Eelmisel nädalal pandi moratooriumi alla Silicon Valley Bank (SVB). Selle tagajärjel on järsult kukkunud ka paljude teiste pankade aktsiahinnad ja krediidireitingud.
Minu arvates on SVB juhtum erand. Niisugust algaja viga ei oleks ma osanud eesrindlikult pangalt oodata. Finantseerides lühiajaliste hoiustega pikaajalisi varasid, pead olema valmis varad iga hetk turuhinnaga maha müüma. SVB ei olnud selleks üldse valmis, sest tema varade turuväärtus oli oluliselt väiksem sellest, millega varad raamatupidamises arvel olid.
SVB kasutas kahjumi varjamiseks meetodit, mis on väga levinud pankade ja fondijuhtide seas, kes soovivad näidata oma varade väärtust stabiilsemana kui turuhind. Ma olen üsna kindel, et valdav enamus neist ei ole sarnast viga teinud kui SVB. Aga praegu peavad nad kõik kõvasti higistama, veenmaks investoreid, et nemad ei ole SVB.
Mis juhtus SVB-ga?
SVBd ei ajanud pankrotti närvilised hoiustajad, kes korraga raha välja võtta tahtisid. Hoiustajal ei ole vastutust panga püsimise eest ja on täiesti mõistlik, et vähimagi kahtluse korral võtad sa raha välja.
Süüdi pole ka kommentaatorid või venture capital fondid, kes oma ettevõtetel soovitasid raha pangast ära viia. Kõik inimesed ei jõua panga aruandeid detailideni lugeda ja need, kes loevad, peavadki sõnumit levitama.
SVB pankrotistus sellepärast, et pank oli ebaõnnestunud investeeringuga kogu omakapitali ära kaotanud. Pank oli ostnud ligi 100 miljardi dollari väärtuses väga kvaliteetseid pikaajalisi võlakirju, mille turuhind oli intressimäärade tõusu tõttu oluliselt langenud. Kellelgi ei ole kahtlust, et need võlakirjad oma 10 aasta pärast saabuval tähtajal tõepoolest 100 miljardi eest lunastatakse. Lihtsalt nende tänane turuhind on oluliselt madalam kui see, mida pank nende võlakirjade eest maksis, sest täna ei rahulda investoreid enam sarnane tootlusmäär kui aasta tagasi.
SVB juhatus kasutas raamatupidamises lubatud võtet, et investeeringut mitte turuhinnale ümber hinnata ja seeläbi pääsesid nad kahjumi tegeliku suuruse näitamisest. Kui pangal pole omakapitali, siis on ta pankrotis – ükskõik, kas hoiustajad seda juba teavad või veel ei tea.
Kui midagi on seadusega lubatud, ei tähenda, et ettevõte peaks seda kasutama. See ei ole vabandus, et “teised ju teevad ka nii”. Paljud pangad kasutavad tõepoolest SVB-ga sarnaselt võimalust kõiki varasid turuhinnale mitte ümber hinnata. Need, kes seda väga agaralt on teinud, higistavad nüüd investorite nõudlikele küsimustele vastates.
Ka pensionifondid (nii Eestis kui väljaspool) kasutavad võimalust turuhinna kõikumistest pääseda, suunates fondi raha instrumentidesse, mille väärtust ei määra börs, vaid fondijuht ise. Kindlasti on palju häid põhjuseid, miks fondijuht võiks eelistada väärtpabereid, mis pole börsil kaubeldavad. Börsihinna puudumise üks tagajärgedest on, et nende väärtpaberite hind fondi aruandes ei pruugi olla see, millega neid tegelikult täna müüa õnnestuks. Sellised varad fondides võivad seetõttu olla tegelikult üle- (või ka ala-) hinnatud (1). Kliendil pole võimalik seda kontrollida. Kindlasti peavad need fondijuhid pärast SVB pankrotti rohkem vaeva nägema, veenmaks investoreid, et nende varad on väärt seda, mis aruandes kirjas.
Finantsettevõtted püsivad oma klientide usaldusel. Haaravate mainekampaaniate ja kallite peahoonete abil ehitatud usaldus on kallis ja kiire kaduma, kui kliendil ei ole reaalset võimalust päriselt aru saada, mida ettevõte teeb ja mis seisus ta tegelikult on. Meie kogemus Tulevas näitab, et kui ehitada oma tegevus üles lihtsalt ja läbipaistvalt, siis on usaldust võita ja hoida oluliselt kergem.
(1) Mulle on Eesti pensionifonde vaadates kõige teravamalt silma jäänud näiteks Riigi Kinnisvara AS võlakirjad, mille turuhind täna on minu hinnangul 10-15% madalam kui see, millega nad fondide investeeringute aruannetes kirjas on. Investeeringute aruanded leiad Pensionikeskuse lehelt või pankade kodulehtedelt.
