Elu ei paku garantiisid. Kes vastupidist väidab, valetab. Olgu ta kaartide või kasumiaruannete pealt ennustaja, kullakaupmees või kindlustusselts.
Pika aja jooksul võib kõike juhtuda. Aga kõik, mis võib juhtuda, kohe kindlasti ei juhtu. Mõned asjad juhtuvad tõenäolisemalt kui teised.
Minu võimalus elada 100-aastaseks ei ole kaugeltki olematu. Tänavu sündinud lapsel on see tõenäosus peaaegu 50 protsenti.
On üsna tõenäoline, et enamus meist ei viitsi või ei suuda päris elu lõpuni tulusat tööd teha.
Kust saada raha?
Ega siis palju võimalusi sissetuleku saamiseks pole. Üks võimalus on elada varem valmis kogutud varandusest. Teine võimalus on usaldada, et lapsed ja nende eakaaslased hoolitsevad. Veel parem, kui on endal midagi hinge taga ja järgmine põlvkond aitab ka.
Raha kogumisega on see jama, et keegi ei tea, mis aastate pärast saab. Ootamatu katastroof võib vara väärtusetuks muuta. Võimu võib haarata diktaatorlik valitsus, kes säästud lihtsalt ära varastab.
Lastele lootmisega on sama jama: keegi ei tea, mis aastate pärast saab. Mida pikem on keskmine eluiga, seda rohkem on hoolt vajavaid eakaid. Võib karta, et meie lastel on endilgi raske. Järgmistel põlvkondadel ei pruugi olla jaksu ega tahtmist meid üleval pidada.
Keegi ei tea kindlalt, millises maailmas me aastakümnete pärast elame. Meil kõigil on suurem šanss paremini elada, kui pensionisüsteemis on ettevaatav säästmine ja tagantjärgi solidaarne toetus tasakaalus.
Kui vähesest piisab väärikaks eluks?
See ongi eile riigikohtusse jõudnud pensionireformi arutelu tuum.
Riigikohtu ülesanne on nüüd otsustada, kas Eesti põhiseaduses kokkulepitud põhimõtted on täidetud, kui pakume vanadele ja töövõimetutele vaid näljasurmast pääsemiseks hädavajalikku abi. Või peab ühiskond tagama kõigile inimväärikat elu võimaldavat sissetuleku?
Ja kui peab, siis kas on realistlik loota, et tulevikus suudavad tööealised rohkem makse maksta, et aidata väärikat elu elada eakatel, kellest enamikul muud vara pole?
Minu meelest vajab Eesti pensionisüsteem jõulist paremaks muutmist. Selle alustalad on siiski päris tugevad. Nende kallale minek ei lahenda probleeme, vaid loob hulga uusi juurde.
Kohustusliku kogumise vastased räägivad valikuvabadusest. Aga kui vara pole, pole ka vabadust valida, mida sellega peale hakata.
Esimesest sambast maksame meie, tänased töötegijad, vanadele pensioni. Homsed töötegijad maksavad omakorda meile.
Teise sambasse kogume oma tuleviku jaoks ise raha. Natuke midagi kõrvale panna on kohustuslik kõigile.
Ja kolmandasse sambasse koguvad need, kellel on soov ja võimalus rohkem säästa, et olla võimalikult vähe koormaks teistele ja elada ise lahedamalt.
Teise samba vabatahtlikuks tegemine tähendaks sisuliselt, et enamik inimesi jääb lootma ainult järgmise põlvkonna tänumeelele ja võimekusele järjest kasvavat abivajajate hulka üleval pidada.
Lootusetult hilja säästmisele mõelda pole rumal, vaid inimlik
On fakt, et teise sambasse on juba tänaseks enamik Eesti inimesi kogunud oma elu suurima finantsvara. Kui teine sammas püsib kohustuslikuna, jääb see nii ka edaspidi. Kui kogumine muutub vabatahtlikuks, on kindel, et suur osa inimestest enam suurt midagi pensioniks kõrvale ei pane.
Seda näitavad uuringud kõikjal läänemaailmas. Riikides, mis vaikimisi koguma ei suuna, pole enamikul inimestest sääste. Nii lihtne ongi. Kui keegi ei sunni, ei alustata reeglina raha kogumist piisavalt vara ega säästeta piisavalt järjekindlalt. Asi ei ole selles, et inimesed oleks vastutustundetud ja “ise oma lolluses süüdi”. Noortel lihtsalt on muustki mõelda kui pensionist. Liitintressi võluvägi hakkab huvi pakkuma siis, kui ammu liiga hilja.
Võimekamad siiski kahtlemata koguvad edasi nii teise kui ka kolmandasse sambasse. Ebavõrdsus suureneb ja vastastikune pahameel jõukate ja vaesemate vahel kasvab ka. Ühed on tigedad, et nende lapsed peavad maksma elatist vanadele, kes omal ajal säästa ei märganud. Teised on solvunud, et ühiskond ei hinda nende elatud elu panust ja maksab väärika pensioni asemel sandikopikaid.
Kohustusliku kogumise vastased räägivad valikuvabadusest. Aga kellel vara pole, sellel pole ka vabadust valida, mida sellega peale hakata.
Minu meelest määraks teise samba vabatahtlikuks muutmine liiga suure osa Eesti inimestest tulevikus varatuna ainult nooremate armust elama. Ka keskmisest väiksemat palka teenides saab täna tööelu alustaja teise sambasse pensioniks kokku rohkem kui 100 000 eurot. Sellest ei piisa, et kõrge eani muretult elada. Aga see on arvestatav varandus, mis annab tulevaste põlvede heldusest sõltuva riikliku pensioni kõrvale väärikat otsustusvabadust ja mänguruumi.
Et see otsustusvabadus ja mänguruum tegelikkuseks saaks, tuleb loomulikult reformida teise samba väljamaksed. Pensioniikka jõudjad tuleb vabastada kohustusest siduda kogutud vara kulukasse kindlustuslepingusse. Õnneks paistavad kõik juhtivad erakonnad tänaseks selles ühel nõul olevat.
Eile nägid riigikohtunikud vaeva, et aru saada, millest me räägime, kui räägime Eesti pensionisüsteemi teise samba vabatahtlikuks muutmisest. See, kui raske on väga tarkadel inimestel jõuda asja tuumani, on parimaks meeldetuletuseks, et pensionisüsteemis heade valikute tegemist peab muutma lihtsamaks, mitte keerukamaks.
