“Teises pensionisambas kogujatel oli suurepärane esimene poolaasta,” lugesin Äripäevast. “Indeksid tegid seegi kord inimestele pähe, kõik aktiivselt juhitud fondid jäid indeksifondidele alla,” kirjutas Postimees.

Tuleva liikmed võiksid justkui endale õlale patsutada: näete nüüd, indeksifondid ongi teistest mäekõrguselt paremad!

Tibusid ei loeta sügisel, vaid siis, kui sa oma vara kasutama hakkad.

Olen veendunud, et ongi paremad. Aga mitte sellepärast, et oli hea esimene poolaasta. Kui turud peaksid langusse pöörduma, paistavad järgmistel kuudel justkui kenamad need fondid, kus investorite raha seisab pigem pangaarvel ja võlakirjades kui aktsiates.

Kummalgi juhul ei anna poole aasta tulemuste võrdlemine sulle mingit infot selle kohta, millises fondis omale pensionile mineku päevaks kõige rohkem raha koguksid.

Vestmanni ja Piibelehe heitlus seitsmendas liigas

Eesti inimesed said tänu Tulevale võimaluse valida kaasaegse, madalate kuludega indeksifondi alles paar aastat tagasi. See ei tähenda, et pankade vanu fonde indeksit järgiva strateegiaga võrrelda ei saaks.

Kõige kehvemalt on tänavu esinenud LHV aktiivselt juhitud fondid. Samas kümne aasta lõikes on just LHV ja Luminor olnud pangafondide seas suhteliselt kobedad. “Viimastel aastatel ongi nad olnud nagu Vestmann ja Piibeleht – kord üks all ja teine peal, siis jälle vastupidi, kirjutab Postimehe ajakirjanik Tõnis Oja. “Ning mõlemad majad on kiirustanud liidrikohta oma fondide reklaamimisel ka varmalt ära kasutama.”

Kahjuks käib see Vestmanni ja Piibelehe heitlus kusagil seitsmendas liigas. Nii LHV kui ka Luminori kõige edukamate fondide tootlus jääb kogu maailma väärtpaberiturgu järgivate indeksifondide tulemustele ligi kaks korda alla.

Investeerimispiirangud ei õigusta pangafondide viletsaid tulemusi

Pankade fondijuhid korrutavad ajakirjanikele ikka ja jälle, et kehvas tootluses on süüdi investeerimispiirangud, mida riik II samba fondidele ette kirjutas. See on vale.

Juba peaaegu kümme aastat on agressiivse strateegiaga fondidel olnud vabadus investeerida kolmveerand varast aktsiatesse. Kui meie II sammas olnuks alates 2010. aasta algusest investeeritud indeksifondi, järgides täpselt Eesti seaduse piiranguid, oleks meie vara sellest ajast saadik kasvanud üle 130%. Igast tuhandest kõrvale pandud eurost oleks vähem kui kümne aastaga saanud üle 2300 (1).

Ei LHV ega Luminori fondijuhid pole seda vabadust targalt kasutanud. LHV XL on selle ajaga kasvatanud investorite vara napilt 50% võrra ja Luminor A Pluss 63% võrra. Suure osa tootlusest on ära söönud nende fondide ahned teenustasud – täna võtavad XL ja A Pluss klientide rahast tasudeks rohkem kui poolteist protsenti aastas, varem rohkemgi.

Pangafondide viletsuses pole süüdi investeerimispiirangud. Probleem on selles, et fondivalitsejate huvid ei lange kokku pensionikogujate huvidega. Meie inimeste pensionivara tootlus ei kannata teiste riikidega võrdlust, aga siinsete fondivalitsejate kasumlikkus ületab teiste riikide sarnaste ettevõtete oma mitmekordselt (2).

Pikaajalisel investoril on tark valida madalate kuludega indeksifond

Tõnis Ojal on õigus: “Ajalooline kogemus näitab, et 80-90% investeerimisfondide tootlusest jääb võrdlusindeksitele alla, aga eks fondijuhid mõtle, et nemad ei ole tavalised ja suudavad olla turgudest targemad.”

Vanguardi asutaja ja indeksifondide isa Jack Bogle ennustas juba mitukümmend aastat tagasi: aktiivselt juhitud fondid jäävad pikas plaanis indeksifondidele alla. Põhjuseid on mitu. Esiteks kõrgem valitsemistasu ja tiheda kauplemisega kaasnevad tehingukulud. Teiseks kipuvad fondijuhid hoidma “heade võimaluste” ootuses osa rahast pangaarvel, kus see tulu ei teeni. Kolmandaks inimlikud vead, mis toovad enamasti ikka halva ootamatuse, mitte meeldiva üllatuse.

Kuidas saad sina oma pensionivara eest paremini hoolitseda?

Tegelikult lihtne. Vaata, et sind ei peibutaks fondijuhtide folkloor ega mõne kuu kõikumisi kuulutavad ajalehepealkirjad.

1. Tee endale hoopis selgeks, mis tõestatult aitab pensionifondi pikaajalist tootlust ennustada ja mis ei aita.

2. Vali madalate kuludega pensionifond, mis ei spekuleeri turu lühiajaliste trendidega, vaid suurendab järjekindlalt sinu osalust maailma juhtivates ettevõtetes. Dividenditulu teenivad ikka ettevõtete aktsionärid, mitte need, kelle vara fondijuhi kõhkluste pärast pangadeposiidis vedeleb.

3. Ära lükka oma II samba korda tegemist määramatusse tulevikku. Kui teed 20-aastaselt valiku, mis suurendab sinu pensionifondi tulu keskmiselt 1% võrra aastas, saad ilma ise sentigi lisaks kulutamata veerandi võrra suurema pensioni. Tehes sama 35-aastaselt, suurendad oma pensioni viiendiku võrra. 50-aastaselt tehtud valik jõuab parandada pensionit kümnendiku võrra.

(1) Ülal graafikul: Kui palju oleks 2010. aasta jaanuaris investeeritud 1000 eurot 2019. aasta 28. juuniks teeninud? Indeksifondi näiteks on 70% ulatuses Vanguard Global Stock Index Fund ja 30% ulatuses Vanguard Euro Government Bond Index Fund – sellistes osakaaludes aktsiatesse ja võlakirjadesse investeerimine on Eesti pensionifondidele seadusega lubatud alates 2009. aasta lõpust.

(2) Rahandusministeerium, Kohustuslike pensionifondide tasude analüüs, 2018

Indrek Neivelt oli üks esimesi, kellele rääkisin ideest teha inimeste oma pensioniühistu ja lükata mängust välja pankuritest vahendajad, kes koorivad meie pensionivara viletsa investeerimise eest rasvast teenustasu.

Indrek kuulas algul ülevaate pankade pensionifondide kõrgetest tasudest ja häbiväärsest tootlusest viisakalt ära, aga ütles, et kahjuks pole ikka aega appi tulla. Ajaviiteks kiikas ta siiski hiljem internetipangas oma pensionikontole ja nägi seal šokeerivalt halbu tulemusi. Veel samal õhtul helistas ta tagasi ja otsustasime tegutsema asuda. Tuleva sündiski meie, veel kahekümne asutaja ja peatselt 3000 esimese liikme kaastoel.

Me mõtleme Indrekuga paljus sarnaselt. Vara, mida meie inimesed pensioniks koguvad, peab tublisti tootlust teenima. Riik peab kullipilgul jälgima, kas sundkorras kõrvale pandav raha teenib ikka omanikule tulu. Õigus väärikale pensionile pole ainult jõukatel, vaid ka neil, kes teevad elutähtsat, aga madalapalgalist tööd: näiteks lasteaiaõpetajatel, raamatukoguhoidjatel ja sotsiaaltöötajatel.

Nii II samba pooldajad kui ka vastased vaatavad tegelikust probleemist mööda.

Aga mõned Neivelti mõttekäigud kriibivad viimasel ajal järjest teravamalt minu nohikulikku, andmetest lähtuvat loogikameelt. Samamoodi nagu käivad tõestuspõhise loogika vastu ka fondivalitsejate õigustused, et kehvas tootluses olevat süüdi investeerimispiirangud, või müüt, et tulemustasu aitab kehvadel pensionifondidel võluväel paremat tootlust saavutada.

Indrek, kus on su loogikas vead?

Värskes Eesti Ekspressis kirjutas Indrek Neivelt, et teise sambasse kogumisest on kasu ainult keskmisest palgast rohkem teenivatel inimestel. Teistel oleks tema arvates kasulikum loota ainult esimesele sambale. “Seletage mulle ära, kus on mu loogikas viga,” kutsus ta üles.

Loogikavigu on rohkem kui üks. Näiteks unustab Indrek, et inimesed elavad järjest kauem. Selleks, et iga palgasaaja sotsiaalmaks ei peaks toitma järjest rohkem pensionäre, tuleks pensioniiga lõputult kaugemale ja kaugemale nihutada. Esimesele sambale lootma jäädes peaksid tänased noored tulevikus töötama mitte 65- või 75-aastaseks saamiseni, vaid palju kauem. Et ka tulevikus oleks võimalus vajadusel kusagil 70-nda eluaasta ümber töötamine lõpetada, peaks inimeste palgad ja sellega koos sotsiaalmaksu laekumine kasvama kiiremas tempos kui majandus tervikuna. Ma ei tea ühtegi maailma riiki, kus palgad pika aja vältel võimsamalt tõuseks kui majandus tervikuna. Pigem on viimased paarsada aastat olnud vastupidi – ettevõtete aktsionäride rikkus kasvab kiiremini kui neis töötavate inimeste palgad.

Muidugi ei pea riiklik pension ainult palgasaajatest sõltuma. Võime ju ettevõtetele tulumaksu kehtestada ja laekuva tulu eakatele välja maksta. Fakt on siiski, et Eesti on vananeva rahvastikuga riik. Inimesi, kes töötavad või ettevõtlusega tegelevad, jääb iga aastaga vähemaks. Neid, kes vaba ja väärika vanaduspõlve nautimiseks elu jooksul kogutud sääste ja solidaarset riigipensioni kombineerima peavad, saab järjest rohkem.

Kummalisi uskumusi väljendavaid väiteid on artiklis veel. Aga see kõik on tegelikult kõrvaline. Rahvastikutrendid, majanduskasvu prognoosid, turgude (eba)efektiivsus on sellised omajagu tehnilised teemad, mille ümber võib lõputult vahtu üles keerutada. Tuues märkamatult sisse paar meelevaldset eeldust või unustades mõne olulise detaili, kujunebki nii, nagu Indrek Neivelt oma artiklis kirjutab: “Eri pooled on eeldustes samal arvamusel, aga sellele vaatamata on lõpptulemus risti vastupidine. Ühed arvavad, et rahvas peab kohustuslikus korras raha pensioniteks korjama ja teised arvavad vastupidist.”

Kui tegeleme pärast 25 aastat majanduskasvu ikka veel keskmise inimese vaesusest päästmisega, on riigi majanduspoliitikas midagi valesti.

Suurem osa Eesti inimesi vaatab seda jauramist üsna ükskõikselt pealt. Mitte sellepärast, et rahvas oleks rumal ja ei saaks aru riigi rahanduse ees seisvatest probleemidest. Hoopis sellepärast, et nii kohustusliku kogumise pooldajad kui ka vastased vaatavad tegelikust probleemist mööda.

Inimestele pole vahet, kas raha läheb esimesse või teise sambasse, sest nii ühe kui teise variandi kirglike kaitsjate nägemuses on tulemus ikka üks: pensionieas ootab Eesti inimesi vaesus.

Eesti pensionisüsteemi eesmärk on vaesus

Rahandusministeeriumi eesmärk on, et esimene ja teine sammas kokku tagaks keskmisele inimesele pensioniikka jõudes sissetuleku, mis moodustab umbes 40% tema viimasest palgast.

Teise samba vastased painutavad numbreid kõigest väest, et tõestada: kui suunata täna kohustuslikku kogumisse minev sotsiaalmaksu osa ümber esimesse sambasse, saaksid väiksemat palka teeninud inimesed tsipake kõrgema pensioni: vast 41% või isegi 45% pensionieelsest palgast!

Kuulge, see on ju ometi nali? Kas keegi tõesti tunneb, et on midagi märkimisväärset saavutanud, kui raske tööga miinimumpalka teeninud inimene peab eakana toime tulema mitte 216 euroga, vaid ehk 5 või 10 eurot rohkemaga? See on see niinimetatud reform, mille ümber praegu võitlus käib!

Muide, suhtelises vaesuses elavateks loetakse need, kelle majapidamise sissetulek inimese kohta jääb alla 60% keskmise leibkonna sissetulekust. Vanapaar, kelle pension on 40% keskmisest palgast või veelgi väiksem, elab vaesuses. Kas tõesti pärast 25 aastat majanduskasvu peame ikka veel heaks eesmärgiks keskmise Eesti inimese vaesusest päästmist? Minu meelest on see hoopis ilmselge märk, et midagi riigi rahanduspoliitikas on tõsiselt paigast ära.

Oleks mõistetavam, kui 40% ei oleks Eesti pensionisüsteemi eesmärk, vaid piirang, miinimumprogramm. Nagu oleme kokku leppinud, et kaitsekulutused ei lange kunagi alla 2% sisemajanduse kogutoodangust, võiks kokku leppida, et kellegi pension ei tohi olla väiksem kui 40% keskmisest palgast.

Milline oleks parem eesmärk?

Lõpetaks nüüd ära selle saagimise, kas esimene sammas on 40 aasta pärast parem kui teine.

Miks peaks valima? Ajakirjaniku küsimusele, kas eelistada head tervist või palju raha, vastas kord üks itaalia poliitik, et et tema meelest on parem olla rikas ja terve kui vaene ja haige. Teeme korda nii esimese kui teise samba ja hoolitseme, et mõlemad koos aitaksid meil tulevikus tõesti paremini elada.

Hea esimene sammas jagab tänaste töölkäijate maksudest pensioni nendele, kes enam tööl käia ei jõua – õiglaselt ning arusaadavalt. “Õiglaselt” tähendab seda, et väärikas elu oleks tagatud ka neile, kes tegid elu jooksul meile kõigile vajalikke töid, mis suurt jõukust ei toonud. “Arusaadavalt” tähendab seda, et igale inimesele – ka sellele, kes alles tööl käib – on selge, kuidas tema pension kujuneb. Muidugi peab süsteem olema ka rahanduslikult jätkusuutlik – aga see on jällegi lihtsalt piirang, mitte ainus eesmärk omaette.

Hea teine sammas võimaldab meil kõigil koguda endale vara, mis vanaduspõlves meie elujärge parandab. Pensionärielu ongi ju rantjee-elu. Et oleks, mida nautida, peab osa elu jooksul teenitud palgast investeerima ehk muutma kapitaliks, mille tulust tulevikus elada saame. Hästi korraldatud teise sambasse on lihtne niiviisi raha koguda, et meile oleks tagatud õiglane osa maailma väärtpaberiturgude kasvust nii vara kogumise kui ka kasutamise ajal.

Riigi Arenguseire Keskuse pensioniteemalisel seminaril oli paar nädalat tagasi jutuks Hollandi pensionisüsteem, kus riikliku (meie mõistes esimese samba) ja inimeste oma kogutud (teise samba) pensioni koosmõjul on eakate sissetulek täpselt sama suur kui nende pensionieelne palk.

Ka meie eesmärk siin Eestis võiks olla mitte 40%-, vaid 100%-line asendusmäär. Vaatame Hollandi näidet. Vaatame veelkord Soome ja Rootsi näiteid. Ükski neist kolmest riigist ei looda ainult esimesele sambale. Igal pool on ka kohustuslik kogumine ehk teine sammas – inimeste vara pannakse täna kasvama, et investeerimistulu aitaks neil tulevikus hästi elada. Ükski kolmest riigist ei rahuldu sellega, et keskmine pensionär peab elama suhtelise vaesuse piiril.

Teha suuri sõnu pensionireformi üle, mis ka kõige paremal juhul annaks vaesematele pensionäridele ehk paar pakki makarone kuus juurde, on laisk ja küüniline. Mõnele riigikogu liikme palgast meeleheitlikult kinni hoidvale poliitikule võibolla piisab sellest.

Kaitsta stabiilsuse nimel olemasolevat süsteemi, mis ei taga peaaegu kellelegi ausa tööga välja teenitud väärikat pensioni, on ka laisk ja küüniline. Saan aru, miks seda teevad fondijuhid, kelle sissetulek sõltub vahendustasudest.

Indrek Neiveltilt ja teistelt asjatundjatelt, kellele meie inimeste tulevik päriselt korda läheb, ootan enamat.

Kui Tuleva kogukonnajuht Kristi mulle teatas, et plaanib nüüd palgatöö lõpetada, oli mul kõigepealt hea meel, et ta saab nüüd veel rohkem Tuleva asju teha. Toimeka inimesena oli Kristi Tulevas töötamise kõrvalt veel osakoormusega õpetanud, Naisinvestorite klubi tegemisi vedanud, Investeerimisraadio saateid juhtinud, koolitanud ja raamatu kirjutanud. Aga siis tuli mulle meelde, et paraku kuulub Tuleva ka nende palgatööde hulka, millele Kristi joone alla tõmbab.

Mis seal ikka, aeg on Tuleva esimese töötajaga lahkumisintervjuu teha. Täielikult Kristi siiski Tuleva tegemisest ei taandu – ta jääb ka edasi meie ühise fondivalitseja nõukogu liikmeks.

Me oleme Kristi abiga lihvinud ka uue kogukonnajuhi tööülesannete kirjeldust. Töökuulutus tuleb kohe varsti välja. Kui tunned huvi, siis hoia silm peal meie FB lehel või anna mulle kohe oma soovist märku [email protected].

Mida sa nüüd tegema hakkad?

Eks ma peangi plaani tegema, et kuidas ja mida edasi teha! Suures plaanis jätkan samamoodi, raadiosaated vajavad ikka tegemist, investeerimishuvilised koolitamist ja nõu ja jõuga aitan siin-seal erinevaid projekte.

Kui ma Tulevasse tööle tulin, sain aru, et olin ikka senimaani päris väikselt mõelnud!

Suvel plaanin kasutada vaba aega selleks, et kirjutada valmis järgmise raamatu mustand ja sügisel olen planeerinud üle mitme aasta korralikult puhata – teeme perega kaks pikemat reisi ühte ja teise maailma otsa. Olen mitu aastat vaikselt ettevõtlusega tegelenud ja pärast veidikest puhkamist plaaningi tõsisemalt ettevõtlusmaailma sukelduda.

Mida sa Tulevas õppisid?

Mul on endal kogu oma tööelu jooksul läinud tegelikult väga hästi – ma olen saanud tegeleda oluliste ja inimeste elusid ja maailma muutvate asjadega. Enda meelest olen alati ka päris suurelt mõelnud, et mida kõike võiks ära teha.

Siis kui ma Tulevasse tööle tulin, sain aru, et ma olin ikka senimaani päris väikselt mõelnud! On palju asju, mille kohta tekib meil tunne, et appi, see on nii suur ja keeruline asi ja seda ei saa kuidagi muuta või ära teha. Tuleva tegevuste põhjal saab öelda, et muidugi saab, tuleb lihtsalt leida see õige ots, kust pihta hakata!

Kui on pealehakkamist, hea idee ja hea tiim, siis on uskumatu, kui väikese ajaga saab tõeliselt suuri muudatusi läbi viia isegi nii kivistunud süsteemis, kui seda oli veel paar aastat tagasi pensionisüsteem. Jah, võib tulla tagasilööke ja võib olla frustreeriv, kui teised ei tule nii ruttu kaasa kui tahaks, aga päriselt, kõike saab teha.

Muidugi on lisaks ka lugematu hulk pisikesi oskuseid alates sellest, et kuidas keerulistest asjadest võimalikult lihtsalt rääkida, kuni selleni kuidas piiratud aja- ja inimressursiga teha asju, mida teistes ettevõtetes võib teha kümnepealine tiim.

Kuidas sinu arvates on Tuleva liikmeks astujad kahe ja poole aasta jooksul muutunud?

Ma ei ütleks, et Tuleva on veel mainstream, sest on väga palju inimesi, kes ei ole meist veel kuulnudki. Küll aga on meieni jõudnud üha rohkem inimesi, kellel on Tulevat väga vaja ja see teeb meele rõõmsaks. Esimene liitujate ring olid suuresti finantsteadlikud, investeerimishuvilised ja tõenäolisemalt suurema palgaga. Nemad oleksid saanud oma rahaasjadega ja pensioni kindlustamisega hakkama nii või naa ka ilma Tulevata, sest neil oli suuresti olemas huvi ja oskused, et oma rahaasju juhtida.

Praegu on mul hea meel, et meie liikmete hulgas on üha rohkem inimesi, kellel ei ole olnud seda eelist, et neil tutvusringkonnas investeerimishuvilisi oleks või et nad oleks kuskilt kaudu väga head rahaasjade haldamise oskused saanud. Neile ongi Tulevat kõige rohkem vaja, sest Tuleva saab heade fondidega ja sealt kõrvalt vaikselt liikuvate seadusemuudatustega päriselt väga suure muutuse nende finantstulevikku tuua. Muutuse, mida ilma Tulevata ei oleks pruukinud juhtuda.

Mis on kõige ägedam asi, mida sa Tulevas tegid?

Eks tegelikult kõik asjad, mis me oleme teinud, on päris ägedad olnud. Kui ma Tulevasse tööle tulin, siis ju fondi veel ei olnud – esimesed kolm kuud oli päris huvitav tegutseda nii, et olime kolmekesi kontoris ja üritasime lahendada probleeme, mida ise täpselt sellel hetkel veel ette ei kujutanud.

Väga suur hulk Tulevas töötamisest on valmidus igasuguseid ideid katsetada ja olukorraga kohaneda – kuna keegi pole varem midagi sellist teinud nagu Tuleva, siis on tulnud ka igasuguseid uusi asju välja mõelda, et kuidas siis teistmoodi asju teha. Selles mõttes on Tuleva ikka väga start-up õhkkonnaga olnud.

Kindlasti äge on olnud ka teadmine, et praeguseks on tõesti igas Eesti nurgas mõni Tuleva liige. Ükskõik kus ma olen olnud ja mis teemalisel üritusel, alati on keegi tulnud uurima, mis Tulevas toimub. See on hästi palju inspiratsiooni ja julgustust andev – igapäevaselt on ju suur osa suhtlust eelkõige digitaalne, läbi kirjade ja Facebooki ja äge on päriselus ka kõikide nende inimestega kohtuda, kes nende 5200+ andmebaasis kirjas oleva liikmenumbri taga on.

Kui sa peaks kirjutama ümbrikusse kolm soovitust Tuleva uuele kogukonnajuhile, siis mis need oleks?

Esiteks – kuula, mida liikmed sulle räägivad! Nemad oskavad sageli palju paremini sõnastada ära mõned olulised murekohad või eesmärgid, millega edasi tegelema peaks.

Teiseks – kogukonnajuht on selline huvitav ametikoht, kus peadki olema valmis selleks, et igal hetkel keegi Tulevast midagi küsib, ära üllatu kui seda ka näiteks bussiga sõites juhtub 🙂

Kolmandaks – kogukonnajuhi tööl ei ole piire. Kui mõtled ise midagi ägedat välja, mida teha, siis palun väga – hakka pihta!

Mis sa arvad, milline näeb Tuleva välja 10 aasta pärast?

Ma arvan, et üks asi, mida me Tuleva planeerimisest oleme õppinud on see, et oleme planeerimisega veidi konservatiivsed olnud. Ehk siis suurelt mõtlemise teemal – 10a pärast valitseb Tuleva vähemalt 5 miljardi euro jagu eestlaste vara ja kõik teavad kui äge Tuleva on! Ja siis saab lehest ka lugeda, kui mitu eestlast on Tuleva abil miljonäriks saanud!

Kindlustusseltsid võtsid eelmisel aastal üle ligi 18 miljonit eurot pensioniikka jõudnud inimeste II samba vara, arvutasin rahandusministeeriumi kogumispensioni ülevaates toodud andmete abil.

Kokku oli eelmise aasta lõpuks oma II samba säästud kindlustusseltsile üle andnud 7050 inimest. Neist 1200 sõlmis kohustusliku pensionilepingu 2019. aastal. Väga kõrgete kuludega kindlustusleping ongi kehtiva seaduse piires enamusele ainus võimalus saada oma II sambast mingitki sissetulekut.

Kindlustusleping ei kaitse vaesusriski eest

Kohustuslik pensionileping tähendab, et kindlusseltsile läheb kogu elu jooksul pensionikontole kogutud vara. Kaob võimalus sääste lastele pärandada. Vastu saab sellise lepingu sõlminud inimene elu lõpuni kindlaks määratud pensionilisa – raporti andmetel keskmiselt 56 eurot kuus. Väljamaksete väärtus kahaneb inflatsiooni tõttu aasta-aastalt – kindlustusleping ei kaitse kuidagi vaesusriski eest neid, kes kauem elavad.

Kui meie inimestel oleks võimalus kasutada näiteks Rootsi pensionisamba väljamaksete süsteemi, saaks iga II sambaga liitunud pensionär sama suurest kogutud summast keskmiselt umbes 60% rohkem pensionit. Mitte sellepärast, et Rootsi riik maksaks peale, vaid sellepärast, et Rootsi süsteem on efektiivsem ja seal ei lähe suur tükk varast kindlustusseltside kuludeks.

Inimeste huvides tegutsev valitsus peaks seadma selged tähtajad kõigepealt nende pensionisamba probleemide lahendamiseks, mis päevast päeva inimesi vaesemaks teevad

Tulevas oleme kolme aasta vältel igal viisil poliitikutele ja ametnikele meelde tuletanud, et Eestis on asi mäda. Kõik juhtivad erakonnad ja ka rahandusministeeriumi ametnikud on nüüdseks tunnistanud, et väljamaksete süsteem vajab tõesti reformi. Ja ometi pole midagi muutunud – kahjulik kindlustusleping on ikka veel ainus võimalus II samba vara kasutamiseks.

Isamaaliidu pensionärid, nõudke aru oma erakonna juhtidelt!

Lugesin ajalehtedest Isamaaliiduga seotud pensionäride avalikku pöördumist, milles on õigustatud nõudmine, et “keegi asuks pensionisüsteemi asemel kaitsma pensionäre ja pensionikogujaid.”

Austatud pensionärid, pöördumise autorid! Minu soovitus teile on: rääkige otse oma erakonna juhtidega!

Tuleva pöördus eelmisel aastal korduvalt Isamaliidu rahandusministri Toomas Tõniste poole. Palusime tal teha tööd, et koos teiste sügisel vastu võetud kogumispensioni seaduse muudatustega oleks leitud ka lahendus, mis andnuks lähiajal pensioniikka jõudjatele võimaluse oma isiklikku vara mõistlikult kasutada. Vastuseks saime õigustusi ja ebamääraseid lubadusi, aga lahendust ei tulnud.

Inimeste huvides tegutsev valitsus seaks selged tähtajad kõigepealt nende pensionisamba probleemide lahendamiseks, mis päevast päeva inimesi vaesemaks teevad – sealhulgas väljamaksete küsimus. Selle asemel on Isamaaliit toonud koalitsiooni tähelepanu kõrvale juhtimise taktika ja eelistab tegeleda lõputut elevust pakkuvate populaar-filosoofiliste küsimustega: kas üldse on vaja raha koguda või ehk on lapsed või korter Jõhvis piisav pensionisammas jne.

Nõudke oma erakonna juhtidelt vastust, millal jõuab riigikogu ette II samba väljamaksete reform. Iga nädal viivitust tähendab, et kohustuslikku pensionilepingut sõlmides jäävad oma rahast ilma kümned järgmised õnnetud.

Enne pensionilepingu sõlmimist mõtle kaks korda

Neile, kes varsti pensionile plaanivad minna, tuletan meelde, et kui vähegi võimalik, on täna kaval pensionilepingu sõlmimist edasi lükata. Kui teil pole hädavajadust II samba raha kohe kasutama hakata, pole teil ka kohustust oma vara kindlustusseltsile üle anda. Varem või hiljem muutub väljamaksete kord paindlikumaks ja teil tekib targem valik, aga juba sõlmitud pensionilepingut tagasi pöörata ei saa. Loe siit lähemalt.

Loodav valitsus plaanib II sambas keerulisi valikuid juurde luua. Sellest võidavad pikas plaanis finantsvahendajad ja kaotavad inimesed.

Kui koalitsioonilepe laupäeval avalikuks sai, hakkas mu telefon helisema. Mida ma II samba vabatahtlikuks muutmise plaanist arvan, mida ma nüüd oma pensionisambaga teha kavatsen ja mis on Tuleva järgmised sammud?

Mida ma II samba reformiplaanist arvan?

Arvan, et koalitsioonileppes on prioriteedid sassis. Järgmise aasta 1. jaanuariks lubab loodav valitsus teha seadusemuudatused, mis teevad võimalikuks II sambasse kogumise lõpetamise.

Tähtaeg peaks hoopis küljes olema kahe kõige suurema probleemi lahendamisel, mis meid kõiki vaesemaks teevad. Need probleemid on pensionifondide kõrged tasud ja kogutud raha rööviv väljamaksete kord. Nende küsimuste lahendamise asemel kavatsevad poliitikud kahjuks selle aasta lõpuni tegeleda II sambasse keerukuse juurde loomisega.

Süsteemist, milles tavalisel inimesel on raske orienteeruda, võidavad pangad ja muud vahendajad

Tulevikus peame kõik otsustama, kas koguda edasi pensionifondi, suunata säästud investeerimiskontole või teha rahaga üldse midagi muud.

Arenenud riikide kogemus näitab, et süsteemist, milles tavalisel inimesel on raske orienteeruda, võidavad pangad ja muud vahendajad. Inimesed jäävad kaotajaks. Kui seadus lubab finantsvahendajatel meelitada kliente paigutama oma II samba vara kulukatesse investeerimisskeemidesse ja Rumeenia kinnisvaraprojektidesse, siis nad seda ka teevad.

Inimestel hakkab pensioniks raha kogumisega seotud otsustele rohkem aega kuluma. Juba täna raiskavad pangad suure osa pensionifondide valitsemistasust turundusele. Tulevikus kulub erinevate investeerimistoodete reklaamile veel rohkem raha ja see raha tuleb inimeste taskust.

Pensionifondide tasud on täna liiga kõrged, aga vähemalt üsna hästi võrreldavad. Muude investeerimistoodete tasud, mida pangad pakuvad, on valdavalt veel suuremad. Reguleerimata finantstooted on pahatihti ka nii hinnastatud, et võimatu on kokku arvutada, kui palju rahast igal aastal vahendustasudeks kaob. Lisaks peab arvestama erinevate maksudega täna ja tulevikus. Valikuid võrrelda on kokkuvõttes võimatu.

Mida ma nüüd oma pensionisammastega teen?

Endale pensioniks raha kogudes järgin ka tulevikus kahte põhimõtet, mis tõestatult aitavad mul igast säästetud eurost maksimaalset kasu saada.

1. Võtan iga kuu tükikese oma palgast ja ostan selle eest juurde maailma juhtivate börsiettevõtete aktsiaid.

2. Hoolitsen selle eest, et ükski vahendaja minu varast suurt tükki tasudena endale ei hammustaks.

2+4% palgast kogun ka tulevikus II sambas. Täpsemalt meile, Tuleva liikmetele kuuluvas Tuleva Maailma Aktsiate Pensionifondis, kus investeerimise kulud on meie endi kontrolli all. (Loe ka 2024. aastast kehtima hakanud II samba reformist, mis lubab 2% asemel II sambasse suunata kuni 6% brutopalgast).

Lisaks panen iga kuu 15% oma palgast täna LHV III samba indeksifondi ja tõstan selle raha Tuleva III samba fondi ümber niipea, kui see valmis saab.

Mida Tuleva edasi teeb?

1. Tuleva hoole alla usaldatud II samba vara maht kasvab kiiremini kui ühelgi teisel fondivalitsejal. Hoolitseme, et meie ühine fond oleks ka edaspidi kõige targem viis pensioniks raha kogumiseks. Me teame, et oma tuleviku tarbeks raha koguda on paratamatult vaja – koos seda teha on palju efektiivsem. Kuna aasta algul jõustunud seadus lubab nüüd investeerida kogu vara aktsiatesse, täpsustame varsti Tuleva Maailma Aktsiate Pensionifondi tingimusi, et tasahaaval vähendada võlakirjade osakaalu 27lt protsendilt nullini.

2. Et koos rohkem raha koguda kui tagasihoidlik 2+4% palgast, teeme nüüd ka Eesti kõige madalama tasuga III samba fondi. Sinna säästetud raha on tulumaksuvaba – see tähendab kohe 20% võitu.

3. Võitleme edasi selle eest, et pensioniks raha kogumist reguleerivad seadused kaitseksid eelkõige inimeste, mitte vahendajate huve. Meie ettepanekul on viimastel aastatel tehtud II sambas mitu tähtsat sammu õiges suunas ja need sammud on juba inimestele miljoneid eurosid kokku hoidnud. Pensioni kogumise keerulisemaks muutmine oleks minu meelest samm vales suunas. Aga kui loodav valitsus tõesti nii otsustab, on mul rohkem heameel kui kunagi varem, et oleme Tuleva üles ehitanud.

Ka siis, kui seadus muutub, jääb meie eesmärk samaks: koguda koos kõige parematel tingimustel targalt raha, jättes kõrvale ahned vahemehed, kes meile väärtust ei loo.