Mona Mägi-Soomer astus Tuleva liikmeks 2016. aasta oktoobris. Teda kannustavad suure mõjuga ideed ja kodanikualgatuslikud ettevõtmised. Mona on osalenud Tagurpidi Lavka käivitamises ja Noored Kooli projektis.
Sinu tegemistest kumab läbi ühiskondlik vastutus. Kas oled alati olnud pealehakkaja ja “tee ise” lähenemisega või on pigem eluteele sattunud tööd ja projektid sind jätkusuutlike eluviiside pooldajaks muutnud?
Ise tegutsemine ja hakkama saamine on alati olnud loomulik osa minu elust. Oskuslik ressursi- ja taaskasutus oli juba noorena aktuaalne. Kui tulid esimesed pakendiprügikastid, hakkasin neid kohe kasutama. Viisin jalgsi kottide kaupa oma purke ja pakendeid kogumispunkti. Ükskord tuli üks vanem naisterahvas veel pahandama: “Prügikast on ju siin samas kõrval – miks te panete oma asju siia “selle asja” sisse?” Ta ei saanud aru, millega oli tegemist.
Säästlik mõtlemisviis ja investeerimine – need on minu jaoks ühe mündi kaks poolt.
Teiseks on mul olnud antropoloogiline huvi selle vastu, kuidas saab oma asja ajades maailma muuta. Olen alati uskunud, et ka üksikisikul on võimalus teha ühiskonnas suurejoonelisi muudatusi.
Kuidas sai alguse eestimaist toitu linnainimesteni toova Tagurpidi Lavka idee?
2009. aastal olid “Teeme Ära!” projekti mõttetalgud. Saadi kokku ja arutati, millised probleemid vajavad Eestis praegusel hetkel lahendamist ja mida oleks vaja ära teha. Nii saime meiegi üheksa sõbraga kokku ja sõelale jäi kaks ideed. Üks oli talutoitu linna toomine ja teine oli inimeselt inimesele autorent. Kuna talutoidu idee tundus hõlpsamini teostatav, ilma it-lahenduse ning suurema kapitalita, läksimegi sellega edasi.
Tagurpidi Lavkaga olin esimestel aastatel isiklikult väga palju seotud. Tegime kõike ise. Ühe lavkalise keldris hoidsime asju, iga teisipäev-neljapäev vedasime toidukraami välja ja käisime müümas. Võttis aastaid aega, et asi hakkaks ise toimima ja nüüd on talutoidu tellimiseks olemas ka korralik veebikeskkond. Laiemaks eesmärgiks oli inimeste teadlikkuse tõstmine ja et kodumaine talutoit muutuks inimestele mugavalt kättesaadavaks. Tänaseks on hea näha, et talukaupade tellimiseks on tekkinud juurde mitmeid alternatiive: näiteks OTT – Otse Tootjalt Tarbijale, Rimis on “Talu toidab” sektsioon ja tegutseb palju väiksemaid talutoodangut pakkuvaid poode. Tagurpidi Lavkaga toimetab edasi üks aktiivne asutajaliige. Juurde on tulnud palju uusi tublisid inimesi, kes asja edasi arendavad.
Sa õppisid EBSis ärijuhtimist. Kuidas on majandusharidus Sind su sotsiaalsetes ettevõtmistes aidanud?
Kuni 12. klassini olin läbinisti humanitaar – õppisin eesti keele / kirjanduskallakuga ja inglise-prantsuse keele klassis. Kooli lõpus oli eesmärk sisse saada lavakunstikooli. Aga kuna lavakasse sel aastal vastuvõttu ei toimunud, sekkus minu vanaisa, kes elas Kanadas. Vabariigi ajal sündinud mehena ütles ta mulle kindlameelselt: “Mona, majandusharidusega saab igal ajal, igas riigikorras, iga asjaga hakkama.” Ta lubas tasuda mu õppemaksu, kui otsustan majanduse kasuks. EBS-ist ja majandusest midagi eelnevalt teadmata võtsin vanaisa nõu kuulda. Tagantjärele vaadates oli see ehk isegi hea mõte. Samas mulle tundub, et edasipidist elu ei ole koolivalik otseselt mõjutanud (ehkki diplom on mul taskus). Ülikooliaastad olid baasiks – sealt sain küll taustateadmisi, kuid mitte praktilist poolt.
Kõige suurema elukooli sain Olde Hansa restoranis töötamisest. Esimese töökohana oli see parim valik ja kõik mu edasised sammud elus on kuidagi olnud seotud seal töötamise kogemusega. Alustasin juba kooli ajal teenindajana, seejärel olin vahetuse-vanem, avasin Bergenis restorani, tegin koolitus- ja mentorprogramme. Koolitajad olid töötajad ise – keskaja kommete tundmist jms hõlmava programmi jaoks ei saanudki võtta juhendajaid väljastpoolt. Selline oma ressursside oskuslik ära kasutamine oli minu arvates väga nutikas. 1990. aastate lõpus oli koolitus- ja reisimisvõimalustega töö üpris ainulaadne. Seega on mul läbi käidud niiöelda ettevõtluse sellist-meistriks kool. Õppisin, kuidas inimestega käituda, asju efektiivselt teha, majanduslikult mõelda ning kogusin muid tarkusi, mida olen juhina edaspidigi kasutanud.
Milline on kõige parem (või valusaim) õppetund Sinu senises töökogemuses?
Valusaim kogemus oli kindlasti LaMuu jäätisekohviku käivitamine ja juhtimine Viru Keskuses. Ettevõte ise ja selle inimesed ise on äärmiselt vägevad ja minu head sõbrad siiani. Meie kavatsused puhta tooraine ja ausa ettevõtlusega ei mänginud kõrgete püsikulude juures lihtsalt kuust-kuusse numbrites välja. Ma tahtsin nii väga õnnestuda ja tegin kõik endast võimaliku. Kuni selleni välja, et olin kulude kokkuhoidmise nimel kõigi asemel ise üheksast üheksani tööl jne. See viis aga läbi põlemiseni. Muutusin iseenda jaoks ebameeldivaks. Proovisin kõikvõimalikud strateegiad läbi, paraku midagi ei toiminud ja loobusin ise. Kohvik tegutses edasi veel pool aastat – prooviti ka teist kontseptsiooni, aga see ei olnud kahjuks jätkusuutlik.
Oled praegu lapsega kodune. Mis on edasised plaanid?
Kui väiksem laps saab kolme-aastaseks, siis teen Õpetajate Lehe lahti ja vaatan millisesse kooli otsitakse direktorit! Sama eesmärgiga läksin tegelikult ka Noored Kooli programmi – et muuta maailma. Hariduse abil on võimalik ühiskonda suurelt muuta. Klassiruumis olles tundsingi, et minus on potentsiaali ja koolidirektorina on haare kindlasti suurem.
Üks parimad kogemusi on olnud osalemine Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Innove poolt ellu kutsutud ühe-aastases koolijuhtide järelkasvuprogrammis. Praktika- ja vaatluspõhisena nägime kogu süsteemi kõrvalt. Isejuhtiva õppimise protsessis mõtlesime kümnekesi ise välja, mida on meil vaja teada. Programmi loojad otsisid meile inimesed, kes nendel teemadel võiks rääkida. Käisime mööda haridusasutusi, kohtusime päris juhtidega, millest oli väga kasu!
Kuidas Sina oma rahaasju planeerid, kas oskad ehk mõnda nippi jagada?
Mina olen järjepidevalt säästnud alates sellest, kui tuli täiendav kogumispension ehk III sammas. Lisaks sellele ostan täna LHV kasvukontoga indeksifonde ja jagan oma vara erinevate investeerimisvõimaluste vahel.
Tihti püütakse raha hakata koguma sellise suhtumisega, et “üritan elada sellel kuul nii, et mul jääb raha üle, ja siis kuu lõpus panen ülejäägi kuhugi kasvama või jätan säästuna alles”. Kuu lõpus aga avastad, et raha on ära kulunud või leidub mõni hea põhjus see ülejääk ka ära tarbida. Õnneks on tänapäeval mugavad kogumistooted nagu näiteks LHV kasvukonto ja SEB digikassa, mis aitavad väikeste summade kaupa järjepidevalt raha kõrvale panna. Nii ei pea asjaga ise igapäevaselt tegelema ja aasta lõpus on hea näha, et jälle on üks suurem summa kogunenud. Sellised automatiseeritud lahendused on minu meelest geniaalsed – paraku on ju nii, et oleme ise oma raha kõige suuremad vaenlased ja lükkame kogumise alustamist pidevalt edasi.
Me tuleme sellisest ajaperioodist, kus pensioni eest vastutas riik ja säästeti selleks, et oma elujärge parandada. Mõistetav on ka hirm, et taas võib muutuda riigikord ja toimuda rahareform. Me oleme oma eluajal ju korra selle läbi elanud. Ka minu ema kogus terve elu minu jaoks raha. 18-aastaselt sain kogunenud summa eest Viru tänava putkast osta paari valgeid kingi. Täiesti arusaadav, et sellise kogemuse pealt tundub raha kogumine mõttetu.
Sellegipoolest usun, et tasub proovida, kuna tulevik on ennustamatu. Väikeste summade haaval kogumine, nii et see ei häiri igapäevaelu, võib ükskõik millist säästmisviisi kasutades osutuda lõpuks väga kasumlikuks. Mina võtan rahakogumist nagu elukindlustust – võib-olla läheb seda siiski kunagi vaja.
Mida ütleb Sinu kogemus õpetaja ja emana – kuidas võiks lapsi raha ja kogumise teemal harida? Kas seda on üldse vaja?
Lapsed õpivad kõike vanemate pealt, seega esmajoones tuleks harida vanemaid, kes näitaks eeskuju, milline on mõistlik tarbimiskäitumine ja kuidas tuleks rahaga ümber käia. Teisest küljest oleks ka koolides vaja õpetada rahaga toimetulekut, kuna kogu ülejäänud elu sõltub suurel määral oma vara majandamisoskusest.
Lihtne on muidugi öelda, et vanemad peaks lastega rahateemadel rääkima ja õpetama säästmist. Paraku on aga reaalsus selline, et ka paljud vanemad ei tea, kuidas seda teha. Siin tulevad appi raamatud ja mängud – hädavajalikud tööriistad, et aidata vanemaid eluterve rahatarkuse jagamisel. Finantsmaailma alustalade õpetamiseks soovitan lapsevanematele kindlasti raamatut “Tom õpib rahamängu”. Seal on äärmiselt lihtsalt kõik ära seletatud – kuidas võrrelda asju, kuidas säästa, kuidas rahamaailm toimib.
Lisaks on minu jaoks väga tähtis, et koolidesse jõuaks ka vaimse tervisega seotud õpetused, kuna tervise moodustavad vaimne ja füüsiline üheskoos. Noortele tuleks õpetada, mida siis teha, kui ei oska oma tunnetega toime tulla. Siiani peetakse vaimse tervise teemat tabuks ja tihti ei osata kuhugi pöörduda.
Teadlikkuse tõstmisest rääkides jõuame Tulevani. Kuidas sa esimest korda Tulevast kuulsid ja kas mäletad, mis mõtted sul tekkisid?
Vahetult enne Tuleva tulekut olin enda jaoks avastanud Noored Kooli projektis osalenud Kristi Saare kaudu tema Investeerimisraadio ja lugenud läbi Jaak Roosaare raamatud. Seega olin end juba eelnevalt kurssi viinud ja kuulanud podcastidest Tuleva asutajate mõtteid. Tänu sellele tekkis ka Tuleva vastu usaldus.
Kui Tuleva algatust nägin, tekitas see tunde, et mina olengi riik!
Praegu on see hetk, kus ma saan panustada sellesse, et midagi muutuks kõigi Eesti inimeste jaoks. Ma tahan olla osa sellest suurest käimatõmbavast jõust. Uskusin kohe, et see asi õnnestub. Tuleva tuletas mulle taaskord meelde, et igal inimesel on võimalik maailma muuta. Kui mulle ei sobi praegune olukord, siis on lihtsalt vaja piisav arv inimesi kokku saada ja üheskoos see muutus läbi viia.
Miks soovitaksid Sina Tulevat oma sõpradele?
Alates sellest ajast, kui ma enda jaoks üldse investeerimise avastasin, olen ka sõpradel-tuttavatel soovitanud säästmisele mõelda. Tihti aga kostub vastuseks midagi sellist, et “aga ma elan ju siiski ühe korra ja tahan praegu õnnelik olla – kui ikka tahan osta Hugo Bossi särgi ja süüa hiljem makarone, siis olgu nii.” Mina leian, et säästmine ja õnnelik olemine ei ole pöördvõrdelises seoses. Säästmine ei võta tükki õnnelikkusest ära.
Tuleva puhul on kokkuhoid ilmne – kui pensionifondide turul on olemas soodsam valik, ei ole mõtet maksta rohkem raha. Seda enam, et Tuleva on inimeste endi oma ja tegeleb sellega, et saaksime oma raha mõistlikult kasutada. Kui säästad, saad ka osta asju, mis sind õnnelikuks teevad 🙂 Ja ei pea ainult makarone sööma!
Intervjuu autor on Tuleva praktikant Sirli Oot.
