Faktoidid on sellised infokillud, mis esmapilgul paistavad nii veenvad, lausa valgustuslikud, et hüüatad imestunult: “Oi!” – aga mis lähemal vaatlusel osutuvad jamaks.

Selle sõna mõtles muide välja Ameerika kirjanik Norman Mailer, kes kirjeldas Marilyn Monroe elulooraamatus nähtusi, mis justkui näevad välja nagu faktid, aga millel pole tegelikkusega muud pistmist kui see, et nad on ajalehes ilmunud. Faktoidid on “sünnitised, mis pole niivõrd valed kui Vaikiva Enamuse emotsioonidega manipuleerimise vahendid,” seletab Mailer.

Ettevõtja Kristjan Järvani südikas võitlus II samba vastu seisab just paaril sellisel kipakal faktoidil. Ma pole päris kindel, kes “Oi!” hüüdjatest siiralt pimestatud on ja kes sihilikult manipuleerib.

Lihtsustatult on mõttekäik selline. Kuna

• Eesti majandus kasvab kiiremini kui maailmamajandus (1. faktoid) ning
• Eestis kasvavad palgad kiiremini kui kapital (2. faktoid),

ei ole mõtet pensionifondidesse säästa, veel vähem säästude eest maailma ettevõtete aktsiaid osta. Muretseda polegi vaja, sest meie ja meie laste hoogne palgakasv tagab meile parema pensioni. 

Mulle väga meeldiks, kui see nii oleks. Aga nendel väidetel pole tõenduspõhist alust.

Maailm täna ei ole enam unine Lääne-Euroopa ja USA, vaid kiirelt kasvavad Hiina ja India.

1. Tegelikult ei ole Eesti majandus viimased 5 – 10 aastat kasvanud maailmamajandusest kiiremini. Maailm täna ei ole enam unine Lääne-Euroopa ega isegi USA, vaid kiirelt kasvavad Hiina ja India. Hästi madal alguspunkt, mis aitas meid veel 15 aastat tagasi, aitab nüüd neid. Lisatõuke nende riikide majanduskasvule annab kiiresti kasvav rahvaarv. On täiesti võimalik, et meid tabab uuesti 2003-2008 Euroopa Ühendusega liitumise järgne kiire kasv, aga võtta see soovunelm aluseks meie pensionipoliitikale oleks vale.

2. Palkade kasv on tegelikult aeglasem kui kapitali- (ja seepärast ka majandus-) kasv (1). Sõltuvalt maailmavaatest võib seda pidada ebaõiglaseks. Aga nii on viimased paarsada aastat olnud: ettevõtete aktsionärid teenivad oma kapitali pealt rohkem tulu kui ettevõtete töötajad oma tööjõudu müües. On üksikuid perioode, kus palgakasv on olnud kiirem. Näiteks Lääne-Euroopa paarkümmend aastat pärast II Maailmasõda või ka näiteks Eesti viimased 15 aastat. Põhitrend on siiski peagi tagasi pöördunud. On võimalik, et meie palgad kasvavad ka tulevikus kiiremini kui majandus ja kapital, aga pensionistrateegia kujundamisel oleks mõistlik lähtuda sellest, mida laiem statistika ütleb.

Millest peaks pensionipoliitika kujundamisel lähtuma?

See ei tähenda, et peaksime kohe oma kodud maha müüma ja kogu raha Hiina aktsiaturule suunama. Teeme ikka siin tööd edasi.

Et iga pensionäri kohta laekuks tulevikus sama palju või rohkem sotsiaalmaksu kui täna, peavad palgad tulevikus kasvama kiiremas tempos kui rahvastik vananeb. On ebatõenäoline, aga mitte võimatu, et palgad Eestis kasvavad järgmised 30 – 40 aastat kiiremini kui maailma majandus. Kui nii lähebki, on meil tõesti väga elujõuline I sammas. Kui palgatulu kasv kujuneb ikkagi tagasihoidlikumaks, on abiks II sammas.

Norra muide võtab igal aastal osa oma naftavarudest saadud tulust ja konverteerib selle osaluseks maailma suurimates ettevõtetes. Tänaseks kuulub Norrale juba poolteist protsenti igast maailma börsiettevõttest.

Meil naftavarusid pole, aga kui konverteerime kasvõi väikese tüki oma tänasest palgast osaluseks maailmamajanduses, hoiame oma pensionipoliitika päris kenasti tasakaalus.

Ahjaa, inimesed, vaatame ikka, et kogu tulu II sambast tuleks meile, mitte ei kuluks vahendustasudeks.

(1) Majanduskasvu all peame reeglina silmas SKP kasvu. SKP pole muidugi muud kui üks tehe: lihtsustatult SKP = kapital + palgad. Kui kapital kasvab kiiremini kui majandus, kasvab ta ka kiiremini kui palk.

Tuleva tuletas eile Rahandusminister Toomas Tõnistele saadetud kirjas meelde, et inimeste vara kahjustavad jäigad piirangud II samba väljamaksetele on valus probleem, mida saab ja tuleb lahendada veel enne valimisi.

Lugupeetud Rahandusminister Toomas Tõniste.

Täname, et pöörate tähelepanu kogumispensioni süsteemi probleemidele, mis on tõsiseks ohuks Eesti eelarvepoliitika jätkusuutlikkusele.

Pikaajalist rahanduspoliitikat on mõistlik kujundada tõenduspõhiselt, mitte isiklikust arvamusest lähtudes. Arvamused võivad lühikese aja jooksul muutuda.

30. juunil Tulevale saadetud kirjas märkisite, et on tähtis, et II pensionisambasse kogutud raha ka elukestva pensionina välja makstakse.

31. oktoobril ütlesite aga intervjuus portaalile ERR, et kui inimestele anda rohkem vabadust oma pensionivara kasvatada ja kasutada, siis on neil kokkuvõttes pensionile minnes rohkem vara ja sääste: “Riik ei pea mõnede inimeste vastutustundetuse tõttu hakkama kõigile inimestele lapsehoidjaks.”

Teadlased on fakte analüüsides ikka ja jälle järeldanud üht: kui pole kohustust või tugevat suunamist alustada säästmist juba noores täiskasvanueas, jääb eesmärk koguda pensioniks piisavalt vara enamusele kättesaamatuks. Teisest küljest ei anna andmete analüüs põhjust muretseda, et enamus inimesi kipuks elu jooksul kogutud sääste pensioniikka jõudes vastutustundetult kulutama. Suurbritannia finantsjärelvalve on uurinud kogumispensioni väljamaksete paindlikumaks muutmise mõju ja teinud järelduse: “Me ei leidnud mingeid tõendeid selle kohta, et inimesed oma pensioniraha ära raiskaksid.”

Eestis kehtiv II pensionisamba jäik väljamaksete süsteem kahjustab märkimisväärselt pensionile suunduvate inimeste varalist seisu, võttes võimaluse teenida kasutamata varalt tootlust ka pensionieas. Oleme teie tähelepanu sellele probleemile korduvalt juhtinud.

Lahenduse edasilükkamine tekitab pöördumatut kahju tuhandetele inimestele, kes lähiajal pensioniealiseks saavad. Tänaseks on ka selge, et katse muuta väljamakseid paindlikumaks, võimaldades kindlustusseltsidel pakkuda investeerimisriskiga lepinguid, pole vilja kandnud – selliseid tooteid seltside valikus jätkuvalt pole.

Esitasime 31. oktoobril Riigikogule ettepaneku võimaldada kõigile pensioniikka jõudjaile II samba väljamakseid fondipensionina. Seda ettepanekut toetades näitate, et teie kavatsus suurendada inimeste valikuvabadust II sambas on tõsine.

Tulundusühistu Tuleva juhatuse liikmed
Priit Lepasepp ja Tõnu Pekk

Kiri saadetud 5. novembril 2018.

Noorel täiskasvanul on kavalamat teha, kui pead murda, kust võtta raha 75. sünnipäeva kringli jaoks.

Panna inimesed automaatselt alates esimesest palgast igakuiselt säästma on hea plaan just selle pärast, mitte sellest hoolimata. Mina isiklikult olen veendunud, et käivitades 16 aastat tagasi kohustusliku pensionisamba, tegi Eesti väga targasti.

Üle maailma fakte uurinud teadlased on ikka ja jälle järeldanud üht: omapäi lükkab enamus inimesi raha kogumist muudkui edasi. Tüütu lugu on, et hiljem alustades pead ohverdama palju, palju rohkem. Kui hakkad 22-aastaselt panema iga kuu 100 eurot kõrvale, kogud 65ndaks eluaastaks ligi 200 tuhat eurot. Kui alustad 50-selt, tuleb sul sama summa kokku saamiseks säästa 700 eurot kuus.

Eesti inimesed on tänu kohustuslikule pensionisambale vaid 16 aastaga kogunud kollektiivselt juba neli miljardit eurot. Päris hea.

Mitte nii hea kui võiks. Kui me kõigi raha teeniks maailma aktsia- ja võlakirjaturu keskmist tootlust, oleks inimeste II samba pensionikontodel tänaseks ligi viis miljardit eurot. Kui meie pensionivara oleks kasvanud sama hästi kui rootslaste oma, oleks meil tänaseks üle kuue miljardi euro. (1)

Pensionisamba tugevat ja nõrka külge ei tohi sassi ajada

Niisiis, meil on üks hea asi: oleme saanud inimesed säästma. Seda pole minu meelest küll mõtet lõhkuda. Ja meil on üks halb asi: oleme ostnud kohalikelt pankadelt ja kindlustusseltsidelt hästi kallist ja hästi viletsat raha eest hoolitsemise teenust. Nõutult nukrutsemise asemel tuleb otsustavalt mujalt pakkumisi küsida. Need kaks asja kipuvad vastutajatel segi minema.

Selle peale, et pangad võibolla ei sobigi kohustuslikke pensionifonde valitsema, ei tohiks küll keegi ehmatusest toolilt maha kukkuda.

Ühed vaatavad pensionifondide nõrku tulemusi ja kuulutavad, et kohustuslik pensionisammas tuleb üldse ära kaotada. Teised ei julge fondivalitsejate äri torkida, kartes et äkki vajub kogu süsteem laiali. Pankadele see segadus sobib hästi.

Indrek Neivelt on välja pakkunud, et pangad võibolla ei passigi kohustuslikke pensionifonde valitsema. Selle ettepaneku peale pole küll kellelgi põhjust ehmatusest toolilt maha kukkuda. OECD raport kinnitas veelkord, mida juba teadsime. Eesti pankade fondivalitsejad on ju teinud üsna rahuldavat tööd pankade aktsionäride heaks, aga pakkunud väga halba teenust riigile ja inimestele.

Astume korraks sammu tagasi. Mis on kohustusliku kogumise eesmärk? Mis on parim viis seatud eesmärgi saavutamiseks? Milliste riskidega peame arvestama? Ja kuidas seda kõike teha hästi targalt ja efektiivselt, et kulud üle pea ei kasvaks?

Usaldus sureb, kui riik vigadest ei õpi

Ärilehe ajakirjanik Romet Kreek pakkus välja, et Eesti inimestel peaks olema võimalus valida kõigi Euroopa pensionifondide vahel. Tuleva sai samale ettepanekule 2016. aasta kevadel Rahandusministeeriumilt vastuseks, et see teeks turujärelvalvele liiga palju tööd. Täna on ministeeriumil aeg oma seisukoht üle vaadata.

Vigade paranduseks on mitu teed. Ühes ääres on võimalus, mille pakkus välja Neivelt. Riik ise võiks osta kogu pensionisamba vara haldamise teenuse rahvusvahelise hankena – kasvõi näiteks kordades edukamalt Rootsi riiklikult pensionifondilt. USA-l või Saksamaal oleks niisugust pensionihäkki võimatu teha, aga Eesti saab siin innovatiivselt kasutada väikese riigi eelist.

Teises ääres on võimalus, et igal inimesel on voli investeerida oma pensionisambasse kogutud vara just nii, nagu ta ise paremaks peab. Tegelikult pole need kaks võimalust – efektiivselt korraldatud riigihange ja inimeste vabad valikud – omavahel vastuolus.

Rootsi on leidnud hästi töötava kompromissi. Kõik pensionikogujad suunatakse automaatselt Rootsi riiklikku indeksifondi. See fond on saavutanud suurepäraseid tulemusi, ostes iga kuu inimestele natuke maailma suurimate ettevõtete aktsiaid juurde. AP7 hoiab kulud hästi madalal, ei püüa turgu üle kavaldada ega tasanda turgude lühiajaliste kõikumiste mõju. Lihtne ja efektiivne.

Nendel rootslastel, kes tahavad oma pensionivaraga aktiivsemalt tegeleda, on võimalus valida sadade rahvusvaheliste fondide vahel. Turg on avatud ja riik hoiab tasudel silma peal, et fondid mahu kasvades võidu ikka investoritele annaks.

Järjest rohkem kohtan Eestis inimesi, kes tahaksid II sambast loobuda. Ma püüan neid ikka ümber veenda. Aga kui enamik pensionikogujaid saab ka tulevikus sama vildakat raha haldamise teenust kui seni, jääb argumente järjest vähemaks.

Me oleme riigina teinud ühe õnnestunud otsuse, pannes inimesed säästma, ja ühe ebaõnnestunud otsuse, andes raha käputäie pankade kätte. Kaitstes kramplikult nelja panga ja väljamaksetel kolme kindlustusseltsi äri, õõnestavad ametnikud ja poliitikud tahtmatult ise oma head süsteemi.

Paneks parem pead kokku ja mõtleks, kuidas väike Eesti saab kavalamalt tegutseda, et inimestel oleks tulevikus põhjust seaduse sunnil kogutud raha üle rõõmu tunda.

(1) Vaata Tuleva arvutust siit.

Inglise keeles on üks piltlik väljend: snatching defeat from the jaws of victory. See tuleb mulle tihti meelde, kui mõne panga pensionifondi reklaamjutt ette jääb.

Investeerimisraadiost tuttav Tauri Alas kirjutas hiljuti oma blogis, kuidas LHV ja Swedbank püüavad oma pensionifondide tulemusi paremas valguses esitleda.

Swedbank õnnitles ennast pensionifondide klientidele saadetud kirjas: “Targalt hajutatud investeeringud kaitsesid kogujaid turgude heitlikkuse eest.” Tõlge: fondijuht kaitses investoreid tõusu eest. Maailma ettevõtete turuväärtus kasvas, aga inimeste vara Swedbanki suurimas fondis tammus paigal.

Fondiosaku puhasväärtuse muutus ei näita suurt midagi selle kohta, kuidas sinu rahal tegelikult läheb.

Eile ilmus LHV kodulehele uus artikkel. LHV Pensionifond L kümne aasta keskmine tootlus on +6%, kirjutab panga fondivalitsejat juhtiv Mihkel Oja. See on heaks illustratsiooniks meie eelmise blogiposti teemale: fondiosaku puhasväärtuse muutus ei näita suurt midagi selle kohta, kuidas sinu rahal tegelikult läheb. Seda näitaks rahavoogudega kaalutud tootlus.

6% või 1,5%?

Igaüks – ka LHV-s koguja – saab Tuleva liikmete tehtud tööriista kasutades vaadata, kui palju tema pensionivara tegelikult teeninud on.

Vahvat 6%list aastatootlust pole kellelgi. Keskmine inimene, kes alustas kogumist kümme aastat tagasi, on tänaseks tootlust teeninud mitte 6%, vaid 3,5 – 4% aastas. Kui inflatsioon maha võtta, jääb järgi umbes 1,5%. (1)

Me paneme ju igal aastal pensionifondi järjest raha juurde. Mida suuremaks kasvab aja jooksul sissemakstud summa, seda suurema mõjuga on fondijuhi otsused. LHV pensionifondide tootlus on läinud järjest pisemaks.

Mida osaku puhasväärtuse muutus siis näitab?

Numbrid, millest Mihkel Oja räägib, on õiged – nad lihtsalt mõõdavad muid asju. Investeerimisfondi osaku hinda on kasulik jälgida, kui tahad võrrelda fondijuhi tööd maailma keskmise investoriga.

Jälgides, kuidas osaku hind käitub suhtes võrdlusindeksi ehk maailma väärtpaberituru keskmisega, saad teada kahte asja.

Esiteks, kas fondijuht käib lihtsalt turuga kaasas või püüab turgu üle kavaldada? Kui osakuhind käib indeksiga käsikäes, on fondijuhi nägemus turust täpselt samasugune nagu keskmisel investoril. (Otse öeldes siis oma nägemust polegi – ta ostab lihtsalt vähehaaval juurde kõiki indeksi väärtpabereid. Kui selline fond reklaamib ennast aktiivselt juhituna ja võtab ausast indeksifondist kõrgemat teenustasu, on tegu pettusega.)

Graafikult näeme, et LHV L ei ole kapi-indeksifond. Fondijuhi nägemus erineb maailma keskmise investori omast – osaku väärtus ei kõigu korrelatsioonis maailmaturuga.

Teiseks, kas fondijuhi katsed turgu üle kavaldada on õnnestunud või untsu läinud? LHV pensionifondide tootlus on viimased kümme aastat turuindeksile järjest rohkem alla jäänud. Miks?

1. Kõrge tasu juures on ka tublil fondijuhil raske head tulemust saavutada.
2. Et vältida osaku hinna kõikumist majandustsüklites, on fondijuht jätnud suure osa investorite varast turgudele investeerimata.

Mihkel Oja räägib, et LHV on eelistanud investeerimist reaalmajandusse. Kummaline. Kuni viimase ajani hoidis LHV L ligi 70% investorite varast lihtsalt pangaarvel või lühiajalistes võlakirjades.

Millega pensionikoguja riskib?

Minu meelest näitab selline kartlikkus keskendumist valele riskile. Inimestele, kellel on pensionini aega veel 10, 20, 30 või 40 aastat, pole probleem, et nende pensionifondi osaku hind mõne aasta lõikes üles-alla kõigub.

Pikaajaline investeerimistulu ei tule turgude ülekavaldamisest, vaid ettevõtete kasumist makstud dividendidest. Risk, mis meid pensioniks kogudes ohustab, on see, kui jääme ilma võimalusest kasvatada oma vara koos maailma majandusega. Ettevõtted jagavad kasumit aktsionäridele, mitte nendele, kelle raha seisab pangaarvel.

Riske maandab võimalikult lai aktsiaportfell ja ostude järjekindel ajas hajutamine. Need asjad tagavad, et inimeste vara ei söö ära fondijuhi valearvestus ega mõne üksiku piirkonna või ärisektori ootamatud jamad.

Eestis ei paku täna keegi inimestele pensionifondi valikul erapooletut, tõenduspõhist nõu. Seda asendab pankade loominguline enesekiitus, mille varjatud sõnumiks on pahatihti: “Napsasime jälle kaotuse võidu lõugade vahelt!”

(1) Vaata Tuleva arvutust keskmise palgaga inimese kohta siin. Miks osaku puhasväärtus ei näita sinu teenitud tulu, saad lähemalt lugeda indeksifondide teemalise artikliseeria 3. peatükist.

Lugesin eile Äripäevast SEB fondijuhi ja rahandusministeeriumi ametniku seletusi, miks Eesti inimeste vara väärtus kohustuslikus pensionisambas viimased kümme aastat langenud on.

Ma ei hakka pikemalt rääkima koomilisest vastuolust fondijuhi jutus. Kui teda uskuda, siis on halvasti läinud kahel risti vastu käival põhjusel: riik sundis fondivalitsejaid liiga konservatiivselt investeerima, aga samas kaotasid riske võtnud fondivalitsejad kriisis liiga palju raha. Mida ikka on vabanduseks öelda inimesel, kes esindab maailmas silmapaistvalt halbade pensionifondide seas kõige nõrgemat (SEB Progressiivne).

Ei üllata ka see, kui LHV ja Swedbank räägivad, et neile meeldiks mõõta tulemusi teistsugusel viisil, mis näitaks numbreid veidigi vähem traagilistena.

Rahandusministeerium on ennast unustanud pankade, mitte pensionikogujate paati.

Aga ka rahandusministeeriumi spetsialist keskendub oma kommentaaris peamiselt sellele, et kui inimeste vara käekäigu asemel mõõta fondiosaku hinna muutust, poleks tulemus nii kehv. Mida peaksime sellest järeldama?

Tõnu Lillelaid on minu teada üks väheseid inimesi Eestis, kes meie pensionisüsteemi väga hästi tunneb. Aga tema jutt paljastab selle süsteemi karjuvate probleemide juured: rahandusministeerium on ennast unustanud pankade, mitte pensionikogujate paati.

Pankadel ongi õigus mõõta oma fondijuhtide tööd täpselt nii nagu neile meeldib. Seevastu rahandusministeeriumi ülesanne on mõõta seda, kuidas inimeste varal läheb.

Mille poolest OECD mõõdik pankade omast erineb?

Kuidas saab siis olla nii, et rahandusministeeriumi ja pankade andmetel on fondide tootlus inflatsiooni ületanud, aga ometi on pensionikogujate raha ostujõud kukkunud keskmiselt 1,3% aastas?

Sest fondi osaku hinna muutus ei näita investori teenitud tulu – kui tahad aru saada, miks, loe lähemalt siin.

Mis näitab investori tulu?

Pensionisamba omanikena oleme kõik investorid. Igal investoril on õigus teada kahte asja. Esiteks, kui palju ta oma investeerimiskontole raha sisse maksnud on. Teiseks, kui palju konto väärtus sissemakseid ületab – see näitabki teenitud tulu. Kui konto väärtus on väiksem kui sissemaksete summa, siis on fond talle negatiivset tootlust teeninud. Nii lihtne ongi.

Kui nüüd nominaalsest tulust maha arvutada inflatsioon, saamegi kätte oma vara reaaltootluse. Seda ei ole keeruline arvutada. Mulle jääb arusaamatuks, miks pole rahandusministeerium 16 aastat pärast pensionisammaste loomist ikka veel loonud inimestele võimalust jälgida, kuidas nende rahal läheb.

Miks riik inimestele näidata ei taha, kuidas nende rahal läheb?

Pensionikeskus kuvab meile statistikat pensionifondide mahu kohta – see on tähtis näitaja fondivalitsejatele, sest mida suurema mahu pealt saab koguda teenustasu, seda kasumlikum äri. Pensionikeskuses saab väga täpselt jälgida ja võrrelda ka pensionifondide osakuhinna muutust. Aga seda, kuidas minu pensionivaral pensionifondis läinud on, ei leia ma kusagilt. Muidugi ei leia ka võrdlust inflatsiooni ega maailma väärtpaberiturgude keskmisega.

Olen kaua aega kuulnud juttu, et see kõik on “pensionikeskuse arendusplaanis”. Tuleva liikmed tüdinesid ootamisest ära. Tegime ise omale nädalase sprindiga ühe lihtsa tööriista. Tuleva veebirakendusse sisse logides saab nüüd oma pensionivara käekäiku jälgida igaüks – ka need, kes oma pensionisammast veel Tulevasse toonud pole.

Rahandusministeerium, kas Tuleva saab appi tulla, et ka Eesti pensionikeskus hakkaks lõpuks mõõtma inimeste vara, mitte ainult pankade äri käekäiku?

Fotol Tuleva IV sprint.