LHV teatas Pensionifond Roheline tegevuse lõpetamisest. Fondi viieaastase ajaloo jooksul jõudsid üle paarikümne tuhande Eesti inimese sinna oma II samba vara suunata. Tagantjärele on lihtne tark olla, aga mida on sellest loost õppida?
Rohelise fondi eelistamise taga oli paljude jaoks soov oma II samba varaga kaasa aidata jätkusuutlikuma maailma loomisele. Samamoodi, nagu paljud soovivad oma II samba rahaga kaasa aidata Eesti majanduse arengule ning valivad seetõttu fondi, mis suunab enamuse rahast kodumaiste ettevõtete väärtpaberitesse. Sellise eelistuse varjuküljeks on vähene hajutatus.
Vähene hajutamine tähendab raha lauale jätmist, mitte ainult rohkem riski
Enamasti räägitakse hajutamisest kui riski vähendamise viisist. See on tõsi. Aga veelgi olulisem on finantsteaduse tõdemus, et see, kes ei hajuta, jätab raha lauale. Ebapiisavalt hajutades võtad riski, mille eest finantsturg sind kõrgema tootlusega ei tasusta.
Ära võta sellist riski, mille eest preemiat ei maksta
Finantsturul käivad risk ja oodatav tootlus käsikäes: head tootlust ei ole võimalik teenida riski võtmata. Aktsiatesse investeerides võtame riski, et aktsiaturg langeb või tõuseb vähem, kui me ootasime. Finantsteadus nimetab seda tururiskiks ehk beetaks. Seepärast ootame, et aktsiaturu pikaajaline tootlus ületab oluliselt riskivabade investeeringute oma ja ajalugu on seda ka tõestanud. (1)
Aga kui sa investeerid ainult ühte sektorisse (näiteks taastuvenergiasse) või ainult ühte piirkonda (näiteks Eestisse), siis võtad täiendava riski. Finantsteadus nimetab seda „spetsiifiliseks riskiks” ja siia alla kuulub ühe ettevõtte, sektori või riigi risk.
See risk erineb tururiskist, sest spetsiifilisest riskist on võimalik hajutamisega lahti saada – tuleb lihtsalt jagada vara paljude ettevõtete, riikide ja sektorite vahel. Kui ühel ettevõttel, sektoril või riigil läheb oodatust kehvemini, läheb teisel paremini. Seepärast ei maksa turg spetsiifilise riski võtmise eest preemiat ehk kõrgemat tootlust.
See ongi finantsteaduse mõttes „raha lauale jätmine”: ära võta sellist riski, mille eest preemiat ei maksta. Nagu ütleb Vanguardi asutaja Jack Bogle: Lai diversifitseerimine on parim kaitse riski vastu ja see ei maksa sulle midagi.” Kui midagi on tasuta, siis tuleb see vastu võtta. (2)
…
On aga üks suur kripeldus paljude inimeste peas, kes LHV Rohelises kogusid: kuidas juhtus, et ma sellisesse fondi koguma sattusin? Enne, kui ennast süüdistama hakata, tasub veidi vaadata fondivalitsejate tegevusmudelisse.
Investeerimisfondide surnuaed
Bogle on kasutanud investeerimisfondide maailma kirjeldades tsitaati: „Kusagil seal on ilmatu suur investeerimisfondide surnuaed, täis fonde, mille tootlus oli nii kehv, et nad likvideeriti ja maeti ilma hauakivita.”
Oma „Aruka investori tasukuraamatus” võrdleb Bogle USA investeerimisfonde Vanguard 500 fondiga. Esimene üllatus analüüsi lugejale: 355 fondist, mis tegutsesid Vanguard 500 indeksfondi stardihetkel, olid kaks kolmandikku veidi enam, kui 30 aasta pärast tegevuse lõpetanud. Nad oli kas likvideeritud või liidetud teise fondiga.
Tõsiasi on ka see, et müügimehel on lihtsam müüa fondi, mis on viimases ajalehe edetabelis olnud tootluse poolest esikohal. Seepärast pole ime, et paar aastat tagasi soovitati sulle kaubanduskeskuses agressiivselt just LHV Rohelist fondi. Selle esimese aasta tootlus oli ju muljetavaldav.
See ei ole Eesti eripära – kogu maailma investeerimisfondide tööstust käib sarnasel viisil. Kõige paremini müüvad viimase aasta-paari edetabeli tipu fondid. Parima tootuse teevad need fondid siis, kui nad on veel väikesed. Siis voolab neisse palju raha ja seejärel tabab neid enamasti nähtus, mida statistikas nimetatakse „tagasitulekuks keskmise juurde”.
Tulemuseks on see, et kui enamik investeerimisfonde jääb turu keskmisele alla, siis nende fondide investorite isiklik tulemus on veelgi kehvem, sest nad toodi fondi just selle osakuhinna tipphetkel. (4)
Nii on fondivalitsejatel motivatsioon luua juurde järjest uusi temaatilisi fonde, mis püüavad hiljuti kõneainet tekitanud trende. Kui fond enam ei hiilga, saab ta vaikselt ära lõpetada või – veelgi kasulikum – mõne teise fondiga ühendada.
Nagu Charlie Munger on öelnud: „Kui tahad ennustada inimese käitumist, vaata tema motivatsiooni.” Nii on ainult aja küsimus, millal esimene Tehisintellekti Pensionifond turule tuleb.
…
Rohepööre on oluline. Eesti majanduse edulood on tähenduslikud. Aga pensionifondid on meist enamiku jaoks meie finantsmaja vundament ja selle käekäik ei tohiks sõltuda sellest, kas üks konkreetne valdkond või piirkond toodab järgmisel kümnendil turust paremini. Ajalugu näitab, et suurem tõenäosus eduks on siis, kui panustad mitte ühele hobusele, vaid kogu hipodroomile.
Oleme sel teemal varemgi kirjutanud. Loe näiteks, millest lähtub koguja Laura oma fondi valikul.
(1) Aktsiate tootluse „preemia” (ehk kui palju peaks aktsiate tootlus ületama riskivaba võlakirjade oma) suuruse kohta ei ole teadlastel ühest nägemust. Hinnangud kõiguvad paarist protsendist aastas kuni 7–8 protsendini. Loe näiteks Investopedia artiklit erinevate nägemuste kohta.
(2) Mõte on pärit Bogle’i „Aruka investori tasukuraamatust”.
(3) Sama, peatükk 8. Analüüs on tehtud 2005. aastal, raamatu esmatrüki ajal.
(4) Vaata näiteks Morningstari klassikalist uurimust „Mind the Gap” (2023 versioon)
