Passiivselt juhitud pensionifondide tootlus on sel aastal olnud märgatavalt parem kui kordades kõrgema valitsemistasuga aktiivselt juhitavatel fondidel ja vahe on suurem kui tasude erinevus, kirjutas 19. juunil Eesti Päevalehe Ärileht.

Oleks vahva, kui saaksime hõigata: tänu Tuleva liikmetele lõpuks ka Eesti inimesteni jõudnud indeksifondid on juba ennast tõestanud! Tegelikult saamegi, aga mitte kohalike pensionifondide mõne kuu tulemuste põhjal – need ei räägi midagi sellest, kui palju su vara edaspidi kasvada võiks. Õnneks ulatub investeerimisfondide ajalugu maailmas aastakümnetesse ja näitab järjekindlalt, et aktiivselt juhitud fondide pikaajaline tootlus jääb reeglina passiivselt juhitud fondidele alla.

Ajakirjanik Romet Kreek küsis ja Tuleva fondijuht Tõnu Pekk selgitas, mida saab ja mida ei saa Eesti pensionifondide mõne kuu tulemuste võrdlusest välja lugeda. Siin on võimalus lugeda lähemalt, mis lehte ei mahtunud:

Kuidas seletada seda, et aktiivselt juhitud fondid on aastaga tootnud vaid umbes poole samade fondivalitsejate passivsetest fondidest?

Kordan algatuseks kõige tähtsamad asjad üle (ma tean, et olen nagu katki läinud plaat – kogemus näitab, et see lihtsalt vajab pidevalt meelde tuletamist):

Sulle pensionikogujana on tähtis see, et sinu vara kasvaks võimalikult palju selleks päevaks kui sa pensioniikka jõudes kogutud raha kasutama hakkad. Teisisõnu – pikaajaline tootlus. Mõne kuu tootlus ei anna mingit aimdust sellest, milliseks sinu vara pikaajaline tootlus järgmistel kümnenditel kujuneb. Sellepärast pole ühe aasta tulemuste põhjal võimalik aktiivsete ja passiivsete fondide edu hinnata. Tasude erinevusest saadud edumaa kipub lühikestel perioodidel jääma turu ja valuutakursi kõikumiste varju.

Maailma ja Eesti turgude pikema ajaloo põhjal on aktiivse ja passiivse juhtimise võrdluses selgeks võitjaks passiivne juhtimine – teisisõnu madalate kuludega indeksifondid. Suurandmete analüüs näitab selgelt, et pika aja vältel kasvab edukamalt nende inimeste vara, kes valisid soodsa tasuga indeksifondi, kui nendel, kes valisid kõrgema tasuga aktiivselt juhitud fondi.

Suurandmete analüüs näitab selgelt, et edukamalt kasvab nende vara, kes valivad soodsa tasuga indeksifondi.

Näiteks LHV indeksifondi oli 1-aasta tootlus 5,79% vs XLi 2,46% ning SEB energilisel indeksifondil 5,57% vs tavalise energilise fondi 2,77%. Millest selline suur tootlusvahe tuleb? Haldustasude erinevusega ei anna seda eriti seletada, vahe näib liiga suur.

LHV aktiivselt juhitud fondid – ka XL – hoiavad suurt osa investorite varast lihtsalt pangaarvel või võlakirjades, mille tootlus ei kata isegi fondi valitsemistasu. Selge on see, et kui fond valib teadlikult negatiivse tootlusega investeeringud, on tulemus investorite jaoks kehv.

Selline käitumine teeb vast aegajalt lihtsamaks fondi turundamise. Kui aktsiatesse on investeeritud väiksem osa varast, mõjutavad järsud lühiajalised turgude langused fondi osaku väärtust ka vähem. Ja fondijuht saab sellistel puhkudel rääkida, et “sel kuul õnnestus investorite vara languse eest kaitsta”. Millegipärast ei räägi fondijuht kunagi sellest, et raha pangaarvel hoidmine on jätnud investori ilma võimalusest turgude tõusudest tulu teenida.

Ühe aasta põhjal ma järeldusi ei teeks. Aga LHV L ja XL fondi pikem ajalugu on ilmekas näide Peter Lynch-i ütlusele, mis kõlab eesti keelde tõlgituna umbes nii: “Investorid on kaotanud palju rohkem raha languste kartuses kui languste ajal.” (“Far more money has been lost by investors preparing for corrections, or trying to anticipate corrections, than has been lost in corrections themselves.”)

“Investorid on kaotanud palju rohkem raha languste kartuses kui languste ajal.”
Peter Lynch

SEB puhul on jällegi väga huvitav võrrelda nende kahe agressiivse fondi NAV-i graafikuid:

 

Kui tõenäoline on, et fondijuht on väärtpaberite oste just nii valinud ja ajastanud, et portfelli väärtus juhtumisi kõigub täpselt käsikäes passiivselt juhitud indeksifondiga?

Euroopa investorite ühendus Better Finance on oma raportis avaldanud kahtlust, et suurem osa Eesti pensionifondidest on tegelikult kapi-indeksifondid. Nii nimetatakse fonde, mis investeerivad salamisi passiivselt, ehkki reklaamivad ennast kui aktiivselt juhituid ja võtavad investoritelt kordades rohkem tasu. Kapi-indeksifondide puhul on üsna kindel, et nad jäävad madala kuluga ausatest indeksifondidest juba aastaga enam-vähem tasude jagu maha (või rohkem, sest isegi avaldatud jooksvad kulud ei sisalda pahatihti kõiki varjatud kulusid).

Näiteks Suurbritannias sundis finantsjärelvalve selliste fondide valitsejaid investoritele miljoneid eurosid teenustasu tagastama.

Kas euro nõrgenemine on aidanud Tuleva maailma aktsiafondil saada üle varasemast pärssivast mõjust kui euro tugevnes?

Enamus Eesti pensionifonde on viimasel aastal panustanud rohkem euroala aktsiatele ja võlakirjadele. Tuleva portfell järgib maailmaturu keskmist nii aktsiates kui võlakirjades. Teisisõnu, meie portfellis on teistega võrreldes eurovõlakirjade osakaal väiksem ja see tähendab, et euro nõrgenemine tähendab Tulevale paremat tootlust.

Ajaloolised andmed näitavad, et pika aja jooksul on oodatav reaaltootlus valuutakursside kõikumisest null. See tähendab, et näiteks dollari kurss kipub aja jooksul tugevnema või nõrgenema umbes niipalju, kui selle pikaajaline inflatsioon on madalam või kõrgem eurotsooni inflatsioonist. Sellepärast me Tulevas lühiajalist valuutariski ei maanda – see oleks investoritele kulukas ja vähendaks üsna tõenäoliselt pikaajalist tootlust.

Kas ei näi kummaline, et rahvas istub agressiivsete fondide osas madalama tootlusega aktiivsetes fondides ja passiivsete fondide mahud on suht väikesed? Agressiivsetest fondidest on umbes 12% passiivsetes fondides…

Kummaline on see, et turujärelvalve lubab pankadel levitada eksitavat infot – näiteks, et indeksifondid on kuidagi riskantsem valik kui aktiivselt juhitud fondid, või et indeksifondid sobivad ainult “edasijõudnud investoritele”.

Tegelikult istub suurem osa Eesti pensionikogujate rahast üldse aktiivselt juhitud progressiivse strateegiaga fondides, mille tootlus on veelgi madalam kui agressiivse strateegiaga fondides. On ilmne, et enamus inimesi ei vali teadlikult pensionifondi, vaid satuvad sinna, kuhu pangas “nõustajaks” maskeerunud müügiesindaja või kaubanduskeskuses tegutsev agent neid pannud on. Pankadele on loomulikult kasulik, et võimalikult palju inimesi maksaks ka edaspidi kõrget tasu.

Kui me tahame, et ka Eesti pensionikogujad saaksid oma säästudest rohkem kasu, peame õppima teistelt riikidelt. Näiteks Rootsi riik suunab inimesed, kellel pole aega või võimalust andmetel põhinevaid investeerimisotsuseid teha, ise vaikimisi sobivasse – hästi madala kuluga maksimaalse aktsiate osakaaluga fondi. USA-s on teenusepakkujatel kohustus soovitada sarnaste toodete valikus soodsama tasuga fondi. Suurbritannia annab inimestele soovi korral pensionifondi valikul erapooletut tasuta nõu. Ka seal soovitab finantsjärelvalve teha kohustuslikuks pakkuda vaikimisi valikuid, mis ei lähtuks teenusepakkujate ärihuvidest, vaid inimeste kasust.

 

Mis tunne sul oleks, kui fondijuht, kelle sa oled palganud oma raha eest hoolitsema, ütleks: “Ma võiksin investeerida su vara väga tulusalt, aga ei tee seda, sest MINULE on see vähem kasulik kui sinu raha paigutamine vähem tulu toovatesse kohtadesse?”

Tõenäoliselt võtaksid sa oma raha sellise fondivalitseja käest ruttu ära.

Nii ongi Eesti inimesed teinud. Tänane Postimees kirjutab, et Eesti pankade investeerimisfondide äri õitseb tänu kohustuslikele pensionifondidele, aga vabatahtlikud aktsiafondid on kokku kuivanud. Kui 2007. aastal oli üle 30 000 inimese neisse paigutanud 1,2 miljardit eurot, siis tänaseks on investoreid jäänud vähem kui 8000 ning fondide maht on kahanenud kolm korda.

Aga mida peaks tegema riik, kes on sundinud meid andma selliste fondivalitsejate kätte ligi neli miljardit eurot?

Hoiatus kõlab hirmus ähvarduse moodi

LHV ja Swedbanki fondivalitsejate juhid “hoiatavad” tänases Äripäevas, et kui rahandusministeerium ei luba neil tulevikus võtta nii kõrget tasu kui varem, loobuvad nad parema tootlusega investeeringutest.

“Praegune täiendav reguleerimine paneb Eesti investeeringutele päris kindlasti piduri,” räägib LHV Varahalduse juht Mihkel Oja. Tema sõnul on kohalikud investeeringud kõrgema oodatava tootlusega ja seega võivad kaotajaks jääda just pensionifondide kliendid.

Hmm. Vaatame selle väite sisse.

Eesti inimesed on aastaid maksnud pankadele tasudeks kordades suurema osa oma kohustuslikest säästudest kui maailma pensionikogujad keskmiselt. Inimeste vara reaaltootlus on samal ajal pensionifondide käivitamisest saadik jäänud nulli lähedale. Mida kõrgemad tasud, seda kehvem tootlus – seda kinnitavad nii meie pensionifondide kehvad tulemused kui ka maailma investeerimisfondide võrdlus.

Tasud langevad arenenud riikide tänasele tasemele alles seitsme aasta pärast

Rahandusministeerium on probleemi luubi alla võtnud ja plaanib vähehaaval langetada seadusega lubatud fonditasude ülempiiri. Kava jõustumisel jõuab keskmine valitsemistasu seitsme aasta pärast lõpuks OECD riikide praegusele keskmisele tasemele.

700 000 teise sambaga liitunud inimesele on see kahtlemata rõõmustav uudis, aga pensionifondide vastuseis on samas mõistetav, nendib ajakirjanik Birjo Must Äripäevas. Muudatuste tulemusena kahaneks fondivalitsejate tulu 2026. aastaks praegusega võrreldes pea poole võrra.

(Ainuüksi eelmisel aastal maksid Eesti pensionikogujad oma varast fondivalitsejatele tasudeks 37 miljonit eurot.)

Aga kas peaksime muret tundma, et seni niigi maailma keskmisest oluliselt kehvemate tulemustega pensionifondid nüüd oma hoiatuse teoks teevad ja teadlikult kõrgema tootlusega investeeringutest loobuvad?

Tasude langetamine tegelikult investeeringuid ei mõjuta

Rahandusministeerium on leidnud, et tasu alandamine ei tohiks tegelikult muuta pensionifondide investeerimisstrateegiat. Sest enamus tulust, mida pangad valitsemistasudena teenivad, ei kulu nagunii turuanalüüsile ega kasulike investeerimisvõimaluste otsimisele, vaid hoopis müügikuludeks ja kasumiks.

Teisisõnu – kui tasud langevad, tuleb fondivalitsejatel kokku tõmmata turunduskulud, mis investoritele mingit väärtust ei loo. Meid ähvardab oht näha vähem reklaame, mis kujutavad näitlejatest “pensionäre” palmi all. Vähem müügimehi ostukeskustes jalus. Õnneks pole mingit põhjust, miks fondijuhid ei peaks suutma teha osakuomanike huvides parimaid investeeringuid ka siis, kui nende tööandja kasumimarginaal langeb 55% pealt näiteks 30%-le.

Aga kuidas toimida, kui mõni fondijuht ikkagi ähvardab kasulikud investeeringud tulevikus tegemata jätta? Siin on riigil kasutada samad vahendid, mis muudegi finantssektori rikkumiste puhul.

Mida teha, kui fondijuht ei tegutse osakuomanike huvides?

Kui fondijuhid tegelevad investeerimise asemel peamiselt reklaamiga või annavad emapanga kasumiks ära nii suure osa kogutud valitsemistasudest, et inimeste raha eest hoolitsemiseks ei jätku, peab finantsinspektsioon neile nende kohustusi jõuliselt meelde tuletama.

Kui kohalikud pangad püüavad riiki hoiatusteks maskeeritud ähvardustega nurka suruda, tuleb avada turg väliskonkurentsile. Ja alati on riigil võimalus ka pensionivarade haldamine ise üle võtta, nagu seda on väga edukalt teinud Rootsi või nagu riik seda aastaid tegi Eesti krooni kattevara haldamisega.

Rahandusministeerium on seadnud meie õhukesse pensionisambasse raha kogumisele lõpuks selge ja ühese eesmärgi: maksimaalne tootlus. Tore on, kui kogumisega kaasnevad ka muud hüved, aga need ei tohi tulla pensionikoguja vara kasvu arvelt.

Iseküsimus on: millistest “kõrgema oodatava tootlusega kohalikest investeeringutest” LHV üldse räägib? Seni on suurim osa Eesti sildi all reklaamitud investeeringutest tähendanud lihtsalt odavaid laene, mis pensionikogujale annavad pärast valitsemistasu ja inflatsiooni maha arvestamist negatiivse tootluse.

Loe ka: