II osa: mis on risk ja miks turu kõikumine pole pensionikoguja vaenlane?
Selle peatüki esimeses osas vaatasime konkreetseid näiteid elust, mis räägivad ühel või teisel moel järgmisest:
Investeerimine on riskantne nagu elu üldse. Ka säravaim analüütik võib ainult loota, et tema tulevikuennustus täide läheb. Sellega tuleb leppida. Hirm riskide ees võib olla investorile sama kahjulik kui mõtlematu uljus.
Kui Eesti pensionifondid jätkavad ka tulevikus sama kartlikult nagu viimastel aastatel ja hammustavad samal ajal pensionikogujate säästudest kõrgeid teenustasusid, on meil probleem.
Avastasime, et Rootsi pensionifondid investeerivad julgemalt ja võtavad klientidelt vähem raha tasudeks. Rootsi suurim pensionifond on indeksifond. Kui meie raha kasvab Eesti pensionifondides kolm protsenti aastas ja rootslaste raha kasvab kuus kuni seitse protsenti aastas, siis kolmekümne aasta pärast on neil samade sissemaksete juures kogunenud kaks korda rohkem raha.
Rootsis on ka efektiivsem väljamaksete süsteem: iga kogutud euro annab pensionile jääjale 30% suurema eluaegse pensioni kui meie pangad ja kindlustusseltsid täna pakuvad.
Kokku saavad rootslased sama palju säästes kolm korda suurema pensioni!
See on päris kurb: kui nii jätkub, võib Eesti tulevikupensionär vaid und näha suvekodust Muhumaal või kasvõi SPA-paketist Haapsalus. Rikkamad naabrid lihtsalt maksvad üle.
Mis on risk?
Igapäeva-kõnepruugis on risk riiaka iseloomuga ähvardav kuju, kes meid nurga taga luurab.
Finantsteoorias on risk lihtsalt võimalus, et sinu investeeringutulu kujuneb prognoositust erinevaks. Hästi riskantse investeeringu puhul võib tegelik tootlus kujuneda oodatust palju väiksemaks, aga ka palju suuremaks.
Tänases maailmas peavad investorid, kes üldse ei taha riski võtta, leppima sellega, et nende raha ei kasva.
Näiteks Saksa valitsuse võlakirju võiks pidada peaaegu riskivabaks investeeringuks. Ka raha hoidmine mõne Eesti panga hoiusel on üsna väikese riskiga. Selliste investeeringute tootlus on null protsenti. Inflatsioon ja haldustasud söövad ikkagi paratamatult investori raha, nii et pensionile minekuks on tal veel vähem raha kui ta sisse maksis.
See seletab osaliselt ka meie pensionifondide nigelat tootlust: kui hoiad 40% fondi rahast pangakontol või Saksa valitsuse võlakirjades, kaob ka 40% oodatavast tootlusest.
Tõnu, ära keeruta. Kas indeksifondid siis on riskantsemad kui käsitsi juhitud fondid?
Ok, jäin pikalt arutlema. Lühike vastus: ei ole. Indeksifondides on sinu raha avatud tururiskile. Käsitsi juhitud fondides asendab fondijuht osa tururiskist inimriskiga.
Indeksifondis teenib sinu raha just nii palju, kui palju kasvab maailmaturg keskmiselt. Kui maailmaturg langeb, kaotad sama palju kui turg keskmiselt.
Käsitsi juhitud fondis püüab fondijuht turu keskmist võita. Enamasti see kahjuks ei õnnestu: maailma statistika näitab, et käsitsi juhitud fondid jäävad automaatselt juhitud fondidele enamasti alla. Nagu me juba esimeses peatükis veendusime, on turust targemat fondijuhti väga raske leida ja veelgi raskem on minul ja sinul teda enda jaoks tööle panna.
Kui sinu fondijuht on tõesti üks neist vähestest, kes suudab ennustada, milliste aktsiate väärtus kasvab turu keskmisest kiiremini; kui ta suudab osta madalalt ja müüa kõrgelt, kujuneb sinu investeering turu keskmisest tulusamaks. Kui sinu fondijuhi katsed turgu ajastada ja alahinnatud aktsiaid leida ebaõnnestuvad, kujuneb sinu investeering turu keskmisest kehvemaks.
Käsitsi juhitud fondide riskitase võib aja jooksul muutuda – näiteks kui fondijuht vahetub. Ja nagu ikka: tasuta lõunaid pole… Kui muutub riskitase, muutub ka oodatav tootlus.
2008. aasta globaalse kriisi ajal ei suutnud ükski Eesti fondijuht oma investoreid turu languse eest kaitsta – kõigi pensionifondide osakute väärtus kukkus vähemalt sama palju või rohkem kui turuindeks.
Sellegipoolest levitavad Eesti fondijuhid enesekindlalt müüti, et käsitsi juhitud fondi juht suudab “õigel ajal pidurit tõmmata”. Ja et indeksifondi kasuks otsustanud inimene peaks katsuma ise turgu ajastada ja fondidest sisse-välja keksima. Miks nad nii teevad, võin ainult arvata. Ilmselt osalt selle pärast, et nende teadmised indeksifondidest on pealiskaudsed; ja osalt selleks, et meelitada inimesi fondivalitsejale palju kasumlikumatesse kõrgete tasudega fondidesse.
Igal juhul on see halb, ohtlik nõuanne. Miks?
Nagu öeldud: indeksifondis on sinu raha avatud põhiliselt tururiskile – individuaalsed inimlikud eksimused sind ei ohusta. Aga ainult sel juhul, kui sa oled kannatlik ja ei satu turu languse ajal paanikasse ega lähe tõusude ajal ahneks.
Passiivne, indeksit järgiv investeerimisstrateegia tähendab just seda, et sa valid indeksifondi, mille investeerimisreeglid sulle sobivad, ja siis lased turul teha oma töö. Sina vahele ei sega – pühendad hoopis aega oma tööle, hobidele ja perele.
Ülekeevad emotsioonid ja kiusatus asuda “turgu ajastama” on passiivse investori kõige suurem vaenlane. Kui sellele järgi annad, loobud suurimast eelisest, mis indeksifondil on: tood vabatahtlikult mängu inimliku eksimuse riski.
Kas ma tõesti pean siis leppima, et krahhi ajal minu raha põleb?
Jah ja ei. Pensionifondidel on üks loomulik eripära, mis sind tegelikult turutormide eest kaitseb, ilma et sa ise midagi tegema peaksid.
Nimelt, teise samba süsteem hajutab sinu ostud pika aja peale. Sa paigutad pensionifondi raha vähehaaval: iga kuu ostad sa kindla summa eest fondiosakuid hetke turuväärtusega. Tänu sellele saad sa alati rohkem osakuid siis, kui nad on odavad, ja vähem siis, kui nad on kallid.
Ütleme, et saad täna Eesti keskmist palka. Siis läheb sinu pensionifondi 72 eurot kuus. Kui sel kuul on fondiosaku hind kaks eurot, saad oma raha eest 36 osakut. Oletame, et järgmisel kuul tabab maailmaturge krahh ja sinu pensionifondi osak maksab nüüd ainult ühe euro. Järgmise 72-eurose sissemakse eest laekub sinu arvele nüüd 72 osakut. (1)
Teisisõnu, kui turgudel läheb hästi ja sinu teise samba pensionikonto on vahvas plussis, lähevad uued osakud sulle kalliks maksma. Kui aga turgu tabab kriis ja sinu pensionifondi osakute väärtus langeb, saad kompensatsiooniks uusi osakuid odavamalt.
Pensionikoguja kindlustuspoliis: dollar-cost averaging
Niisugune ostude ajas hajutamine on nagu kindlustuspoliis, mis sinu investeeringuga kaasas käib. Tänu sellele tasakaalustub sinu portfell iseenesest nii, et keskmine hind, millega sa fondiosakuid ostad, on sulle soodne. Turg kõigub aasta-aastalt üles-alla, aga sina ei pea selle pärast eriti muretsema.
Inglise keeles tähistatakse sellist investeerimisstrateegiat terminiga dollar-cost averaging. Seda peetakse tõhusaks ja turvaliseks tööriistaks, mis maandab investeerimisriske ilma tootlust nullimata.
Selle peatüki alguses ütlesin, et mina plaanin oma pensionivara hoida indeksifondis ka languse ajal. Miks?
Sest ma olen omale selgeks teinud kaks asja:
1. Turgude üles-alla kõikumised on investeerimise lahutamatu osa. Minu elu vältel tabab minu pensionisääste veel mitu tõsist langust. Kuna ma kogun pensioniks üle pika aja, siis ma ei muretse lühiajaliste, ühe või mitme aasta pikkuste madalseisude pärast.
2. Kuna ma ostan pensionifondi osakuid regulaarselt ja kindlaks määratud summa eest, on minu investeeringud kenasti pika aja peale hajutatud. Senises väärtpaberiturgude ajaloos on niisugust strateegiat kannatlikult järgides olnud praktiliselt võimatu kokkuvõttes raha kaotada.
Indeksifondid ei ole vähem ega rohkem riskantsed kui käsitsi juhitud fondid. Indeksifondid pole ka mingi võluvits, mis tagab laheda elu ja igavese nooruse. Maailmaturgude kogemus ja hulk tõsiseltvõetavaid uurimusi näitab siiski, et enamikule investoritele pakub passiivne, indeksit järgiv strateegia pikaajaliselt parimat tootlust. Kui keegi teab viidata vastupidisele, andke märku ja arutame edasi!
See postitus on pikema artikliseeria neljanda peatüki teine osa. Kui sa pole varasemaid peatükke lugenud, alusta siit. Neljanda peatüki esimese osa leiad siit.
Juhend fondivahetuseks on siin:
_____________________
(1) NB! Loe 2024. aastast kehtima hakanud II samba reformi kohta, mis lubab 2% asemel II sambasse suunata ka 4% või 6% brutopalgast, kusjuures riik lisab 4%.
