Milles ma olen ja milles ei ole Indrek Neiveltiga nõus

Kui sa oled täna 20-30-aastane, on sul ligi 40% võimalus osaleda oma 100-nda sünnipäeva tähistamisel. Mida sa oma täiskasvanu-elu teises pooles ette võtta plaanid?

Ja kui ei lähe elus nii vahvalt, et tahad ja saad surmani teha huvitavat tööd, siis millest sa elada kavatsed?

Pensioniks kogumine on ebaseksikas, vaevaline ja riskantne. Kes teab, milliseid maailma raputavaid pöördeid järgmine poolsajand toob. Ja ometi. Keegi pole välja mõelnud midagi vähehaaval säästmisest paremat, mis enamikule sobiks.

Indrek Neivelt on mulle elus palju õpetanud. Ka iseseisvat mõtlemist ja asjade pealispinnast läbi vaatamist. Ta on üks võtmeisikuid, kes aitas Tuleval sündida, tuhandeid ärksaid inimesi liita ja tuua Eesti inimestele madala kuluga pensionifondid.    

Tuleva asutajad pole kõiges ühel meelel. Eile ütles Indrek valusad mõtted: Riik sunnib inimesi väga piiratud tingimustel pensioniks koguma, aga vastutust ei võta. Kui nii, siis valmistugu igaüks nii, nagu paremaks peab.

Indrek Neivelt: kui poliitikud ja ametnikud keelduvad vastutamast, tuleb pensioniks säästmine üldse vabatahtlikuks teha.

Milles oleme eriarvamusel

Kas inimeste toimetulek pensionieas on igaühe oma asi või meie kõigi mure koos, on maailmavaateline küsimus.

Lihtne ja loogiline on öelda, et inimene otsustagu ja vastutagu ise. Aga kui meil tuleb igal aastal juurde tuhandeid vaesuspiiril elavaid eakaid, on see laastav kõigile. Laastav neile, kes polnud noores eas piisavalt küpsed, et säästmisega alustada. Nende lastele, kes on ise hädas omale tulevikupensioni kogumisega, aga peavad lisaks ka vanemaid aitama. Haigekassale, sest vaesed inimesed on haigemad. Omavalitsustele, kes peavad maksma toetusi neile, kes toime ei tule. Kõigile, kelle maksuraha selleks kulub.

Asi pole selles, et inimesed oleks vastutustundetud. Asi on selles, et hiljem alustades paisub hüppeliselt ohver, mille sa pead tooma, et pensioniks piisavalt koguda. Kui paned 22-aastaselt esimesest palgast alates iga kuu 100 eurot kõrvale, kogud 65ndaks eluaastaks ligi 200 000 eurot. Kui alustad 50-selt, pead sama summa kokku saamiseks säästma 700 eurot kuus.*

Kui alustad säästmist alles 50selt, pead sama summa kogumiseks kõrvale panema seitse korda rohkem raha kui 22selt alustades.

Indrek teab, et temavanused inimesed mõtlevad pensionile küll. Aga temavanuselt on enamiku jaoks lootusetult hilja. Noorel inimesel on muud mured. Kogumise edasilükkamine ei ole tingimata lollus. Lihtsalt inimlik.  

Poliitilised otsused tuleb teha poliitikutel. Mulle meeldivad faktid. Andmetele toetudes olen veendunud, et oleks parem aidata inimestel ka edaspidi panna tuleviku tarbeks raha kõrvale. Kohe esimesest palgast alates. Sest Nobeli preemiaga uurimused näitavad ühte: kui säästmine pole sund või vähemalt hea vaikimisi valik, ei kogu inimesed piisavalt, et pensionieas vaesusest pääseda. Elu seisab tee peal ees. 

Milles oleme samal arvamusel

Indreku kriitika on terav. “Mind on kogu aeg üllatanud, kui vähe läheb pensioni kogumine korda meie poliitikutele ja ministeeriumite töötajatele,” ütleb Indrek. “Pensioni maksmine tänastele pensionäridele on paljude parteide lemmikteema, aga tänaseid pensionikogujaid ei taha keegi esindada.”

Eestil ei ole terviklikku pensionistrateegiat. Ei ole mõõdikuid ega selget vastutajat.

Võtkem kasvõi üks tähelepanuta jäänud probleem paljudest. 

Eestis määrab riik tööelu alustavatele inimestele loosiga suvalise, ainult võlakirjadesse investeeriva pensionifondi. Võlakirjade pikaajaline tootlus ei pea üsna kindlasti inflatsiooniga sammu. Ja kui riik viskab noored fondidesse nagu juhtub, satub enamik kõrge tasuga fondidesse. Fondidesse, kus nad päris kindlasti maksavad pangale suurema tüki oma rahast kui see raha tänaste intressimäärade juures toota jõuab.

Kelle ülesanne Eestis on Rootsilt õppida?

Rootsi riik nii ei tee. Noored, kellel oma eelistust pole, suunatakse väga madala kuluga riigi enda indeksifondi AP7, mis investeerib maksimaalselt aktsiatesse. Rootsi pensionisüsteem on edu poolest maailmas tuntud. Kelle ülesanne Eestis on Rootsilt õppida?

Oleme kohanud poliitikute ja ametnike skeptilist suhtumist. Eesti esimene pensionikogujate ühendus Tuleva on tülikas partner laua taga, kus varem oli kohta ainult pankade ja kindlustusseltside esindajatel. Anname endast parima, et olla riigile tõsine, süsteemi kasutajate tegelikke probleeme analüüsiv partner. Aga ametnikud ja poliitikud peavad võtma vastutuse tingimuste eest, mille riik oma inimestele peale surub.

Pensionikogujaid esindav Tuleva on tülikas partner laua taga, kus varem oli kohta ainult pankade ja kindlustusseltside esindajatel.

– Olen Indrekuga nõus, et tuleb hakata tähelepanelikult mõõtma, kuidas meie rahal pensionisüsteemis läheb. Tootlust tuleb võrrelda maailma keskmisega, inflatsiooniga ja nagu Kristjan Järvan märkis, palkade kasvuga. Tuleb mõõta, kui palju pensionit annab iga meie inimeste säästetud euro. Tuleb võrrelda tulemust kõige edukama pensionisüsteemiga riikidega. 

– Olen nõus, et ametnikud, ajakirjandus, me kõik peame lõpetama pensionifondi-keskse mõtlemise. “Miks maksab suurem osa Eesti pensionikogujaid siiani kolm korda rohkem tasusid kui oleks mõistlik?” küsib Indrek. Sest pankade fondidel läheb hästi, kui nad teenivad omanikele võimalikult palju kasumit. See kasum tuleb tasudest, mida inimesed maksavad. Inimestel läheb hästi hoopis siis, kui nende tänane kokkuhoid annab neile tulevikus maksimaalse kasu. Selleks peavad tasud kordades langema. 

– Olen nõus, et poliitikud ja ministeeriumide töötajad peavad peatama süsteemi peenhäälestuse ja vaatama otsa suurele küsimusele: miks saab Eesti inimene pensionile jäädes kätte kolmandiku võrra vähem raha kui sama suure summa säästnud rootslane? Millal on plaanis naabrite pensionisüsteem luubi alla võtta, selle insenerid appi kutsuda ja õpitu meil rakendada?

Sest nagu me ütlesime suvel Riigikogule saadetud pöördumises, millele kirjutas alla 2300 inimest: Kui me probleeme ignoreerime, võime tulevikus ainult unistada suvekodust Muhumaal või isegi nädalavahetusest Haapsalu spaas – põhjanaabrid maksavad lihtsalt üle. Säästmise edasi lükkamine ja meie toimetuleku laste õlule panemine pole lahendus.


* Arvutuse eeldus: keskmine tootlus 5% aastas.

Loe ka:

Soovin küsida