Rain Rannu: süsteem ei muutu, kui me ise seda ei muuda

Jaga sõbraga:

Rain Rannu on ettevõtja, investor ja filmitegija. Ta on edukate tehnoloogiafirmade Mobi ja Fortumo asutaja ning Tuleva asutajaliige. Annika Uudelepp vestles Rainiga Tuleva potentsiaalist, eelseisvatest muutustest panganduses, mängulisest säästmisest, finantsvabadusest ja sellest, kuidas tippspetsialiste Eestisse tööle meelitada. Vaata intervjuu ajal salvestatud videoklippi ka!

Annika: Rain, sina näed finantsmaailma muutumist selle sees olles. Kuhu see maailm suundub ja mis on need tärkavad trendid, mida praegu tasuks pingsalt jälgida?

Rain Rannu: Üks valdkond, mis väga selgelt muutub, on igapäevapangandus. Praegu ajame oma pangaasju suuresti samal moel, nagu tegime seda 10 aastat tagasi. Meil on küll internetipank, aga sealt edasi ei ole me eriti liikunud. Näeme juba, et see trend on alles algusjärgus, aga selliseid ettevõtted on juba tekkinud ka Eestis, näiteks Pocopay ja Monese.

Inglismaal ja Ameerikas on tegelikult väga palju ettevõtteid, mis lähenevad pangandusele kasutajakogemuse aspektist. Need muudavadki maailma. Kõige suurem muutus, mida me siin lääne ühiskonnas tunnetame, ongi see, et pank on täpselt samasugune äpp, nagu teised igapäeva äpid, mis meil on. Nende kasutamine ei ole keeruline, vaatamata sellele, et taustal on väga tark ja turvaline tehnoloogia. Kasutajakogemus ei pea selletõttu olema nii kesine, nagu ta praegu on. See muutus tuleb kindlasti.

Teine muutus on seotud igasuguste finantsteenuste tasudega. Praegu võtavad pangad, aga ka näiteks rahaülekannete pakkuja Western Union, ikka mõnuga kõrgeid vahendustasusid. Ühelt poolt on see tingitud sellest, et nende äriprotsess on üles ehitatud kulukana. Siin ilmselt uued tehnoloogiad, sealhulgas blockchain, aitavad 5-10 aasta perspektiivis ka tänastes asutustes neid toiminguid efektiivsemaks muuta. Teisalt on kindlasti paljudes teenustasudes väga palju õhku sees. See on jabur, et meil on endiselt suured pangad, kes selle eest, et saata mulle e-mailile teavitus konto muutuse osas, võtavad 18 senti ühelt e-maililt. Samas peaks selliste meilide saatmine neile endale kasulik olema, et mina kliendina teaksin, kas mu kaarti on kasutatud ja kas kõik on turvaline. Aga et see on panga jaoks tulukoht, on jabur ning naeruväärne. Selline maailm ei saa kaua kesta.

Kolmas suurem muutus on see, et finantsmaailmas toimub teenuste hargnemine. See tähendab, et me ei hakka enam kõiki finantsteenuseid võtma ühest kodupangast. Iga teenust pakub ettevõte, kes saab sellega kõige paremini hakkama. Näiteks Transferwise on väga hea edulugu sellest, kuidas raha üle piiri saatmine või valuutavahetus on muudetud hästi lihtsaks, mugavaks ja kiireks. Sellised muutused ei tule suurtelt olemasolevatelt pankadelt, vaid saavad tulla ainult idufirmadelt.

Neljandaks, tasub vaadata mobiilteenuste suunas, sest just seal toimuvad maailma mastaabis suurimad muutused. Põhjus on lihtne – mobiiliomanikke on maailmas ole viie miljardi, pangakontosid aga kõigest poolteist miljardit ja arvutiomanikke on veel vähem. Meiegi veedame juba oluliselt rohkem oma aega mobiiltelefonis kui arvuti ees.

Annika: Aga kui me mõtleme igapäevapangandusest kaugemale, nagu pikaajaline kogumine ja investeerimine laiemalt. See on valdkond, millega Tuleva tegeleb. Milliseid trende sa siin näed?

Rain Rannu: Investeerimine on samuti üks valdkond, kus peab toimuma muutus. Praegu on  tavaarusaam, et investeerimine on ohtlik tegevus. Umbes nii, et kui igaüks saab lihtsasti investeerida, siis on oht, et ta võib rumalasti investeerides oma raha kaotada. Seda näeme ka poliitikute ja riigiasutuste suhtumises.

Samas ei mõelda sellele, et kui ei investeerita, siis kaotatakse kogu oma raha. Sel juhul ei olegi midagi võita, sest sa lihtsalt tarbid selle ära ja võib-olla see pakub lühiajalist rahuldust, aga pikaajaliselt see edasi ei aita. Praegu on investeerimine veel tohutult väheste inimeste jaoks igapäevane ja see kindlasti peab muutuma.

Üheks teguriks on haridus. Mina näiteks oma kooliajast ei mäleta, et meile oleks õpetatud üldist rahatarkust või kuidas oma rahaga ümber käia. Nüüd on tekkinud väga head algatused nagu Jaak Roosaare rikkaks saamise õpiku koolidele kinkimine ja mitmed teised sarnased algatused. Aga siin on ikkagi veel väga palju teha, et investeerimine muutuks tavaliseks paljude jaoks.

Teisalt peaks ka investeerimisteenused olema kättesaadavamad. Ameerikas ja tasapisi Eestiski on hakanud tekkima olukord, kus pangakontolt kulutusi tehes ümardadatakse ülespoole ja see pisike osa investeeritakse või pannakse hoiusele. Seda igapäevaselt ei märka, aga investeerimisloogika ütleb, et pikaajaliselt võib sellel olla päris arvestatav tootlus.

Annika: Oled üks Tuleva asutajatest. Mis sind käivitas Tulevat looma?

Rain Rannu: Kui ma sain teadlikuks sellest olukorrast, mis praegu pensioniturul toimub, sain kurjaks. Kui meil on siin pangad, kes võtavad iga aasta 2% teenustasudeks ja 10 aasta keskmine tootlus on 0,6% aastas, et siis see on väga hullumeelne olukord. Asi peab muutuma ja Tuleva oli ainus käegakatsutav võimalus olukorra muutmiseks.

Kuna pensionifondi loomiseks on seatud seadusandlikult üsna suured takistused, siis on väga ebatõenäoline, et sellises väikeses riigis tekiks eramajanduslikult mõtlev üksus, kes teeks pensionifondi. Ühistu ja ühistegemise, Tuleva kombel koos tegemise nurga alt probleemi lahendamine tundub mulle ainus võimalus. Ja meil läheb suurepäraselt, mulle see väga-väga meeldib. Nüüd on see lõpuks midagi, mis inspireerib ka panku.

Annika: Milline võiks Tuleva olla viie aasta pärast?

Rain Rannu: Ma arvangi, et Tuleva viie aasta pärast võiks olla väga edukas pensionifond turul, kus praktiliselt kõik pensionifondid on juba inimestele mõistlikud. Tuleva võiks olla see fond, kes siin turul selle muutuse esile kutsub.

Annika: See on tegelikult väga suur muutus. Sisuliselt 680 000 inimest kogub täna teise sambasse pensioni. Kui Tuleva suudab selle n.ö doominoefekti ära teha, siis mõtle, milline võimendus see oleks inimestele rahalises mõttes.

Rain Rannu: Absoluutselt, inimestele! See oleks jällegi pangandussüsteemist üleliigse õhu välja laskmine ja samas inimestele jääb rohkem raha kätte. Ma väga loodan, et Tuleva on selle muutuse algataja. Kui ma olen praegu Tuleva liige, siis viie aasta pärast ma saan tagasi mõelda, et mina algatasin selle muutuse. Kui praegu vaatame, et meil on 680 000 pensionikogujat ja Tuleval on praegu ainult 1800 liiget, siis see on tunduvalt vähem kui 1 protsent. Mõtle, missugune tohutu kasvuruum tegelikult Tuleval võiks olla ja peaks olema.

Annika: Sulle on huvi pakkunud ka selline arenev valdkond, nagu investment gamification [investeerimise mänguliseks tegemine]. Mainisid juba ümardamise näidet, aga siin on palju põnevat toimumas. Milliseid huvitavaid arenguid võime sel teemal oodata?

Rain Rannu: Päris palju on ägedaid asju, mis on mujal maailmas juba reaalsus, aga ei ole veel Eestisse jõudnud. Mängulisus on midagi, mis aitab noorteni jõuda ja nende käitumist muuta.  Näiteks Pokemon Go statistika näitab, et noored on hakanud rohkem väljas  jalgsi liikuma, mida nad varem ei teinud ja seda puhtalt ühe totaka mängu tõttu.

Gamified  investment vallas on üks ägedamatest toodetest Ameerikas populaarseks muutunud kinkekaardid. Selle asemel, et kinkida tähtpäevaks mingi asi, kingitakse aktsiate kinkekaardid.  Näiteks 20 dollari eest saad kinkida Google´i, Apple´i, või Tesla aktsiaid. See on lahe sünnipäevakingitus, aga sellisel kingil võib olla ka pikaajaline väärtus, mis võib panna noort rohkem mõtlema investeerimise peale ja õpetama oma sääste investeerima.

Mina, kes  ma investeerin nii fondidesse kui üksikaktsiatesse, vaatan otsustamisel, kas mulle see ettevõte meeldib. Toon näite: kuna ma joon palju kohvi, siis olen vaadanud, et Starbucksil läheb hästi ja olen ostnud Starbucksi aktsiat. Samamoodi mulle meeldivad Apple tooted ja olen ostnud Apple aktsiat. Ameerikas on tekkinud esimesed sellised gamified investment teenused. Nüüd iga kord, kui ma Starbucksis ostan 4 dollarilise kohvi, saan 2 dollarit või teise 4 dollarit investeerida otse Starbucksi aktsiasse.

Annika: Kas selline võimalus on ainult neil,  kellel on juba Starbucksi aktsiaid, või  igaühele, et kõnnin Starbucksi, ostan kohvi ja saan kohe aktsionäriks?

Rain Rannu: Tõsi, päris automaatne see ei ole, enne peab teenusega liituma. Sellegipoolest on olemasolev lahendus saanud võimalikuks tänu sellele, et aktsiaid saab tükkideks jagada (fractional stock ownership). Enam ei pea kohe ostma tervet aktsiat 100 dollari eest.

Ühelt poolt, on sellise tükeldamise teinud võimalikuks tehnoloogia, teisalt on ka tehingutasud läinud madalaks. Näiteks investeerimisplatvormil Robin Hood on kauplemistasu null, mis tähendab, et ostu-müügi tehinguid saab teha väga odavalt.

Eestis, paraku, kui pool aastat tagasi uurisin, võtavad suurpangad aktsiatehingute eest nii kõrgeid teenustasusid, et need pärsivad inimeste võimalusi igapäevaselt väikeses koguses investeerida. LHV-l on ainsana kasvukonto või selline natuke odavam variant. Samas on see juba 15 aastat püsinud üsna muutumatuna. Teistel pankadel sealjuures aga ei ole selliseidki tooteid. Samas Eesti turg on ka nii väike, et eraalgatuslikult ei ole neid tekkinud.

Annika: Aga mõtleme sellele, kuidas koguda raha vanaduspõlveks. Milliseid mängulisi võimalusi võiks Eestis proovida, et panna inimesed pensioni peale mõtlema? Väga paljud, kes selle valdkonnaga tegelevad, ütlevad, et inimesi ei huvita ja see tundub olevat isegi tänastele 30stele väga kauge teema. Tegelikult nad ju kaotavad aega, sest investeerimise loogika töötab nii, et mida kauem koguda, seda suurem on võit.

Rain Rannu: Inimesed peaks aru saama, et riik ei suuda garanteerida neile elamisväärset pensioni. Meie põlvkonnale kindlasti mitte. Ehk siis ainus viis on ise juba praegu midagi teha. Jah, see eluetapp võib olla veel hästi kaugel, aga tegelikult, kui praegu teha mitte midagi, siis ühel hetkel on juba liiga hilja.

Praegu ma kujutan ette, et enamikul on küll pangas vara, kuid pole ülevaadet, kuidas sellel läheb. Samas võiks see olla igapäevaselt meil silme ees. Ükskõik, kas mobiiltelefonis või arvutis. Ma arvan, et ka see oleks tugev esimene samm, et tuua see teema inimestele lähemale.

Annika: Üks praeguseid vähekasutatud investeerimisviise on kolmas sammas ehk vabatahtlik kogumispension. Muidugi võib öelda, et põhjusi on mustmiljon. Inimesed ei pruugi sellesse uskuda või vahel tundub, et neil on praegu seda raha vaja, aga tegelikult aitaks gamification-tüüpi lahendus kaasa kolmandasse sambasse kogumisel. Selle eelis on tulumaksuvabastus kuni 6000 euro pealt aastas. Kui teha investeerimine mänguliseks, siis oleks sellisel teenusel väga suur potentsiaal ja huvitav kas Tuleva võiks midagi sellist ette võtta?

Rain Rannu: Absoluutselt, ma olen täiesti kindel, et Tuleva võiks seda teha. Paljudele inimestele, mulle kaasa arvatud, oli täiesti teadmata, et kolmandal sambal on selline maksustiimul. Ma olin arvanud, et eks ma ise suudan ikka paremini investeerida, kui mingisugune fond, ja seetõttu ei olnud ma seda kolmandat sammast kasutanud. Aga kui nüüd on riigi poolne stiimul olemas, siis see muudab minu jaoks pilti.

Näen jällegi, et sellise korraliku pensionisamba kasutajaliides peaks samuti olema nagu äpp, kus ma näeks igapäevaselt väga täpselt, kui palju mu palgast läheb automaatselt kolmandasse sambasse ja kuidas mu rahal läheb.

Seda pole üldse keeruline teha, aga samas oleks kogu asi inimestele palju lähemal. Seal saab ka ju kohe projitseerida, et missugune võiks olla minu pensionieas saadav igakuine tulu. Kui näen, et see summa on liiga väike, siis on aeg mõelda, kas need otsused, mis ma praegu teen, on ikka pikas perspektiivis kõige õigemad.

Annika: Just paljudele noortele võib see olla väga tugev stiimul selleks, et teatud eluetapis jõuda finantsvabaduseni. Ja selleks ei pea olema multimiljonär või väga edukas ettevõtja, et saavutada finantsvabadus 45. eluaastaks. Vahel piisab, kui 20 aastaselt alustada säästmisega.

Rain Rannu: Oleme jälle koolihariduse juures tagasi. Koolis ei õpetata, mis asi on finantsvabadus ja ei õpita ka seda, kuidas raha töötab. Enamik inimesi paraku ei tea, kuidas raha saab teenida raha – raha teenimise viis ei pea olema töö, on ka passiivne tuluteenimise pool.

Aga paraku jah, kuna lühiajaliselt ei ole võimalik midagi teha, et saavutada rahalist vabadust passiivse investeeringuga, siis ongi oluline just see pikaajaline lähenemine. Juba ülikooli minnes, kui esimene raha tekib, tasuks igast sissetulekust mingisugune väike osa kõrvale panna. Siis on tõepoolest võimalik juba 45. eluaastaks või varemgi veel jõuda rahalise vabaduseni. Aga paljud isegi ei tea, või saavad sellest liiga hilja aru – oih, ma olen 45 ja mis ma nüüd teen!?

Annika: Vaatame tehnoloogiamaailma laiemalt. Armastame Eestis mõelda, et oleme tillukene koht, kes IT maailmas on suur. Sina oled mitu aastat töötanud USA-s Silicon Valleys. Kuidas sealt vaadates paistab, kas on võimalik, kui meist siin Eestis kasvaks ühel päeval Euroopa tehnoloogiakeskus, nn Vana-Maailma Silicon Valley?

Rain Rannu: Silicon Valley on väga unikaalne koht. Seda on tohutult keeruline kopeerida, sest ta on ainus koht maailmas, kuhu kõik parimad ajud tehnoloogia alal tahavad ise tulla ja tulevadki kokku. Kui minna San Francisco lennujaama, siis neid inimesi vaadates ei saagi aru, mis riigis sa oled, sest seal on igasugu rahvuseid, igasugu rasse, kõik on esindatud.

Annika: Olgu, Silicon Valley on üks ja ainus. Aga Euroopa tehnoloogiakeskus, kus sünnib midagi väga unikaalset ja mis on konkurentsivõimeline globaalses mõttes?

Rain Rannu: Jaa, absoluutselt. Meil on juba Skype ja Transferwise. Eestis on idufirmasid tunduvalt rohkem kui enamikus naaberriikides. Sellegipoolest on Eesti tohutult väike ja sellel väiksusel on omaette piirangud. Peame mõistma, et kui tahame saada tõmbekeskuseks ja sünnitada midagi suurt, siis peame suutma talente mujalt maailmast siia meelitada. Seda nii seadusandlikult kui ka suhtumise mõttes.

Aru tuleb saada, et see on pigem hea, kui tullakse, mitte et mis nad siia nüüd tulevad, nad rikuvad meie rahvusriigi ära. Praegu me ei ole selline tõmbekeskus ja ehitame kõike, mis meil on, ikka meie enda 1,3 miljoni inimese pinnalt. Maailma mõistes on pole see mitte midagi. Hiinas on 150 miljonilinna!

Annika: Mida Eestis peaks oma õigusruumis teisiti tegema? Kunagi tahtsime olla eesrindlased ja teerajajad liberaalse turukonkurentsi ja ärikeskuse mõttes. Täna me näeme, et mitmed Eestis juba tuule tiibadesse saanud tehnoloogiafirmad rajavad oma peakontori mujale. Valdavalt minnakse maksusoodustuste tõttu Londonisse. Mida Eesti saaks teha, et siia tuleks kõrgepalgalised töökohad peakontorite kujul?

Rain Rannu: Siin on päris palju asju. Esiteks on Eesti liiga väike, et siia teha suurt arenduskeskust. Kui ettevõte on juba teatud tasemele jõudnud, ei ole Eestis lihtsalt piisavalt inimressurssi ja see hakkab peale juba haridusest ja haridussüsteemi finantseerimisest. Mõned aastad tagasi oli kvalifitseeritud tööjõu toomine keeruline, aga õnneks on see tehtud lihtsamaks. Tean Fortumo kogemusest, et kui üritame tuua siia inimesi Ukrainast või teistest riikidest, on kõik tip-top, kui inimene on üksi. Kui tal on pere, siis vaja ka abikaasale töökoht leida, lapsed kooli saada jne. Me ei suuda seda välismaalastele pakkuda.

Meelitamine on muidugi keeruline. Mida vastata, kui küsitakse: “Kui ma olen maailma tipp-spetsialist oma alal, siis miks ma peaks tulema Eestisse? Miks siia? Ma võiks minna ükskõik kuhu maailmas.”

Mulle hästi meeldivad Soome mängufirma Supercelli asutaja Ilkka Paananeni sõnad, mida Eesti ja Soome saaks öelda tipp-spetsialistile Ameerikast, et siia tulla: “It´s different!“. See on teistsugune! Kui sa tahad midagi, mis on teistsugune kui tüüpiline Ameerika või Lääne kogemus, kui tahad midagi, mida kusagilt mujalt ei saa, tule siia. Paananen ütleb et see tal täiesti töötab ja mulle väga meeldib. Me peame rõhuma oma tugevustele ja erilisusele.

Annika: Mis konkreetsemalt selles erilisuses võiks atraktiivne olla?

Rain Rannu: Ameeriklasele on ühelt poolt ju mõnus, et seal päike paistab ja on ühtlaselt soe kliima aasta läbi. Kui olin seal kolm aastat elanud, sain aru, et meie neli aastaaega on ikkagi väga unikaalne ja hoopis teistsugune. Lisaks on meil veel mingi veider keel ja mingid veidrad kombed, nagu käia saunas iga nädal ja muu sarnane.

Need ongi tegelikult asjad, mis tehnoloogiainimesele korda lähevad. Eesti on teistsugune, nad lähevad koju tagasi ja saavad rääkida, et Eestis oli ikka nii äge, et sa ei kujuta ette. Nii külm ja tuuline, aga vot seal saunas oli ikka mõnus leili visata nende tüüpidega.

Annika: Kuidas Sa ise Fortumosse kutsud teiselt poolt maakera inimesi tööle?

Rain Rannu: Me oleme tegelikult siia toonud rohkem lähiriikidest. Kultuuriliselt on lõhe väiksem ja väljastpoolt Euroopa Liitu on lihtsam tuua, sest kasvõi töökeskkond on siin hoopis etem.

Muudes riikides seevastu pigem värbame kohapeal ja loomulikult peame selgitama, miks tuleks kõigi suurfirmade kõrvalt valida Eestist pärit idufirma. Kusjuures hiinlastele väga meeldis ja tundus tohutult naljaks, et nad töötavad mingi firma jaoks, kes on ka juba Hiinas natuke tegija, aga kelle peakontor asub Eestis, kus on natuke üle miljoni inimese. Hiina mastaabi juures on see nii pisike, et isegi ei registreeruks kuskil radaris.

Annika: Nii et tegelikult tuleb vältida kellegi moodi olemist. Parem on öelda, et näete, te pole midagi sellist kogenud ja sellised asjad on siin võimalikud, mida kuskil mujal ei saa.

Rain Rannu: Jaa, nii see ongi. Välismaalastele, kes siin käivad, on tohutult üllatav, et neil on nii lihtne ligipääs Eesti riigijuhtidele, poliitikud saavad tehnoloogiatemaatikast aru ja suudavad väga adekvaatselt kaasa rääkida. Seda ei ole väga paljudes riikides. Meil on nii palju uusi ettevõtete vajadustest tulenevaid muudatusi õigusruumi tehtud ja tegemisel. Soomlased kadestavad meid täiega.

Annika: Mis oleks maksukeskkonnale mõeldes sinu jaoks unistuste lahendus, et siin oleks Fortumo laadseid ettevõtteid 10 või 100 korda rohkem?

Rain Rannu: Kui võrdleme ennast Skandinaaviaga, siis meil tööjõumaksud ei ole ju niivõrd kõrged. Samas, kui võrrelda ennast kiiresti arenevate riikidega Aasias ja Ameerikas, siis on pilt teine. Eriti oluline on see algusfaasis, kui sa pead võtma esimesed 2 või 3 või 4 või 5 töötajat. Eestis sa tead, et pool neile makstavast maksad ka riigile.

Annika: Kui miljonit eurot on vaja, pead 2 miljot tõstma.

RainRannu: Jah, isegi väiksemas mastaabis: esimese, teise või kolmanda töötaja palkamine on üsna valulik. Kui alustamine on tehtud tööjõu maksude osas lihtsamaks, siis see aitaks kogu ettevõtlust.

Teine piir tuleb ikkagi välisspetsialisti ajutiselt siia palkamisest. Kui ma palkan praegu inimest, siis teatud palgatasemest alates on mul oluliselt odavam teda palgata Ameerikasse, kuna seal on küll tulumaks 25-30%, aga sotsiaalmaksult säästab. Arstiabi poolelt ostad sa talle kindlustuse, mis maksab ca 1500-2000 dollarit sõltumata töötaja palgast. Eestis on seevastu maksustamine protsentuaalne.

Just välisspetsialisti ajutine töölevõtmine Eestisse on väga suurte barjääridega. Seetõttu on ettevõtetel palju kallim palgata inimesi, kes on tõsiselt head oma alal ja kelle kasu Eestile oleks palju laiem, kui ainult see töö mis ta siin teeb. Ta õpetaks ka teisi ja tema mõju oleks palju suurem.

Annika: Need on väga väärt mõtted ja ma usun küll, et need on Eestis võimalik ellu viia, vaadates mida on varem tehtud. Aga tuleme tagasi Ameerika loo juurde. Sa oled oma karjääris käinud ka Ameerikas ukselt uksele raamatuid müümas. Äsja linastus (9.09.2016) sinu esimene film „Ameerika suvi“ sellest, kuidas Eesti noored käivad raamatuid müümas ja saavad niimoodi elumuutva kogemuse. Oled öelnud, et põhjus, miks sa selle filmi tegid oli inspireerida noori, et nad julgeksid midagi ette võtta. Kuidas see kogemus sind ennast on muutnud?

Rain Rannu: See oli kindlasti üsna elumuutev kogemus igas mõttes. Me nägime võimalikult erinevaid Ameerika peresid, erinevates majanduslikes olukordades. Mõned elasid väga väikestes, vaestes oludes ja teised suurtes rikastes majades. Me nägime kogu seda spektrit.

Ja päris palju õppisime nende inimeste finantsmaailma kohta ka. Tavaliselt kehtis seaduspärasus, et mida suurem auto maja ees ja mida suurema ekraaniga telekas, seda halvemini pere tegelikult elab. Seevastu need, kellel tegelikult oli raha, säästsid.

Me nägime, kui palju inimesi elab igapäevaselt palgapäevast palgapäevani, kellel ei ole midagi varuks. See andis juba üsna kirju pildi sellest, et missugune see maailm on ja pakkus raha teemale täiesti uue perspektiivi.

Edasises idufirmanduses on loomulikult kasu olnud müügioskusest. Enda jaoks kummutasin seal müüdi, et eestlane ei ole hea müügimees. Tegelikult on küll ja müük on väga selgelt õpitav oskus ega sõltu sellest, kui elav või naeratav sa tegelikult oled oma isiklikus elus või suhtumises.

See, et ameeriklane on keep smiling ei tähenda, et ta oleks naturaalselt parem müügimees. Müük ikkagi seisneb selles, et saada aru, mida teine vajab ja kas mul on võimalik talle seda pakkuda või pakkuda midagi viisil, et teine saaks aru, et tal on seda vaja. See ei sõltu laiast naeratusest või millestki välisest.

Annika: Mida praegu tagantjärgi selle kogemuse puhul kõige kõrgemalt hindad?

Rain Rannu: Ma ei oska öelda ühte kindlat, konkreetset asja. Mul ehk seal tekkiski see ambitsioon, et tahaks läbi lüüa ka Ameerikas ja natukene laiemalt. Hiljem avaldus see selles, et kui me Fortumoga otsustasime, mis turule ja kuidas minna, Silicon Valley tundus üsna hea valik ja osalt ka isiklikel põhjustel. Tekkis soov seal midagi korda saata.

Tegelikult on üks asi veel, millest olen Ameerikas aru saanud: suurel turul midagi müüa ei ole tingimata oluliselt raskem kui väiksemal turul. Paljud Eesti ettevõtted on läinud esimesena Lätti ja Leetu, aga tegelikult Suurbritanniasse, Saksamaale või Ameerikasse minna ei pruugigi olla B2B müügis oluliselt raskem. Lõppkokkuvõttes inimesed on ikka inimesed ja klient on ikka klient.

Annika: Sa oled globaalse ettevõtte juht. Kuidas sa oma inimesi inspireerid, paned neid tahtma rohkemat ja süstid neile enesekindlust, et nad julgeks tegutseda ega jääks pidama sinna, kus nad täna on?

Rain Rannu: See on pidev töö. Juba see, et me oleme Tartu kesklinnas ja ükski meie klient ei ole Tartus, vaid on üle maailma laiali kohtades nagu kagu Aasia, Lähis-Ida, Aafrika, Lääne-Euroopa, Ameerika Ühendriigid, on meie inimeste jaoks väga tugev motivaator. Nad saavad töötada koos selliste firmadega.

Loomulikult me omalt poolt pingutame, et meil tekiks sellised kliente järjest rohkem ja nende kliendisuhe aina areneks ja see on juba väga oluline. Meie inimestel on kogu aeg tunne, et kõik on võimalik.

Annika: Kui Tartust juhtida Kagu-Aasia haru globaalses ettevõttes, siis tõesti usutakse, et kõik on võimalik. Räägitakse, et väga palju on kinni eestvedamises. Kuidas sa enda juhikäekirja iseloomustad?

Rain Rannu: Eks seal ole ikka palju asju, mida tegelikult õpetas just raamatumüük. Kõige rohkem saab inspireerida eeskujuga. Kui üritad ise käia seda teed ees, siis see inspireerib kõige rohkem teisi parasjagu sel teel olijaid. Nad tulevad sulle järgi.

Oleme üritanud sama põhimõtet rakendada enamiku funktsioonidega: müügimehi treenime sedasi, et ise müüme ka. Me püüame kogu meeskonda selliselt üles ehitada. Meil ei ole paksu juhtimiskihti, et juht ainult juhib, vaid juht on ka ise tegelikult number 1 inimene, kes paneb käed oma valdkonnas külge ja teeb midagi ära ja inspireerib läbi selle.

Annika: Lõpetuseks küsin, et millise sõnumiga sa ise oma tuttavaid kutsud Tulevaga liituma?

Rain Rannu: Ma tavaliselt ütlengi lihtsalt, et see on ikkagi hullumeelne, kui palju pensioni kogujad on praegu maksnud teenustasudeks võrreldes tootlusega. Süsteemi peab muutma ja see süsteem ei muutu, kui me seda ise ei muuda. Tuleva on võimalus pensionisüsteemi ja pensioniturgu ise paremaks muuta.

3 olulist artiklit

Vaata kõiki artikleid

Kui palju sina kõrgete tasude tõttu kaotad?

Vaata arvutust

Juhend aitab sul 5 minutiga fondi vahetada ilma pikemalt ekslemata. Fondivahetus on kõigile tasuta.

Soovin uudiskirja
Jagame aegajalt parimaid artikleid, ekspertide nõuandeid ja kasulikke meeldetuletusi.
Palun sisesta e-posti aadress.
Tuleva ei jaga sinu kontaktandmeid kunagi kellegagi. Soovi korral saad uudiskirjast alati loobuda.