Tõnu Pekk: riiklik pensionifond Rootsi eeskujul väärib kaalumist

Täna toimunud kapitaliturgude teemalisel arutelul tulid jutuks pensionifondide kõrged tasud. Kas Eesti võiks kaaluda Rootsi eeskujul hästi madala kuluga riikliku indeksifondi loomist?

Arutelust ERR-i vahendusel:

  • Eesti Panga asepresident Madis Müller nentis, et kulud on pensioniks investeerimisel väga tähtsad, aga inimesed ei teadvusta seda, sest kaubanduskeskuses rõhutavad fondide müügiagendid muud. 
  • Kui tahame, et pensionifondide haldustasu oleks null, oleks kõige mõistlikum teha üks riiklik indeksifondidesse investeeriv fond, leidis Swedbanki fondijuht Kristjan Tamla. Tema arvates tähendaks see, et kõik investeeringud läheksid Eestist välja.
  • Tuleva kaasasutaja Indrek Neivelti hinnangul oleks riiklik fond hea idee: kolmveerandi varast võiks suunata indeksifondi ja veerandi riigikassa kaudu näiteks kohaliku infrastruktuuri projektidesse.

Tulevas on riikliku pensionifondi loomise võimalus ka varem jutuks olnud. Lugedes ERR-st toimunud arutelust, küsisid kolleegid, mida arvab asjast Tuleva tegevjuht Tõnu Pekk.

Kas Eesti võiks kaaluda riikliku pensionifondi loomist?

Tõnu: Probleem on, et siis ei jätkuks ju kohti tänaste pensionifondide juhtidele. Kui see kõrvale jätta, siis minu meelest oleks Eestil muidugi tark Rootsist eeskuju võtta.

Rootsis kogub enamus inimesi pensionit just riiklikus AP7 fondis – sinna suunab riik ka nende vara, kes ise valikut pole teinud. AP7 investeerib valdavalt indeksisse, kogukulu on 0,13% aastas ja viimase kümne aasta jooksul on see fond oma investorite vara kolmekordistanud.

Sarnase kuluga maailma aktsiaturgudele investeerivat fondi oleks ka Eestil lihtne teha. Pensionikoguja jaoks oleks see selgelt parem kui tänane olukord. Keskmine inimene maksab meil elu jooksul kümneid tuhandeid eurosid pangale reklaamikuludeks. Vastu saame kehva tootluse ja igal pool kimbutavad müügiagendid.

Aga kuidas jääks siis Eesti investeeringutega?

Tõnu: Kui eeskujuks võtta meie pensionifondide tänased Eesti sildiga investeeringud, saaks riiklik pensionifond teha üsna sarnase portfelli väga madala kuluga.

Suur osa pensionifondide Eestisse paigutatud rahast on läinud laenudena riigiettevõtetele või omavalitsustele. Enamikul juhtudest on tegemist riigi otsese või kaudse kohustusega. Seda võiks riigikassa kaudu osaliselt rahastada riikliku pensionifondi vahenditest. Täna kogub riik inimestelt raha maksudena kokku, jagab selle pensionifondidele laiali ja siis võtab neilt laenu, raisates lisaks intressikulule igal aastal üle ühe protsendi inimeste varast vahendustasudele. See ei loo väärtust ega maanda riske.

Riik kulutas miljoneid, noteerides Tallinna Sadama aktsiad börsil, et pensionifondid neid osta saaksid ja suure osa aktsia tootlusest oma tasudeks võtaksid. Võiks ju suunata tüki Eesti Energiast, Eleringist, Tallinna Lennujaamast ja teistest olulisematest riigi infrastruktuuri ettevõtetest otse riiklikusse pensionifondi. Selleks pole neid börsile viia tarviski.

Miks peaks Riigi Kinnisvara Aktsiaselts müüma riigile kuuluvad hooned mõnele pensionifondide rahastatud kinnisvarafondile, et siis Politseiamet või Riigi Infosüsteemide Keskus need tagasi rendile saaks võtta? Efektiivsem oleks lihtsalt suunata osa Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi aktsiatest riiklikku pensionifondi – jääks mitu kihti vahendustasusid jälle olemata.

Kui 90ndatel sobis krooni kattevaraks ära märkida osa riigile kuuluvast metsamaast, siis miks ei võiks riiklik pensionifond tasahaaval ennast sisse osta RMK hallatavasse metsa?

Täna on suurim Eesti iduettevõtluse investor Eesti riigi rahaga toimetav Euroopa Investeerimisfond (EIF). Eesti pensionifondid investeerivad ilma suurema analüüsita kaasa sinna, kuhu EIF on juba oma raha pannud. Miks ei võiks Eesti riiklik pensionifond sedasama teha?

Tõenäoliselt ei oleks selline riiklik fond, mis suunab osa raha maailma aktsiatesse ning osa Eestisse, päris null-kuluga. Aga üsna kindel on, et kulu oleks kordades madalam kui see 50 miljonit eurot aastas, mida me täna fondivalitsejatele maksame. Valdav osa sellest rahast kulutavad pangad müügile ja reklaamile, mitte heade investeerimisvõimaluste otsimisele.

Maailma investeerimisfondide ajalugu näitab järjekindlalt, et mida madalam on fondi haldustasu, seda parem on reeglina pikaajaline tootlus. Ja kui meie inimeste pensionisäästude tootlus ei parane, elame tulevikus kõik kehvasti.

 

Kus on Eesti mõõdetavate eesmärkidega pensionistrateegia?

Peaminister Jüri Ratase sõnul hakkab valitsus lähipäevil arutama pensionireformi eelnõu. Pensionikogujaid ühendava Tuleva ühistu hinnangul pole õige asuda muutma üksikuid seadusi enne, kui valitsus on seadnud Eesti pensionistrateegiale üheselt arusaadavad, realistlikud ja mõõdetavad eesmärgid.

Siin on Tuleva kommentaarid riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise eelnõule, mille esitasime Sotsiaalministeeriumile 28. detsembril 2017 saadetud kirjas.

Lugupeetud sotsiaalkaitseminister Kaia Iva!

Täname võimaluse eest avaldada arvamust kavandatava riikliku pensionikindlustuse reformi kohta. Eesti ainsa pensionikogujate ühendusena seisab Tuleva selle eest, et iga säästetud euro annaks meie liikmetele ja laiemalt kõigile Eesti inimestele maksimaalse sissetuleku pensionieas. Et seda tagada, soovitame süsteemi muutmisel arvesse võtta järgmisi ettepanekuid:

1. Eesmärgid peavad olema mõõdetavad ja üheselt mõistetavad

Eelnõu seletuskirjas seisab, et “ riikliku pensionikindlustuse esmane eesmärk on tagada inimestele pensionipõlves piisav sissetulek ja olla vaesuse eest kaitstud” . Seletuskiri kinnitab, et muudatuste tulemina tagatakse piisav sissetulek. Tuleva on seisukohal, et soovitava mõju prognoosimiseks ja tulemuste hindamiseks tuleb seada mõõdetav eesmärk . Kui suur pension kaitseb vaesuse eest? Mis on piisav sissetulek?

Kordame ettepanekut, mille oleme teinud ka varem Rahandusministeeriumile ja Riigikogule: riik peab seadma üheselt mõistetavad ja elukalliduse tõusu arvestavad toimetulekupensioni arvutamise põhimõtted . Arusaadav ja mõõdetav riikliku pensionikindlustuse eesmärk oleks toimetulekupensioni saavutamine kõigile inimestele.

Täna on kasutusel erinevad arvestused, mis eesmärke ja riske paraku hägustavad. Ühelt poolt on näiteks ilmne, et kehtiv rahvapensioni määr (täna alla 180 euro) ei taga tegelikkuses toimetulekut. Inimesed, kelle pension jääb sellele tasemele, vajavad täna ja tulevikus toimetulekutoetusi riigilt, omavalitsustelt ja/ või lastelt. See on probleem vaesuses elavatele pensionäridele ja risk riigieelarvele, millest ei tohi mööda vaadata.

Teiselt poolt on mainitud eesmärki, et riigi keskmine netopension moodustaks vähemalt 40% riigi keskmisest netopalgast. See võib olla sobiv individuaalne eesmärk, aga ei ole meile riigina mõistlik. Pensionikindlustuse eesmärk ei tohi rahulduda rahvastiku keskmisega: see, kui üks inimene saab pensioniks 80% riigi keskmisest netopalgast, ei aita kuidagi vähendada väiksema pensioniga inimeste vaesusriski ega sellega seotud riske riigieelarvele.

2. Riik peab otsima viise, mis aitaksid oluliselt suurendada pikaajalist säästmist

On tervitatav, et II sambaga liitumiseks antakse võimalus ka nendele, kes ei teinud seda pensionireformi alguses. Neile avatakse II sammas 11 kuuks 2020. aastal.

Parim viis jätkusuutliku pensioni tagamiseks on see, kui inimesed kogu tööaja vältel järjekindlalt raha säästavad. Meie arvates oleks võimalik käesoleva seaduse mõju selle eesmärgi täitmisele lihtsate täiendustega oluliselt suurendada.

a) Esiteks, teise sambaga seni mitte liitunud inimesed võiksid saada liituda ilma ajaliste piiranguteta . See võimaldaks inimestel juba varem raha koguma hakata ning lisaks võimaldaks II sambaga ühineda ka välismaalt siia tööle tulnud hinnatud spetsialistidel, kes on sündinud enne 1982. aastat ning kes alustavad tööd peale 2020. aastat.

b) Teiseks, II samba avamine täiendavateks sissemakseteks oleks kõige lihtsam viis soodustada täiendavat automaatset säästmist läbi süsteemi, mis täna juba piisavalt hästi toimib.

3. Pensionisüsteem peab olema läbipaistev ja tehtavate individuaalsete valikute mõju lihtsasti hinnatav

Juba täna on Eesti pensionisüsteemi üks suuremaid probleeme selle liigne keerukus – oma valikute mõju oodatavale sissetulekule pensionisammaste lõikes kokku on väga keeruline hinnata. See pärsib inimeste võimalusi teha kriitilisi otsuseid läbimõeldult ja huvi võimalike valikute vastu. Vähene huvi ja madal teadlikkus omakorda on risk inimeste toimetulekule vanaduspõlves ja riigi jätkusuutlikkusele.

Et kõigi Eestis elavate inimeste elu mõjutav pensionisüsteem muutuks paremaks, peab see muutuma läbipaistvamaks , mitte veel komplekssemaks. Käesolev seaduseelnõu on kahjuks samm täiendava keerukuse suunas. Tuleva soovitab otsida võimalusi saavutada samu eesmärke ilma komplekssust suurendamata. Mõned näited:

1. Täna saab inimene seadusest lihtsasti vaadata, mis aastal tema pensioniiga saabub. Uue seaduse alusel saab ta selle alles kaks aastat enne pensioniea saabumist teada. Rahvastiku suremustabel on üsna täpselt ette ennustatav ning see minimaalne täpsuse suurenemine, mida pakub käesolev seadus, ei kaalu üles läbipaistvuse kaotust võrreldes selgelt välja öeldud pensioniea kasvu tabeliga.

2. Täna teab inimene, et kui ta kuu aega hiljem pensionile läheb, siis tema pension suureneb 0,9%. Seaduse välja pakutud pensioni suurendamise ja vähendamise kordaja valem tagab küll suurema aktuaarse täpsuse, aga ligikaudu sama tulemuse võiks saavutada lihtsalt kordaja muutmisega seaduses. Täna väljapakutud valemit suudavad kasutada ainult matemaatilise või statistilise kõrgharidusega inimesed.

Me suhtleme Tulevas igapäevaselt inimestega, kes teevad valikuid pensioniks valmistumisel ning oleme heameelega valmis saadud kogemusi jagama selleks, et plaanitavad muudatused inimestele lihtsamaks ja arusaadavamaks teha.

Lugupidamisega

Tõnu Pekk
Tulundusühistu Tuleva
Juhatuse liige

Priit Lepasepp
Tulundusühistu Tuleva
Juhatuse liige

Soovin küsida