Tanel Padar on Tuleva liige ja fänn. Paar nädalat tagasi uuris ta meilt, kuidas tema saaks aidata oma fännidel meid üles leida ja liikmeks astuda.
Taneli initsiatiiv tegi meile rõõmu – tänaste liikmete ausal kogemusel põhinev soovitus on just peamine viis, kuidas Tuleva liikmeskond kasvama peaks.
Teisest küljest olime natuke kimbatuses. Nimelt oleme algusest peale leidnud, et Tuleva peaks aitama oma liikmetel raha kogumise plaanid asjalikult läbi mõelda. Ja et pole õige inimesi rikkaid pensionäre mängivate muusikute ja näitlejatega peibutada, nii nagu pangad seda teha armastavad.
Kutsusime Taneli külla ja arutasime asja. Vaatame, mis koostöö tulevikus toob, aga esialgu küsisime hoopis temalt, kuidas ta oma rahaasju juhib ja mis plaanid tal tulevikuks on. Intervjuu Tanel Padariga tegi Annika Uudelepp.
Annika: Paljud ei oleks uskunud seda, mida oled läbi teinud – ülikooli läinud, karsklaseks ja sportlaseks hakanud. Suvel ühinesid veel Tuleva pensioniühistuga ka. Mis sinuga juhtunud on?
Tanel Padar: Arvan, et mingisugune etapp elus sai ühele poole. Väärtushinnangud on ajaga muutunud. Enne polnudki õieti ükski asi oluline. Või hüva, oluline oli oma töö ära teha nii hästi kui see võimalik oli oma elustiili kõrvalt. Sain aru, et see ei paku mulle enam midagi. Tekkis tahtmine justkui muus suunas joosta.
Annika: Kuidas see krõks käis?
Tanel Padar: See oli tegelikult pikaajaline protsess, mis kestis aastaid ja mida võib nimetada mingis mõttes üleminekuprotsessiks. Vahepeal oli ikka tore sõpradega pidusid pidada. Oligi keeruline, et kui oled 15 aastaga ära harjunud, et kui on bändiga tuur, siis põhirõhk läheb ikka lõõgastumisele ja alles seejärel töötegemisele. Aga kui sa enam ei taha „lõõgastuda“ ja töö tegemine sellisel viisil ei paku enam midagi, oligi vaja mingit muutust.
Hariduse puudumine oli üks asi, millega ei saanud rock’n’rolli taha pugeda. See tegelikult ei ole rock’n’roll. Rokimees võib olla ka haritud. Ütleme, nii, et doktorikraadi nagu on Brian May’l, ma endale sihiks seadma ei hakka, aga kõrghariduse küll.
Suur muutus hakkaski pihta kooliminekust. See oli jube raske samm minu elus, et end kokku võtta ja leida 32-aastaselt kooli jaoks aega. Minna kooli endast praktiliselt poole noorematega. Ja et üldse õppida uuesti õppima, kasutama aju ja mälu ja jätma asju meelde. See oli tohutult keeruline ja väga raske, kuid sealt see ülesmägeminek pihta hakkaski. Sain oma aju jälle normaalselt tööle. No ma arvan, et mitte päris normaalselt, see on juba personaalne küsimus (naerab enda üle). Aga ma õppisin uuesti õppima. Suudan nüüd näiteks keskendunult raamatuid lugeda.
Annika: Lugedes uudiseid sinust kooli minemas ja triatlonit läbimas, tuli pähe küsimus, et kas üritad nüüd lühikese ajaga täita vana ütlust „terves kehas terve vaim“?
Tanel Padar: See, et ma tervisespordist kohe kaugemale läksin ja Ironmani väljakutse vastu võtsin, tuli sellest, et gümnaasiumi lõpetades tundsin, et mul on kohe vaja uut väljakutset. Et ma ei ole lihtsalt nii tugev, et muidu vastu panna. Tahtsin näha, et milleks ma üldse suuteline olen ja kus mu piirid on nii füüsiliselt kui vaimselt.
Annika: Küllap on need piirid ikka veel väga kaugel. Oled hakanud mõlema pikaajaliselt rahaasjade peale ja et kuidas vanaduseas ära elada. Mis sind pani Tulevaga liituma?
Tanel Padar: Pean tunnistama, et mul ei ole mingeid pensionisambaid varem kogutud. Rääkida 20ndates mehele pensionist, on justkui märja põrandakaltsuga vastu kukalt lajatamine. See on midagi nii-nii teemast väljas. 20 aastane ei mõtlegi sellele, et ta võiks kunagi vanaks saada. Mul oleks see tänase päevani tegemata, aga õnneks head sõbrad-tuttavad hakkasid kohe sotsiaalmeedias jagama Tuleva uudiseid. Ja et Tuleva käivitasid inimesed, kellest ma väga lugu pean ja sealtkaudu hakkasin ise uurima ja see tundus mulle ikka nii rebel ja äge asi. Nähes, et mis on Tuleva idee, kes on algatajad ja et kõigil on sära silmis ja et seda tehakse suure usu ja tahtmisega. See on täpselt see, mismoodi minu enda tööeetika välja näeb ja kuidas ma ise midagi teen. See kõik võitiski minu poolehoiu.
Annika: Mida su sõbrad arvavad pensioniteemadest?
Tanel Padar: Mu sõbrad on tunduvalt korralikumad kodanikud ja enamusel on tehtud nii nagu peab. Aga niipalju kui meil on jutuks tulnud, on kahesuguseid arvamusi. Mõne arvates on näiteks praegune olukord, kus fondihaldur võtab kõrget vahendustasu, normaalne. Ma loodan, et ma suudan neid ikka mõjutada. Muusikud väga tihti ei räägi pensionist. Üks põhjus on see, et palju elatakse peost suhu ja teine see, et ei mõelda nii kaugele tulevikule. Elatakse projektide nimel, näiteks, et sügiseks oleks plaat valmis. Ei mõelda, et mis siis, saab, kui oled 70. Muusiku jaoks oleks selline mõte justkui väike mojo rikkumine, tuju läheks kohe ära.
Annika: Kas looming saaks olla pensionisammas? Näiteks elada autoritasudest.
Tanel Padar: Ideaalis võikski nii olla. Aga eks see sõltub muusikust. Paljud ei kirjuta ise üldse muusikat. Aga siin tulevadki erinevad loomeliidud mängu, nii autorite kui esitajate ühing. Püüan neis isegi kaasa lüüa, et artisti ja autori poolt oleks tulevik helgem.
Annika: Kas muusikud mõtlevad, et täna lugusid tehes kindlustan endale tulevikku? Et see ongi minu pikaajaline investeering?
Tanel Padar: Jah, mina mõtlen nii. Aga tean, et paljud ei mõtle niimoodi. See sõltub, kuidas keegi on enda elu visualiseerinud. Et kas ta elab nädala, kuu, aasta või aastakümnete kaupa. Nähtavasti keegi ikka väga aastakümnete kaupa ei ela. Muusiku amet on niivõrd ebakindel ja sa pead olema ikka väga heas vormis kogu aeg, et julgeda nii kaugele tulevikule mõelda. Ma ei näe, et ma tahaks surmani laval olla. Mul on ühe sõbraga kokkulepe tehtud, et me vastastikku ütleksime üksteisele, kui meil hea maitse piir hakkab ära kaduma. Kui emb-kumb meist peaks nahkpüksi jalga tõmbama, olles ise nii 130 kilone hõrenevate juuste ja hobusesabaga kakuke. Siis peab teine tulema ja paluma lavalt lahkuda, tuletades meelde, mis me kokku leppisime ja et nüüd on see hetk käes.
Vananeda tuleb ka väärikalt ja tuleb osata õigel ajal areenilt lahkuda. Aga sul peab olema ka võimalus seda teha. Kui sa ei ole sellele varem mõelnud ja end majanduslikult kindlustanud, võib seda olla väga raske teha, kui sul pole millelegi toetuda. Siis võib see lõpp ka väga vale olla.
Annika: Kuidas sa enda tulevikku näed, kes sa tahaksid olla 20 ja 25 aasta pärast?
Tanel Padar: Ma läksin ülikooli nii huvitavat asja õppima – tehnoloogiaettevõtlus. Kõik on nii põnev, nii uus ja äge. Ma loodan, et see mind muusikamaastikult päris kõrvale ei kalluta. Tahaks teha oma asja, aga samas ka midagi muud. Ehk ka selleks, et aru saada, kui mõnus on olla nö oma liistude juures. Aga tõsi, 25 aasta pärast tahaks ikka olla heas vormis. Ja kui hääl vastu peab, siis aeg-ajalt käin ja laulan ka, aga ma arvan, et see ei ole otseselt minu põhitegevus.
Annika: Sa täna rajadki endale vundamenti, et end teistsugustes asjades teostada. Muusikal ja tehnoloogias on mitmeid kokkupuutepunkte.
Tanel Padar: Jaa, mida päev edasi, seda suuremaks läheb kokkupuutepunkt muusika ja tehnoloogia vahel. Juba praegu on võimalik salvestada erinevates maailma otsades muusikat, sa ei pea enam olema samas ruumis. Ma loodan, et ma saan need kaks asja kuidagi ühendada.
Annika: Sa oled ka muud proovinud enne kui hakkasid suurtel lavadel staarina esinema. Kuidas sa endas oma kutsumuse ära tundsid?
Tanel Padar: Jaa, seda on küsitud küll minult, et mis tööd sa päriselt teed? Et õhtul mängid pilli, aga millega sa end ära elatad? Halb uudis on, et ongi võimalik sellega ära elada. Aga ma olen kunagi tõesti päevatööl käinud kolm nädalat. Ärkasin pool kuus, sõitsin kahe erineva bussiga tööle, õhtul sõitsin jälle kahe bussiga koju tagasi, kuhu jõudsin pool kaheksa. Minu töö oli kõndida liimirulliga kolm sammu edasi ja tagasi. Nii päev otsa. Ma tegin liimpuitu. Kui ma olin kolm nädalat seda teinud, läksin raamatupidajalt uurima, et kui palju ma selle ajaga olen palka välja teeninud. Tuli välja, et olin teeninud poole vähem kui ühe kontserdiga. See jäi mu viimaseks tööpäevaks ja ma ei läinud isegi vahetusriietele ega palgale järele. Tulin tööriietega koju ära. Sain aru, et selleks valdkonnas läbi lüüa, pead olema minimaalselt tisler.
Annika: Ja tänaseks on sul on juba 20 aastat muusikukarjääri selja taga. Sul on omamoodi kõik käes, millest võib unistada – võitsid noorelt Eurovisiooni, esined täissaalidele, muutud laval järjest paremaks, hitte tuleb juurde. Kuhu edasi, millest sa praegu unistad?
Tanel Padar: Tõsi, esimese tasu esinemise eest sain 16-aastaselt. Aga muusikalises mõttes ongi keeruline, et kuhu edasi. See vanus 35 on omamoodi dilemma. Et kas mõelda nii, et püüdsin maailmas läbi lüüa, aga ei õnnestunud. Või hoopis nii, et nüüd olen piisavalt küps ja kogenud, et seda proovida. Ma mõtlen selle peale aeg-ajalt. Vaikselt liigun selles suunas oma blues bändiga. Aga annan endale aru, et see ei ole maailmavallutus, vaid ikka nišimuusika. Omas nišis on lihtsam läbi lüüa, kui näiteks popmuusikas, kust ma järjest kaugemale lähen. Seal muutub kõik nii kiiresti, et sellega ei jõua ega tahagi sammu pidada.
Annika: Kõik see, millest viimasel ajal räägid – koolikiusamine, tervislik elamine, õppimine – kas see on sinu jaoks omamoodi uus roll isiklikus arengus ja eeskujuna? Midagi sellist, kus suudad mõjutada inimesi tegema paremaid valikuid.
Tanel Padar: Ma usun küll, jah. See on minu jaoks murranguline muutus. Ma tegelikult vaidlesin aastaid vastu, kui keegi ütles mulle, et vaata, Tanel, millega sa tegeled ja et sa oled nii paljudele noortele eeskujuks. Ma ütlesin, et see pole minu probleem ja et mina elan nii nagu mina oskan ja ma ei pea kellegi teise nimel pingutama. Et mulle nii sobib ja see on minu elu. Et lastele peaks eeskuju näitama vanemad ja vaadake enne peeglisse.
Aga tänasel päeval ma näen, kuidas mind tuuakse eeskujuks ja seekord põhjendatult. See tegelikult teeb tuju heaks ja näen, et see on õige suund. Just see, mis puudutab täiskasvanuna kooli tagasiminekut. Neid inimesi on ikka väga palju, kel on gümnaasium lõpetamata. On nii tore saada tagasisidet ja kuulda, et keegi on minu eeskujul läinud kooli. Inimesed tulevad tänaval ligi, kirjutavad sotsiaalmeedias, et aitäh, ma olen ka nüüd koolis tagasi ja kui sina leiad oma elutempo juures, siis mina leian ka. See ongi suurim tänu. See omakorda sütitab mind veel midagi ära tegema. Kasvõi tervisesport või Ironman. Tean, et nüüd augustis käisid paljud inimesed võistlemas selleks, et minuga rinda pista ja et seltskondades räägiti, et kas said Padarilt pähe või võitsid. Mitte et mis su aeg oli. Ja see paneb mind pingutama, sest järgmisel aastal on uus võistlus.
Annika: Oled järjest enam mõtlemas ka rahaasjadele ja investeerimisele. Mida sa neil teemadel enda jaoks avastanud oled?
Tanel Padar: Kõige suurem taipamine ongi see, et kui pidutsemise isu otsa sai, hakkas mul raha üle jääma. Enne ei kujutanud ma ette, kui palju mul raha kulub pidutsemisele. Selliseid momente oli omajagu, kus vintis peaga sai igasugu lolle kulutusi tehtud. Siiamaani ajab naerma üks lugu, kui uudistes räägiti, kuidas keegi leidis Virumaalt põllult rahapaja. Ja selle peale tuli sõpradega lõõpides mul öösel kell neli mõte, et nüüd on küll hädasti vaja metallidetektor tellida! Järgmisel päeval ärgates avastasin, et olengi internetist krediitkaardiga sellise riistapuu ostnud. Tühistasin selle tellimuse, bluffides, et mu üheksa-aastane poeg müras natuke. Kuigi tegelikult oli see üheksa-aastane mina…
Nüüd uurin suure huviga investeerimise võimalusi ja mõte finantsvabadusest on pannud mind rahaasjadele üldse teist moodi mõtlema. Kunagi hakkasin investeerima väärtuslikesse kitarridesse, neid on mul praeguseks mitukümmend. Aga neid peab hooldama ja nendega mängima, mis võtab aega. Praegu hoian silmad-kõrvad lahti erinevate investeerimisvõimalustele ja tegutsen teadlikumalt. Näiteks Tuleva blogi ja Faceboooki postituste lugemine on väga kasulik olnud.
Annika: Sa otsustasid panustada suure summa ka Tuleva algkapitali. Mis sinu jaoks olid argumendid, et seda teha?
Tanel Padar: Algul panin 6000, hiljem suurendasin seda summat 10 000 eurole, kui olin enda jaoks põhjalikumalt läbi mõelnud. Ma arvan, et selline ühekordne investeering aitab mul tagasi teha seda, et ma pole siiani pensioniks raha kõrvale pannud. No ja tegelikult on ikka hea tunne investeerida koos selliste inimestega nagu Indrek Neivelt. Nii et kõik, kes tahavad investeerida koos Indrek Neiveltiga, tulge Tulevasse!
Hmm, kuidas see mõte küll videos välja näeks? Vaata ja jaga sõpradega!
