Mina jõudsin investeerimiseni pisut rohkem kui 10 aastat tagasi. Võtsin ülikoolis finantsaineid, lugesin õpikuid ja katsetasin Börsihai võistlusel virtuaalrahaga investeerimist. Kui hakkasin ülikooli kõrval töötades raha teenima, hakkasin ka päriselt pihta. Minu teekonna algus oli krobeline ning tunnen selles ära kolm levinud viga: ahnuse, hirmu ja upsakuse.
Viga 1: ahnus. Läksin otsima liiga suurt tootlust.
Aastal 2013 olid ühisrahastusplatvormid umbes sama populaarsed kui praegu krüptorahad. Neist räägiti nii foorumites, taksos kui ka ülikoolis. Platvormidel investeerimisega alustamine oli lihtne ning käis ilma igasuguse teenustasuta. Äri oli kergesti arusaadav: mina annan platvormi vahendusel kellelegi laenu ning tema maksab selle mulle intressiga tagasi. Nii tegingi oma esimesed pisikesed investeeringud isePankuris ehk tänase nimega Bondoras.
Algus tundus paljutõotav. Laenudelt tiksus intressi kokkulepitud graafiku alusel ning peagi hakkasin eelistama laenusaajaid, kelle pakutavad intressid olid kõrgemad, sest nii oli loodetav kasum ju kõrgem.
Ühel hetkel jäid võlgnikel aga intressid maksmata. Kuuks, kaheks ja aastaks. Suuremat osa kõrge intressiga antud laenudest ma tagasi ei saanudki. Lõpuks maksin paarsada eurot kooliraha, et saada väärtuslik õppetund – soov kiirelt rikastuda võib hoopis viia suure kaotuseni. Õppisin, et kõrge riski ja oodatava tootlusega peibutavatele imeinvesteeringutele tasub mul eelistada pika ajalooga ja mõnevõrra konservatiivsemaid võimalusi.
Viga 2: hirm. Jäin liiga kauaks ootama.
Kahjuks jõudsin tehtud viga analüüsides valele järeldusele: investeerimine pole mulle. Jäin haavu lakkuma ning lõin käega. Pea aasta ei avanud ma ühtegi investeerimisfoorumit ega ajalehtede investeerimiskülgi, rääkimata uuesti alustamisest.
Kui lõpuks olin investeerimiseks jälle valmis ja mõte liikus aktsiate ostmise suunas, avastasin kahetsusega, et vahepeal on nende hinnad tublisti tõusnud. Oleksin pidanud nüüd juba kõrgema hinnaga ostma. Otsustasin oodata, kuni börsidel hinnad langevad. Seda aga ei juhtunudki ning mu investeermispaus kujunes pea kahe aasta pikkuseks.
Olin teinud teise klassikalise vea: lükkasin alustamist aina edasi ning kaotasin väärtuslikku aega, mil raha oleks võinud teenida tootlust.
Viga 3: upsakus. Ma ei ole targem kui turg.
Lõpuks võtsin julguse kokku ja alustasin otsast. Mul oli ülikoolist meeles Markowitzi portfelliteooria, mille järgi annab hästi hajutatud portfell parema riski-tootluse suhte, ning õppejõu vihje investeerida indeksfondi. Nii tegin esimese investeeringu S&P 500 jälgivasse fondi.
S&P 500 ostmise teenustasu tundus aga päris kõrge ning hakkasin soodsamalt läbi saamiseks hoopis ostma üksikaktsiaid Balti börsidelt. Pealegi tundus mulle, et olen Eestis toimuvaga väga hästi kursis, oskan raamatupidamisaruandeid lugeda paremini kui enamik jaeinvestoreid ning juristina prognoosin tulevasi muutuseid seadustes. Mõne aasta jooksul märkisin või ostsin umbes 30 erineva ettevõtte aktsiaid või võlakirju.
Pidasin Excelis detailset arvestust sellest, kuidas mul läheb. Tunne oli hea, sest enamik panustest olid mõnusalt plussis. See oli aga uinutav ja eksitav informatsioon, sest alles mõne aja pärast märkasin, et nii mu esimesel juhuslikul investeeringul S&P 500 fondi kui ka mu hiljuti indeksfondi viidud II sambal oli läinud palju paremini kui mu ülejäänud portfellil. Jah, olin kasumis, aga mitte nii palju, kui oleksin võinud olla lihtsalt indeksfonde ostes. Vaid mõne üksiku aktsia aastatootlus oli parem kui indeksil ning kokkuvõttes jäin sellest paar protsendipunkti maha. Paari protsendipunktilist vahet on raske märgata, aga lõpuks on sellel arvestatav hind.
Nii olin sunnitud leppima tõdemusega, et teooria kehtib ka minu puhul ning et mul ei õnnestu turgu lüüa.
Mida ma sellest kõigest õppisin?
Pärast selle avastuse tegemist otsisin võimalust investeerida mugavalt ja madalate tasudega indeksfondi. Avastasin, et kõige paremat võimalust selleks pakub III sammas. Seadistasin püsimakse ning hakkasin igal kuul investeerima.
See on pika puuga minu parim investeering. Aktsiaturgudel on läinud hästi ning tänaseks olen igal aastal teeninud üle 10% tootlust. Kui võtta arvesse ka tagasi saadud tulumaksu, siis lausa 15%. Mõnel aastal on muidugi läinud palju halvemini, mõnel paremini. Võib-olla läheb tulevikus kehvemini, sest ühegi investeeringu tootlus pole garanteeritud. Aga igatahes tähendab see minu jaoks, et mu pensionivara kahekordistus vaid mõne aastaga.
Lisaks olen tänu püsimaksele seadistamisele püsinud sihikindlalt teel mitu aastat järjest. Kuna maksed on automaatsed, ei ole ma isegi kaalunud lõpetamist ka siis, kui turud on vahepeal tublisti langenud. Nii on aastate jooksul kogunenud kokku päris kopsakas summa ning tootlust teenin sellelt kõigelt.
Viimaks säästan üsna palju aega, sest ei pea enam süvenema aruannetesse. Isegi Exceli pidamise lõpetasin ära, sest saan info kätte internetist.
Täpselt sama moodi investeerivad ka paljud maailma ning Eesti parimad investorid, sest nad teavad, et pikaajaliselt on turu keskmist tootlust väga raske lüüa. Isegi Warren Buffet soovitab oma järeltulijatel investeerida vara indeksfondi.
Tuttavatega rääkides tundub, et paljud on kolistanud läbi täpselt samad ämbrid nagu mina. Ahnusest tehakse panus liiga riskantsetele varaklassidele. Kartusest lükatakse alustamist liiga pikalt edasi. Upsakusest peetakse end turust targemaks ja ostetakse üksikaktsiaid. Vaadates kolmanda samba kogujate arvu kiiret kasvu loodan, et täna jõuab järjest enam inimesi samale järeldusele kui mina märksa kiiremini.
