Noorel täiskasvanul on kavalamat teha, kui pead murda, kust võtta raha 75. sünnipäeva kringli jaoks.

Panna inimesed automaatselt alates esimesest palgast igakuiselt säästma on hea plaan just selle pärast, mitte sellest hoolimata. Mina isiklikult olen veendunud, et käivitades 16 aastat tagasi kohustusliku pensionisamba, tegi Eesti väga targasti.

Üle maailma fakte uurinud teadlased on ikka ja jälle järeldanud üht: omapäi lükkab enamus inimesi raha kogumist muudkui edasi. Tüütu lugu on, et hiljem alustades pead ohverdama palju, palju rohkem. Kui hakkad 22-aastaselt panema iga kuu 100 eurot kõrvale, kogud 65ndaks eluaastaks ligi 200 tuhat eurot. Kui alustad 50-selt, tuleb sul sama summa kokku saamiseks säästa 700 eurot kuus.

Eesti inimesed on tänu kohustuslikule pensionisambale vaid 16 aastaga kogunud kollektiivselt juba neli miljardit eurot. Päris hea.

Mitte nii hea kui võiks. Kui me kõigi raha teeniks maailma aktsia- ja võlakirjaturu keskmist tootlust, oleks inimeste II samba pensionikontodel tänaseks ligi viis miljardit eurot. Kui meie pensionivara oleks kasvanud sama hästi kui rootslaste oma, oleks meil tänaseks üle kuue miljardi euro. (1)

Pensionisamba tugevat ja nõrka külge ei tohi sassi ajada

Niisiis, meil on üks hea asi: oleme saanud inimesed säästma. Seda pole minu meelest küll mõtet lõhkuda. Ja meil on üks halb asi: oleme ostnud kohalikelt pankadelt ja kindlustusseltsidelt hästi kallist ja hästi viletsat raha eest hoolitsemise teenust. Nõutult nukrutsemise asemel tuleb otsustavalt mujalt pakkumisi küsida. Need kaks asja kipuvad vastutajatel segi minema.

Selle peale, et pangad võibolla ei sobigi kohustuslikke pensionifonde valitsema, ei tohiks küll keegi ehmatusest toolilt maha kukkuda.

Ühed vaatavad pensionifondide nõrku tulemusi ja kuulutavad, et kohustuslik pensionisammas tuleb üldse ära kaotada. Teised ei julge fondivalitsejate äri torkida, kartes et äkki vajub kogu süsteem laiali. Pankadele see segadus sobib hästi.

Indrek Neivelt on välja pakkunud, et pangad võibolla ei passigi kohustuslikke pensionifonde valitsema. Selle ettepaneku peale pole küll kellelgi põhjust ehmatusest toolilt maha kukkuda. OECD raport kinnitas veelkord, mida juba teadsime. Eesti pankade fondivalitsejad on ju teinud üsna rahuldavat tööd pankade aktsionäride heaks, aga pakkunud väga halba teenust riigile ja inimestele.

Astume korraks sammu tagasi. Mis on kohustusliku kogumise eesmärk? Mis on parim viis seatud eesmärgi saavutamiseks? Milliste riskidega peame arvestama? Ja kuidas seda kõike teha hästi targalt ja efektiivselt, et kulud üle pea ei kasvaks?

Usaldus sureb, kui riik vigadest ei õpi

Ärilehe ajakirjanik Romet Kreek pakkus välja, et Eesti inimestel peaks olema võimalus valida kõigi Euroopa pensionifondide vahel. Tuleva sai samale ettepanekule 2016. aasta kevadel Rahandusministeeriumilt vastuseks, et see teeks turujärelvalvele liiga palju tööd. Täna on ministeeriumil aeg oma seisukoht üle vaadata.

Vigade paranduseks on mitu teed. Ühes ääres on võimalus, mille pakkus välja Neivelt. Riik ise võiks osta kogu pensionisamba vara haldamise teenuse rahvusvahelise hankena – kasvõi näiteks kordades edukamalt Rootsi riiklikult pensionifondilt. USA-l või Saksamaal oleks niisugust pensionihäkki võimatu teha, aga Eesti saab siin innovatiivselt kasutada väikese riigi eelist.

Teises ääres on võimalus, et igal inimesel on voli investeerida oma pensionisambasse kogutud vara just nii, nagu ta ise paremaks peab. Tegelikult pole need kaks võimalust – efektiivselt korraldatud riigihange ja inimeste vabad valikud – omavahel vastuolus.

Rootsi on leidnud hästi töötava kompromissi. Kõik pensionikogujad suunatakse automaatselt Rootsi riiklikku indeksifondi. See fond on saavutanud suurepäraseid tulemusi, ostes iga kuu inimestele natuke maailma suurimate ettevõtete aktsiaid juurde. AP7 hoiab kulud hästi madalal, ei püüa turgu üle kavaldada ega tasanda turgude lühiajaliste kõikumiste mõju. Lihtne ja efektiivne.

Nendel rootslastel, kes tahavad oma pensionivaraga aktiivsemalt tegeleda, on võimalus valida sadade rahvusvaheliste fondide vahel. Turg on avatud ja riik hoiab tasudel silma peal, et fondid mahu kasvades võidu ikka investoritele annaks.

Järjest rohkem kohtan Eestis inimesi, kes tahaksid II sambast loobuda. Ma püüan neid ikka ümber veenda. Aga kui enamik pensionikogujaid saab ka tulevikus sama vildakat raha haldamise teenust kui seni, jääb argumente järjest vähemaks.

Me oleme riigina teinud ühe õnnestunud otsuse, pannes inimesed säästma, ja ühe ebaõnnestunud otsuse, andes raha käputäie pankade kätte. Kaitstes kramplikult nelja panga ja väljamaksetel kolme kindlustusseltsi äri, õõnestavad ametnikud ja poliitikud tahtmatult ise oma head süsteemi.

Paneks parem pead kokku ja mõtleks, kuidas väike Eesti saab kavalamalt tegutseda, et inimestel oleks tulevikus põhjust seaduse sunnil kogutud raha üle rõõmu tunda.

(1) Vaata Tuleva arvutust siit.

Inglise keeles on üks piltlik väljend: snatching defeat from the jaws of victory. See tuleb mulle tihti meelde, kui mõne panga pensionifondi reklaamjutt ette jääb.

Investeerimisraadiost tuttav Tauri Alas kirjutas hiljuti oma blogis, kuidas LHV ja Swedbank püüavad oma pensionifondide tulemusi paremas valguses esitleda.

Swedbank õnnitles ennast pensionifondide klientidele saadetud kirjas: “Targalt hajutatud investeeringud kaitsesid kogujaid turgude heitlikkuse eest.” Tõlge: fondijuht kaitses investoreid tõusu eest. Maailma ettevõtete turuväärtus kasvas, aga inimeste vara Swedbanki suurimas fondis tammus paigal.

Fondiosaku puhasväärtuse muutus ei näita suurt midagi selle kohta, kuidas sinu rahal tegelikult läheb.

Eile ilmus LHV kodulehele uus artikkel. LHV Pensionifond L kümne aasta keskmine tootlus on +6%, kirjutab panga fondivalitsejat juhtiv Mihkel Oja. See on heaks illustratsiooniks meie eelmise blogiposti teemale: fondiosaku puhasväärtuse muutus ei näita suurt midagi selle kohta, kuidas sinu rahal tegelikult läheb. Seda näitaks rahavoogudega kaalutud tootlus.

6% või 1,5%?

Igaüks – ka LHV-s koguja – saab Tuleva liikmete tehtud tööriista kasutades vaadata, kui palju tema pensionivara tegelikult teeninud on.

Vahvat 6%list aastatootlust pole kellelgi. Keskmine inimene, kes alustas kogumist kümme aastat tagasi, on tänaseks tootlust teeninud mitte 6%, vaid 3,5 – 4% aastas. Kui inflatsioon maha võtta, jääb järgi umbes 1,5%. (1)

Me paneme ju igal aastal pensionifondi järjest raha juurde. Mida suuremaks kasvab aja jooksul sissemakstud summa, seda suurema mõjuga on fondijuhi otsused. LHV pensionifondide tootlus on läinud järjest pisemaks.

Mida osaku puhasväärtuse muutus siis näitab?

Numbrid, millest Mihkel Oja räägib, on õiged – nad lihtsalt mõõdavad muid asju. Investeerimisfondi osaku hinda on kasulik jälgida, kui tahad võrrelda fondijuhi tööd maailma keskmise investoriga.

Jälgides, kuidas osaku hind käitub suhtes võrdlusindeksi ehk maailma väärtpaberituru keskmisega, saad teada kahte asja.

Esiteks, kas fondijuht käib lihtsalt turuga kaasas või püüab turgu üle kavaldada? Kui osakuhind käib indeksiga käsikäes, on fondijuhi nägemus turust täpselt samasugune nagu keskmisel investoril. (Otse öeldes siis oma nägemust polegi – ta ostab lihtsalt vähehaaval juurde kõiki indeksi väärtpabereid. Kui selline fond reklaamib ennast aktiivselt juhituna ja võtab ausast indeksifondist kõrgemat teenustasu, on tegu pettusega.)

Graafikult näeme, et LHV L ei ole kapi-indeksifond. Fondijuhi nägemus erineb maailma keskmise investori omast – osaku väärtus ei kõigu korrelatsioonis maailmaturuga.

Teiseks, kas fondijuhi katsed turgu üle kavaldada on õnnestunud või untsu läinud? LHV pensionifondide tootlus on viimased kümme aastat turuindeksile järjest rohkem alla jäänud. Miks?

1. Kõrge tasu juures on ka tublil fondijuhil raske head tulemust saavutada.
2. Et vältida osaku hinna kõikumist majandustsüklites, on fondijuht jätnud suure osa investorite varast turgudele investeerimata.

Mihkel Oja räägib, et LHV on eelistanud investeerimist reaalmajandusse. Kummaline. Kuni viimase ajani hoidis LHV L ligi 70% investorite varast lihtsalt pangaarvel või lühiajalistes võlakirjades.

Millega pensionikoguja riskib?

Minu meelest näitab selline kartlikkus keskendumist valele riskile. Inimestele, kellel on pensionini aega veel 10, 20, 30 või 40 aastat, pole probleem, et nende pensionifondi osaku hind mõne aasta lõikes üles-alla kõigub.

Pikaajaline investeerimistulu ei tule turgude ülekavaldamisest, vaid ettevõtete kasumist makstud dividendidest. Risk, mis meid pensioniks kogudes ohustab, on see, kui jääme ilma võimalusest kasvatada oma vara koos maailma majandusega. Ettevõtted jagavad kasumit aktsionäridele, mitte nendele, kelle raha seisab pangaarvel.

Riske maandab võimalikult lai aktsiaportfell ja ostude järjekindel ajas hajutamine. Need asjad tagavad, et inimeste vara ei söö ära fondijuhi valearvestus ega mõne üksiku piirkonna või ärisektori ootamatud jamad.

Eestis ei paku täna keegi inimestele pensionifondi valikul erapooletut, tõenduspõhist nõu. Seda asendab pankade loominguline enesekiitus, mille varjatud sõnumiks on pahatihti: “Napsasime jälle kaotuse võidu lõugade vahelt!”

(1) Vaata Tuleva arvutust keskmise palgaga inimese kohta siin. Miks osaku puhasväärtus ei näita sinu teenitud tulu, saad lähemalt lugeda indeksifondide teemalise artikliseeria 3. peatükist.

Lugesin eile Äripäevast SEB fondijuhi ja rahandusministeeriumi ametniku seletusi, miks Eesti inimeste vara väärtus kohustuslikus pensionisambas viimased kümme aastat langenud on.

Ma ei hakka pikemalt rääkima koomilisest vastuolust fondijuhi jutus. Kui teda uskuda, siis on halvasti läinud kahel risti vastu käival põhjusel: riik sundis fondivalitsejaid liiga konservatiivselt investeerima, aga samas kaotasid riske võtnud fondivalitsejad kriisis liiga palju raha. Mida ikka on vabanduseks öelda inimesel, kes esindab maailmas silmapaistvalt halbade pensionifondide seas kõige nõrgemat (SEB Progressiivne).

Ei üllata ka see, kui LHV ja Swedbank räägivad, et neile meeldiks mõõta tulemusi teistsugusel viisil, mis näitaks numbreid veidigi vähem traagilistena.

Rahandusministeerium on ennast unustanud pankade, mitte pensionikogujate paati.

Aga ka rahandusministeeriumi spetsialist keskendub oma kommentaaris peamiselt sellele, et kui inimeste vara käekäigu asemel mõõta fondiosaku hinna muutust, poleks tulemus nii kehv. Mida peaksime sellest järeldama?

Tõnu Lillelaid on minu teada üks väheseid inimesi Eestis, kes meie pensionisüsteemi väga hästi tunneb. Aga tema jutt paljastab selle süsteemi karjuvate probleemide juured: rahandusministeerium on ennast unustanud pankade, mitte pensionikogujate paati.

Pankadel ongi õigus mõõta oma fondijuhtide tööd täpselt nii nagu neile meeldib. Seevastu rahandusministeeriumi ülesanne on mõõta seda, kuidas inimeste varal läheb.

Mille poolest OECD mõõdik pankade omast erineb?

Kuidas saab siis olla nii, et rahandusministeeriumi ja pankade andmetel on fondide tootlus inflatsiooni ületanud, aga ometi on pensionikogujate raha ostujõud kukkunud keskmiselt 1,3% aastas?

Sest fondi osaku hinna muutus ei näita investori teenitud tulu – kui tahad aru saada, miks, loe lähemalt siin.

Mis näitab investori tulu?

Pensionisamba omanikena oleme kõik investorid. Igal investoril on õigus teada kahte asja. Esiteks, kui palju ta oma investeerimiskontole raha sisse maksnud on. Teiseks, kui palju konto väärtus sissemakseid ületab – see näitabki teenitud tulu. Kui konto väärtus on väiksem kui sissemaksete summa, siis on fond talle negatiivset tootlust teeninud. Nii lihtne ongi.

Kui nüüd nominaalsest tulust maha arvutada inflatsioon, saamegi kätte oma vara reaaltootluse. Seda ei ole keeruline arvutada. Mulle jääb arusaamatuks, miks pole rahandusministeerium 16 aastat pärast pensionisammaste loomist ikka veel loonud inimestele võimalust jälgida, kuidas nende rahal läheb.

Miks riik inimestele näidata ei taha, kuidas nende rahal läheb?

Pensionikeskus kuvab meile statistikat pensionifondide mahu kohta – see on tähtis näitaja fondivalitsejatele, sest mida suurema mahu pealt saab koguda teenustasu, seda kasumlikum äri. Pensionikeskuses saab väga täpselt jälgida ja võrrelda ka pensionifondide osakuhinna muutust. Aga seda, kuidas minu pensionivaral pensionifondis läinud on, ei leia ma kusagilt. Muidugi ei leia ka võrdlust inflatsiooni ega maailma väärtpaberiturgude keskmisega.

Olen kaua aega kuulnud juttu, et see kõik on “pensionikeskuse arendusplaanis”. Tuleva liikmed tüdinesid ootamisest ära. Tegime ise omale nädalase sprindiga ühe lihtsa tööriista. Tuleva veebirakendusse sisse logides saab nüüd oma pensionivara käekäiku jälgida igaüks – ka need, kes oma pensionisammast veel Tulevasse toonud pole.

Rahandusministeerium, kas Tuleva saab appi tulla, et ka Eesti pensionikeskus hakkaks lõpuks mõõtma inimeste vara, mitte ainult pankade äri käekäiku?

Fotol Tuleva IV sprint.

Täna töötavad ja alles tööelu alustavad inimesed vajavad Eesti tarka pensionistrateegiat. Selle arendamisel ei tohi unustada tõsiasja, et tõenäoliselt ületab kapitali tootlus ka tulevikus palkade kasvu.

Uuendus 22.05.2019: Vahepeal on Tuleva fondides koguvate inimeste arv tublisti kasvanud ja täna kogub neis oma II samba pensionit juba üle 10800 inimese.

Viimased paar sajandit on kapitaliturud kasvanud kordades rohkem kui maailma riikide majandused ja palgad. Ettevõtete aktsionärid saavad järjest rikkamaks võrreldes inimestega, kes nende heaks töötavad. Meil siin väikeses Eestis pole erilist lootust globaalse suundumuse vastu võidelda. Targem on teha nii, et mitte ainult üksikutel, vaid võimalikult paljudel meie inimestel oleks aktsiaid.

Risk, mille pärast me pensioniks kogudes muretsema peame, on see, kui meie vara tootlus jääb pikas plaanis tugevalt alla maailma kapitaliturgude keskmisele. Just nii on pensionisammaste käivitamisest saadik kahjuks läinud. Kui nii jätkub, jääme teistega võrreldes järjest vaesemaks.

Kaks asja on nässus. Esiteks, Eesti on keskendunud valele riskile. Kartes pensionifondide osakute hinna kõikumist majandustsüklites, on fondivalitsejad jätnud suure osa inimeste varast aktsiaturule investeerimata. Teiseks, ligi pool kapitalitulust, mis me turgudel teeninud oleme, pole tegelikult läinud selle kapitali omanikele ehk pensionikogujatele, vaid hoopis tasudena pankadele.

Tuleva hästi sirgjooneline investeerimisfilosoofia parandab need vead meie pensionifondis koguvate inimeste jaoks.

Mida Tuleva teeb?

Võtame iga kuu tükikese oma palkadest ja muudame selle kapitaliks: ostame maailma suurimate ettevõtete aktsiaid (1). Siis jääme lihtsalt ootama – las majanduse kasv teeb oma töö.

– Jagame oma vara kogu maailma ettevõtete aktsiate vahel, sest ainult nii saame tagada, et meie raha käib kaasas maailma majanduse kasvuga ega sõltu mõne üksiku piirkonna või majandussektori käekäigust. Mida laiemalt hajutatud portfell, seda väiksem risk.

– Ostame aktsiaid juurde järjekindlalt iga kuu ega püüa kavalasti õiget hetke otsida. Ainult nii saame tagada, et meie vara ei ohusta lipsus finantsgeeniuse untsu minema kippuvad eksperimendid. Ostude ajas hajutamine vähendab riski.

– Hoiame kulud hästi madalal. Kui müügimeeste armeed, kallid reklaamikampaaniad ja kasumit ootavad emapangad mängust välja jätta, saab teha pensionifondi vähemalt kolm korda väiksema valitsemistasuga.

Kui maailma majanduses on madalseis ja aktsiate hinnad langevad, väheneb kõigi kapitaliomanike vara nominaalne väärtus – ka meie oma. Kui majandus kasvab ja hinnad tõusevad, kallineb meie vara koos nendega. Väärtpaberiturgude senises ajaloos on aktsiad alati hea tootluse toonud nendele investoritele, kes pole halbadel aegadel paanikasse sattunud ja kellel on jätkunud kannatust head ajad ära oodata. Pensionisambaga on lihtne nii käituda: pole mingit vajadust oma investeeringuid enne pensioniikka jõudmist maha müüa.

Tuleva näitab, kuidas Eesti saab Rootsi eeskujul vead parandada

Tuleva investeerimisstrateegia ei ole minu väljamõeldis. Me lihtsalt valisime sellise lähenemise, mille kohta leidub maailmas kõige rohkem tõestust, et see toimib.

Sama strateegia on oma inimeste jaoks valinud näiteks Rootsi. Meie naaber suunab oma pensionikogujad hästi madalate kuludega indeksifondi, mis investeerib kogu raha maailma aktsiatesse. Viimase 16 aastaga on see fond rootslastele kuus korda rohkem jõukust juurde loonud kui meie pankade pensionifondid meile.

Eesti peab rootslastelt õppima ja hoolitsema, et ka meie inimeste pensionivara hakkaks liikuma koos maailma majandusega. Need 8000 inimest, kes on märganud oma pensionisamba Tulevasse tuua, on selle juba saavutanud.

Aga Tuleva on vaid proof of concept, mis annab Eesti pensionisüsteemi eest vastutajatele vigade terviklikuks paranduseks suuna kätte. Poliitikute ülesanne on hoolitseda, et ka ülejäänud 700 000 inimest saaksid oma kohustuslikest säästudest palju rohkem kasu kui seni.

Hiljuti oli Riigikogus esimesel lugemisel seadusemuudatus, mis teeb selles suunas esimesed, väga arglikud sammud. Nendest ei piisa. Ootan, et valimiste eel esitaksid kõik võimul olevad ja võimule ihkavad erakonnad tervikliku Eesti targa pensionistrateegia visiooni.

(1) Loe lähemalt, mis on Tuleva pensionifondide sees.

Ärksate inimeste endi algatusel vaid poolteist aastat tagasi käivitatud Tuleva pensionifondide maht ületas eile juba 70 miljoni euro piiri.

Uuendus 29.01.2019: Tuleva Tuleva Maailma Aktsiate Pensionifondis ja Tuleva Maailma Võlakirjade Pensionifondis kogub nüüd pensionit juba üle 9000 ärksa inimese ning fondide maht on ligi 80 miljonit eurot.

Mida mahu kasv tähendab?

Pankade fondivalitsejatele on maht muide kõige tähtsam asi – rohkem inimeste raha tähendab rohkem kasumit omanikele. Iga 70 miljoni euro pealt võtavad pangad aastas üle 700 000 euro valitsemistasu. Sellest enamus kulub turundusele, müügikomisjonideks ja emapankade tuluks.

Tulevas pensionit koguvad inimesed maksavad 70 miljoni pealt valitsemistasuks kordades vähem: alla 240 000 euro aastas.

Meile ei ole fondide mahu kasv eesmärk iseeneses. See on Tuleva liikmetele ja teistele meiega koos pensionit koguvatele inimestele lihtsalt vahend suurema eesmärgi saavutamisel – teha endale regulaarselt väikeseid summasid säästes parem elu pensionieas. Mida rohkem on me ühistes fondides raha, seda väiksemad on proportsionaalselt selle raha eest hoolitsemiseks vajalikud kulud.

Tuleva fondide kasv erineb vanade pangafondide kasvust veel ühel olulisel viisil.

Tuleva kasutajate valik on läbi mõeldud

Tuleva pensionifondi on iga meie kasutaja valinud ise. Teda pole tagant sundinud müügiagent pangasaalis või ostukeskuses. Valiku tegemine on sellepärast reeglina võtnud rohkem aega. Meie kodulehe statistika näitab, et tüüpiline kasutaja loeb enne otsuse tegemist mitme nädala või isegi kuu vältel meie blogiartikleid ja muud infot, enne kui otsuse teeb. Samas, olles teinud teadliku valiku, ei kipu inimene kohe järgmise meelituse peale ümber mõtlema. Ikka ja jälle kuuleme pankade müügiagentide tunnustusi: “Tulevas kogujaid on peaaegu võimatu ümber veenda.”

Meie fondidest lahkub napilt 1% liitunutest aastas. Pankade omadest tihti 10% või enam. Väike lahkujate arv on kasulik kahel põhjusel.

Esiteks, tänu sellele saame hoida kulud madalal: erinevalt pankadest ei pea me raiskama miljoneid eurosid uute klientide võitmiseks lihtsalt selleks, et lahkujate arvu kompenseerida.

Aga veelgi tähtsam: kindlalt kursil püsides loovad inimesed endale väga head eeldused oma vara kasvuks. Kõige suurem tootluse vaenlane kipub olema just inimene ise – hüpates fondi, mille osaku hind hiljuti kõige rohkem tõusunud on, ja lahkudes siis, kui osakuhind kukkunud on. Teisisõnu, ostes väärtpabereid kallilt ja müües odavalt. Just sellisele käitumisele meelitavad pensionikogujaid juhuslike perioodide tootlusgraafikuid reklaamivad pensionifondide müüjad.

Sellepärast soovitame meie Tulevas järgmist:

Kõigepealt tee endale selgeks, miks analüütikud ja majandusteadlased leiavad, et indeksifond on pensioni kogumiseks parim valik. Tee informeeritud otsus ja siis püsi paigal. Laenates maailma juhtiva (ja soodsaimate tasudega) fondivalitseja Vanguardi asutaja Jack Bogle’i sõnu: “Aeg on su sõber ja impulss sinu vaenlane.”