ka Rahandusministeeriumi asekantsler Märten Ross, kes on Tulevaga alati asjatundlikku koostööd teinud (vaatamata sellele, et oleme ka riigi poole suunatud kriitikas otsekohesed).
Pool tundi enne lõppu said inimesed hakata küsimusi küsima. Kui meie värsked liikmed olid just üles soojenenud ja oleks võinud alata tõeline arutelu, pidime panema kiire punkti. Olime ju lubanud Investeerimisklubile, et anname saali neile üle.
Samal õhtul sain aru, et selliseid börsifirma aktsionäride koosoleku tüüpi üritusi ma rohkem teha ei taha. Tuleva ei tohi muutuda selliseks ettevõtteks, kelle investorsuhted on vaid vormitäide. Tuleva ei tohi muutuda ka arvamusklubiks, kus juhid ja omanikud ajavad rõõmsalt laua taga tähtsaid jutte ja teevad igasugu ilusaid plaane, mille mõju on võimatu mõõta. Tuleb välja mõelda parem viis, kuidas liikmed strateegiliste eesmärkide seadmises ja otsustamises osaleda saavad. See peaks ilmselt olema kombinatsioon elektroonilisest hääletamisest, väiksemate töögruppide kokkusaamistest ja iga-aastasest üldkoosolekust, millel osalemine annaks tõesti huvitatavat ja kasulikku infot.
Kuidas Tuleva tuhanded omanikud on seni meie ühist ettevõtet ehitanud? Näiteks:
– nad on andnud juriidilist nõu ja aidanud teha riigil seadusi paremaks,
– nad on aidanud Tuleval jõuda teiste inimesteni, kellele Tulevast kindlasti kasu oleks,
– nad on testinud Tuleva tooteid ja andnud meile kiiret tagasisidet.
– nad on mind koolitanud täielikust võhikust päris tubliks algajaks IT-projektide juhiks,
Mul ja Tuleva omanikel on veel hirmus palju tööd teha. Kui keegi oskab soovitada raamatuid või muid allikaid, kust saaks õppida kogukonna-põhist juhtimist, siis olen soovituste eest väga tänulik.
Kas Eesti õigusruum on finantssektori innovatsiooniks valmis?
Eesti on eriline koht. Meid on nii vähe, et on täitsa realistlik panna kodanikualgatuse korras pead kokku ja mõtelda välja, kuidas midagi uutmoodi teha.
Olen korduvalt kogenud, et meie poliitikutel ja riigiametnikel on siiras soov asju paremini teha. Paraku on pankade ja kindlustusfirmade hääl seaduste tegemisel seni jäänud tugevamalt kõlama kui inimeste huvid. Mõnikord on üht või teist puudujääki põhjendatud sellega, et „nii tehakse ka mujal maailmas”. Usun, et see muutub. Lääneriigid õpivad oma vigadest. Noorel riigil on ainulaadne võimalus õppida teiste kogemustest.
Ma ei usu, et riik tahtiski seadustesse sisse kirjutada sisenemisbarjäärid, mis tegid seni uute tegijate turule tulemise praktiliselt võimatuks. Aga need barjäärid on olemas. See oli kindlasti üks põhjus, miks pensioniturg püsis inimestele väga kahjulikus, aga pankadele mugavas stagnatsioonis. Mõned neist tõketest on tänaseks juba kõrvaldatud, aga uusi turuosalisi ebavõrdsesse olukorda seadvaid sätteid on seadustes siiani.
Fondivalitseja aktsiakapitali nõue langes uues Investeerimisfondide seaduses kolmelt miljonit ühele miljonile. Pangad ei tohi enam inimestelt fondist väljumise eest kõrget tasu küsida. Need on olulised parendused.
Samas lubab praegu kehtiv seadus ligipääsu pensioniregistri andmetele ainult pankadele, kinkides sellega pankade fondivalitsejatele suure edumaa teiste ees. 99% inimesi valib telleri pealekäimisel selle panga pensionifondi, mida ta parasjagu külastab. Fondi vahetamine on tehniliselt võimalik ka pensioniregistri kodulehel, aga seal on see tasuline ja kohmakas – ilmselt sellepärast kasutavad seda võimalust vaid üksikud.
Seadus on teinud pensioniregistri pidamise ülesandeks eraettevõttele – Eesti Väärtpaberikeskuse ASile (EVK). Iseenesest on hea, et iga fondivalitseja ei pea pensionikogujate üle eraldi arvet. Aga monopoolses seisus EVK infosüsteem on ajast maha jäänud. Selle asemel, et tagada inimeste võimalus seaduspäraselt fondi vahetada, otsisid ettevõtte töötajad järjest uusi ettekäändeid, miks nad ei saa seadust täita.
Tegime omalt poolt ära suure osa arendusest, mis oleks tegelikult olnud registripidaja kohus. Pidasime kuude viisi registripidaja ja Rahandusministeeriumiga läbirääkimisi. On kahetsusväärne, et mõistliku ajutise lahenduseni jõudsime alles pärast Tuleva fondide käivitamist. Selleks tuli raisata paljude inimeste aega ja kaevata registripidaja peale Finantsinspektsioonile. Kõik sellised jamad maksab kinni pensionikoguja.
Loodetavasti jõustub peatselt Rahandusministeeriumis juba ette valmistatud seadusemuudatus, mis peaks tegema registri kättesaadavaks kõigile fondivalitsejatele. Ka EVKs tuleks läbi viia tõsine registripidaja võimekust hindav audit.
Selleks, et pensionifondi valitsemise luba saada, pidi Tuleva ühistu asutama tütarfirma – aktsiaseltsi. Miks?, küsisid Tuleva liikmed. Ma ei tea muud head põhjust kui see, et Eesti seadus nõuab nii.
Ehkki ühistu ja aktsiaselts on Eestis võrdselt seaduslikud ettevõtluse vormid, eelistab investeerimisfondide seadus millegipärast aktsiaseltse. Ometi on just tulundusühistud klassikaline viis inimeste ühiseks raha kogumiseks, investeerimiseks ja kindlustamiseks. Mõelge, kust tuleb inglisekeelne sõna mutual fund.
Ka Finantsinspektsioonile osutus uue fondivalitseja ühistust omanik raskeks pähkliks. Neil oli algul raske mõista, et me ei saa paluda asutajaliikmetelt personaalset garantiid. Kui tarvis, tulnuks seda küsida kõigilt Tuleva liikmetelt, sest asutajad ei saa kunagi Tulevast rohkem kasu kui teised liikmed. Oleks ebaõiglane nõuda neilt rohkema riski võtmist.
Kuna meie aktsiakapital on praeguse seadusega sätestatud miinimumist kolm korda suurem, rahuldus Finantsinspektsioon meie selgitustega. Rohkem lisagarantiisid keegi andma ei pea.
Eesti inimesi ühendava organisatsioonina saame seada pikema vaatega eesmärke, kui saavad riskikapitalistidele või börsiinvestoritele kuuluvad firmad. Nemad peavad iga-aastast kasumit näidates tõestama oma läbilöögivõimet. Meil on vaja pikaajalist stabiilset kasvu ja seadusi, mis kaitsevad tulevasi pensionäre ja nende lapsi. Ütleme otse välja, kui midagi saab meie arvates paremini teha, ja teeme koostööd nendega, kellel on sama soov. Olen väga tänulik asjatundlikele riigiametnikele, kes on olnud ja kindlasti on ka tulevikus asjalikele ettepanekutele avatud. Mais tuleb järjekordne Rahandusministeeriumi ümarlaud, kuhu juba teist korda on kutsutud ka pensionikogujate esindaja.
Mis siis, kui pangad teevad veel soodsamad pensionifondid?
Aga äkki teevad pangad veel soodsamad pensionifondid, küsis minult algul mitu inimest. See oli üks asi, mille pärast mina ausalt öeldes eriti ei muretsenud: Tuleva eesmärk oligi ju, et Eesti inimesed saaksid koguda pensioni endale, mitte kasumit pangale. Meie liikmete jaoks polnud tegelikult tähtis, mil viisil me selle eesmärgi täidame.
Jagasin oma mõtteid juba enne meie ühistu asutamist LHV juhtidega, kes on mu head sõbrad. Rääkisin neile sellest, et madalate kuludega indeksifond annaks fondi klientidele palju parema tulemuse. Et paremat fondi ostaks äkki inimesed ilma müügimeeste armeetagi – saaks kulud veel kõvasti alla. Nad said aru, aga neile tundus tol ajal halb plaan tuua turule hea ja soodne konkurent, mis ampsaks ära kallite fondide turu.
Lõpuks tegid LHV ja tema järel ka Swedbank ja SEB Tuleva laines ikkagi (ehkki vastumeelselt) uued, vanadest soodsamad pensionifondid ära. Mõtlesime korraks, et äkki nüüd ei peagi ise enam tegema. Ent varsti selgus, et tegelikkuses pole pankadel plaanis uusi fonde klientidele aktiivselt pakkuda. Kasumimarginaal on liiga väike.
Ma mõistan, et pangad ei saa kunagi seada klientide huve omanike kasumisoovist tähtsamaks. Siiski olen kindel, et lähiajal langevad ka ärksamate pankade pensionifondide tasud hüppeliselt. See omakorda survestab Tuleva fonde. Aga tsiteerides Tuleva asutajat Taavet Hinrikust: „Pangad küsivad, kui palju tasu nad saaksid võtta. Meie küsime, kui vähe tasu me saaksime võtta. Juba täna saame võtta vähem tasu kui ükski teine fondivalitseja.“
Mina olen veendunud, et pikas plaanis on Tuleva potentsiaal meie liikmete jaoks pensioni teise ja kolmanda samba investeeringutest laiem. Selle potentsiaali teostamine on pikk mäng.
Lähikuudel on Tuleva meeskonnal kolm prioriteeti:
- Teha valmis Tuleva infosüsteem, mis tagab, et arvepidamine liikmete vara üle toimiks laitmatult ja efektiivselt ka siis, kui kasvame suuremaks;
- Teha tööd selle nimel, et järjest rohkem inimesi leiaks Tuleva üles ja saaks oma teise samba pensionivara üle tuua Eesti soodsaimasse pensionifondi.
- Analüüsida võimalusi parima täiendava kogumispensioni fondi ja muude heade pikaajalise investeerimise toodete loomiseks.
Kui tahad Tulevast kasu saada, too oma teine sammas kohe vanast fondist Tuleva pensionifondi. Kui tahad veel rohkem kasu saada ja toetada meie ühiste eesmärkide teostamist, astu ka Tuleva liikmeks.
(1) Täiendatud 07.02.2020: Tuleva asutamise järel tegid ka Swedbank, SEB ja LHV madala kuluga teise samba indeksifondid. Nendest SEB Pensionifond Indeks 100 jooksvad tasud on isegi veidi madalamad Tuleva pensionifondide tasudest. Paraku on pankade indeksifondides vaid napilt 1% Eesti teise samba rahast ning pankade müügiesindajad ning veebilehed suunavad inimesi jätkuvalt oma oluliselt kõrgema tasuga fondidesse.
