Kas see, et kolmveerand Eesti inimestest ei saa aru, kuidas nende pension kujuneb, näitab seda, et me oleme “muutunud rumalamaks”, või pigem hoopis seda, et Eesti pensionisüsteem on liiga keeruline ja pole kedagi, kes inimestele asjatundlikku ning arusaadavat nõu jagaks?

SEB pensioniuuringust selgus, et suurem osa Eesti inimestest ei tea, kuidas ja kus nende pensionivara koguneb ega usalda Eesti pensionisüsteemi. Kuidas neid andmeid tõlgendada? Üks võimalus on öelda, et inimeste teadlikkus on madal.

Võibolla on hoopis ametnike ja pangatöötajate kirjaoskus nõrk?

Aga PISA võrdleva uuringu andmeil on Eesti inimeste finantskirjaoskus maailmas tipptasemel. Võibolla on hoopis ametnike ja pangatöötajate kirjaoskus nõrk ja neil tuleb õppida selgelt rääkima, milliseid valikuid me pensioniks valmistudes teha saame?

Et lugejal oleks võimalik tekstist aru saada, peab tekst midagi tähendama.

Reklaamiseadus nõuab, et kõigil Tuleva ja teiste pensionifondide reklaamidel oleks üleskutse “vajadusel konsulteerida spetsialistiga”. Seadused on tehtud põhjusega ja Tuleva põhimõte on, et neid tuleb täita mitte ainult vormiliselt, vaid ka sisuliselt.

Kus on asjatundjad?

Me püüame vältida peenikest kirja. Selliseid tekste, mida ettevõtted lisavad oma reklaamide lõppu selleks, et kaitsta ennast võimalike trahvide või kohtuvaidluste eest, aga mis on klientidele arusaamatud ja kasutud. Meie Tulevas ei tea täna, kus on need kogumispensioni spetsialistid, kelle poole peaksime soovitama pöörduda inimestel, kes vajavad erapooletut ja asjatundlikku nõu. Meie liikmete isiklik kogemus kinnitab, et pangast ei pruugi neid leida.

Möödunud aastal kirjutasime juhtumist, kus üks Tuleva asutaja pensioniealine lähedane pöördus panka, et müüa maha oma kolmanda samba pensionifondi osakud. Panga klienditeenindaja uuris seepeale, et milleks värskel pensionäril raha tarvis läheb. Kas ta ei tahaks oma III sambasse kogunenud raha kasutamise asemel hoopis kaaluda väikelaenu võimalusi?!?!?

On selge, et iga inimene vastutab ise oma elus tehtud valikute eest.

Pensioniga on nii, et riik on otsustanud ühelt poolt neid valikuid oluliselt piirata. Teiselt poolt on loodud süsteem, milles orienteerumine nõuab põhjalikku rahandusalast ettevalmistust. Ma olen viimasel ajal nii eravestluses kui ka meedia vahendusel kokku puutunud tarkade ja edukate, mõnikord ka kõrgema majandusharidusega inimestega, kes on pensionisammaste toimimisloogikast täiesti valesti aru saanud. Või pole lihtsalt proovinudki aru saada, sest süsteem paistab juba kaugelt vaadates niikuinii liiga paindumatu, et sellest läbi närimisele üldse aega raisata.

Kas pension teeb inimese lolliks? 

Riik on täna jätnud inimesed täiesti üksi sel hetkel, kui on tarvis teha väga tähtsaid ja kompleksseid valikuid. Näiteks: Millise aktsiate ja väärtpaberite osakaaluga pensioniportfell mulle sobib? Mille alusel hinnata minu pensionifondi juhi tööd? Kui palju minu rahast kulub fondivalitseja turundusele? Kuidas mõjutavad fondi kulud minu pensioni suurust? Siin peame usaldama pankade müügiesindajaid, kes on kindlasti tublid inimesed, aga kes ka ise satuvad vähegi detailsemate küsimuste peale segadusse ja kes peavad eelkõige lähtuma tööandja ärihuvidest.

Nii. Aga siis, 65-aastaseks saades, muutub seesama, kõigi nende valikutega seni kenasti toime tulnud inimene riigi meelest nagu lollpeaks. Temalt tuleb kogu valikuvabadus ära võtta. Pensionile suunduvatel inimestel puudub praktiliselt igasugune õigus otsustada, kuidas oma teise sambasse kogutud vara kõige paremini kasutada. Tuleb osta kallis kindlustusleping ja kõik. Samas ei välista miski, et oma kolmandasse sambasse kogunenud raha kasutada soovivale pensionärile määrib innukas klienditeenindaja pähe hoopis kõrge intressiga tarbimislaenu.

Finantskirjaoskuse arendamine on vajalik, aga inimeste väheste teadmiste kirumine on pahatihti ettekääne, mille taga varjab ennast spetsialistide endi nõrk kirjaoskus ja halvemal juhul ka kliente teadlikult eksiteele juhtiv turundusplaan.

Kas klient satub eksiteele kogemata või meelega?

Värskes Investeerimisraadio saates analüüsib Naisinvestorite klubi eestvedaja ja tänaseks ka Tuleva tiimi võtmeliige Kristi Saare pankade ärihuvidest kantud hirmutamistaktikaid. Need on tekitanud inimestes kartuse kaasaegsetete, indeksit järgivate pensionifondide ees. Samuti on väärinfo levitamine teinud väikeinvestorid põhjendamatult kõhklevaks ka teiste indeksi-investeerimistoodete suhtes. Ometi on need maailma majandusteadlaste hinnangul enamikule väikeinvestoritest lihtsaim ja parim viis oma tuleviku jaoks raha kasvatada. Pangad teenivad indeksifondidelt vähem kasumit.

“Vaatan tänaseks mõnda panka natuke teise pilguga – kuidas saab täiesti süüdimatult rääkida, et indeksifond on ainult aktiivsele investorile, kes pidevalt jälgib turuliikumisi?” küsib Kristi Saare. “50 aastat ajalugu on täiesti vastupidine.” Väikeinvestorite kogukonnas aktiivselt tegutsedes on Kristi oma sõnul kogenud, et pankade antikampaania on teinud kahju mitte ainult turuosaliste mainele, aga ka investorteadlikkuse kultuurile laiemalt.

Kristi on oma sõnul paljude asjalike inimestega vesteldes mõistnud, et inimesed ei saa pensionisammastest aru, sest keegi pole neile sammaste sisu ja valikuid selgitanud. Ikka ja jälle on pensionifond pangakontori külastajale maha müüdud möödaminnes: “Vaatame muuseas ka üle, kus teine sammas on”.

Nimekad majandusteadlased on maailmas finantskirjaoskuse probleeme uurinud ja jõudnud üllatavale tulemusele: lootus, et paremad rahandusalased teadmised aitaks inimestel teha paremaid investeerimis- ja laenuotsuseid, pole lihtsalt tõsi. Näiteks kohustuslikud isikliku rahajuhtimise kursused keskkoolis ei omanud mingit mõju neid läbinud õpilaste rahajuhtimise oskustele.

Kas finantskirjaoskus on ettekääne? 

Varem ise finantskirjaoskuse edendamisele keskendunud majandusteadlane Lewis Mandell on tänaseks klassikalisest lähenemisest loobunud. Tema arvates ei aita varem omandatud rahandusteadmised tarbijaid sel hetkel, kui nad asuvad finantsteenuseid ostma. Siin vajavad nad ikkagi abi.

Ajakirjanik ja finantsteadmiste teemalise raamatu “Index Card: Why Personal Finance Doesn’t Have to be Complicated” autor Helaine Olen kahtlustab, et finantskirjaoskuse edendamise ideoloogia on lihtsalt mugav viis kõrvale hiilida tegelikust tarbijakaitsest.

Finantskirjaoskuse parandamise vajadus näib ilmselge, aga on vaid üks probleem: sellest pole kasu, ütleb Helaine Olen. Miks sellest siis järjekindlalt  räägitakse? “Siin on üks vastus: finantskirjaoskuse propageerimisest kõige rohkem huvitatud organisatsioonid saavad ühtlasi kõige rohkem kasu seadustest, mis eeldavad, et tarbijaid saab harida ja et inimesed ei vaja riigi kaitset röövellike finantskorporatsioonide eest.”

Suurbritannia keskpanga üks juhte Andy Haldane viitas hiljuti uuringule, mille järgi usub üle poole finantssektori töötajatest, et teised pangad petavad kliente. Veerand pangatöötajatest usub, et nende oma tööandja petab kliente.

Võibolla tasuks vahelduseks uurida, mida arvavad siin, Eestis, tegutsevate pankade töötajad? Kas nimeka Skandinaavia panga Eesti filiaali klienditeenindaja soovitas pensionärile pensioni asemel tarbimislaenu omal algatusel või innustasid teda selleks tööandja seatud müügieesmärgid?  

Me oleme Rahandusministeeriumile juba öelnud, et Tuleva ei toeta hetkel töös olevaid Kogumispensionide seaduse muudatusi. Ma usun, et ametnikel on neid ette valmistades olnud parimad kavatsused. Rohkem erinevaid kindlustuslepinguid nagu suurendaks grammikese võrra pensionide väljamaksete paindlikkust. Tegelikult ei tuleks mõistlikke valikuid juurde, vaid vähestegi võimaluste vahel otsustamine läheks inimestele veelgi keerulisemaks.

Kas pensionisüsteem võiks olla paindlikum ja lihtsam? 

Rahandusministeerium teeb pensionisüsteemi paremaks muutmiseks head tööd, aga ainult pankade ja kindlustusfirmade abiga saavutatud tulemus on paratamatult nende huvide poole kaldu.

Mais tuleb kokku Rahandusministri kogumispensionide teemaline ümarlaud. Juba teist korda on lisaks kindlustusfirmade ja pankade esindajatele seekord laua taga ka Tuleva pensionikogujate esindajana. Loodame omalt poolt aidata riigil teha kaks asja paremaks:

1.Tuleb kokku leppida selged põhimõted toimetulekuks vajaliku pensioni miinimumi arvutamiseks. Inimestel peab olema tänasega võrreldes palju suurem vabadus otsustada, kuidas kasutada oma teise samba pensionivara miinimumi ületavas osas.

2. Süsteem tuleb teha inimestele selgemaks ja lihtsamaks, mitte keerulisemaks. Ja inimestel peab tekkima võimalus küsida ausat, erapooletut ja asjatundlikku nõu, mis ei eelista üht teenusepakkujat teisele. Teisisõnu: riigi ja pankade finantskirjaoskus peab paranema.

II osa: mis on risk ja miks turu kõikumine pole pensionikoguja vaenlane?

Selle peatüki esimeses osas vaatasime konkreetseid näiteid elust, mis räägivad ühel või teisel moel järgmisest:

Investeerimine on riskantne nagu elu üldse. Ka säravaim analüütik võib ainult loota, et tema tulevikuennustus täide läheb. Sellega tuleb leppida. Hirm riskide ees võib olla investorile sama kahjulik kui mõtlematu uljus.

Kui Eesti pensionifondid jätkavad ka tulevikus sama kartlikult nagu viimastel aastatel ja hammustavad samal ajal pensionikogujate säästudest kõrgeid teenustasusid, on meil probleem.

Avastasime, et Rootsi pensionifondid investeerivad julgemalt ja võtavad klientidelt vähem raha tasudeks. Rootsi suurim pensionifond on indeksifond. Kui meie raha kasvab Eesti pensionifondides kolm protsenti aastas ja rootslaste raha kasvab kuus kuni seitse protsenti aastas, siis kolmekümne aasta pärast on neil samade sissemaksete juures kogunenud kaks korda rohkem raha.

Rootsis on ka efektiivsem väljamaksete süsteem: iga kogutud euro annab pensionile jääjale 30% suurema eluaegse pensioni kui meie pangad ja kindlustusseltsid täna pakuvad.

Kokku saavad rootslased sama palju säästes kolm korda suurema pensioni!

See on päris kurb: kui nii jätkub, võib Eesti tulevikupensionär vaid und näha suvekodust Muhumaal või kasvõi SPA-paketist Haapsalus. Rikkamad naabrid lihtsalt maksvad üle.

Mis on risk?

Igapäeva-kõnepruugis on risk riiaka iseloomuga ähvardav kuju, kes meid nurga taga luurab.

Finantsteoorias on risk lihtsalt võimalus, et sinu investeeringutulu kujuneb prognoositust erinevaks. Hästi riskantse investeeringu puhul võib tegelik tootlus kujuneda oodatust palju väiksemaks, aga ka palju suuremaks.

Tänases maailmas peavad investorid, kes üldse ei taha riski võtta, leppima sellega, et nende raha ei kasva.

Näiteks Saksa valitsuse võlakirju võiks pidada peaaegu riskivabaks investeeringuks. Ka raha hoidmine mõne Eesti panga hoiusel on üsna väikese riskiga. Selliste investeeringute tootlus on null protsenti. Inflatsioon ja haldustasud söövad ikkagi paratamatult investori raha, nii et pensionile minekuks on tal veel vähem raha kui ta sisse maksis.

See seletab osaliselt ka meie pensionifondide nigelat tootlust: kui hoiad 40% fondi rahast pangakontol või Saksa valitsuse võlakirjades, kaob ka 40% oodatavast tootlusest.

Tõnu, ära keeruta. Kas indeksifondid siis on riskantsemad kui käsitsi juhitud fondid?

Ok, jäin pikalt arutlema. Lühike vastus: ei ole. Indeksifondides on sinu raha avatud tururiskile. Käsitsi juhitud fondides asendab fondijuht osa tururiskist inimriskiga.

Indeksifondis teenib sinu raha just nii palju, kui palju kasvab maailmaturg keskmiselt. Kui maailmaturg langeb, kaotad sama palju kui turg keskmiselt.

Käsitsi juhitud fondis püüab fondijuht turu keskmist võita. Enamasti see kahjuks ei õnnestu: maailma statistika näitab, et käsitsi juhitud fondid jäävad automaatselt juhitud fondidele enamasti alla. Nagu me juba esimeses peatükis veendusime, on turust targemat fondijuhti väga raske leida ja veelgi raskem on minul ja sinul teda enda jaoks tööle panna.

Kui sinu fondijuht on tõesti üks neist vähestest, kes suudab ennustada, milliste aktsiate väärtus kasvab turu keskmisest kiiremini; kui ta suudab osta madalalt ja müüa kõrgelt, kujuneb sinu investeering turu keskmisest tulusamaks. Kui sinu fondijuhi katsed turgu ajastada ja alahinnatud aktsiaid leida ebaõnnestuvad, kujuneb sinu investeering turu keskmisest kehvemaks.

Käsitsi juhitud fondide riskitase võib aja jooksul muutuda – näiteks kui fondijuht vahetub. Ja nagu ikka: tasuta lõunaid pole… Kui muutub riskitase, muutub ka oodatav tootlus.

2008. aasta globaalse kriisi ajal ei suutnud ükski Eesti fondijuht oma investoreid turu languse eest kaitsta – kõigi pensionifondide osakute väärtus kukkus vähemalt sama palju või rohkem kui turuindeks.

Sellegipoolest levitavad Eesti fondijuhid enesekindlalt müüti, et käsitsi juhitud fondi juht suudab “õigel ajal pidurit tõmmata”. Ja et indeksifondi kasuks otsustanud inimene peaks katsuma ise turgu ajastada ja fondidest sisse-välja keksima. Miks nad nii teevad, võin ainult arvata. Ilmselt osalt selle pärast, et nende teadmised indeksifondidest on pealiskaudsed; ja osalt selleks, et meelitada inimesi fondivalitsejale palju kasumlikumatesse kõrgete tasudega fondidesse.

Igal juhul on see halb, ohtlik nõuanne. Miks?

Nagu öeldud: indeksifondis on sinu raha avatud põhiliselt tururiskile – individuaalsed inimlikud eksimused sind ei ohusta. Aga ainult sel juhul, kui sa oled kannatlik ja ei satu turu languse ajal paanikasse ega lähe tõusude ajal ahneks.

Passiivne, indeksit järgiv investeerimisstrateegia tähendab just seda, et sa valid indeksifondi, mille investeerimisreeglid sulle sobivad, ja siis lased turul teha oma töö. Sina vahele ei sega – pühendad hoopis aega oma tööle, hobidele ja perele.

Ülekeevad emotsioonid ja kiusatus asuda “turgu ajastama” on passiivse investori kõige suurem vaenlane. Kui sellele järgi annad, loobud suurimast eelisest, mis indeksifondil on: tood vabatahtlikult mängu inimliku eksimuse riski.

Kas ma tõesti pean siis leppima, et krahhi ajal minu raha põleb?

Jah ja ei. Pensionifondidel on üks loomulik eripära, mis sind tegelikult turutormide eest kaitseb, ilma et sa ise midagi tegema peaksid.

Nimelt, teise samba süsteem hajutab sinu ostud pika aja peale. Sa paigutad pensionifondi raha vähehaaval: iga kuu ostad sa kindla summa eest fondiosakuid hetke turuväärtusega. Tänu sellele saad sa alati rohkem osakuid siis, kui nad on odavad, ja vähem siis, kui nad on kallid.

Ütleme, et saad täna Eesti keskmist palka. Siis läheb sinu pensionifondi 72 eurot kuus. Kui sel kuul on fondiosaku hind kaks eurot, saad oma raha eest 36 osakut. Oletame, et järgmisel kuul tabab maailmaturge krahh ja sinu pensionifondi osak maksab nüüd ainult ühe euro. Järgmise 72-eurose sissemakse eest laekub sinu arvele nüüd 72 osakut. (1)

Teisisõnu, kui turgudel läheb hästi ja sinu teise samba pensionikonto on vahvas plussis, lähevad uued osakud sulle kalliks maksma. Kui aga turgu tabab kriis ja sinu pensionifondi osakute väärtus langeb, saad kompensatsiooniks uusi osakuid odavamalt.

Pensionikoguja kindlustuspoliis: dollar-cost averaging

Niisugune ostude ajas hajutamine on nagu kindlustuspoliis, mis sinu investeeringuga kaasas käib. Tänu sellele tasakaalustub sinu portfell iseenesest nii, et keskmine hind, millega sa fondiosakuid ostad, on sulle soodne. Turg kõigub aasta-aastalt üles-alla, aga sina ei pea selle pärast eriti muretsema.

Inglise keeles tähistatakse sellist investeerimisstrateegiat terminiga dollar-cost averaging. Seda peetakse tõhusaks ja turvaliseks tööriistaks, mis maandab investeerimisriske ilma tootlust nullimata.

Selle peatüki alguses ütlesin, et mina plaanin oma pensionivara hoida indeksifondis ka languse ajal. Miks?

Sest ma olen omale selgeks teinud kaks asja:

1. Turgude üles-alla kõikumised on investeerimise lahutamatu osa. Minu elu vältel tabab minu pensionisääste veel mitu tõsist langust. Kuna ma kogun pensioniks üle pika aja, siis ma ei muretse lühiajaliste, ühe või mitme aasta pikkuste madalseisude pärast.

2. Kuna ma ostan pensionifondi osakuid regulaarselt ja kindlaks määratud summa eest, on minu investeeringud kenasti pika aja peale hajutatud. Senises väärtpaberiturgude ajaloos on niisugust strateegiat kannatlikult järgides olnud praktiliselt võimatu kokkuvõttes raha kaotada.

Indeksifondid ei ole vähem ega rohkem riskantsed kui käsitsi juhitud fondid. Indeksifondid pole ka mingi võluvits, mis tagab laheda elu ja igavese nooruse. Maailmaturgude kogemus ja hulk tõsiseltvõetavaid uurimusi näitab siiski, et enamikule investoritele pakub passiivne, indeksit järgiv strateegia pikaajaliselt parimat tootlust. Kui keegi teab viidata vastupidisele, andke märku ja arutame edasi!

See postitus on pikema artikliseeria neljanda peatüki teine osa. Kui sa pole varasemaid peatükke lugenud, alusta siit. Neljanda peatüki esimese osa leiad siit.

Juhend fondivahetuseks on siin:

_____________________

(1) NB! Loe 2024. aastast kehtima hakanud II samba reformi kohta, mis lubab 2% asemel II sambasse suunata ka 4% või 6% brutopalgast, kusjuures riik lisab 4%.

I osa: praktika

Pealkirjas püstitatud küsimusele vastan selle peatüki teises osas. Seal räägime teooriast ka. Kõigepealt joonistan sulle sõnadega hoopis kolm pensioni värvides visandit elust. Esimene lugu on ajast natuke ees, aga sama tõsieluline kui teine ja kolmas.

Esimene lugu: tulevik ehk kriis, mis tuleb ükskord niikuinii

Aasta on 2017+n.* Tuhanded Eesti inimesed on paigutanud oma pensionisäästud Tuleva indeksipõhisesse teise samba fondi. Tuleva jälgedes on käivitanud indeksifondid ka mitu panka.

Maailma väärtpaberiturge tabab järjekordne kriis. Indeksifondid, mis peegeldavad turgude keskmist, on languses. Halbadel uudistel ei paista lõppu tulevat – põhi võib veel kaugel olla. Kas nüüd on õige aeg “pidurit tõmmata” ja suunata oma pensionifondi osakud indeksifondist mõnesse aktiivselt juhitud fondi, mille languskõver näib olevat leebem?

Mina jätkan siiski rahulikult kogumist indeksifondis. Miks, sellest räägin selle peatüki teises osas.

* See, et kriis jälle kord tuleb, on kindel. Turud on tsüklilised heas ja halvas. Kahjuks keegi ei tea, millal täpselt.

Teine lugu: olevik

Ligi kolmandik rootslastest kogub täna teise samba pensionit Rootsi suurimas pensionifondis AP7. Indeksipõhises fondis, mille varast on aktsiatesse investeeritud 125 – 150 protsenti. See pole trükiviga. Fond on kogu vara paigutanud indeksi-aktsiatesse ning lisaks laenanud raha juurde ja investeerinud ka laenuraha indeksisse. Seda nimetatakse võimenduseks.

Tüüpiline “agressiivse” strateegiaga Eesti pensionifond on samal ajal aktsiatesse investeerinud alla kolmandiku varast, jättes 40% investorite rahast lihtsalt pangakontole seisma. Selline käitumine viitab ettevaatlikkusele või nagu Postimees hiljuti nentis, argusele.

Eesti pensionifondide juhid räägivad, et nende ülesandeks on investoreid turu kõikumiste eest kaitsta. Rootsi suurima pensionifondi koduleht ütleb üheselt, et see, kui palju fondiosaku hind inimese elu vältel üles-alla kõigub, pole pensionikogujale tähtis.

Kas Eesti pensionifondide juhid teavad midagi, mida rootslased ei tea?

Kolmas lugu: minevik ehk Eesti pensionifondide lühike ajalugu

Aasta 2002. Alustavate teise samba pensionifondide juhid Tõnno Vähk, Robert Kitt ja Vahur Madisson on kõik alla 30 aasta vanad. Nemad hakkavad esimest korda investeerima Eesti inimeste pensionisääste maailma väärtpaberiturgudele. Eesmärgiks on saavutada võimalikult suur tootlus.

Selleks investeerivad pensionifondid nii kõrge riskiga varadesse nagu seadus vähegi lubab. Fondide tulemused on esimestel aastatel väga head, ületades oluliselt maailmaturu indekseid.

Kuni saabub 2008/09 aasta finantskriiis. Eesti pensionifondide osaku hinnad kukuvad keskmiselt kolmandiku võrra. Maailmaturu indeks kukub vähem – veerandi võrra. See on loogiline. Mida kõrgemat tootlust ootad, seda kõrgem risk.

Ehmatus teeb kartlikuks

Eesti pensionifondid võtsid alguses julgelt riske. See, et globaalne finantskriis tõi kukkumise, üllatas ja ehmatas miskipärast hirmsasti kui mitte fondijuhte siis nende tööandjaid. Mõni fondijuht vahetati välja, kõik Eesti fondid muutsid oluliselt oma investeerimisstrateegiat. Vähendati aktsiate ja riskantsete võlakirjade osakaalu portfellis ning asemele tuli pangadeposiit.

Tulemuseks on see, et meie pensionifondide osaku hind kõigub viimastel aastatel tõesti vähem kui maailmaturu indeks. Paraku on seetõttu ka tootlus nigelam. Eesti inimeste pensionisäästud on teeninud viimase kriisi põhjast arvestades poole vähem kui nad oleksid võinud teenida turuindeksit jälgivas fondis. Aastatootluse vahe on peaaegu viis protsenti.

Tagasi tulevikku

See pole tühine erinevus. Kui fondijuht sind ka edaspidi riski eest “kaitseb”, hoides raha olematu tootlusega varades, koguneb sul pensioniks kordades vähem raha kui võiks.

Inimesed, kes on algusest peale kogunud pensioniks SEB teise samba fondides, on igal aastal teeninud sissemakstud summale üks kuni kaks protsenti. Hinnad on vahepeal muidugi rohkem tõusnud – reaaltootlus on negatiivne.

SEB pensionikalkulaatori andmetel saavutab 30-aastane keskmise palgaga inimene ühe-protsendilise aastatootlusega oma kogupensioniks (koos riikliku I sambaga) tänases vääringus (ehk siis inflatsiooniga kohandatult) 460 eurot kuus.

See on napilt üle kolmandiku palgast. Kolmveerand pensionist peaks selles stsenaariumis tulema riiklikust esimesest sambast, mille lubaduste pidavuse osas on paljud analüütikud täna skeptilised.

Kuue-protsendilise keskmise aastatootlusega fondis oleks pension 720 eurot kuus – alla kahe kolmandiku palgast. Üle poole sellest annaks teine sammas, mis ei sõltu valitsuse poliitilistest otsustest või riigieelarve seisust 30 aasta pärast.

Ära mõista mind valesti. Tuleva ega ükski teine indeksit järgiv või käsitsi juhitud fond ei taga sulle kindlat summat pensioniks. Aga kui fondijuht püüab investorit “kaitsta turu kõikumiste eest”, sest reklaamvoldikus ei näe need kõikumised kenad välja, on see pensionikoguja jaoks probleem. Kui sinu fondijuht keeldub riske võtmast, võtab ta sinult igasuguse võimaluse saavutada pensioniks piisav sissetulek.

Olen veendunud, et pensionifondide tänane strateegia – hoida raha võimalikult väikese riskiga varades nagu näiteks pangahoius – ei ole jätkusuutlik. Varem või hiljem nad mõistavad seda ja peavad investorite säästud uuesti paigutama kõrgema oodatava tootluse ja riskiga väärtpaberitesse. Ja siis oleme juba tuntud probleemi juures tagasi: kas sinu fondijuht ikka on turust targem?

Minu meelest ei tohiks ennast agressiivseks nimetav pensionifond vaikimisi tegutseda konservatiivselt. Enamikule pensionikogujatest on kasulik võtta riske, aga väga ettevaatlikel inimestel on võimalus valida konservatiivse strateegiaga pensionifond. Sellist otsust ei peaks fondijuht meile peale sundima.

Neljanda peatüki teises osas vaatame, mis on risk, miks turu kõikumine pole pensionikoguja vaenlane ja miks ma ikkagi tahaks hoida oma pensionivara indeksifondis ka turu languse ajal?

Kui sa pole esimesi peatükke lugenud, alusta siit. 4. peatükk jätkub siin. 

Pensioni võid koos meiega hakata koguma kohe. Juhend fondivahetuseks on siin:

28. juuli 2017: Uuendus ja uus mängukalkulaator

Aitäh Tuleva liikmetele. Tänu meie ühistule teenisin ma ühe hiireklikiga 350 eurot. Te teate juba, et olete pannud Eesti pensionituru õiges suunas liikuma. Esimene passiivse investeerimisstrateegiaga pensionifond on nüüd olemas.

Mina juba tegin avalduse oma teise samba fondiosakute üleviimiseks LHV XL fondist indeksifondi. Teen lühikese analüüsi sellest liigutusest. See on heaks näiteks sellest, miks pensionifondide teenustasude suurus nii tähtis on.

Minu pension

Kuna avaldasin enne novembri lõppu selleks soovi, vahetab LHV 2. jaanuaril mu XL fondi kogunenud osakud indeksifondi osakute vastu. Järgmise nelja kuu vältel ehk selle ajani, mil plaanin oma pensionivara üle tuua Tuleva fondi, maksan ma haldustasu 0,39 protsenti senise 1,59 protsendi asemel.

Nelja kuuga säästan teenustasude arvelt ligikaudu 80 eurot. Säästetud summa hakkab mulle ka edaspidi tulu teenima. Kui turg kasvab keskmiselt viis protsenti aastas, on mul kolmekümne aasta pärast pensionile minnes puhtalt tänu nelja kuu teenustasu kokkuhoiule 350 eurot rohkem raha.

Uuendatud 28. juulil 2017: 

Nii. Kevadel tõin ma oma vara Tuleva Maailma Aktsiate Pensionfondi. Poole aastaga olen maksnud valitsemistasu kokku 150 eurot vähem kui ma LHV vanas fondis oleksin maksnud. See 150 eurot teenib fondis mulle tulu – kui turud kasvavad lähema 30 aasta vältel keskmiselt 5% aastas, suurendab see tänane 150 eurot tulevikus minu pensionivara 700 euro võrra.

Kus on sinu II sammas täna? 

Kaalu nüüd, enne juuli lõppu, kas suunata oma pensionivara kallimatest fondidest kaasaegsesse, madalate kuludega indeksifondi. Kui teed selleks avalduse hiljemalt 31. juulil, vahetab pensioniregister sinu vana fondi osakud uute vastu septembri algul. Kui teed hiljem, aga enne 30. novembrit, siis vahetatakse sinu vana fondi osakud uute vastu alles tuleva aasta jaanuaris. See tähendaks, et peaksid neli kuud kauem kõrgemat valitsemistasu maksma. Otsustamisel arvesta järgmisega:

1. Tuleva ettepanekul on vanal fondivalitsejal nüüd keelatud võtta fondist väljumisel veel protsent sinu rahast viimaseks lõivuks. Fondivahetus ei lähe sulle midagi maksma.

2. Pensioniks kogumine on pikk mäng. Mitte keegi ei tea, milline Eesti pensionifondidest teenib lähikuudel või kogu sinu tööelu jooksul parimat ja milline halvimat tootlust. Tänu kordades väiksemale teenustasule on indeksifondidel teiste fondide ees siiski korralik edumaa. Näiteks Nordea A Pluss peab saavutama enne tasusid tervelt 1,2% kõrgema tootluse, et Tulevaga sammu pidada. LHV L ja XL peavad saama enne tasusid 1% kõrgema tootluse, et konkurentsis püsida.

3. Uuendasin ka kodukootud kalkulaatorit, mis keskendub just 4 kuu – ühe vahetusperioodi – kokkuhoiule. Sellega mängides saavad Eesti aktiivselt juhitud progressiivsete ja agressiivsete fondide kliendid lihtsasti arvutada, kui suur oleks sääst, vahetades kalli panga fondi Tuleva vastu. Lisaks arvutab kalkulaator, kui palju see sääst sinu pensioniks kasvab.

Siin on teenustasu säästu kalkulaator aktiivselt juhitud progressiivsete ja agressiivsete pensionifondide klientidele.

Graafikul pensionifondide 10 aasta keskmine reaaltootlus, 2015. aasta lõpu seisuga. Allikas: OECD

Loe ka: Kuhu sinult võetav valitsemistasu kulub?

OECD raport kinnitab, et Eesti teise samba pensionifondide keskmine kümne aasta tootlus on arenenud riikide viletsaim, vahendavad Eesti ajalehed 31. oktoobril 2016.

Elu kallinemist arvesse võttes oleme pensionifondides aastate jooksul raha hoopis kaotanud, mitte juurde teeninud. Meie pensionifondid on põletanud kümne aastaga investorite raha keskmiselt 2,2 protsenti aastas, kirjutab Postimees.

Lisaks kehvale tootlusele on meie pensionifondid ka kõige konservatiivsemad, et mitte öelda kõige aremad, lisab Postimees. Hoiuste osakaal meie pensionifondide portfellides on järjest kasvanud. Suur osa investorite rahast seisab lihtsalt intressita pangakontol.

Sama päeva pärastlõunal avaldab Postimees pankade esindajate selgitused. Neid on pehmelt öeldes kurioosne lugeda.

LHV: fondi edu ei saa mõõta investorite tulus  

LHV joonistab ühe lõiguga välja probleemi, millele olen pühendanud käsil oleva artikliseeria kolm esimest peatükki.

LHV fondivalitseja juhi Mihkel Oja sõnul ei põhine OECD arvutused osaku väärtuse muutumisel, vaid lähtuvad pensionifondidesse tehtud sisse- ja väljamaksetest. Rahavoogudega kaalutud tootlus pole aga LHV hinnangul parim vahend fondide edukuse hindamiseks.

Mida Mihkel Oja siin ütleb? Tema arvates ei näita fondi edukust see, mitu protsenti investor keskmiselt oma raha kasvatanud (või kaotanud) on.

LHV on šokeerivalt aus, öeldes otse, et investorite tulu ei ole panga jaoks fondi edukuse mõõdupuu. See otsekohesus räägib pankurite ja klientide möödapääsmatust huvide konfliktist. Miks pangale on muud näitajad kliendi tulust olulisemad, loe artikliseeria teisest peatükist: Kolm asja, mida pead teadma fondijuhtide motivatsioonist. 

Miks osaku puhasväärtuse kasv fondide tootlust üle hindab ja sinu tegelikku tulu ei näita, loe omakorda kolmandast peatükist: Kas LHV on ikka indeksist parem?

Swedbank ja SEB räägivad erinevatest reaalsustest

Swedbanki fondivalitseja juht Kristjan Tamla leiab, et Eesti pensionifondide tulemus ainult näib kehv. Seda sellepärast, et OECD arvutusmetoodika paneb suurema kaalu viimastele aastatele, mil pensionivarade kogumaht on oluliselt kasvanud.

Tamla põhjendus viitab sellele, et varasematel aastel, kui Eesti pensionisüsteem oli väike, olid tulemused head. Viimastel aastatel, kui fondide käes on rohkem raha, on tulemused kehvemad.

SEB-i fondijuht Endriko Võrklaev kinnitab ka, et tegelikult pole Eesti fondid nii viletsad nagu OECD väidab. Tema põhjendus käib siiski Swedile risti vastu.

Võrklaeva arvates paistab pensionifondide tulemus kehv sellepärast, et OECD võtab liiga palju arvesse 2008. finantskriisi eel tehtud vigu. Tema sõnul on fondide tulemused viimastel aastatel oluliselt paranenud, aga paraku mõjutab just varasem minevik keskmisi tootlusi negatiivselt.

Swedbank ja SEB räägiks justkui kahest erinevast pensionisüsteemist: esimesel läks hästi just varem ja nüüd mitte eriti, teisega on vastupidi.

Eesti inimeste rahal on läinud kehvemini kui teistel, sest kulud on kõrgemad ja ennustamise katsed ei anna tulemusi 

Kõik kolm fondijuhti räägivad ju siiski samast asjast: meie rahast. 2008. aasta alguses oli Eesti pensionifondides 700 miljonit eurot Eesti inimeste raha. Täna on fondivalitsejate hoole all ligi kolm miljardit eurot. Seega mõjutab 2008. aasta tulemus loomulikult keskmist neli korda vähem kui 2016. aasta tulemus.

Pensionikogujate rahal on Eestis aastate vältel läinud halvemini kui enamikus arenenud riikides. Isiklikult arvan, et põhjused on lihtsad: suured kulud (sealhulgas agressiivne müük ja fondivalitseja emapangalt ostetud teenused) ning ebaõnnestunud katsed turu käitumist ennustada. Loe artikliseeria esimesest peatükist, kuidas asja parandada võiks: Miks superinvestor Buffett soovitab paigutada raha indeksifondi?

Loe ka: Kuhu sinult võetav valitsemistasu kulub?