Avasin põnevusega riigikogu möödunud kolmapäeva istungi stenogrammi. Teisel lugemisel olid seaduse muutmise ettepanekud, mis peaksid parandama meie kõigi võimalusi kohustuslikust II pensionisambast natuke rohkem kasu saada.

Liiga pikk, et lugeda? Riigikogu liikmed, teile on artikli lõpus spikker homseks, kui pensionisamba parandamise ettepanekud taas teie ette juba kolmandale lugemisele jõuavad!

Valimiste eel on nii mõnigi poliitik pensionisamba teemal häälekalt sõna võtnud. Hea põhjusega: meie pensionifondid on kasumlik äri pankadele, aga erakordselt kehva tootlusega raha omanikele – inimestele.

Rahandusministeeriumis ette valmistatud eelnõu toob mõned väga arglikud sammud, et asja väheke parandada. Ja ometi on ikka muudatuste paketist puudu lahendus ühele II samba kõige valusamale probleemile: kahjulik väljamaksete süsteem, mis hammustab pensionile jõudva inimese varast viiendiku kuni kolmandiku kindlustusseltsile.

Mõtlesin, et kindlasti kasutab nii mõnigi riigikogu liige nüüd võimalust näidata oma süvenemisvõimet ja tõsiselt valijate huve kaitsta.

Riigikogu asi ei ole otsida kompromisse inimeste vara tootluse ja fondihaldurite kasumiootuste vahel.

Pettusin. Rahanduskomisjoni aseesimees Taavi Rõivas tegi algatuseks kavas olevatest muudatustest lühikese ülevaate. Sinna mahtus optimistlik märkus, et aastate pärast “oleksime ilusasti OECD keskmiste hulgas, mis küllap on üsna hea kompromiss pensionifondide tootlikkuse ja fondihaldurite tasustamise vahel.”

Taavi Rõivas, kaks mõtet.

Esiteks, riigikogu asi ei ole otsida kompromisse inimeste vara tootluse ja fondihaldurite kasumiootuste vahel. Riigikogu asi on hoolitseda, et Eesti inimesed saaksid oma pensionisäästudest maksimaalse tulu.

Teiseks, investeerimisfondide tasud kogu maailmas on järsus langustrendis. Viie aasta pärast on OECD keskmine tõenäoliselt märkimisväärselt madalam kui täna. Seega: pange ikka latt kõrgemale. Tasud peavad langema palju kiiremas tempos! Muidu longime ka tulevikus piinlikult arenenud riikide sabas.

Kui Eestis ei ole peale Tuleva ühtki fondivalitsejat, kes suudaks pakkuda häid pensionifonde mõistliku tasuga, tuleb lihtsalt avada turg rahvusvahelisele konkurentsile.

Nii. Riigikogu liikmed viitsisid küsida kaks küsimust.

Kuna Rõivas rääkis oma kõnes probleemist, et riik on seni visanud “töömeheteed” alustavad noored loteriiga kõige kehvema tootlusega fondidesse, tahtis Urve Palo kõigepealt teada, kas asi ikka puudutab ka tööelu alustavaid naisi.

Eesti avalikus elus on sooline ebavõrdsus terav küsimus ja hooletu keelekasutuse üle nokkimine pole põhjendamatu. Aga kas see on tõesti kõige põletavam küsimus?

Urve Palo, olen kindel, et te teate, et Eesti meeste ja naiste palgalõhe on Euroopa Liidu suurim. Aga kas te teadsite, et meie pensionisüsteemis paisub see järjest sügavamaks pensionilõheks? Kui naisküsimus teile muret teeb, otsige sellele probleemile tõsiseid lahendusi!

Järgmisena uuris vabaerakondlane Krista Aru, et kas arutlusel olevad seadusemuudatused innustavad pensionifonde Eestisse investeerima?

Küsimus oleks kohane, kui see oleks üks 30st küsimusest. Ainsa huviavaldusena opositsioonilt paneb see kulmu kergitama.

Krista Aru, raha, mida Eesti inimesed iga kuu oma pensionikontodele koguvad, ei ole mingi EL-i regionaalmeede, mis peab kohalikke ettevõtjaid järgi aitama. Kohustuslikul pensioni kogumisel on üks selge eesmärk: kõrvale pandud raha peab inimestele teenima maksimaalset tootlust mõistlike riskidega. 

Ilma riskita pole tulu. Risk peab olema hajutatud.

Tasub meeles pidada, et meist valdav osa on juba täna avatud just kohaliku majandusega seotud riskidele. Me käime tööl Eestis. Kodu ostes oleme investeerinud enamiku oma varast Eesti kinnisvarasse. Ka esimese pensionisamba suurus sõltub sellest, kuidas just Eesti majandusel parasjagu läheb. Riskide hajutamiseks on enamusele päris tark valik suunata teine pensionisammas muu maailma ettevõtetesse.

Kõige vahvam oleks muidugi, kui õnnestuks teha korraga mõlemat: investeerides raha Eesti majandusse teenime ohtlikke riske võtmata kõrge tootluse, mida siis pensonieas Eesti toodete tarbimisse suunata.

Vastuseks Krista Aru küsimusele: kardan, et tänased seadusemuudatused neid kahte asja korraga saavutada ei aita. Küll aga motiveerivad nad mõnda fondivalitsejat võtma inimeste varaga suuri riske ja mängima raamatupidamisega nii, et nende riskide võimalik negatiivne mõju alles pika viiteajaga selgeks saaks.

Rohkem küsimusi polnud.

Oli veel üks kõnesoovija: II samba loomise ajal sotsiaalministriks olnud Eiki Nestor. Nestor rääkis, et tema muretses pensionifondide kõrgete tasude pärast juba 2004. aastal, aga näed, alles 13 aastat hiljem tuli Tuleva, kes reaalselt midagi probleemi lahendamiseks ära tegi.

Eiki Nestor, kui te tõsist probleemi märkate, ärge teinekord laske sellel 13 aastat tiksuda! Need 13 aastat on Eesti inimestele läinud maksma rohkem kui üks miljard eurot. Kui meie pensionivara oleks teeninud maailmaturgude keskmist tootlust, oleks meil vähemalt nii palju raha rohkem.

101-st riigikogu liikmest 97-l polnud midagi öelda.

Poliitikute pealiskaudsuse juures on tõenäoline, et saame ka tulevikus II sambas väga kehva raha haldamise teenust.

Ja siis vaatasin veel Delfist Siim Kallase videointervjuud, kus ta kiitis, et tema ja Eiki Nestori disainitud pensionisammas tuli väga hea, ehkki tasud on kõrged ja tootlus kehv. Küsimusele, miks Kallase juhitud rahandusministeerium kõrgeid tasusid lubas, vastas Kallas: “Detaile ei mäleta.”

Siim Kallas, pensionifondide tasud ja tootlus ei ole detailid – need on II samba kesksed küsimused.

Poliitikud! Kui ei mäleta, tuletage meelde. Kui ei saa aru, tulge ja küsige. Tänase pealiskaudsuse juures on tõenäoline, et enamik II sambasse raha koguvaid inimesi jääb ka tulevikus ostma väga kehva raha haldamise teenust.

Ma olen tõesti rõõmus, et varsti ligi 9000 inimese vara on Tulevas, kus me ei maksa suurt osa oma tulust pangale lõivuks. Aga ligi 700 000 inimest tiksub ikka pankade vanades fondides. Täna jutuks olevad seadusemuudatused on paraku liiga lahjad, et nende tootlust märkimisväärselt parandada.

Kolmapäeval tuleb Investeerimisfondide seaduse muutmise eelnõu riigikogus kolmandale lugemisele.

Riigikogu liikmed, pakun teile spikri küsimustega, millele on vaja esmajärjekorras vastuseid otsida:

1. Täna saab Eesti inimene oma 65ndaks eluaastaks II sambasse kogutud rahast kolmandiku võrra väiksema pensioni kui täpselt sama palju kõrvale pannud Rootsi inimene.

Mida on plaanis ette võtta, et ka tulevikus meie kogutud rahast kolmandik raisku ei läheks? Vihje: korda tuleb teha ebamõistlik väljamaksete süsteem – Tuleva on ka lahenduse välja pakkunud.

2. Kaks kolmandikku meie II samba rahast on täna paigutatud nulli-lähedase tootlusega võlakirjadesse. Tasud ja inflatsioon tagavad, et see raha sulab järjest väiksemaks.

Kuidas niiviisi saavutada, et meie pensionisammas järgmistel aastakümnetel maailma majanduse kasvule ligilähedastki tootlust teeniks? Ärge rahulduge vastusega, et seadusemuudatus lõdvendab investeerimispiiranguid. Sellest pole abi: fondivalitsejad on omal valikul paigutanud aktsiatesse palju väiksema osa inimeste varast kui tänanegi seadus lubaks.

3. Täna ei suuda isegi rahandusharidusega inimene öelda, kui suur osa tema tulevasest pensionist tuleb II sambast. Fondivalikul pole erapooletut nõu kelleltki küsida. Pensionikeskus ei võimalda sul isegi vaadata, millist tootlust sinu vara seni teeninud on. Pankades, ostukeskustes ja telefoni teel hullutavad inimesi müügiesindajad, kes kiidavad oma tööandja kalleid ja kehvi pensionifonde, toetudes meelevaldsetele võrdlustele ja andes kontrollimatuid lubadusi.

Mida on plaanis teha, et mitte ainult minusugune analüüsinohik, vaid iga arst, õpetaja ja arhitekt saaks erapooletu asjatundja abiga valida sobiva, hästi madalate kuludega pensionifondi? Et isegi tavaline riigikogu liige saaks aru, kuidas luua head eeldused II samba vara kasvuks?

II pensionisambas on põhiosa Eesti inimestele kuuluvast finantsvarast. Poliitikud, teie vastutada on, et sellest varast oleks inimestele ka kasu.

Kas üldse saab II sambast veel asja? Pankade pensionifondide viletsust esile tõstva OECD raporti ja lähenevate valimiste valguses küsivad seda ajakirjanikud, poliitikute nõunikud ning inimesed, kes oma raha pärast arusaadavalt mures on.

Kui me ei usuks, et saab, poleks Tuleva sündinud. Meie eesmärk on aidata teha Eestile targem pensionistrateegia. Kui tahad selles osaline olla, astu Tuleva liikmeks.

Aga mida iganes sa kohustuslikust kogumisest arvad – sinu palgast 6% läheb iga kuu pensionifondi. (NB! Loe 2024. aastast kehtima hakanud II samba reformi kohta, mis lubab 2% asemel II sambasse suunata kuni 6% brutopalgast, kusjuures riik lisab 4%). Nii et algatuseks tee kohe korda just oma II sammas – selleks ei ole sul täna enam takistusi. Pensionifondi vahetamine ei maksa midagi ja võtab netipangas vähem kui 5 minutit.

Ükski Eesti fondijuht ei tea, mida maailmamajandus järgmistel aastakümnetel toob. Mina ka ei tea. Aga ma tean kahte asja.

1. Kulud loevad rohkem kui sa arvad. Hoolitse, et sa ei maksaks päevagi kauem kinni viletsate tulemuste ilusaks rääkimist ega pankade lobby-tööd. Kolmveerand valitsemistasust, mida pangad oma fondides kogujate rahast lõivuks võtavad, läheb just pensionifondide turundusele, müügile ja emapankade tuluks (1). See kõik sööb sinu vara tootlust väiksemaks. Täna ei ole ühtegi head põhjust maksta jooksvateks tasudeks rohkem kui 0,5% aastas. (Vaata täna kehtivaid Tuleva Maailma Aktsiate Pensionifondi tasusid ja Tuleva Maailma Võlakirjade Pensionifondi tasusid.)

2. Omanikutulu kipub kasvama kiiremini kui palgad ja aktsiad on pikas plaanis pakkunud paremat tootlust kui võlakirjad. Kui sul on pensionini veel aega vähemalt kümme aastat või rohkem, siis hoolitse, et enamus su varast oleks paigutatud aktsiatesse. Et saada osa ettevõtete kasumist, pead olema aktsionär.

Vali soodsa tasuga indeksifond, mis kasvatab järjepidevalt sinu osalust maailma juhtivates ettevõtetes ja tagab, et sinu vara kasv ei jää kunagi maailma majanduskasvust kaugele maha. Mina ise ja teised Tuleva asutajad kogume muidugi kõik Tulevas. Aga Tuleva Maailma Aktsiate Pensionifondi kõrval on minu meelest päris hea valik ka SEB indeksifond (aga mitte selle panga vanad fondid!).

Mina kavatsen hakata võlakirjafondile mõtlema alles 50ndate eluaastate teises pooles. Kui pensioniiga läheneb, jälgi fonditasusid eriti terava pilguga: tänaste madalate intresside juures kaotavad kõrgema tasuga konservatiivsetes fondides kogujad üsna kindlasti lähiaastatel raha, sest tasud ja inflatsioon söövad niigi pisikese tootluse ära. Sellepärast jäta valikusse ainult kaks kõige soodsama tasuga võlakirjafondi: Tuleva Maailma Võlakirjade Pensionifond või Swedbanki K1.

Kas Tuleva on fondivalitsejana ikka sama turvaline kui pank?

Kui sa tahad koguda Tulevas koos minu, Indrek Neivelti, Kristi Saare, Jaak Roosaare, Mari Kuhi ja teiste Tuleva liikmetega, on sul võibolla küsimus, kas meie vähem kui kahe aasta vanused pensionifondid on ikka turvaline valik.

Jah, on küll. Tuleva juhina ma ei saakski teisiti öelda, eksole. Aga sa ei pea siin ainult minu sõnale toetuma.

Eestis on II sambasse kogumine muide niiviisi korraldatud, et sina pensionikogujana ei pea Tuleva ega mõne teise fondivalitseja püsima jäämise pärast muretsema – see risk pole sinu kanda. Nimelt on pensionifondi vara tegelikult hoiul depoopangas, kes vastutab, et raha oleks turvaliselt kaitstud isegi siis, kui fondivalitseja endaga peaks midagi juhtuma. Tuleva pensionifondide depoopank on Swedbank, kes kinnitab kõik meie varaga tehtavad tehingud – täpselt nii nagu panga enda fondide puhul. Kui fondivalitseja peaks mingi suurema jamaga hakkama saama, hüvitab pensionikogujatele tekkida võiva kahju Eesti riigi investeeringute tagamise fond.

Pea meeles, et kõik Eesti pensionifondid investeerivad maailma väärtpaberiturgudele – meie vara väärtust mõjutavad muutused maailma majanduses. Pensionikogujana oleme kõik väga pikaajalise vaatega investorid ja kõige tähtsam on varuda kannatust. Väärtpaberiturgude senises ajaloos on aktsiad alati toonud hea tootluse neile, kes pole halbadel aegadel paanikasse sattunud. Pensionisambaga on lihtne kursil püsida: pole mingit vajadust oma investeeringuid enne pensioniikka jõudmist maha müüa.

(1) Kohustuslike pensionifondide valitsemistasu analüüs, Rahandusministeerium 2018

Faktoidid on sellised infokillud, mis esmapilgul paistavad nii veenvad, lausa valgustuslikud, et hüüatad imestunult: “Oi!” – aga mis lähemal vaatlusel osutuvad jamaks.

Selle sõna mõtles muide välja Ameerika kirjanik Norman Mailer, kes kirjeldas Marilyn Monroe elulooraamatus nähtusi, mis justkui näevad välja nagu faktid, aga millel pole tegelikkusega muud pistmist kui see, et nad on ajalehes ilmunud. Faktoidid on “sünnitised, mis pole niivõrd valed kui Vaikiva Enamuse emotsioonidega manipuleerimise vahendid,” seletab Mailer.

Ettevõtja Kristjan Järvani südikas võitlus II samba vastu seisab just paaril sellisel kipakal faktoidil. Ma pole päris kindel, kes “Oi!” hüüdjatest siiralt pimestatud on ja kes sihilikult manipuleerib.

Lihtsustatult on mõttekäik selline. Kuna

• Eesti majandus kasvab kiiremini kui maailmamajandus (1. faktoid) ning
• Eestis kasvavad palgad kiiremini kui kapital (2. faktoid),

ei ole mõtet pensionifondidesse säästa, veel vähem säästude eest maailma ettevõtete aktsiaid osta. Muretseda polegi vaja, sest meie ja meie laste hoogne palgakasv tagab meile parema pensioni. 

Mulle väga meeldiks, kui see nii oleks. Aga nendel väidetel pole tõenduspõhist alust.

Maailm täna ei ole enam unine Lääne-Euroopa ja USA, vaid kiirelt kasvavad Hiina ja India.

1. Tegelikult ei ole Eesti majandus viimased 5 – 10 aastat kasvanud maailmamajandusest kiiremini. Maailm täna ei ole enam unine Lääne-Euroopa ega isegi USA, vaid kiirelt kasvavad Hiina ja India. Hästi madal alguspunkt, mis aitas meid veel 15 aastat tagasi, aitab nüüd neid. Lisatõuke nende riikide majanduskasvule annab kiiresti kasvav rahvaarv. On täiesti võimalik, et meid tabab uuesti 2003-2008 Euroopa Ühendusega liitumise järgne kiire kasv, aga võtta see soovunelm aluseks meie pensionipoliitikale oleks vale.

2. Palkade kasv on tegelikult aeglasem kui kapitali- (ja seepärast ka majandus-) kasv (1). Sõltuvalt maailmavaatest võib seda pidada ebaõiglaseks. Aga nii on viimased paarsada aastat olnud: ettevõtete aktsionärid teenivad oma kapitali pealt rohkem tulu kui ettevõtete töötajad oma tööjõudu müües. On üksikuid perioode, kus palgakasv on olnud kiirem. Näiteks Lääne-Euroopa paarkümmend aastat pärast II Maailmasõda või ka näiteks Eesti viimased 15 aastat. Põhitrend on siiski peagi tagasi pöördunud. On võimalik, et meie palgad kasvavad ka tulevikus kiiremini kui majandus ja kapital, aga pensionistrateegia kujundamisel oleks mõistlik lähtuda sellest, mida laiem statistika ütleb.

Millest peaks pensionipoliitika kujundamisel lähtuma?

See ei tähenda, et peaksime kohe oma kodud maha müüma ja kogu raha Hiina aktsiaturule suunama. Teeme ikka siin tööd edasi.

Et iga pensionäri kohta laekuks tulevikus sama palju või rohkem sotsiaalmaksu kui täna, peavad palgad tulevikus kasvama kiiremas tempos kui rahvastik vananeb. On ebatõenäoline, aga mitte võimatu, et palgad Eestis kasvavad järgmised 30 – 40 aastat kiiremini kui maailma majandus. Kui nii lähebki, on meil tõesti väga elujõuline I sammas. Kui palgatulu kasv kujuneb ikkagi tagasihoidlikumaks, on abiks II sammas.

Norra muide võtab igal aastal osa oma naftavarudest saadud tulust ja konverteerib selle osaluseks maailma suurimates ettevõtetes. Tänaseks kuulub Norrale juba poolteist protsenti igast maailma börsiettevõttest.

Meil naftavarusid pole, aga kui konverteerime kasvõi väikese tüki oma tänasest palgast osaluseks maailmamajanduses, hoiame oma pensionipoliitika päris kenasti tasakaalus.

Ahjaa, inimesed, vaatame ikka, et kogu tulu II sambast tuleks meile, mitte ei kuluks vahendustasudeks.

(1) Majanduskasvu all peame reeglina silmas SKP kasvu. SKP pole muidugi muud kui üks tehe: lihtsustatult SKP = kapital + palgad. Kui kapital kasvab kiiremini kui majandus, kasvab ta ka kiiremini kui palk.

Tuleva tuletas eile Rahandusminister Toomas Tõnistele saadetud kirjas meelde, et inimeste vara kahjustavad jäigad piirangud II samba väljamaksetele on valus probleem, mida saab ja tuleb lahendada veel enne valimisi.

Lugupeetud Rahandusminister Toomas Tõniste.

Täname, et pöörate tähelepanu kogumispensioni süsteemi probleemidele, mis on tõsiseks ohuks Eesti eelarvepoliitika jätkusuutlikkusele.

Pikaajalist rahanduspoliitikat on mõistlik kujundada tõenduspõhiselt, mitte isiklikust arvamusest lähtudes. Arvamused võivad lühikese aja jooksul muutuda.

30. juunil Tulevale saadetud kirjas märkisite, et on tähtis, et II pensionisambasse kogutud raha ka elukestva pensionina välja makstakse.

31. oktoobril ütlesite aga intervjuus portaalile ERR, et kui inimestele anda rohkem vabadust oma pensionivara kasvatada ja kasutada, siis on neil kokkuvõttes pensionile minnes rohkem vara ja sääste: “Riik ei pea mõnede inimeste vastutustundetuse tõttu hakkama kõigile inimestele lapsehoidjaks.”

Teadlased on fakte analüüsides ikka ja jälle järeldanud üht: kui pole kohustust või tugevat suunamist alustada säästmist juba noores täiskasvanueas, jääb eesmärk koguda pensioniks piisavalt vara enamusele kättesaamatuks. Teisest küljest ei anna andmete analüüs põhjust muretseda, et enamus inimesi kipuks elu jooksul kogutud sääste pensioniikka jõudes vastutustundetult kulutama. Suurbritannia finantsjärelvalve on uurinud kogumispensioni väljamaksete paindlikumaks muutmise mõju ja teinud järelduse: “Me ei leidnud mingeid tõendeid selle kohta, et inimesed oma pensioniraha ära raiskaksid.”

Eestis kehtiv II pensionisamba jäik väljamaksete süsteem kahjustab märkimisväärselt pensionile suunduvate inimeste varalist seisu, võttes võimaluse teenida kasutamata varalt tootlust ka pensionieas. Oleme teie tähelepanu sellele probleemile korduvalt juhtinud.

Lahenduse edasilükkamine tekitab pöördumatut kahju tuhandetele inimestele, kes lähiajal pensioniealiseks saavad. Tänaseks on ka selge, et katse muuta väljamakseid paindlikumaks, võimaldades kindlustusseltsidel pakkuda investeerimisriskiga lepinguid, pole vilja kandnud – selliseid tooteid seltside valikus jätkuvalt pole.

Esitasime 31. oktoobril Riigikogule ettepaneku võimaldada kõigile pensioniikka jõudjaile II samba väljamakseid fondipensionina. Seda ettepanekut toetades näitate, et teie kavatsus suurendada inimeste valikuvabadust II sambas on tõsine.

Tulundusühistu Tuleva juhatuse liikmed
Priit Lepasepp ja Tõnu Pekk

Kiri saadetud 5. novembril 2018.

Noorel täiskasvanul on kavalamat teha, kui pead murda, kust võtta raha 75. sünnipäeva kringli jaoks.

Panna inimesed automaatselt alates esimesest palgast igakuiselt säästma on hea plaan just selle pärast, mitte sellest hoolimata. Mina isiklikult olen veendunud, et käivitades 16 aastat tagasi kohustusliku pensionisamba, tegi Eesti väga targasti.

Üle maailma fakte uurinud teadlased on ikka ja jälle järeldanud üht: omapäi lükkab enamus inimesi raha kogumist muudkui edasi. Tüütu lugu on, et hiljem alustades pead ohverdama palju, palju rohkem. Kui hakkad 22-aastaselt panema iga kuu 100 eurot kõrvale, kogud 65ndaks eluaastaks ligi 200 tuhat eurot. Kui alustad 50-selt, tuleb sul sama summa kokku saamiseks säästa 700 eurot kuus.

Eesti inimesed on tänu kohustuslikule pensionisambale vaid 16 aastaga kogunud kollektiivselt juba neli miljardit eurot. Päris hea.

Mitte nii hea kui võiks. Kui me kõigi raha teeniks maailma aktsia- ja võlakirjaturu keskmist tootlust, oleks inimeste II samba pensionikontodel tänaseks ligi viis miljardit eurot. Kui meie pensionivara oleks kasvanud sama hästi kui rootslaste oma, oleks meil tänaseks üle kuue miljardi euro. (1)

Pensionisamba tugevat ja nõrka külge ei tohi sassi ajada

Niisiis, meil on üks hea asi: oleme saanud inimesed säästma. Seda pole minu meelest küll mõtet lõhkuda. Ja meil on üks halb asi: oleme ostnud kohalikelt pankadelt ja kindlustusseltsidelt hästi kallist ja hästi viletsat raha eest hoolitsemise teenust. Nõutult nukrutsemise asemel tuleb otsustavalt mujalt pakkumisi küsida. Need kaks asja kipuvad vastutajatel segi minema.

Selle peale, et pangad võibolla ei sobigi kohustuslikke pensionifonde valitsema, ei tohiks küll keegi ehmatusest toolilt maha kukkuda.

Ühed vaatavad pensionifondide nõrku tulemusi ja kuulutavad, et kohustuslik pensionisammas tuleb üldse ära kaotada. Teised ei julge fondivalitsejate äri torkida, kartes et äkki vajub kogu süsteem laiali. Pankadele see segadus sobib hästi.

Indrek Neivelt on välja pakkunud, et pangad võibolla ei passigi kohustuslikke pensionifonde valitsema. Selle ettepaneku peale pole küll kellelgi põhjust ehmatusest toolilt maha kukkuda. OECD raport kinnitas veelkord, mida juba teadsime. Eesti pankade fondivalitsejad on ju teinud üsna rahuldavat tööd pankade aktsionäride heaks, aga pakkunud väga halba teenust riigile ja inimestele.

Astume korraks sammu tagasi. Mis on kohustusliku kogumise eesmärk? Mis on parim viis seatud eesmärgi saavutamiseks? Milliste riskidega peame arvestama? Ja kuidas seda kõike teha hästi targalt ja efektiivselt, et kulud üle pea ei kasvaks?

Usaldus sureb, kui riik vigadest ei õpi

Ärilehe ajakirjanik Romet Kreek pakkus välja, et Eesti inimestel peaks olema võimalus valida kõigi Euroopa pensionifondide vahel. Tuleva sai samale ettepanekule 2016. aasta kevadel Rahandusministeeriumilt vastuseks, et see teeks turujärelvalvele liiga palju tööd. Täna on ministeeriumil aeg oma seisukoht üle vaadata.

Vigade paranduseks on mitu teed. Ühes ääres on võimalus, mille pakkus välja Neivelt. Riik ise võiks osta kogu pensionisamba vara haldamise teenuse rahvusvahelise hankena – kasvõi näiteks kordades edukamalt Rootsi riiklikult pensionifondilt. USA-l või Saksamaal oleks niisugust pensionihäkki võimatu teha, aga Eesti saab siin innovatiivselt kasutada väikese riigi eelist.

Teises ääres on võimalus, et igal inimesel on voli investeerida oma pensionisambasse kogutud vara just nii, nagu ta ise paremaks peab. Tegelikult pole need kaks võimalust – efektiivselt korraldatud riigihange ja inimeste vabad valikud – omavahel vastuolus.

Rootsi on leidnud hästi töötava kompromissi. Kõik pensionikogujad suunatakse automaatselt Rootsi riiklikku indeksifondi. See fond on saavutanud suurepäraseid tulemusi, ostes iga kuu inimestele natuke maailma suurimate ettevõtete aktsiaid juurde. AP7 hoiab kulud hästi madalal, ei püüa turgu üle kavaldada ega tasanda turgude lühiajaliste kõikumiste mõju. Lihtne ja efektiivne.

Nendel rootslastel, kes tahavad oma pensionivaraga aktiivsemalt tegeleda, on võimalus valida sadade rahvusvaheliste fondide vahel. Turg on avatud ja riik hoiab tasudel silma peal, et fondid mahu kasvades võidu ikka investoritele annaks.

Järjest rohkem kohtan Eestis inimesi, kes tahaksid II sambast loobuda. Ma püüan neid ikka ümber veenda. Aga kui enamik pensionikogujaid saab ka tulevikus sama vildakat raha haldamise teenust kui seni, jääb argumente järjest vähemaks.

Me oleme riigina teinud ühe õnnestunud otsuse, pannes inimesed säästma, ja ühe ebaõnnestunud otsuse, andes raha käputäie pankade kätte. Kaitstes kramplikult nelja panga ja väljamaksetel kolme kindlustusseltsi äri, õõnestavad ametnikud ja poliitikud tahtmatult ise oma head süsteemi.

Paneks parem pead kokku ja mõtleks, kuidas väike Eesti saab kavalamalt tegutseda, et inimestel oleks tulevikus põhjust seaduse sunnil kogutud raha üle rõõmu tunda.

(1) Vaata Tuleva arvutust siit.