Kui sa oled täna 20-30-aastane, on sul ligi 40% võimalus osaleda oma 100-nda sünnipäeva tähistamisel. Mida sa oma täiskasvanu-elu teises pooles ette võtta plaanid?

Ja kui ei lähe elus nii vahvalt, et tahad ja saad surmani teha huvitavat tööd, siis millest sa elada kavatsed?

Pensioniks kogumine on ebaseksikas, vaevaline ja riskantne. Kes teab, milliseid maailma raputavaid pöördeid järgmine poolsajand toob. Ja ometi. Keegi pole välja mõelnud midagi vähehaaval säästmisest paremat, mis enamikule sobiks.

Indrek Neivelt on mulle elus palju õpetanud. Ka iseseisvat mõtlemist ja asjade pealispinnast läbi vaatamist. Ta on üks võtmeisikuid, kes aitas Tuleval sündida, tuhandeid ärksaid inimesi liita ja tuua Eesti inimestele madala kuluga pensionifondid.    

Tuleva asutajad pole kõiges ühel meelel. Eile ütles Indrek valusad mõtted: Riik sunnib inimesi väga piiratud tingimustel pensioniks koguma, aga vastutust ei võta. Kui nii, siis valmistugu igaüks nii, nagu paremaks peab.

Indrek Neivelt: kui poliitikud ja ametnikud keelduvad vastutamast, tuleb pensioniks säästmine üldse vabatahtlikuks teha.

Milles oleme eriarvamusel

Kas inimeste toimetulek pensionieas on igaühe oma asi või meie kõigi mure koos, on maailmavaateline küsimus.

Lihtne ja loogiline on öelda, et inimene otsustagu ja vastutagu ise. Aga kui meil tuleb igal aastal juurde tuhandeid vaesuspiiril elavaid eakaid, on see laastav kõigile. Laastav neile, kes polnud noores eas piisavalt küpsed, et säästmisega alustada. Nende lastele, kes on ise hädas omale tulevikupensioni kogumisega, aga peavad lisaks ka vanemaid aitama. Haigekassale, sest vaesed inimesed on haigemad. Omavalitsustele, kes peavad maksma toetusi neile, kes toime ei tule. Kõigile, kelle maksuraha selleks kulub.

Asi pole selles, et inimesed oleks vastutustundetud. Asi on selles, et hiljem alustades paisub hüppeliselt ohver, mille sa pead tooma, et pensioniks piisavalt koguda. Kui paned 22-aastaselt esimesest palgast alates iga kuu 100 eurot kõrvale, kogud 65ndaks eluaastaks ligi 200 000 eurot. Kui alustad 50-selt, pead sama summa kokku saamiseks säästma 700 eurot kuus.*

Kui alustad säästmist alles 50selt, pead sama summa kogumiseks kõrvale panema seitse korda rohkem raha kui 22selt alustades.

Indrek teab, et temavanused inimesed mõtlevad pensionile küll. Aga temavanuselt on enamiku jaoks lootusetult hilja. Noorel inimesel on muud mured. Kogumise edasilükkamine ei ole tingimata lollus. Lihtsalt inimlik.  

Poliitilised otsused tuleb teha poliitikutel. Mulle meeldivad faktid. Andmetele toetudes olen veendunud, et oleks parem aidata inimestel ka edaspidi panna tuleviku tarbeks raha kõrvale. Kohe esimesest palgast alates. Sest Nobeli preemiaga uurimused näitavad ühte: kui säästmine pole sund või vähemalt hea vaikimisi valik, ei kogu inimesed piisavalt, et pensionieas vaesusest pääseda. Elu seisab tee peal ees. 

Milles oleme samal arvamusel

Indreku kriitika on terav. “Mind on kogu aeg üllatanud, kui vähe läheb pensioni kogumine korda meie poliitikutele ja ministeeriumite töötajatele,” ütleb Indrek. “Pensioni maksmine tänastele pensionäridele on paljude parteide lemmikteema, aga tänaseid pensionikogujaid ei taha keegi esindada.”

Eestil ei ole terviklikku pensionistrateegiat. Ei ole mõõdikuid ega selget vastutajat.

Võtkem kasvõi üks tähelepanuta jäänud probleem paljudest. 

Eestis määrab riik tööelu alustavatele inimestele loosiga suvalise, ainult võlakirjadesse investeeriva pensionifondi. Võlakirjade pikaajaline tootlus ei pea üsna kindlasti inflatsiooniga sammu. Ja kui riik viskab noored fondidesse nagu juhtub, satub enamik kõrge tasuga fondidesse. Fondidesse, kus nad päris kindlasti maksavad pangale suurema tüki oma rahast kui see raha tänaste intressimäärade juures toota jõuab.

Kelle ülesanne Eestis on Rootsilt õppida?

Rootsi riik nii ei tee. Noored, kellel oma eelistust pole, suunatakse väga madala kuluga riigi enda indeksifondi AP7, mis investeerib maksimaalselt aktsiatesse. Rootsi pensionisüsteem on edu poolest maailmas tuntud. Kelle ülesanne Eestis on Rootsilt õppida?

Oleme kohanud poliitikute ja ametnike skeptilist suhtumist. Eesti esimene pensionikogujate ühendus Tuleva on tülikas partner laua taga, kus varem oli kohta ainult pankade ja kindlustusseltside esindajatel. Anname endast parima, et olla riigile tõsine, süsteemi kasutajate tegelikke probleeme analüüsiv partner. Aga ametnikud ja poliitikud peavad võtma vastutuse tingimuste eest, mille riik oma inimestele peale surub.

Pensionikogujaid esindav Tuleva on tülikas partner laua taga, kus varem oli kohta ainult pankade ja kindlustusseltside esindajatel.

– Olen Indrekuga nõus, et tuleb hakata tähelepanelikult mõõtma, kuidas meie rahal pensionisüsteemis läheb. Tootlust tuleb võrrelda maailma keskmisega, inflatsiooniga ja nagu Kristjan Järvan märkis, palkade kasvuga. Tuleb mõõta, kui palju pensionit annab iga meie inimeste säästetud euro. Tuleb võrrelda tulemust kõige edukama pensionisüsteemiga riikidega. 

– Olen nõus, et ametnikud, ajakirjandus, me kõik peame lõpetama pensionifondi-keskse mõtlemise. “Miks maksab suurem osa Eesti pensionikogujaid siiani kolm korda rohkem tasusid kui oleks mõistlik?” küsib Indrek. Sest pankade fondidel läheb hästi, kui nad teenivad omanikele võimalikult palju kasumit. See kasum tuleb tasudest, mida inimesed maksavad. Inimestel läheb hästi hoopis siis, kui nende tänane kokkuhoid annab neile tulevikus maksimaalse kasu. Selleks peavad tasud kordades langema. 

– Olen nõus, et poliitikud ja ministeeriumide töötajad peavad peatama süsteemi peenhäälestuse ja vaatama otsa suurele küsimusele: miks saab Eesti inimene pensionile jäädes kätte kolmandiku võrra vähem raha kui sama suure summa säästnud rootslane? Millal on plaanis naabrite pensionisüsteem luubi alla võtta, selle insenerid appi kutsuda ja õpitu meil rakendada?

Sest nagu me ütlesime suvel Riigikogule saadetud pöördumises, millele kirjutas alla 2300 inimest: Kui me probleeme ignoreerime, võime tulevikus ainult unistada suvekodust Muhumaal või isegi nädalavahetusest Haapsalu spaas – põhjanaabrid maksavad lihtsalt üle. Säästmise edasi lükkamine ja meie toimetuleku laste õlule panemine pole lahendus.

* Arvutuse eeldus: keskmine tootlus 5% aastas.

Loe ka:

Kui riik sunnib inimesi teise pensionisambasse raha panema, peavad poliitikud ja ametnikud ka kaitsma inimeste huve. Aga kui poliitikud pensionikogujaid ei esinda, tuleb kogumine muuta vabatahtlikuks, leiab Tuleva asutaja Indrek Neivelt.

Indrek Neivelti päevakommentaari tekst Vikerraadio 13. veebruari Uudis+ saatest – tegu on loomulikult isikliku seisukohaga:

Viimasel ajal on ajakirjanduses palju kõnepinda leidnud meie pensionisüsteem ja ka meie madal sündimus. Sellesse diskussiooni on minu arvates toonud kõige rohkem värskeid tuuli Kristjan Järvan. Kõigepealt näitasid nad koos Raul Eametsaga arvude keeles, et laste kasvatamine on ühiskonna seisukohalt kõige tähtsam. Ühesõnaga nad tõestasid seda, mida me ju kõik intuitiivselt tunnetame. Aga vahetevahel on sellistest arvutustest kasu. Lisaks selgitas Kristjan Järvan nädalapäevad tagasi oma Eesti Päevalehe artiklis meie pensionisüsteemi jätkusuutmatust ja uue mõttena tõi diskussiooni fondi tootluse võrdlemise palgakasvuga.

Pensionifondide tootlusi tuleb võrrelda palgakasvuga

Tunnistan, et ka minule oli värskendav lugeda mõtet, et pensionifondi tootlusi tuleks võrrelda mitte ainult inflatsiooniga, vaid ka palgatõusuga. Olen seoses Tuleva pensioniühistuga viimasel kahel aastal pensioni teemadega palju tegelenud, aga selliselt ei olnud ma veel teemale lähenenud. See statistika on kõikidest eelnevatest veelgi karmim ja seab meie pensionifondid veelgi halvemasse valgusesse. Alates kohustusliku kogumispensioni loomisest on pensionifondide tootlused jäänud palkade kasvule alla keskmiselt 5% aastas. Ja kui me usume Rahandusministeeriumi prognoose, siis ka edaspidi ületab palgakasv inflatsiooni üle kahe korra.

Statistika on veelgi karmim ja seab meie pensionifondid veelgi halvemasse valgusesse. Tootlused on jäänud palkade kasvule alla keskmiselt 5% aastas.

Need ei ole just eriti head uudised meie pensionikogujatele. Kui seni võrdlesime me oma pensionifondide tootlusi peamiselt inflatsiooniga, siis õigem oleks lisada võrdlusesse ka palgakasv. Kui palgakasv ületab inflatsiooni, siis on pensioni kogumise esimestel aastatel nende maksete mõju meie poolt pensioniks kokku korjatavale rahale suhteliselt väike.

See, et teine sammas ei ole piisav, ei ole uudis. Meie pensionifondide esindajad on korduvalt rääkinud, et teisest sambast ei piisa ja vaja oleks paigutada ka kolmandasse sambasse. Nad on lähenenud probleemile väga fondide keskselt.

Miks poliitikud ei esinda pensionikogujaid? 

Olen kaks aastat vahelduva eduga pensioni teemaga tegelenud ja mind on kogu aeg üllatanud, kui vähe läheb pensioni kogumine korda meie poliitikutele ja ministeeriumite töötajatele. Pensioni maksmine tänastele pensionäridele on paljude parteide lemmikteema, aga tänaseid pensionikogujaid ei taha keegi esindada. Sest kuidas muidu seletada fakti, et me seniajani maksame pensioni kogumise ajal kolm korda rohkem tasusid kui oleks mõistlik, ning et hiljem pensionile jäädes saame kätte kolmandiku võrra vähem kui saab sama rahasumma kokku korjanud rootslane? Me räägime pensionifondide tasudest juba kaks aastat, aga midagi ei ole ju suurt muutunud. Ainult fondide vahetamine on odavamaks läinud.

Mind on üllatanud, kui vähe läheb pensioni kogumine korda meie poliitikutele. Kuidas muidu seletada fakti, et me maksame kolm korda rohkem tasusid kui oleks mõistlik?

IRL-i juht Helir-Valdor Seeder avaldas arvamust, et riigipoolsed maksed pensioni teise sambasse tuleks lõpetada. See mõte tehti kiiresti maatasa. Meile tehti selgeks, et see tänane süsteem on parim, ja ka seda, et inimest ei saa pensioni kogumisel usaldada. Seega on tegemist paradoksaalse olukorraga: meid pensionikogujatena ei saa usaldada, aga samas meie poolt esindama valitud rahvasindajad ei kaitse mitte meie huve, vaid hoopis fondihaldurite huve.

Tegelikult poliitikud eksivad, kui nad arvavad, et inimesi ei saa pensioni kogumisel usaldada. Pensioni peale mõtlemine läheb inimestele väga korda. Minuealised arutavad sellel teemal üsna tihti. Mõned eelistavad investeerida kinnisvarasse, mõned fondidesse ja mõned loodavad laste peale. Aga olgem ausad: ka siinsesse kinnisvarasse investeerimisel loodame me tegelikult peamiselt just laste peale. Sest kinnisvara hinnad tõusevad ainult siis kui inimesi sellesse piirkonda juurde tuleb. Ehk siis jällegi jõuame me tagasi laste juurde.

Andkem inimestele rohkem iseseisvust

Pensioniks kogumine ei pea olema kohustuslik. Poliitikud on pannud meile seadusega kohustuse, et me peame iga kuu kuus protsenti raha kõrvale panema ja andma selle mõnele fondihaldurile investeerimiseks. (NB! Loe 2024. aastast kehtima hakanud II samba reformi kohta, mis lubab 2% asemel II sambasse suunata kuni 6% brutopalgast, kusjuures riik lisab 4%). Samas ei ole meile pandud kohustust, et meil peab olema vähemalt kaks last.

Minu arvates ei ole need asjad tasakaalus. Kohustuslik teine sammas tuleb muuta vabatahtlikuks. Sellest kuuest protsendist oleks noorele perele palju abi. Esimestel tööaastatel kui palk on veel väike ja palju raha läheb laste kasvatamisele, on raha kõrvale panemine väga raske. Ja vanemaks saades võib investeerida kas kinnisvarasse või fondidesse ja samuti ei ole kuus protsenti piir. Võib investeerida ka palju rohkem. Aga vastutus enda elu ja tuleviku ees läheb siis inimesele endale. Lisaks alaneksid ka meie kõrged tööjõu maksud.

Andkem inimestele rohkem iseseisvust. Koos iseseisvusega tuleb ka vastutus. Mida rohkem meie poolt valitud rahvaesindajad meie elu ära reguleerivad, seda vähem me ise mõtleme ja vastutame. Aga nagu me teame, on vaba inimene loomingulisem ja produktiivsem.

Tahaks rohkem iseseisvust ja sellega kaasnevat vastutust. Riikliku iseseisvuse sajandal aastapäeval ei ole seda palju küsida.

Loe, millised lahendused Tuleva on poliitikutele välja pakkunud:

Kolumnist ja juhtiv investeerimisekspert Ben Carlson analüüsib, kas indeksifondide investorid suudavad paanikat vältida ja kursil püsida, kui aktsiaturg langusse pöörab:

Tahavaatepeeglist paistab turgudel toimuv alati lihtne – tagantjärgi tarkus tekitab tunde, et kõik oli karjuvalt ilmne. Kui vaid oleks võimalus samas olukorras uuesti investeerida, suudaksime turgudel täiuslikult orienteeruda!

AS Tagantjärele Tarkuse Kapital ei kanna kunagi kahjusid. Ta väljub turult alati enne, kui see pea-ees alla sööstab, ning teab täpselt, kuidas viimast sõda võita.

Tagantjärgi tarkus ei aita ette näha

Seekordne härjaturg ei ole teistsugune. Tänaseks on kõigile “selge”, et ainuõige oleks olnud 2009. aasta märtsis madalseisu ajal investeerida ja turul püsida, sest iga järjekordne langus viis uue ostuvõimaluseni.

Ometi, kui õige aeg on käes, pole üldse nii lihtne selliseid võimalusi näha. Võtame näiteks 2011. aasta suve ja sügise, mil aktsiaturg kollektiivsesse minestusse langes: lubage mul teid tagasi viia hirmutavasse aega.

• Maailma laiaulatuslikuimast finantskriisist pärast suurt depressiooni oli möödas vähem kui kaks aastat. Investorid olid endiselt närvilised ja kohutavalt hirmul iga kord, kui volatiilsus pead tõstis.
• August tõi kaasa USA riigireitingu alandamise Standard & Poors-ilt.
• Euroopa riikide võlakriis kogus hoogu ning inimesed kaalusid tõsiselt, mis juhtuks, kui mõned riigid pankrotistuksid või hoopis Euroopa Liidust lahkuksid. Võlakirjade tootlus Euroopas kasvas hüppeliselt.
• Michael Lewise järg raamatule „Suur vale” ilmus 2011. aasta sügisel. Selle pealkiri oli „Buumerang: reisid uude Kolmandasse Maailma”. Seda lugedes oli raske mitte jõuda järeldusele, et euroliidu lõpp on lähedal, mis omakorda tooks paratamatult kaasa järjekordse suure finantskriisi.
• Börsiindeks S&P500 langes lõpuks 19% ja muutused olid järsud. Tehniliselt polnud see küll ümmarguste arvude standardi järgi langev turg, kuid sel ajal tundus asi just nii olevat. Siin on sulle meenutamiseks S&P500 kuuepäevane liikumisvahemik, mis järgnes USA krediidireitingu alandamisele augustis:

1. päev: -4,78%

2. päev: -0,06%

3. päev: -6,66%

4. päev: +4,74%

5. päev: -4,42%

6. päev: +4,63%

Aktsiahinnad tõusid või langesid üle nelja protsendi päevas viiel päeval kuuest! Mäletan, kuidas seda reaalajas jälgisin, püüdes aru saada, mis toimub. See oli hullumeelne periood nii turgudel kui ka maailma majanduses.

Mida näitas eelmine kriis?

Igaüks, kes sel ajal USA aktsiaid ostis või varem ostetud aktsiaid hoidis, on saanud kena kopika. Alates 2011. aasta oktoobrist on S&P indeksi väärtus enam kui kahekordistunud, kasvades kogutulu põhjal peaaegu 140%.

Küsimus on järgmine: kui suur osa investoritest suutis selle hüper-volatiilsuse ajal tegelikult kursil püsida?

Kutselistele investoritele on saanud moeasjaks pilgata indeksi järgijaid ja väita, et küll turulanguse saabudes asi “halvasti lõpeb”. “Oodake vaid järgmise karuturuni,” ütlevad nad. “Kõik need passiivsed investorid notitakse maha ja küll nad siis kaovad.”

Neil võib olla õigus. Võib-olla ei pea mõned seni indeksit järginud investoritest vastu ja müüvad valel ajal. Paanika ei diskrimineeri kedagi investeeringu tüübi alusel.

“Kutselistele investoritele on saanud moeasjaks pilgata indeksi järgijaid, aga enamik indeksifondide investoritest suutis kenasti kursil püsida.”

Aga hiljuti avaldatud uuring näitab, et enamik Vanguardi indeksifondide investoritest püsis 2011. aasta turutormi keskmes kenasti kursil ja jäi rahulikuks:

“On tõsi, et muutlikel turgudel on rohkem kauplemist. Ja see, mis iseloomustab turge, iseloomustab ka Vanguardi fonde. Näiteks Vanguardi pensionifondides kasvas oma portfellide koosseisu muutnud inimeste ja ümber tõstetud vara maht halvimatel börsipäevadel viis-kuus korda. Sarnane muster ilmneb Vanguardi eraisikutele suunatud investeerimisfondides. See statistika innustab ajalehepealkirju, mis kuulutavad investorite hoiakute muutumist.

Aga konteksti tajumiseks tuleb arvestada järgmist: augusti esimese kaheksa kauplemispäeva jooksul, mis hõlmasid ka kahte kõige volatiilsemat päeva 2008. aastast saadik, tegi oma portfellis muudatusi vaid alla kahe protsendi Vanguardi pensioniplaanis osalejatest. Teiste sõnadega: 98% investoritest püsis kursil. 98% investoritest ei teinud midagi. 98% investoritest valis pikaajalisele lähenemise.

Kui lainetused turgudel jätkuvad, siis see näitaja pisut väheneb. 98%-st võib saada 97%. Kõige sügavama finantskriisi ajal 2008. aasta oktoobris oli kursil püsijaid 96% – neli protsenti investoritest võttis ette mingi sammu. On fakt, et kauplema asus vaid tilluke osa investoritest.”

Niisiis, neil hullumeelseil 2011. aasta suvepäevil tegi oma portfellides muudatusi alla kahe protsendi Vanguardi pensionisüsteemi investoritest! Veelgi üllatavam on see, et veel hullumeelsemal langusperioodil 2008. aastal liigutas oma varasid vaid neli protsenti investoritest.

See on küll väike valim, aga näitab, et valdav osa Vanguardi investoritest suutsid jääda pikaajalisteks investoriteks ka kahe viimase turuvolatiilsuse puhangu ajal.

Fondijuhid muretsevad oma teenistuse pärast

Investeerimistööstus peab erainvestoreid rumalaks. Ma mõistan küll, miks nii paljud fondijuhid oma viha indeksifondide peale välja valavad. Enamjaolt on need inimesed mures oma sissetuleku pärast. Ei ole lihtne leppida, et aasta aastalt jäävad nende raske töö ja analüüsiga saavutatud tulemused alla lihtsatele, madalate kuludega fondidele.

“Fondijuhtidel ei ole lihtne leppida, et aasta aastalt jäävad nende raske töö ja analüüsiga saavutatud tulemused alla lihtsatele, madalate kuludega fondidele.”

Vanguardi (ja ka Tuleva – toim) stiilis fondide lähenemine on väga lihtne – selle alustalad on madalad kulud, vähe tehinguid ja väärtpaberite pikaajaline hoidmine. See lähenemine võib olla lihtne, aga kursil püsida pole kindlasti kerge. Saab olema huvitav näha, kui paljud uued indeksifondide investorid suudavad kursil püsida, kui järgmine suur langus majandust tabab.

Vanguardi fondides oli 2011. aastal umbes kahe triljoni dollari väärtuses vara. Tänaseks on neis üle nelja triljoni dollari. On võimalik, et suur osa viimastel aastatel sisse voolanud rahast pärineb nõrkadest kätest, mis annavad alla pärast esimesi volatiilsuse märke. Palju kergem on olla pikaajaline investor siis, kui aktsiate hinnad on tõusuteel.

Iga investor peab ennast järgmise turulanguse ajal distsiplineerima – ükskõik millise investeerimisstrateegia või -toote ta on valinud.

Ben Carlson on üks Ritholtz Wealth Management juhte ja Bloombergi kolumnist. Investment News valis ta 2017. aasta neljakümne alla 40-aastase mõjukaima investeerimiseksperdi hulka. Autori loal siin avaldatud artikkel ilmus esmakordselt Carlsoni A Wealth of Common Sense blogis.

Loe, et olla ise järgmise languse ajal tark:

Investeerimishuviliste kogukonnale hästi tuntud õpetaja, blogija ja raadiohääl Kristi Saare asus aasta eest tööle Tuleva kogukonnajuhina. Täna jagab ta esimese aasta jooksul tekkinud mõtteid.

Fotol Tuleva ühistu liikmed, Tuleva Maailma Aktsiate Pensionifondi kliendid ja töötajad – vasakult paremale: fondijuht Tõnu Pekk, UX disainer Sander Värv, praktikant Sirli Oot, riski- ja vastavuskontroll Mari Kuhi ning kogukonnajuht Kristi Saare. 

Olin sisuliselt Tuleva esimene töötaja – asutajad olid seni tegutsenud põhimõttel, et nende tööpanus saab tasutud vaid osaliselt ja ainult siis, kui õnnestub fondid käivitada ning need ka jätkusuutlikult tööle panna.

Tulin Tulevasse tööle möödunud aasta detsembris. Asutajate unistus luua inimeste oma läbipaistvad, madalate kuludega fondid polnud selleks hetkeks enam pelgalt unistus: see oli saamas käega katsutavaks reaalsuseks. Tuleva liikmetena oli juba kokku tulnud 3000 inimest, kes tahtsid vanade pankade fondide kõrvale paremaid pensionifonde. Vajalik algkapital oli kogutud, meie ühise fondivalitseja tegevusloa taotlus ette valmistatud, kokkulepe maailma suurima indeksifondide pakkuja Black Rockiga saavutatud.

Minu esimene tööpäev algas vaikses kontoris, kus olime kolmekesi Tuleva juhi Tõnu ja raamatupidaja Maiga (tema on tänaseks vanemapuhkusel). Aasta hiljem algas minu tööpäev enne päikesetõusu strateegiahommikuga, kus juba laiema tiimiga koos uusi unistusi ja konkreetseid plaane arutasime. Mida ma aasta jooksul õppinud olen?

Mida inimesed tegelikult (pensionist) tahavad?

Tuleva kuulub meile, liikmetele. Eesmärk, mille poole tiim püüdlema peab, on ühest küljest lihtne: luua liikmetele väärtust. Kuidas aga täpselt teada saada, mida üle 3000 inimese ootavad ja vajavad? Enne fondi loomist teadsime, et inimesed tahavad muudatusi. Aga kas Tuleva peaks rohkem keskenduma teise samba pensionifondide kasvatamisele, uute toodete loomisele, inimestele ausa, arusaadava rahatarkuse jagamisele või paremate seaduste eest võitlemisele? Kus on õige tasakaal? Panustasime esimesel kevadel palju aega liikmetega suhtlemisele näost näkku, telefoni ja emaili teel, et päriselt süveneda nende mõtetesse, probleemidesse ja soovidesse.

Meedias on väiteid, justkui inimesed ei mõtleks oma tulevikule. Meie liikmed peegeldavad vastupidist.

Meedias on sageli kuulda-lugeda väiteid, justkui inimesed ei mõtleks oma tulevikule. Meie liikmeskond peegeldab hoopis teistsugust reaalsust. Inimesed hoolivad tegelikkuses oma tulevikust väga, lihtsalt pahatihti pole piisavalt praktilisi väljundeid ja tööriistu, mille abil oma tuleviku nimel midagi ära teha. Isegi kui sa tead, et pead näiteks eesmärgipäraselt säästma, on raske tulemusi saavutada, kui turul pakutavad kogumistooted on keskpärased, keerulised ja läbipaistmatult hinnastatud. See tekitab paljudes tunde, et justkui ei saagi midagi asjalikku tuleviku heaks teha, kuigi peaks.

Juba enne Tulevat olin Naisinvestorite klubi ja Investeerimisraadio eestvedajana suhelnud investeerimise teemal paljude inimestega. Olin märganud, et pensionisammastesse kogumine jäi enamiku jaoks investeerimisjuttudest täiesti kõrvale, sest ega keegi väga ei uskunud, et sellest midagi kasu võiks olla.

Üheks veebruari ettekandeks valmistudes sõnastasime Tõnuga idee, mis võiks inimeste ootusi pensioniks kirjeldada: pensionisambad on justkui langevari. Paremal juhul ei lähe seda kunagi tarvis – oleme elu lõpuni piisavalt hea tervise juures, et põneva tööga väga head sissetulekut teenida. Aga juhuks, kui kõik päris nii ei lähe, võiks pensionisammastesse siiski väärikaks toimetulekuks vajalik kogutud olla – ilma selleta on elus raske riske võtta. Meie roll fondivalitsejana oli leida vastus küsimusele, kuidas panna kokku head langevarju?

Mida pole kirjas, seda pole olemas

Enne tegevusloa saamist kinnitava Finantsinspektsiooni teadet ei tohtinud Tuleva rääkida avalikkuses, jagada fondidokumente ega muud praktilist infot, mis võinuks jätta mulje, nagu tegutseksimegi juba fondivalitsejana. See tähendas, et kõik pidi olema valmis, ent mitte avalik. Algusest peale oli selge, et me ei hakka raha kulutama kontoritevõrgule ega müügimeeste armeele. See tähendas, et inimesed peavad leidma ausa, arusaadava ja piisava info meie kodulehelt, et selle põhjal ise teadlik otsus teha.

Lugedes seadusi, fondivalitsejate dokumente ja suheldes liikmetega oli selge, et heade valikute tegemise pensioniks kogumisel teeb keerukaks rohkem kui üks asi. Kompleksset investeerimismaailma kirjeldav finantssläng on raskesti mõistetav, lisaks on Eesti pensionisüsteemis palju nüansse, mille tundma õppimine nõuaks rohkem aega kui keskmisel intelligentsel tööl käival inimesel käepärast on. Start-up maailmas on levinud liftikõne idee: pead saama minutiga oma idee huvilisele selgeks teha. Pensionisamba puhul see päris nii lihtsalt ei lähe.

Põhiline oli ju algusest peale selge: tulevikuks peab säästma. Aga millist pensionifondi valida? Millised on riskid ja kuidas neid hajutada? Mis on indeksifondid ja kuidas ostuhinna keskmistamine sinu kasuks töötab? Kuidas kujuneb sinu oodatav igakuine pension? Kuidas kogutud raha tulevikus kasutada saab? Miks valitsemistasu näitab ainult osa kulusid, mis meie pensionivarast igal aastal maha lähevad ja miks pangad kõiki kulusid ei avalda? Kuidas tänased valikud meie tulevast elujärge mõjutavad ehk mida saame täna teha, et vanemas eas paremini elada? Mõistsime, et parim, mida me teha saame, on kuulata, mis inimestes – pensionisüsteemi kasutajates – kõige rohkem segadust tekitab, ja õppida rääkima selgemalt, arusaadavamalt, ülevaatlikumalt.

Kevadeks, meie oma fondide käivitamise hetkeks, olime juba oma ägedate liikmetega koos päris palju tööd teinud, veebilehe infomaterjalide arusaadavust testinud, neid ümber ja veel ümber kirjutanud, blogis erinevaid teemasid avanud. Aastaga oleme veel hulga tööd teinud selleks, et igale küsimusele, mis pensionikogujal tekkida võib, oleks võimalik tuleva.ee keskkonnas vastus leida.

Aga mida rohkem inimesed süvenevad, seda rohkem tekib küsimusi. See ongi hea – mida rohkem pensionikogujad küsimusi küsivad, seda rohkem on vaja nii fondivalitsejatel kui seadusandjatel oma ideid ja seisukohti läbi mõelda ja selgitada. Hea finantstoode peab olema tarbijale arusaadav, aga sellest oleme veel kaugel. Olen ametilt õpetaja ja tean, et kõike saab selgitada kas keeruliselt või lihtsalt. Kui mõnda asja ei saa lihtsalt selgitada, on tõenäoliselt viga süsteemi enda loogikas…

Süsteemi saab muuta nii seest- kui ka väljastpoolt

Esimest korda vestlesin pikemalt pensioni teemal 2013. aasta Arvamusfestivali laval. Teise samba arutelus rääkisime muuhulgas sellest, et turul on puudu kaasaegsed, madalate kuludega indeksifondid. Vestlusringis osalenud panga esindaja ütles veendunult, et inimestel pole selliste asjade vastu huvi: puudub nõudlus. Pärast seda kirjutasin pensionist nii mõnegi artikli – nagu ka mitmed teised tänased Tuleva liikmed. Aga muutusi ei toimunud.

Julgen olla päris kindel selles, et ilma Tuleva asutajateta ei oleks pensioniturul olnud sellist ärkamist, nagu me praeguseks näha oleme saanud. Ongi raske defineerida, kas Tuleva muutis süsteemi seest- või väljastpoolt. Tuleva ideel tehtud seadusemuudatused ja eeskujul loodud pankade indeksifondid said teoks veel enne, kui me ise oma fondid käivitadagi jõudsime. Seega muutis Tuleva süsteemi justkui väljast. Samas, kui me poleks oma fonde üles ehitades tõestanud, et ärimudel võib toimida, oleks olnud paljudel lihtne väita, et nõudlust paremate fondide järgi polegi. Ühe panga madalate kuludega indeksifondil on siiani alla 300 kliendi, samal ajal kui 150 000 inimest püsib ilmselt teadmatusest sama panga silmapaistvalt nõrkade tulemuste ja kõrgete tasudega fondis edasi…

Teise samba pensionifond on aga ainult üks väike osa pensionisüsteemist. Viimase aasta jooksul olen veetnud hulga tunde erinevate pensioniteemaliste seaduste, ettepanekute, eelnõude, arutelude jms lugemisel. Pensionisüsteemi muutmiseks on olemas palju häid ideid, aga nende reaalsuseks saamiseni on päris palju samme vahepeal ees. Kõige olulisem neist on ilmselt see, et paljusid muutuseid on siiamaani tehtud ilma, et oleks süvenetud pensionikogujate tegelikesse probleemidesse ja vajadustesse. Küsides liikmetelt tagasisidet paljude ideede kohta, on näha, kui raske on pensionikogujal keerulise süsteemi muudatuste osas kaasa rääkida. Tavainimene ei peagi finantsmaailma nüanssidest aru saama, võiks öelda… Aga seesama inimene peab just selles maailmas tegema valikuid, mis määravad tema tuleviku.

Tulevas võime öelda, et me tõesti teame, mis on pensionisüsteemi kasutajate probleemid ja mida inimesed vajavad: me oleme neilt seda küsinud ning vastustesse süvenenud. Tänaseks võib Tulevat kindlasti lugeda süsteemi muutjaks seestpoolt. Aga meie ärimudel on konkurentidest erinev – me töötame pensionikogujate, mitte üksikute investorite kasu nimel. Tänu sellele saame lubada jõulisemaid ideid, mida lauale panna. Need aitavad meil kõigil, kes me süsteemi kujundame – nii teenusepakkujatel kui ka seaduste loojatel – laiemat pilti näha.

Milline on parim pension sulle?

Hiljuti käisin Konkurentsiameti aastakonverentsil rääkimas pensionituru konkurentsist ja pensionikoguja kogemusest. Pensionisüsteemi loojad lootsid omal ajal, et tulevikus toob konkurents turule järjest paremaid valikuid. Aga sisenemisbarjäärid on tugevalt reguleeritud turul kõrged ja paraku tuleb 15 aastat hiljem tunnistada, et pankade fondivalitsejad on jäänud mugavustsooni, võttes Euroopas silmapaistvalt kõrgeid tasusid, aga pakkudes pensionikogujatele maailma keskmisest palju kehvemaid tulemusi. Inimesed on põhjusega pettunud: kaks kolmandikku Eesti inimestest ei usalda meie pensionisüsteemi.

Pettumus pensionifondides on probleem mitte ainult meie, vaid ka meie laste jaoks.

See pettumus on probleem mitte ainult meie, vaid ka meie laste jaoks. Kui täna tööl käiv inimene pensioni kogumist mõttetuks peab, ei viitsi ta valikutesse süveneda. Kui inimesed jalgadega ei hääleta, pole turuosalistel motivatsiooni ka tulevikus paremaid tingimusi pakkuda. Kui nii edasi läheb, jääb meie pensionifondide tootlus nõrgaks ka tulevikus ja meile koguneb elu jooksul palju vähem pensionivara kui võiks. Pensioni teises sambas pettunud inimene ei kogu tõenäoliselt ka kolmandasse sambasse. Ja kui meie ise ei kogu endale piisavalt vara, et eakana toime tulla, jääme paratamatult järgmisele põlvkonnale koormaks. Rahvastik vananeb ja seda koormat on järjest raskem kanda.

Tuleva tiimis oleme otsustanud, et me ei helista kellelegi lihtsalt selleks, et oma pensionifonde müüa. Me kuulame, millised on inimeste vajadused ja küsimused. Põhjalikumad küsimused selgitame lahti oma blogis, et inimesed saaksid rahulikult süveneda. Sageli soovitame tutvuda ka teiste teenusepakkujate sobivate fondidega. See on inimesi nii mõnigi kord sügavalt üllatanud. Nad tunnistavad, et seni on pensionifond neile ilma süvenemata kiirelt “ära müüdud”. Eestis ei ole kohustusliku pensionifondi valiku kohta kusagilt erapooletut nõu küsida. Miks peakski siis pangad rohkem pingutama, kui õnnestub muul põhjusel harukontorisse tulnud klient ilma pikema jututa oma fondi meelitada?

Mul on hea meel, et Tuleva tulekuga on konkurents pensionide turul natuke tihenenud. Sellest võidavad Eesti inimesed. Aga pensioniks piisava langevarju ehitamiseks ei piisa ainult teise samba pensionifondist – ehkki madalate kuludega indeksifondi valimine on juba väga hea algus.

Et oleksime rikkamad igaüks ise ja ühiskonnana koos, on tarvis vaadata laiemat pilti. Riik peab võtma selgema visiooni, kuidas mitte ainult Exceli-tabelis elav “keskmine inimene”, vaid igaüks meist pensionieas toimetulekuks vajaliku miinimumi saavutab. Tuleb aidata inimestel teha teadlikke valikuid ja kasutada kogutud pensionivara tulevikus targalt, ilma ebamõistlikult jäikade piiranguteta. Kui inimeste usaldus pensionisüsteemi vastu paraneb, on loota, et lisaks I ja II sambale kogutakse rohkem ka III pensionisambasse. Me ise pensionikogujatena saame nõuda paremaid seadusi valitsuselt ja paremaid tingimusi teenusepakkujatelt. Pension on kahjuks igav ja kauge teema vaid seni, kuni ühel päeval hädas oleme. Kui see ennast ise meelde tuletab, on tõenäoliselt juba hilja.

Tuleva jätkab 2018. aastal jõuliselt. Teeme tööd, et järjest suurem osa Eesti inimestest leiaks üles kaasaegsed, madalate kuludega indeksifondid. Vanades, kõrgete tasudega fondides kaotab keskmine pensionikoguja elu jooksul tasude tõttu tõenäoliselt kümneid tuhandeid eurosid. Jätkame võitlust selle nimel, et me ei peaks kogu pensionisambasse kogutud vara üle andma kindlustusseltsile, vaid saaksime oma sääste kasutada targalt, tegelikest vajadustest lähtuvalt. Aitame riigil ka teisi raha kogumisega seotud seadusi inimestele selgemaks ja kasulikumaks muuta. Aasta esimeses pooles otsustame Tuleva kolmanda samba fondi käivitamise. Ja muidugi õpime edasi, kuidas aidata inimestel saavutada väikesi summasid regulaarselt säästes muretum tulevik.

Tuleva tööst on kasu kõigile Eesti inimestele, aga eelkõige lähtume oma liikmete huvidest. Loe lähemalt, miks ja kuidas meie liikmeskonnaga ühineda.

Uuringud näitavad, et inimesed ei usalda Eesti pensionisüsteemi. Üks põhjus on, et seadus keelab pensionile jäädes II sambasse kogutud raha mõistlikult kasutada.

Mis on täna pensioni väljamaksetes valesti?

Valdav osa pensionile suundujatest peab andma kogu II sambasse kogutud raha üle kindlustusseltsile. Vastu saab värske pensionär igakuise väikese pensionilisa, mille väärtus aga iga aastaga inflatsiooni tõttu järjest kahaneb. Kindlustusseltsiga pensionilepingut sõlmides kaotab pensionär ka võimaluse oma vara lähedastele pärandada. (NB! Kehtis artikli kirjutamise hetkel juunis 2017).

Praegu kehtivast kogumispensionide seadusest võiks järeldada, et Eesti pensionärid elavad halvasti sellepärast, et nad kipuvad hirmsasti raiskama – kui neile anda võimalus oma raha üle ise otsustada, kulutaksid nad selle esimesel võimalusel ära. See ei ole tegelikult Eesti probleem. Valus tõsiasi on, et pensionärid on täna ja tulevikus vaesed, sest me lihtsalt säästame pensioniks liiga vähe.

Ometi, selle asemel et soodustada säästmist, piirab seadus hoopis säästetud raha kasutamist. II sambast pensioni kätte saamisele on seatud ebamõistlikult karmid piirangud, mis mitte ainult ei piira meie vabadust oma vara kasutada, vaid lähevad ka meile kalliks maksma. Kui kalliks, seda on läbipaistmatus süsteemis võimatu välja arvestada.

Millisest rahast jutt käib?

Kui sa käid tööl ja maksad makse, koguneb sulle pensionisammastesse raha. Pensionile suundudes vajad sa tõenäoliselt kahte asja.

1. Tagatis halvima vastu: toimetulekupension

Esiteks, sa tahad olla kindel, et tuled elu lõpuni toime. Kui saad kogu elu keskmist või suuremat palka, teenid tõenäoliselt pensionieaks juba välja igakuise sissetuleku I samba ehk riikliku pensionina, mis võimaldab sul ka kõige halvemal juhul elu lõpuni oma baasvajadused katta.

Kui I sambast jääb surmani tagatud toimetuleku jaoks väheks, oleks mõistlik II sambast veel natuke raha kõrvale panna. Selleks on üks võimalus, et seadus kohustab sind ostma kindlustuslepingu, mis tagaks sulle elu lõpuni just nii palju lisasissetulekut kui I sambast toimetulekuks puudu jääb. Kas sa peaksid ostma kindlustuslepingu erakindlustusseltsilt või hoopis riigilt – nagu näiteks Rootsis, on koht aruteluks.

Aga kui palju on toimetulekuks vaja? Valitsus peakski kokku leppima selged toimetulekupensioni arvutamise alused – need võivad näiteks lähtuda elatusmiinimumi või miinimumpalga suurusest.

2. Samm edasi: heaks eluks vajalik pension

On selge, et enamik inimesi tahaks endale vanaduspõlves lubada rohkemat kui toit ja peavari.

Võibolla oled veel lisaks II sambasse kogumisele teinud muid investeeringuid – näiteks kinnisvarasse, pensioni III sambasse või oma ettevõttesse. Võibolla on II sambas sinu ainsad säästud.

Sa hindad oma varalist seisu ja arvutad välja, kui suure osa oma varast sa igal aastal ära kulutada tohid, et surmani mõistlikult elada. Sa pead arvestama ka sellega, et kui raha pangaarvel seisab, sööb inflatsioon selle väärtust. Sama probleem on kindlustuslepinguga tagatud pensionilisaga – 50 eurot paarikümne aasta pärast on tõenäoliselt peaaegu poole vähem väärt kui 50 eurot täna.

Seega oleks kõige mõistlikum kasvatada II sambasse kogutud vara pensionifondis edasi – igal aastal teenitav tootlus peaks vähemalt inflatsiooni katma. Pensionifond maksab sulle iga kuu kokkulepitud summas pensionilisa. Välja maksmata raha teenib samal ajal sulle tulu edasi. Sinu surma korral läheb ülejäänud raha sinu pärijatele. Seda lahendust nimetatakse fondipensioniks.

Mida me mõtleme, kui ütleme, et piirangud on ebamõistlikud?

Täna enamikul meist ja meie vanematest fondipensioni võimalust pole. Selle asemel sunnib riik kõiki pensionäre andma oma raha üle kindlustusseltsile, kes vastu annab lubaduse maksta igakuist väikest pensionilisa kuni pensionäri elupäevade lõpuni. Seda nimetatakse pensionilepinguks.

Kui sa elad sama kaua või vähem kui sinuvanused inimesed keskmiselt, saad kindlustusseltsilt tagasi palju vähem raha kui sa lepingut sõlmides ära andsid. Kui sa elad oodatust kauem, tagab kindlustus küll sulle kindla väljamakse kuni surmani, aga paraku on inflatsiooni tõttu selle väljamakse ostujõud aasta aastalt järjest väiksem. Seega, pensionileping ei taga sulle elustandardi säilimist elu lõpuni.

Pensionilepingut sõlmides saab sinu vara kindlustusseltsi omaks – sina loobud võimalusest seda vara pärandada. (Ehkki sa võid maksta veel lisatasu lepingu eest, mis sinu varase surma korral siiski teatud perioodi vältel sinu pärijatele igakuiseid väljamakseid teeb).

Kas Tuleva arvab, et kõik piirangud II samba väljamaksetele tuleks kaotada?

Ei. Tuleva seisukoht on, et seadus peab pensionivara kasutamist piirama just nii palju, et tagada igale inimesele elu lõpuni toimetulekuks vajalik pension I ja II samba koosmõjul.

See on nö tagatis halvima vastu ja annab kindluse, et kui ka osa pensionäre teevad oma rahaga ümber käies valearvestuse, ei pea tulevikus nende ülalpidamist enda kanda võtma nende lähedased ega maksumaksjad. Kui see risk on kaetud, siis on igal inimesel, noorel ja vanal, õigus ise otsustada, kas ja milliseid täiendavaid kindlustustooteid ta soovib osta.

Kas Tuleva arvab, et inimestel peaks olema õigus osa II samba varast korraga välja võtta?

Meie seisukoht on, et see küsimus väärib analüüsi. Ühest küljest, kui sa oled kogu elu kohusetundlikult makse makstes II sambasse arvestatava summa säästnud, on veider keelata sul kogutud rahaga ümber käia oma äranägemise järgi.

Võimalik, et sul oleks arukas pensioniea algusaastatel teha remont, et kodu oleks vanaduspõlves turvalisem ja soojaarved väiksemad. Samuti võiks olla tark teha kulutusi tõsisemaid haigusi ennetavale taastusravile või tervisespordile. Isegi puhkusereis ei pruugi olla ebamõistlik kulu. Kui sul on mõni unistus, ei pruugi olla halb idee teha see teoks siis, kui oled veel nooruslik ja hea tervise juures.

Teisest küljest: inimesed kipuvad väidetavalt oma oodatavat eluiga alahindama. Seadus, mis ei lase sul liiga suurt valearvestust teha, võib olla mõistlikkuse piires õigustatav. Mõistlikkus on ühiskondliku kokkuleppe küsimus – rahandusministeerium peab arutama inimeste endiga, millistel tingimustel ja millise osa pensionivarast võiksime soovi korral tulevikus välja võtta ühekordse maksena. Sisuliselt on küsimus selles, kui palju riik oma kodanikke usaldab.

Kindlasti pole õigustatud seadus, mis sunnib meid kõiki loobuma kogu oma kogutud pensionivarast mõne-protsendilise pensionilisa kasuks ja kindlustusseltsile garanteeritud tulu kasuks.

Kas suurem paindlikkus on kasulik eelkõige jõukamatele või vähem jõukatele inimestele?

Toimetulekupensioni määra arvutamise aluste kokkuleppimine ja suurem paindlikkus väljamaksetes on kasulik kõigile Eesti inimestele. Vaatame lähemalt.

Täna jälgib riik ühte numbrit: keskmise pensioni ja keskmise palga suhet. See on pealiskaudne suhtarv, mis juhib tähelepanu kõrvale faktilt, et Eestis on täna ja ka tulevikus inimesi, kelle sissetulek on nii väike, et pensioni I ja II sambasse lihtsalt ei kogune toimetulekuks piisavalt raha. Nendele inimestele peab riik paratamatult maksma toimetulekutoetusi täna ja tulevikus. Teiste pensionäride vabaduste piiramine ei tee neid kuidagi jõukamaks.

Exceli tabelis rahvastiku lõikes keskmistega mängimine peab lõppema. Lepime kokku toimetulekuks vajaliku pensioni arvutamise alustes – siis saab riik eesmärgistatult otsida lahendusi, kuidas tagada see kõigile Eesti inimestele. Ka neile, kes on elu vältel teeninud miinimumpalka.

Teistele inimestele tuleb tagasi anda õigus kasutada oma isiklikku raha targalt ja lõpetada sund anda kogu pensionivara kindlustusseltsile.

Kas paindlikum väljamaksete süsteem oleks risk tulevastele maksumaksjatele?

Ei. Tulevastele maksumaksjatele on kõige suurem risk, et riik jätkab paberil keskmise pensioni ja palga suhtarvu järgimist – ignoreerides fakti, et väikesepalgalised inimesed ei säästa pensionisammastesse toimetulekuks piisavalt raha. Nendele inimestele maksavad riik ja omavalitsused toimetulekutoetusi täna ja ka tulevikus.

Kõigile pensionäridele piirangute seadmine ei tee seda tõsiasja olematuks ega paranda mingilgi määral vaesemate elustandardit. Küll aga kahjustab see enamiku pensionäride heaolu, sundides loobuma oma pensionivarast kohustusliku kindlustuslepingu vastu, keelates raha pärandamise lastele ja vähendades tervikuna inimeste usaldust pensionisüsteemi vastu.

Kas II sambasse kogunenud raha peaks ikka käsitlema inimese isikliku varana?

Uue eakuse rahvakogust käis läbi alarmeeriv väide: on erinevaid arusaamu, kas II samba vara on isiklik või peaks tõmbama võrdusmärgi I ja II samba vahele. Tuleva seisukoht on, et kui siin on täna veel ekspertide seas eriarvamusi, peab valitsus andma kiiresti selge vastuse.

Kui II sambasse kogunev raha on riigi, mitte inimese vara, siis ei tohi valitsus lükata investeerimise vastutust ja riske inimeste peale. On selge, et riigi raha investeerimine pensionifondidesse sadade tuhandete üksiklepingutega on vastutustundetult kulukas. Kui II sammas on eelfinantseeritud riiklik pensionikindlustus, peab riik ise seda juhtima või korraldama selleks rahvusvahelise hanke. Samuti peab väljamaksed niisuguses süsteemis korraldama riik. Täpselt nagu I samba puhul.

Kui II sammast on kohustuslik kogumistoode, mille iga inimene ise ostab omal valikul eraettevõttelt, tuleb II sambasse kogunenud summat samuti käsitleda kui iga inimese isiklikku vara.

Kas väljamaksete süsteem vajab põhjalikumat analüüsi?

Jah, kindlasti. Aga ei tohi unustada, et igal aastal satuvad pensionile suundudes sundolukorda tuhanded inimesed, kes vajavad lahendust kohe. Sellepärast on Tuleva teinud riigikogu rahanduskomisjonile kolm ettepanekut:

1. Paluda rahandusministeeriumil alustada inimeste huvidest lähtuvat väljamaksete analüüsi, aga

2. üleminekulahendusena lubada fondipensioni kõigile, kes suunduvad pensionile enne 2025. aastat, ja

3. kõigile teistele lubada algatuseks fondipensionina välja võtta oma II sambasse kogunenud vara selles osas, mis ületab 200 rahvapensionimäära (tänases seaduses tuleb kindlustusele üle anda 700rpm). See on piisav lävend toimetulekupensioni tagamiseks elu lõpuni.