Annika Uudelepp on üks Tuleva asutajatest ja juhatuse liige. Laiemalt on Annika tuntud kui mõttekeskus Praxis juht. Olles üles ehitanud Praxise, liitus ta sel kevadel Tuleva asutajatega.
Sul on kaks last, sa kasvatasid Praxise Eesti suurimaks mõttekeskuseks. Näib, et sul on alati miljon tegevust korraga käsil. Mis sind selleks kõigeks sunnib?
Minu arust on elu nii huvitav ja võimalusterohke, et oleks kahju seda raisata niisama tiksumisele. Mul on jätkuvalt isu ise aidata kaasa neile muutustele, mis Eestile on vajalikud. Mult on palju küsitud, et kas tegelikult on üldse võimalik midagi muuta. Olen töötanud mitmetes riikides ja mul on omajagu tuttavaid, kolleege ja sõpru välismaal. Üks asi, mida võin Eesti kohta öelda, ja mida paljud oma riigi kohta ei saa öelda, on see, et siin on võimalik midagi päriselt ära teha.
Vaatasin kurvalt, isegi kibeda tundega hinges, UK referendumi tulemusi ja lugesin, kuidas vanemaealised inimesed suuresti otsustasid oma lastelaste tuleviku selle referendumiga. Sellise, mille poolt need lapselapsed ise ei oleks hääletanud. Mu arust meie ise, tegusas eas aktiivsed ja hoolivad inimesed, kel veel elu ees ja kelle lapsed alles väikesed, peamegi rohkem kätt külge panema. Ma tahan, et Eestis ei koguneks sellist ebamäärast ängi ja frustratsiooni, mis võib välja lüüa selliste kahjulike tagajärgedena nagu oli näiteks Brexit.
Äkki me ei peaks kogu aeg Eestis midagi muutma? Võib olla oleks vaja rohkem stabiilsust?
Minu jaoks ei ole muutus ja stabiilsus vastandid. Teatud stabiilsus on hädavajalik, et olla võimeline teadlikult ja targalt muutusi juhtima. Vastanditeks on hoopis stagnatsioon ja areng. Need, kes peitudes stabiilsuse sildi taha, pidurdavad arendavaid muutusi, eelistavad tegelikult paigalseisu. Mis viibki stagnatsioonini.
Heiastused stiilis rohi oli rohelisem ja taevas sinisem, mis panevad meid klammerduma mineviku külge, ei anna tegelikult kindlustundele midagi juurde.
Reaalsus on, et palju sellest, mis on Euroopas olnud kindel ja toimiv aastakümneid, on murenemas. Me veel ei tea, milleks ja kuidas, aga tajume iga päev, et see Euroopa, kuhu Eesti end nn kartulikoori süües välja võitles, on minevik.
Parim, mida me selles keerulises maailmas teha saame, on ise algatada neid muutusi, mis aitavad meil areneda. Vähemalt kaasas käia selle maailmaga, mis meid ümbritseb, kuid soovitavalt käia mõnes asjas ka teistest ees. Hoida end ühiskonnana ja rahvana vormis ajaga kaasas käima.
Üks selline koht on seotud elanikkonna vananemise ja vanaduspõlves endaga toimetulekuga. Vaata kuidas vaatad, ikka on rehkendus miinusmärgiga. Neid, kes pensioniikka jõuavad, tuleb juurde rohkem võrreldes noortega, kes tööturule lisanduvad.
Miks sa just Tuleva asutajate sekka tulid?
Põhjused, miks me Tuleva lõime, ei puuduta mitte 100, 1000 või 10 tuhandet inimest, vaid sadu tuhandeid pensionikogujaid. Üle poole Eesti elanikest on täna pensionikogujad. Neid tuleb järjest juurde, sest II sammas on kohustuslik. Nii et juba see ühiskonna osa, keda paremate pensionikogumisvõimaluste loomine aidata võiks, on väga suur. Minu arvates tasub selle nimel julgeid samme astuda.
Kui tunnen, et mul on teadmisi ja oskusi, et aru saada, mida see tulevikus kõik meile tähendab, siis ma arvan, et mul mitte pole üksnes võimalus, vaid ka teatud kohustus leida uusi lahendusi. Nii seletades, et pudrumägesid ei ole kusagilt oodata, kui ka kätt külge pannes ise mingit osa paremaks tehes.
Meie võimuses ei ole küll reformida kogu pensionisüsteemi, aga me saame tegeleda sellega, et pensionikogujate huvid oleksid kaitstud ja nad teeniksid võimalikult head tulu. Väga konkreetne koht, mida muuta saab, on seotud kõrgete valitsemistasudega – oleme seda muutmas nii üles ehitades uut tüüpi pensionifondi kui ka tehes ettepanekuid seadusloomesse.
Nii olulisest teemast nagu pension on seni räägitud üllatavalt ühekülgselt…
Ongi üsna imestamapanev, et pensionikogujate näol on Eestis olnud sedavõrd suur ühiskonnagrupp, kelle huvid on siiani esindamata olnud. Tuua kokku neid inimesi ja ühiselt kaasa aidata süsteemi paremakstegemisele, lähebki korda ka mulle.
Tuleva abil saame teadvustada väga paljudele inimestele nende enda vastutust ja valikukohti oma tuleviku kindlustamisel. Mõelge, kui erakonnad näevad, et nende ees on 680 tuhat inimest, kellest olulisele osale see teema korda läheb, siis on võimalik mis iganes.
Tuleva on osa ühest laiemast ja järjest nähtavamast ühiskondlikust trendist. See trend seisneb inimeste koosloomes ja koos tegusemises, mis on omamoodi samm edasi praegu hoogsalt levivast jagamismajandusest.
Ühine tegutsemine on võimalik ka neis valdkondades, mida peetakse traditsiooniliselt kas suurkontsernide või riigi pärusmaaks. Mind väga innustab ja motiveerib see mõte, et me saame Tulevaga teha mitte üksnes meile endale ja Eestile kasulikke muutusi, vaid oleme ka eeskujuks majandusmudelite innovatsioonis.
Kui vaatan ümberringi, kasvõi oma tutvusringkonda, näen seal väga palju inimesi, kes siiralt tahavad sellistele asjadele kaasa aidata. Kes väärtustavad ennast, hoolivad tulevikust ja tunnevad, et tahaks olla küll selliste murranguliste loomiste juures. Aga ega selliseid algatusi väga palju polegi, kus nii suur ja pikaajaline asi on ette võetud nagu Tulevas pensionikogumine, ja tihti pole ka head formaati kaasaaitamiseks.
Tuleva asutajate seas on küll mitu naist, kuid mehi on siiski rohkem. Miks?
Tegelikult peaks olema meie liikmete seas naisi rohkem kui mehi, sest statistikat vaadates on näha, et naised elavad ju kauem. Naiste hulga suurendamine meie liikmete seas on üks minu südameasjadest ja kui keegi, kes praegu seda loeb, tahab mind näiteks esinema või arutama kutsuda, siis saatku aga kutse mulle edasi.
Just naised on need, kes pikemaid aastaid, seejuures üksikuna, pensionärina elavad. Ma tahaks siis endaga toime tulla ja oma sissetulekutest ära elada. Ilmselt töötame pensionieas samuti, kuid keegi meist ei tea ette, milline on meie tervis ja vaim 70-selt. Madalamad valitsemistasud tähendavad vähemalt ühte asja – võrreldes kõrgete tasudega jääb sulle igal juhul rohkem raha.
Aga Tulevas on võimalik liikmeks saamise kaudu saada osa sellest kõigest ja kui vahepeal tekib tahtmist ja aega ka ise ideid anda, on siin osalusvõimalusi. Ühistuna on Tuleva liikmetel kõigil üks hääl, ning mehe ja naise hääl on siin võrdsed. Samas pole kohustust iga kuu kuskil kohal käia ja midagi tingimata teha. Nii et väike samm, aga suur jälg. See võiks paljudele korda minna.
Ühine Tulevaga siin.
