Tänasel päeval on minu jaoks suurem tähendus, kui lihtsalt veidi erilisem kuupäev. Nimelt on täna minu viimane päev vedada Tuleva teavitustegevusi. Tulin siia ainult mõneks kuuks üht projekti vedama, aga jäin appi ligi 1,5 aastaks, sest Tuleva kasvustrateegia koostamise projekt muutus sujuvalt igapäevaseks tööks selle sama strateegia täitmisel.
Mis põnevad väljakutsed minu teele tulevad? Veel täpselt ei tea ja kalender on tühi, aga olen meeled universumile avanud 😉 Tuleva liikmeks jään muidugi edasi.
Mida võtan Tulevast endaga kaasa?
Esiteks, kriisiolukorras tegutsemise eeskuju – nimelt olin toredasti suusalifti peal, kui 100 000 eurose trahvi uudis tuli. Seda lugedes liikus mu keha küll liftiga 2000 meetri peale ja kõrgemale, aga mu sees oli tunne, et süda kukkus alla mägikülla. Pilt hakkas eest minema. Kõrvus vilises. Vaevu suutsin gondlilt maha koperdada. Kalkuleerisin juba, et mitmekesi tiimist peame oma pensionifondid tühjaks tegema, et trahv ära maksta (täiesti ebarealistlik ja ebavajalik arvutus, aga eks sa ütle seda kerges paanikas ajule). Eks aimasime, et mingi trahvi saame, aga seda ei oodanud. Tegelikult aga valitses tiimis rahu – Tõnu juhtis rahuliku enesekindlusega ja Tuleva kommunikatsiooni alustalasid – ausust ja läbipaistvust – järgides liikmetele, kogujatele ja üldsusele, mis juhtus ja miks juhtus. Küllap tal oli peas mänguplaan juba valmis seatud, järgides Kadri Lainase mantrat “iga nõrkus on tugevus”. Eks astusimegi ju suvise kampaaniaga järgmisele ühiskondlikule konnasilmale – kuidas ja mis võtetega tootlusest ausalt, läbipaistvalt ja kogujale arusaadavalt rääkida. Seega ühe punktina võtan kaasa eeskuju hoida keerulises olukorras fookust suurel pildil ja näha võimalusi nõrkustes.
Teiseks, muutuste läbiviimine – ma liitusin Tulevaga just sellel hetkel, kui suured sisemised muutused olid lävepakule astunud. Olen saanud kaasa reisida emotsioonide Ameerika mägedel ning kaasa matkata sügavamatel eneseotsingu radadel. Aastaga on Tuleva tiim kasvanud viie inimese võrra ja kuues on silmapiiril. Struktuur on selge, eesmärgid on selged, töörahu saabunud. Palju on meid sellel teel aidanud Tiit Kõnnusaar, kelle abiga oleme õppinud omavahel avatumalt ja usalduslikumalt suhtlema. Näiteks on üks töö vili meie igahommikused 15-minutilised stand-up koosolekud, mille nimeks on “mis mind täna pitsitab” ehk koosoleku pealkiri suunab prioriteete seadma ja suunab eemale oma tegemata tööde nimekirja ette vuristamisest. Sama on ka retro (ehk eelmisele nädalale tagasivaatava koosoleku) osas – selle asemel, et käimasolevaid protsesse ja initsiatiive märgistada “start-continue-stop” on meil hoopis “glad-sad-mad”, mis teatud mööndustega vastavad start-continue-stop sisule, kuid sisaldavad endas ka meie kui inimeste emotsioone. Ja lisaks oli Tulevas traditsiooniks juba varasemalt augustikuine nädal Pärnus, kus ühiselt pead-jalad koos planeerimist teha – tihedalt koos veedetud aeg loob kogemusi, mis lähendavad inimesi. Seega teisena võtan kaasa erinevad võtted, kuidas tiimi/organisatsiooni muutusest (ehk kasvuraskusest) läbi viia.
Kolmandaks, organisatsioonikultuur – Tulevas on tõeliselt “sinu elu arvestav” töökultuur. Mina alustasin Tulevas samal päeval, kui mu beebi sai 4-kuuseks – sain mõistva suhtumise ja paindlikkuse nii tööaja osas kui ka näiteks kontoris piima pumpamise osas. Eelmisel kevadel tabas minu teist, lasteaiaealist last raske periood ning ta käis minuga 2,5 kuud iga päev kontoris kaasas. Ei kujuta ette palju teisi ettevõtteid, kus selle peale mitte keegi silma ka ei pilgutaks. Võtan selle hoolivuse ja mõistmise punkti iga kell sporditoetuse või “kontoris käib sinu enda raha eest massöör” ees. Seega kolmandana võtan kaasa ettevõtte kultuuri ja suhtumise positiivse näite, mida korrata.
Tuleva teavitustegevused ei jää ka pärast minu lahkumist tegemata. Nende eest hoolitseb nüüd Mirko.
Ja lõpetuseks mõned fotod sellelt 1,5-aastaselt kooskäimiselt:
