I osa: praktika
Pealkirjas püstitatud küsimusele vastan selle peatüki teises osas. Seal räägime teooriast ka. Kõigepealt joonistan sulle sõnadega hoopis kolm pensioni värvides visandit elust. Esimene lugu on ajast natuke ees, aga sama tõsieluline kui teine ja kolmas.
Esimene lugu: tulevik ehk kriis, mis tuleb ükskord niikuinii
Aasta on 2017+n.* Tuhanded Eesti inimesed on paigutanud oma pensionisäästud Tuleva indeksipõhisesse teise samba fondi. Tuleva jälgedes on käivitanud indeksifondid ka mitu panka.
Maailma väärtpaberiturge tabab järjekordne kriis. Indeksifondid, mis peegeldavad turgude keskmist, on languses. Halbadel uudistel ei paista lõppu tulevat – põhi võib veel kaugel olla. Kas nüüd on õige aeg “pidurit tõmmata” ja suunata oma pensionifondi osakud indeksifondist mõnesse aktiivselt juhitud fondi, mille languskõver näib olevat leebem?
Mina jätkan siiski rahulikult kogumist indeksifondis. Miks, sellest räägin selle peatüki teises osas.
* See, et kriis jälle kord tuleb, on kindel. Turud on tsüklilised heas ja halvas. Kahjuks keegi ei tea, millal täpselt.
Teine lugu: olevik
Ligi kolmandik rootslastest kogub täna teise samba pensionit Rootsi suurimas pensionifondis AP7. Indeksipõhises fondis, mille varast on aktsiatesse investeeritud 125 – 150 protsenti. See pole trükiviga. Fond on kogu vara paigutanud indeksi-aktsiatesse ning lisaks laenanud raha juurde ja investeerinud ka laenuraha indeksisse. Seda nimetatakse võimenduseks.
Tüüpiline “agressiivse” strateegiaga Eesti pensionifond on samal ajal aktsiatesse investeerinud alla kolmandiku varast, jättes 40% investorite rahast lihtsalt pangakontole seisma. Selline käitumine viitab ettevaatlikkusele või nagu Postimees hiljuti nentis, argusele.
Eesti pensionifondide juhid räägivad, et nende ülesandeks on investoreid turu kõikumiste eest kaitsta. Rootsi suurima pensionifondi koduleht ütleb üheselt, et see, kui palju fondiosaku hind inimese elu vältel üles-alla kõigub, pole pensionikogujale tähtis.
Kas Eesti pensionifondide juhid teavad midagi, mida rootslased ei tea?
Kolmas lugu: minevik ehk Eesti pensionifondide lühike ajalugu
Aasta 2002. Alustavate teise samba pensionifondide juhid Tõnno Vähk, Robert Kitt ja Vahur Madisson on kõik alla 30 aasta vanad. Nemad hakkavad esimest korda investeerima Eesti inimeste pensionisääste maailma väärtpaberiturgudele. Eesmärgiks on saavutada võimalikult suur tootlus.
Selleks investeerivad pensionifondid nii kõrge riskiga varadesse nagu seadus vähegi lubab. Fondide tulemused on esimestel aastatel väga head, ületades oluliselt maailmaturu indekseid.
Kuni saabub 2008/09 aasta finantskriiis. Eesti pensionifondide osaku hinnad kukuvad keskmiselt kolmandiku võrra. Maailmaturu indeks kukub vähem – veerandi võrra. See on loogiline. Mida kõrgemat tootlust ootad, seda kõrgem risk.
Ehmatus teeb kartlikuks
Eesti pensionifondid võtsid alguses julgelt riske. See, et globaalne finantskriis tõi kukkumise, üllatas ja ehmatas miskipärast hirmsasti kui mitte fondijuhte siis nende tööandjaid. Mõni fondijuht vahetati välja, kõik Eesti fondid muutsid oluliselt oma investeerimisstrateegiat. Vähendati aktsiate ja riskantsete võlakirjade osakaalu portfellis ning asemele tuli pangadeposiit.
Tulemuseks on see, et meie pensionifondide osaku hind kõigub viimastel aastatel tõesti vähem kui maailmaturu indeks. Paraku on seetõttu ka tootlus nigelam. Eesti inimeste pensionisäästud on teeninud viimase kriisi põhjast arvestades poole vähem kui nad oleksid võinud teenida turuindeksit jälgivas fondis. Aastatootluse vahe on peaaegu viis protsenti.
Tagasi tulevikku
See pole tühine erinevus. Kui fondijuht sind ka edaspidi riski eest “kaitseb”, hoides raha olematu tootlusega varades, koguneb sul pensioniks kordades vähem raha kui võiks.
Inimesed, kes on algusest peale kogunud pensioniks SEB teise samba fondides, on igal aastal teeninud sissemakstud summale üks kuni kaks protsenti. Hinnad on vahepeal muidugi rohkem tõusnud – reaaltootlus on negatiivne.
SEB pensionikalkulaatori andmetel saavutab 30-aastane keskmise palgaga inimene ühe-protsendilise aastatootlusega oma kogupensioniks (koos riikliku I sambaga) tänases vääringus (ehk siis inflatsiooniga kohandatult) 460 eurot kuus.
See on napilt üle kolmandiku palgast. Kolmveerand pensionist peaks selles stsenaariumis tulema riiklikust esimesest sambast, mille lubaduste pidavuse osas on paljud analüütikud täna skeptilised.
Kuue-protsendilise keskmise aastatootlusega fondis oleks pension 720 eurot kuus – alla kahe kolmandiku palgast. Üle poole sellest annaks teine sammas, mis ei sõltu valitsuse poliitilistest otsustest või riigieelarve seisust 30 aasta pärast.
Ära mõista mind valesti. Tuleva ega ükski teine indeksit järgiv või käsitsi juhitud fond ei taga sulle kindlat summat pensioniks. Aga kui fondijuht püüab investorit “kaitsta turu kõikumiste eest”, sest reklaamvoldikus ei näe need kõikumised kenad välja, on see pensionikoguja jaoks probleem. Kui sinu fondijuht keeldub riske võtmast, võtab ta sinult igasuguse võimaluse saavutada pensioniks piisav sissetulek.
Olen veendunud, et pensionifondide tänane strateegia – hoida raha võimalikult väikese riskiga varades nagu näiteks pangahoius – ei ole jätkusuutlik. Varem või hiljem nad mõistavad seda ja peavad investorite säästud uuesti paigutama kõrgema oodatava tootluse ja riskiga väärtpaberitesse. Ja siis oleme juba tuntud probleemi juures tagasi: kas sinu fondijuht ikka on turust targem?
Minu meelest ei tohiks ennast agressiivseks nimetav pensionifond vaikimisi tegutseda konservatiivselt. Enamikule pensionikogujatest on kasulik võtta riske, aga väga ettevaatlikel inimestel on võimalus valida konservatiivse strateegiaga pensionifond. Sellist otsust ei peaks fondijuht meile peale sundima.
Neljanda peatüki teises osas vaatame, mis on risk, miks turu kõikumine pole pensionikoguja vaenlane ja miks ma ikkagi tahaks hoida oma pensionivara indeksifondis ka turu languse ajal?
Kui sa pole esimesi peatükke lugenud, alusta siit. 4. peatükk jätkub siin.
Pensioni võid koos meiega hakata koguma kohe. Juhend fondivahetuseks on siin:
