Tänasel päeval on minu jaoks suurem tähendus, kui lihtsalt veidi erilisem kuupäev. Nimelt on täna minu viimane päev vedada Tuleva teavitustegevusi. Tulin siia ainult mõneks kuuks üht projekti vedama, aga jäin appi ligi 1,5 aastaks, sest Tuleva kasvustrateegia koostamise projekt muutus sujuvalt igapäevaseks tööks selle sama strateegia täitmisel.
Mis põnevad väljakutsed minu teele tulevad? Veel täpselt ei tea ja kalender on tühi, aga olen meeled universumile avanud 😉 Tuleva liikmeks jään muidugi edasi.
Mida võtan Tulevast endaga kaasa?
Esiteks, kriisiolukorras tegutsemise eeskuju – nimelt olin toredasti suusalifti peal, kui 100 000 eurose trahvi uudis tuli. Seda lugedes liikus mu keha küll liftiga 2000 meetri peale ja kõrgemale, aga mu sees oli tunne, et süda kukkus alla mägikülla. Pilt hakkas eest minema. Kõrvus vilises. Vaevu suutsin gondlilt maha koperdada. Kalkuleerisin juba, et mitmekesi tiimist peame oma pensionifondid tühjaks tegema, et trahv ära maksta (täiesti ebarealistlik ja ebavajalik arvutus, aga eks sa ütle seda kerges paanikas ajule). Eks aimasime, et mingi trahvi saame, aga seda ei oodanud. Tegelikult aga valitses tiimis rahu – Tõnu juhtis rahuliku enesekindlusega ja Tuleva kommunikatsiooni alustalasid – ausust ja läbipaistvust – järgides liikmetele, kogujatele ja üldsusele, mis juhtus ja miks juhtus. Küllap tal oli peas mänguplaan juba valmis seatud, järgides Kadri Lainase mantrat “iga nõrkus on tugevus”. Eks astusimegi ju suvise kampaaniaga järgmisele ühiskondlikule konnasilmale – kuidas ja mis võtetega tootlusest ausalt, läbipaistvalt ja kogujale arusaadavalt rääkida. Seega ühe punktina võtan kaasa eeskuju hoida keerulises olukorras fookust suurel pildil ja näha võimalusi nõrkustes.
Teiseks, muutuste läbiviimine – ma liitusin Tulevaga just sellel hetkel, kui suured sisemised muutused olid lävepakule astunud. Olen saanud kaasa reisida emotsioonide Ameerika mägedel ning kaasa matkata sügavamatel eneseotsingu radadel. Aastaga on Tuleva tiim kasvanud viie inimese võrra ja kuues on silmapiiril. Struktuur on selge, eesmärgid on selged, töörahu saabunud. Palju on meid sellel teel aidanud Tiit Kõnnusaar, kelle abiga oleme õppinud omavahel avatumalt ja usalduslikumalt suhtlema. Näiteks on üks töö vili meie igahommikused 15-minutilised stand-up koosolekud, mille nimeks on “mis mind täna pitsitab” ehk koosoleku pealkiri suunab prioriteete seadma ja suunab eemale oma tegemata tööde nimekirja ette vuristamisest. Sama on ka retro (ehk eelmisele nädalale tagasivaatava koosoleku) osas – selle asemel, et käimasolevaid protsesse ja initsiatiive märgistada “start-continue-stop” on meil hoopis “glad-sad-mad”, mis teatud mööndustega vastavad start-continue-stop sisule, kuid sisaldavad endas ka meie kui inimeste emotsioone. Ja lisaks oli Tulevas traditsiooniks juba varasemalt augustikuine nädal Pärnus, kus ühiselt pead-jalad koos planeerimist teha – tihedalt koos veedetud aeg loob kogemusi, mis lähendavad inimesi. Seega teisena võtan kaasa erinevad võtted, kuidas tiimi/organisatsiooni muutusest (ehk kasvuraskusest) läbi viia.
Kolmandaks, organisatsioonikultuur – Tulevas on tõeliselt “sinu elu arvestav” töökultuur. Mina alustasin Tulevas samal päeval, kui mu beebi sai 4-kuuseks – sain mõistva suhtumise ja paindlikkuse nii tööaja osas kui ka näiteks kontoris piima pumpamise osas. Eelmisel kevadel tabas minu teist, lasteaiaealist last raske periood ning ta käis minuga 2,5 kuud iga päev kontoris kaasas. Ei kujuta ette palju teisi ettevõtteid, kus selle peale mitte keegi silma ka ei pilgutaks. Võtan selle hoolivuse ja mõistmise punkti iga kell sporditoetuse või “kontoris käib sinu enda raha eest massöör” ees. Seega kolmandana võtan kaasa ettevõtte kultuuri ja suhtumise positiivse näite, mida korrata.
Tuleva teavitustegevused ei jää ka pärast minu lahkumist tegemata. Nende eest hoolitseb nüüd Mirko.
Ja lõpetuseks mõned fotod sellelt 1,5-aastaselt kooskäimiselt:
Tänasest on Tuleva tiim ühe inimese võrra rikkam, sest nüüdsest on ametlikult meie uus juhatuse liige ja operatsioonide juht Sten Andreas. Nii nagu meil kombeks, siis küsisime Stenilt alguse puhul mõned küsimused.
Kus sina oma pensioni kogud ja miks?
Kogun nii II kui ka III sammast Tulevas, sest ajalooliselt on investorite varasid kõige paremini kasvatanud madala kuluga indeksfondid. Neid on muidugi Eestis veel, ent mulle on alati sümpatiseerinud, et Tuleval on ka sotsiaalne eesmärk. Tuleva kuulub pensionikogujatele ja tegutseb nende huvides. Sellel tegevusel on seni olnud väga head tulemused: ühelt poolt sundis Tuleva turule tulek ka pankasid looma odavaid indeksfonde, teisalt on just Tuleva ettepanekul tehtud seadustes mitmeid pensionikogujatele kasulikke muudatusi.
Mis on sinu taust? Kuidas sa jõudsid Tulevasse?
Tulevaga olen seotud 2016. aasta suvest. Tuleva oli siis asutamisel ning parasjagu otsiti liikmeid ning koguti kapitali. Juristina lugesin asutamisdokumendid ning asjakohased seadused läbi ja postitasin tekkinud küsimused oma Facebooki seinale. Läbi ühise tuttava jõudsid küsimused Tõnu Pekkini ning tekkis arutelu. Pika arutelu lõpuks jõudsin järeldusele, et “ei tasu olla freerider” ja panin liitumisavalduse teele. Kokkuvõte meie arutelust jõudis hiljem ka Tuleva blogisse.
Pensioniteemad on mind kõnetanud juba mõnda aega. Aastatel 2018-2022 olin Sotsiaalministeeriumi asekantsler ning minu vastutusvaldkonnas olid ka pensionid. Kui Tuleva asus otsima juhatusele täiendust, nägin selles võimalust tegeleda Eesti pensionisüsteemi probleemidega teise nurga alt.
Mis on sinu eesmärk, mida tahad Tulevas ära teha?
Tahan, et Tuleva jõuaks rohkemate inimesteni, kes soovivad pensioniks säästa, kuid ei ole veel suutnud seda teha. Täna on keskmine Tuleva liige tugevate finantsteadmistega edukas inimene. Peame jõudma ka inimesteni, kes saaksid ja sooviksid rohkem säästa, aga kes ei oska kuidagi pihta hakata või on lükanud alustamist edasi.
Mis on sinu suurimad tugevused ja nõrkused?
Ennast on raske peeglist vaadata, aga ise pean oma suurimaks tugevuseks ja nõrkuseks pidevat kriitilist mõtlemist. Minu jaoks on raske midagi lõpuni uskuda. Igal küsimusel on mitu tahku ning ka eriarvamusel inimestel võib olla võrdselt õigus. Ühelt poolt aitab kriitiline mõtlemine jätta kõrvale dogmad, jõuda täpsemate vastuseni ning teha paindlikult koostööd erinevate inimestega. Teisalt muudab see otsustusprotsessi aeglasemaks ja keerukamaks.
Mis on sinu arvates Eesti pensionisüsteemiga hästi või halvasti? Kas on mõni riik, kellest võiksime õppust võtta? Mõni riik, kelle vigadest õppida?
Eestis on kahjuks ühed Euroopa väiksemad pensionid. Keskmine pension moodustab vaid ligi 40% keskmisest palgast. Kui praegu on Eestis pea kõikidel pensionäridel sarnase suurusega pension, siis tulevikus muutuvad vahed suuremaks. II sambast väljunute ja madalama sissetulekuga inimeste pensionid saavad olema märksa väiksemad kui II sambasse jäänute pensionid. Peame ühiskonnana tõsiselt mõtlema, kuidas vähendada ebavõrdsust pensionisüsteemis.
Eestil on õppida paljude riikide pensionisüsteemidest. Tahaksin, et sarnaselt Taanile võtaksid ametiühingud pensionisüsteemi eest suurema vastutuse ning räägiksid tööandjatega palga- ja töötingimuste kõrval ka pensionist. Tahaksin, et Eestis oleks sarnaselt Ameerika Ühendriikidele käitumuslikud programmid, mis toetavad pensioniks kogumist – näiteks Save More Tomorrow. Tahaksin, et sarnaselt Rootsile annaks riik inimestele igal aastal infot nende tuleviku pensioni kohta ja kutsuks neid üles koguma.
Paljude meie piirkonna riikide pensionisüsteemid on käinud läbi sarnase arengu. Sotsialistlikust süsteemist mindi üle Maailmapanga kolmesambalisele mudelile, mida mõne aasta või aastakümne möödudes reformiti. Loodan, et oskame vältida oma saatusekaaslaste vigu.
Kui saaksid endale jätta alles ainult ühe raamatu, mis see oleks?
Üks raamat, mida ikka ja jälle sirvin, on Tali Sharot’ “The Influential Mind”. Leidsin raamatust hea mudeli ning palju näiteid, kuidas otsustame ja kuidas meid veendakse.
