Meie ühiste pensionifondide esimese aasta jooksul tõi ligi 7000 inimest Tulevasse kokku 56 miljonit eurot. Kui palju me juba kasu saanud oleme?

Esiteks säästsime 470 000 eurot tänu sellele, et Tuleva ettepanekul keelas riik pankadel võtta fondi vahetamise eest 1% investorite varast endale osakute tagasivõtmistasuks.

Teiseks, juba tänaseks oleme me Tulevas raha kogudes säästnud pensionifondi tasudelt 325 000 eurot. See on kõige tähtsam sääst, mis kasvab iga aastaga järjest kiiremini.

Tulevas maksame tasudeks alla 0,5% aastas (sh valitsemistasu 0,34%). See on ligi kaks ja pool korda vähem kui keskmises panga pensionifondis, mis võtab igal aastal klientide varast tasudeks 1,22% (sh valitsemistasu 1,08%). (Vaata täna kehtivaid Tuleva Maailma Aktsiate Pensionifondi tasusid ja Tuleva Maailma Võlakirjade Pensionifondi tasusid.)

Niisiis, pealtnäha pisikestest muutustest oleme lühikese ajaga säästnud 800 000 eurot.

Pisikesed muutused toovad suure võidu

Pensionifondi tasude mõju on lihtne alahinnata. Pool protsenti, protsent siia-sinna: vaevalt, et nii tillukesed numbrid eriti palju loevad? Loevad küll: kahel viisil.

Esiteks, tänu sellele, et palju inimesi saavutab väikese võidu, on mõju juba lühikese ajaga väga suur. Ühekordselt fondi vahetamise tasult ja igal aastal võetavatelt valitsemistasudelt säästetud 800 000 eurot on reaalne raha, mis teenib järgmistel aastakümnetel meile maailma väärtpaberiturgudel tulu.

Teiseks, esialgu väike mõju muutub ka üksikisiku jaoks suureks pika aja jooksul. Kui 1900-euro suuruse kuupalgaga 30-aastane inimene toob täna oma vara keskmisest panga fondist Tulevasse, hoiab ta oma 65ks sünnipäevaks fonditasudelt kokku ligi 30 000 eurot.

See ongi Tuleva pensionifondide suur erinevus. Meie omanikud on pensionikogujad ise. Hoiame tasud võimalikult madalal ja panustame ainult tegevustele, mis investoritele väärtust loovad.

Miks me kuludele nii suurt tähelepanu pöörame?

Maailma juhtivad analüüsikeskused on leidnud, et madala tasuga pensionifondid saavutavad investoritele reeglina parema tootluse kui need fondid, mis võtavad kõrgemat tasu.

Väärtpaberiturgudel on vähe asju, mida kindlalt lubada saab. Maailmamajanduse käekäik pole meie kontrolli all. Tõuse ja torme ette ennustada ei oska ükski Eesti fondijuht – muidu poleks nende juhitavate pensionifondide tulemused läbi aastate nii kehvad. Aga kulud on selge suurus: mida rohkem läheb tasudeks, seda vähem jääb sulle tulust, mida sinu raha turgudel teenib.

Aga kuidas on tootlusega?

Tulevas pensionit koguvad inimesed on meie ühiste fondide käivitamisest saadik teeninud 2,9 miljonit eurot investeerimistulu. Eesti keskmises pensionifondis oleks me vara kasvanud kolm korda vähem – vaid 0,9 miljoni euro võrra.

See viimane näitaja on oluliselt vähem kõnekas kui eelmised: ühe aasta tulemustest pole pikaajalisel investoritel võimalik mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi teha.

Ühte tasub siiski tähele panna. Suur osa Tulevasse kolinud inimesi kogus varem pensionit pensionifondides, kus enamus varast oli investeeritud madala tootlusega võlakirjadesse. Veel rohkem inimesi püsib ikka veel sellistes fondides. Need inimesed on ilma jäänud tulust, mida aktsiad viimastel aastatel maailma investoritele pakkunud on. Väärtpaberiturgudel on päris kindel, et tõusule järgneb varem või hiljem langus ja vastupidi. Võlakirjade hinnad kõiguvad vähem, aga seni on aktsiad pikas plaanis andnud investoritele alati parema tulemuse.

Anna oma varale kasvuks head eeldused täna

Seega, kui sul on veel pensionini vähemalt kümme aastat aega, lood oma raha kasvuks head eeldused nii:

1. Maksa võimalikult vähe vahendajatele tasudeks – vali madala tasuga pensionifond.
2. Eelista kõrgema riskiga varaklasse – vali agressiivse strateegiaga fond, mis investeerib võimalikult suure osa varast aktsiatesse.

Eesti seadus lubab pensionifondi vahetada kolm korda aastas. Järgmine fondi vahetamise tähtaeg on ukse ees: inimesed, kes märkavad teha avalduse hiljemalt 31. juulil, hakkavad kaasaegses, madalate kuludega fondis raha koguma neli kuud varem kui need, kes lükkavad otsustamise augustisse.

Ainuüksi järgmise nelja kuuga hoiame meie, Tulevas raha koguvad inimesed tänu madalale tasule kokku veel üle 130 000 euro. Ole meie seas!

Tekstis kasutatud arvud on pärit Pensionikeskusest ja arvutused on siin.

“Investeerime koos Eestisse,” meelitab LHV pensionifondi reklaam. Ilus loosung. Ma tahaks küll, et minu raha aitaks areneda riigil, kus mu kodu on. Mu pensionisammas oligi varem LHV pensionifondis, aga enam ei ole.

Kui sa tahad, et raha, mis sinu palgast iga kuu pensionifondi läheb, tooks tõesti tulu sulle ja sinu koduriigi majandusele, tuleb rahvustundele rõhuvast reklaamist ja müügimeeste meelitustest läbi näha.

Kuidas saab meie pensionivara Eesti arengut toetada?

Selleks on mitu võimalust. Esimene viis: meie raha tuleb investeerida sinna, kus see teenib parimat tootlust. Siis oleme tulevikus jõukamad, saame osta Eesti kaupu ja teenuseid ega pole koormaks oma lastele – tulevastele maksumaksjatele.

Teine viis: investeerida raha kohe Eesti ettevõtete arengusse nii, et nende kasvust meie majandusele kasu oleks.

Kõige vahvam oleks muidugi, kui õnnestuks teha korraga mõlemat: investeerides raha Eesti majandusse saavutame kõrge tootluse, mida siis pensonieas Eesti toodete tarbimisse suunata.

Mis annab hea tootluse? Eesti ei erine siin muust maailmast. Tuleb osta võimalikult kõrge oodatava tuluga varasid (pigem aktsiaid kui madala tootlusega võlakirju) ja hoolitseda, et teenustasud ei sööks tulust liiga palju ära.

Meie pensionifondide Eesti investeeringud minu arvates neid eeldusi ei täida.

Suur osa Eestisse paigutatud rahast pole aktsiates, vaid lausa miinust teenivates võlakirjades. Enamus muudest investeeringutest käib läbi investeerimisfondide – see tähendab, et pensionifondi enda niigi kõrgele valitsemistasule lisanduvad veel allfondide vahendustasud.

Pensionifondidest kõige rohkem – natuke üle viiendiku, on investorite varast Eestisse investeerinud LHV Pensionifond L. Vaatame lähemalt, mida pensioniks raha koguvad investorid selle eest saanud on (1).

1. Võlakirjad: miks laenab pank sinu raha negatiivse tootlusega?

Pool “Eesti” sildiga rahast on laenatud riigiasutustele, riigiettevõtetele ja pankadele klientide vara hävitavalt madala intressiga. Luminori, Tartu linna ja Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi võlakirjade keskmine tootlus on fondi investeeringute aruande järgi 1,25%. Juhtumisi just umbes nii palju võtab LHV ise valitsemistasuks ära. Inflatsioon teeb veel oma töö ja investorile jääb negatiivne reaaltootlus.

Võib ka küsida, kas ikka iga “Eesti” sildiga investeering arendab meie majandust? Kuidas toetab kohalikku ettevõtlust näiteks see, kui pensionifond laenab inimeste raha Skandinaavia panga kohalikule kontorile odavamalt kui rahvusvaheline rahaturg on nõus pakkuma? Ja kui viimane omakorda maksab saadud rahaga tagasi varem emapangalt võetud laenu?

2. Metsa- ja kinnisvarafondid: mitu vahendajat meie rahast tüki endale hammustab?

Veerand Eesti investeeringutest on kinnisvara- ja metsafondide osakud.

See tähendab, et pensionifond on andnud klientide raha edasi edasi järgmisele fondihaldurile, kes teeb töö fondijuhi eest ära ja paigutab raha kinnisvarasse või metsatükkidesse. See töö pole tasuta: allfondid võtavad lisaks LHV valitsemistasule veel 1-2% aastas investorite varast omale. Kokku läheb siis tasudeks kuni 3,25% aastas. Kindlasti on võimalik, aga päris raske pärast selliste tasude maha arvestamist head tootlust saavutada.

3. Eesti eraettevõtete aktsiad ja võlakirjad: hea tootlus, kõrge risk

Veerand Eesti rahapaigutustest (ehk 5% tervest fondi portfellist) on Eesti eraettevõtete aktsiad ja võlakirjad. Võlakirjad on kõrge tootlusega (keskmine 6% ) ja aktsiaportfell sisaldab mitmeid korralikult dividende maksvaid ettevõtteid (keskmine dividendi-tootlus 4%).

Tootlusega käsikäes käib kõrge risk. Eesti ettevõtete aktsiad on suurema volatiilsusega investeering kui maailma suurimate ettevõtete aktsiad – samas pole nad seni pikaajaliselt paremat tootlust pakkunud. Aga kes teab, võibolla tulevikus pakuvad.

Lisaks on fond suunanud veel raha Balti riikidesse ja Ida-Euroopasse investeerivatesse kinnisvara- ja riskikapitalifondidesse. Kahjuks puudub aruannetes info, kui palju sellest rahast Eesti ettevõtetesse on läinud.

Kui sul on töö ja kinnisvara Eestis, hajuta riske

Tasub meeles pidada, et sinu vara on juba täna avatud just kohaliku majandusega seotud riskidele. Me käime tööl või tegeleme ettevõtlusega Eestis ja oleme ostnud kodu ehk investeerinud Eesti kinnisvarasse. Ka riikliku pensioni (esimene sammas) suurus sõltub sellest, kuidas meie majandusel parasjagu läheb. Riskide hajutamiseks on tark valik suunata teine pensionisammas muu maailma väärtpaberitesse.

Kuidas siis toetada Eesti majanduse arengut nii, et kolmveerand rahast ei oleks üüratute teenustasude koorma all kehva või otseselt negatiivse tootlusega?

Nagu soovitas Rikkaks saamise õpiku autor Jaak Roosaare:

Esiteks, suuna teine sammas rahulikult madalate kuludega indeksifondi. Nii lood eeldused selleks, et sinu raha teenib sulle head tootlust ja saad tulevikus rohkem Eesti kaupu ja teenuseid nautida.

Teiseks, õpi otse investeerima – pensionifondile lootes ostad koos paari hea Eesti investeeringuga madala intressiga laenud ja pika ahela teenustasusid.

Kas võiks olla teisiti? Kindlasti võiks. Minu meelest on mõistlik, et keskmine Eesti inimene tasakaalustab oma igapäevase eluga seotud piirkonna-riski muu maailma ettevõtete aktsiate ja valitsuste võlakirjadega. Aga paljudele pakub huvi paigutada osa varast Eestisse ja neil peaks see võimalus olema.

Loodan, et tulevikus näeme tehinguid, kus fondijuhid tõesti kasutavad investorite huvides eelist, mida kohaliku turu tundmine neile andma peaks. Tore oleks, kui seadusandja võtaks arvesse Eestisse investeerimisega kaasnevaid eripärasid ja nende kajastamist fondide aruannetes. Riik peab mõtlema ka sellele, kas pensionifondi kaudu riigiettevõtete rahastamine on kõige otstarbekam. Olukorras, kus raha pakutakse turul peaaegu tasuta, tundub rumal inimestelt laenatavast rahast üle ühe protsendi aastas vahendajale tasudeks kinkida. Ja kui on soov anda Eesti inimestele anda võimaluse saada osa Tallinna Sadama kasvust, siis kas on ilmtingimata vaja kulutada seitse miljonit eurot, et riigi osalus pensionifondidesse seisma suunata?

Kui me tahame, et Eesti inimesed saaksid investeerida oma sääste Eestisse, peab valitsus otsima tegelikke lahendusi. Pensionifondide juhtide ülesanne on seada eesmärgiks parim võimalik tulemus oma klientide varale, mitte teha rukkililledega reklaamide taga kindlalt miinust tootvaid investeerimisotsuseid.

(1) Osakaalud on arvutatud fondi mais avaldatud investeeringute aruande põhjal.

Loe ka:

Mis tunne sul oleks, kui fondijuht, kelle sa oled palganud oma raha eest hoolitsema, ütleks: “Ma võiksin investeerida su vara väga tulusalt, aga ei tee seda, sest MINULE on see vähem kasulik kui sinu raha paigutamine vähem tulu toovatesse kohtadesse?”

Tõenäoliselt võtaksid sa oma raha sellise fondivalitseja käest ruttu ära.

Nii ongi Eesti inimesed teinud. Tänane Postimees kirjutab, et Eesti pankade investeerimisfondide äri õitseb tänu kohustuslikele pensionifondidele, aga vabatahtlikud aktsiafondid on kokku kuivanud. Kui 2007. aastal oli üle 30 000 inimese neisse paigutanud 1,2 miljardit eurot, siis tänaseks on investoreid jäänud vähem kui 8000 ning fondide maht on kahanenud kolm korda.

Aga mida peaks tegema riik, kes on sundinud meid andma selliste fondivalitsejate kätte ligi neli miljardit eurot?

Hoiatus kõlab hirmus ähvarduse moodi

LHV ja Swedbanki fondivalitsejate juhid “hoiatavad” tänases Äripäevas, et kui rahandusministeerium ei luba neil tulevikus võtta nii kõrget tasu kui varem, loobuvad nad parema tootlusega investeeringutest.

“Praegune täiendav reguleerimine paneb Eesti investeeringutele päris kindlasti piduri,” räägib LHV Varahalduse juht Mihkel Oja. Tema sõnul on kohalikud investeeringud kõrgema oodatava tootlusega ja seega võivad kaotajaks jääda just pensionifondide kliendid.

Hmm. Vaatame selle väite sisse.

Eesti inimesed on aastaid maksnud pankadele tasudeks kordades suurema osa oma kohustuslikest säästudest kui maailma pensionikogujad keskmiselt. Inimeste vara reaaltootlus on samal ajal pensionifondide käivitamisest saadik jäänud nulli lähedale. Mida kõrgemad tasud, seda kehvem tootlus – seda kinnitavad nii meie pensionifondide kehvad tulemused kui ka maailma investeerimisfondide võrdlus.

Tasud langevad arenenud riikide tänasele tasemele alles seitsme aasta pärast

Rahandusministeerium on probleemi luubi alla võtnud ja plaanib vähehaaval langetada seadusega lubatud fonditasude ülempiiri. Kava jõustumisel jõuab keskmine valitsemistasu seitsme aasta pärast lõpuks OECD riikide praegusele keskmisele tasemele.

700 000 teise sambaga liitunud inimesele on see kahtlemata rõõmustav uudis, aga pensionifondide vastuseis on samas mõistetav, nendib ajakirjanik Birjo Must Äripäevas. Muudatuste tulemusena kahaneks fondivalitsejate tulu 2026. aastaks praegusega võrreldes pea poole võrra.

(Ainuüksi eelmisel aastal maksid Eesti pensionikogujad oma varast fondivalitsejatele tasudeks 37 miljonit eurot.)

Aga kas peaksime muret tundma, et seni niigi maailma keskmisest oluliselt kehvemate tulemustega pensionifondid nüüd oma hoiatuse teoks teevad ja teadlikult kõrgema tootlusega investeeringutest loobuvad?

Tasude langetamine tegelikult investeeringuid ei mõjuta

Rahandusministeerium on leidnud, et tasu alandamine ei tohiks tegelikult muuta pensionifondide investeerimisstrateegiat. Sest enamus tulust, mida pangad valitsemistasudena teenivad, ei kulu nagunii turuanalüüsile ega kasulike investeerimisvõimaluste otsimisele, vaid hoopis müügikuludeks ja kasumiks.

Teisisõnu – kui tasud langevad, tuleb fondivalitsejatel kokku tõmmata turunduskulud, mis investoritele mingit väärtust ei loo. Meid ähvardab oht näha vähem reklaame, mis kujutavad näitlejatest “pensionäre” palmi all. Vähem müügimehi ostukeskustes jalus. Õnneks pole mingit põhjust, miks fondijuhid ei peaks suutma teha osakuomanike huvides parimaid investeeringuid ka siis, kui nende tööandja kasumimarginaal langeb 55% pealt näiteks 30%-le.

Aga kuidas toimida, kui mõni fondijuht ikkagi ähvardab kasulikud investeeringud tulevikus tegemata jätta? Siin on riigil kasutada samad vahendid, mis muudegi finantssektori rikkumiste puhul.

Mida teha, kui fondijuht ei tegutse osakuomanike huvides?

Kui fondijuhid tegelevad investeerimise asemel peamiselt reklaamiga või annavad emapanga kasumiks ära nii suure osa kogutud valitsemistasudest, et inimeste raha eest hoolitsemiseks ei jätku, peab finantsinspektsioon neile nende kohustusi jõuliselt meelde tuletama.

Kui kohalikud pangad püüavad riiki hoiatusteks maskeeritud ähvardustega nurka suruda, tuleb avada turg väliskonkurentsile. Ja alati on riigil võimalus ka pensionivarade haldamine ise üle võtta, nagu seda on väga edukalt teinud Rootsi või nagu riik seda aastaid tegi Eesti krooni kattevara haldamisega.

Rahandusministeerium on seadnud meie õhukesse pensionisambasse raha kogumisele lõpuks selge ja ühese eesmärgi: maksimaalne tootlus. Tore on, kui kogumisega kaasnevad ka muud hüved, aga need ei tohi tulla pensionikoguja vara kasvu arvelt.

Iseküsimus on: millistest “kõrgema oodatava tootlusega kohalikest investeeringutest” LHV üldse räägib? Seni on suurim osa Eesti sildi all reklaamitud investeeringutest tähendanud lihtsalt odavaid laene, mis pensionikogujale annavad pärast valitsemistasu ja inflatsiooni maha arvestamist negatiivse tootluse.

Loe ka:

Eestis on äge elada! Ärksatel inimestel on siin võimalik palju korda saata, sest leidub riigiametnikke, kes asjalikke kodanikualgatusi ja õiglast kriitikat kuulda võtavad.

Rahandusministeerium saatis täna kooskõlastusringile investeerimisfondide seaduse muudatused, millega vähendatakse teise samba pensionifondide valitsemistasu piire. Plaan tasusid langetada on tähtis samm õiges suunas, ehkki lähemal vaatlusel jäävad silma mõned probleemid.

Lühidalt:

• Tuleva tervitab valitsemistasude eesmärgistatud langetamist, et inimeste vara saaks teenida paremat tootlust.
• Rahandusminister lubab, et lähiaastatel langeb Eesti pensionifondide keskmine valitsemistasu vähemalt OECD keskmiseni ehk 0,5-0,7% aastas.
• See peaks ministeeriumi hinnangul suurendama inimeste pensionivara 12 -15 miljoni euro võrra aastas.
• Tuleva ei toeta Rahandusministeeriumi kava teha erisoodustusi pensionifondidele, mille portfellides on kõrge osakaal riskiinvesteeringutel. Selline erand ilma mõjuanalüüsita seaks inimeste pensionivara ebamõistliku riski alla.
• Tulevikus soovitame terviklikult analüüsida, kuidas pensionikogujad saaksid investeerida Eesti majandust arendavatesse suurprojektidesse, ilma et nad kaotaks suure osa oma varast mitmes kihis erinevate fondide teenustasudeks.

On vahva, et rahandusministeerium on Tuleva liikmeid kuulda võtnud ja tunnistab, et Eesti peab tõesti kriitiliselt üle vaatama, miks meie pensionisüsteem teistele riikidele alla jääb. See ei tohi jääda tühjaks lubaduseks ega piirduda fonditasude piiride langetamisega.

Ootame, et rahandusminister Toomas Tõniste ja sotsiaalkaitseminister Kaia Iva tuleksid otsustavalt appi inimestele, kellelt viivitus kogutud vara väljamaksete süsteemi korda tegemisel ähvardab röövida suure osa pensioniks kogutud rahast.

Rahandusministeerium: “Kõrgema valitsemistasu vajalikkus agressiivsetel aktiivselt juhitud fondidel pole otseselt põhjendatud.”

Väga tähtis sõnum rahandusministeeriumilt on, et aktiivselt juhitud fondide kõrged tasud pole põhjendatud. “Lühikese võrdlusperioodi põhjal on näha, et mitmete fondivalitsejate aktiivselt ja passiivselt juhitud fondide tulemused on väga sarnased,” seisab eelnõu seletuskirjas. “Kuigi pikaajaliselt võib tulemus olla teistsugune, siis nende andmete pealt ei ole kõrgema valitsemistasu vajalikkus agressiivsetel aktiivselt juhitud fondidel otseselt põhjendatud.”

(Tegelikult näitab maailmakogemus selgelt, et just pikaajalises tootluses jäävad aktiivselt juhitud fondid reeglina passiivselt juhitud fondidele alla.)

Poliitikud peavad seadma inimeste huvid pankade ja kindlustusseltside ärihuvidest ettepoole, et inimeste vara saaks teenida head tootlust – seda nii raha kogumise kui ka pensionieas vara kasutamise faasis.

Pensionifondide tasude langetamine on hea algus. On teada, et kulude vähendamine on kõige kindlam viis parandada inimeste pensionisäästude tootlust. Tuleva tervitab Rahandusministeeriumi ettevaatlikku algatust.

Ministeerium on välja toonud probleemi, millele oleme Tulevas korduvalt tähelepanu juhtinud: kõik pankade fondivalitsejad kulutavad enamuse inimeste taskust võetavatest valitsemistasudest müügile ja emapankade kasumiks.

See olukord nõuaks ja lubaks Tuleva hinnangul tasude langetamist suuremal määral kui kooskõlastusringile saadetud kava ette näeb. Näiteks Rootsis maksab enamik inimesi pensionifondile valitsemistasuks 0,25% aastas.

Siiski on suurepärane, et Rahandusministeerium on seadnud selge, mõõdetava eesmärgi, mille täitumist lähitulevikus jälgida ja hinnata saame: viia Eesti pensionifondide valitsemistasu OECD riikide keskmisele tasemele (täna on Eesti pankade pensionifondid OECD riikide kalleimate seas, samal ajal kui nende tootlus on üks arenenud riikide kehvemaid). “Numbriliselt tähendab eesmärk umbes 0,5-0,7 protsendilist valitsemistasu,” seisab eelnõu seletuskirjas.

Rahandusministeeriumi kaval on siiski ka probleemsem külg. Plaanis on teha erand nendele fondivalitsejatele, kes investeerivad suure osa inimeste varast vähelikviidsetesse ja reguleerimata turul kaubeldavatesse instrumentidesse. Sellised fondid võivad ka tulevikus võtta kõrgemat tasu.

Eelnõu autorid loodavad, et see muutus soodustab Eesti investeeringuid, aga toovad välja ka olulise riski: “Kuna fondid võivad nüüd suurema valitsemistasu saamise lootuses suurendada investeeringuid ebalikviidsetesse varadesse, suurendab see riski osakuomaniku jaoks.”

Fondid võivad suurema valitsemistasu lootuses investeerida inimeste vara riskantsetesse, ebalikviidsetesse varadesse.

Kahjuks jätab eelnõu lahtiseks, kuidas inimesi riskiinvesteeringutest teavitada tuleb – seda plaanitakse alles tulevikus uurida. Järgmine lause seletuskirjas kõlab naiivselt, et mitte öelda hoolimatult: “Juhul kui pensionifondid suurendavad oma fondides vähelikviidsete ja suurema riskiga investeeringute osakaalu, siis seda tuleks osakuomanikele selgelt välja öelda.”

Miks Tuleva arvates pole mõistlik hägustada tasude langetamise meetmeid täiendavate investeerimiskategooriate lisamisega?

1. Regulatsiooni ükskõik millisel viisil täiendades peab riik seadma pensionikogujate huvid ettepoole fondivalitsejate ärihuvidest. Seejuures tuleb prioriteediks seada enamiku pensionikogujate säästudele maksimaalse ning jätkusuutliku tootluse saavutamise, mitte üksikutele investoritele sobivate riskitoodete lisamise.

2. Vähelikviidseid ja reguleerimata turul kaubeldavaid riskiinvesteeringuid soosivad mööndused regulatsioonis oleks põhjendatud ainult juhul, kui oleks olemas andmepõhine tõestus, et sellised soodustused parandavad pensionisäästude pikaajalist tootlust. Sellist tõenduspõhist infot seletuskirjas pole.

3. Riskiinvesteeringute kategooria lisamine regulatsiooni ilma turundusmaterjalides, aruannetes ja statistikas esitatava info korrastamiseta seab pensionikogujate vara ebamõistliku riski alla. On reaalne oht, et suur osa pensionikogujate varast satub muudatuste tulemusena pensionifondidesse, mille riskiprofiil neile ei sobi.

4. Pensionisüsteem on juba täna kasutajale liiga keeruline. Pensionifondide kategooriate jaotust võiks küll tulevikus korrastada, aga seda tuleb teha terviklikult ja eesmärgiga muuta inimestele hea valiku tegemist lihtsamaks, mitte keerukamaks.

5. Kui riskiinvesteeringuid innustatakse kõrgema tasu lubamisega, peab riik jälgima, et sellesse kategooriasse kuuluvate fikseeritud tootlusega investeeringute reaaltootlus oleks selgelt positiivne ka pärast fondi jooksvate tasude mahaarvamist. On lubamatu, et pensionifond saab soodustusi, tehes teadlikult investeeringuid, mille tootlus on pärast valitsemistasu maha arvamist negatiivne.

Neil põhjustel soovitame siiski seadusandjal astuda üks samm korraga – täna on esmane prioriteet tasude langetamine.

Tulevikus tuleks terviklikult üle vaadata, kas ja kuidas oleks võimalik suunata pensionikogujate raha Eesti majandust arendavatesse projektidesse, ilma et seejuures kaotaks pensionikogujad suure osa oma varast mitmes kihis erinevate fondide teenustasudeks ega peaks seadma oma vara ebamõistlikult kõrge riski alla.

Riik suudaks inimestele maksta samast rahast ligi 60% suuremat pensioni kui kindlustusseltsid. Tõnu Pekk selgitab arvutust, millele ekspert Lauri Leppik viitas 11. mail Äripäeva raadiosaates.

Tuleva kutsus avalikus pöördumises rahandusminister Toomas Tõnistet ja sotsiaalkaitseminister Kaia Iva inimestele appi tulema, sest ebaefektiivse pensioni väljamaksete süsteemi korda tegemisega viivitamine teeb igal aastal tuhandetele inimestele pöördumatut kahju.

Loe avalikku pöördumist siin:

Kuidas me teame, et Eesti süsteem on inimestele kahjulik?

Me teame juba, et sama palju säästetud raha annab Rootsi inimestele 30-60% suurema pensioni kui Eesti inimestele. Teame ka, et Eestis kulutasid kindlustusseltsid 2017. aastal iga teise samba pensioniks makstava tuhande euro kohta 430 eurot pensionilepingute haldusele.

Pole lihtne üheselt hinnata, kas meie kindlustusseltside kulud on väga suured või on nad erakordselt oskamatud nende hoolde antud vara investeerimisel. Seltside kodulehed pakuvad nominaalseks tootluseks 0,5-0,7% aastas – seda on kordades ületanud isegi Eesti pensionifondid – isegi pärast fondide kõrgete tasude maha arvestamist.

Kõnekama võrdluse annab aga, kui vaadata, kui palju rohkem pensionit suudab võrdväärse summa pealt inimestele pakkuda Eesti riik ise ilma, et sellest riigieelarve kannataks: ligi 60% rohkem.

Kindlustusfirma arvel sinu raha sulle tootlust ei teeni

Siin on selgituseks näide, millele viitas ka Lauri Leppik Äripäeva raadios.

Oletame, et sa oled 65-aastane ja oled II sambasse kogunud 11 000 eurot. Et vara kasutama hakata, pead ostma pensionilepingu ühelt kolmest Eestis tegutsevast elukindlustusfirmalt. Tänane parim väljamakse pakkumine on Pensionikeskuse kalkulaatori andmetel 51 eurot kuus.

Kindlustusfirma eeldab, et sa elad 18 aastat, seega kokku saad 18 aasta jooksul 11 080 eurot. Tootlus siis sisuliselt 0.

Vaatame nüüd I sammast. Hakkad saama keskmist I samba pensionit (410 eurot kuus). Seega: I ja II sambast kokku oleks su pension 461 eurot kuus.

Ok. Seadus annab sulle võimaluse lükata I samba pension kahe aasta võrra edasi – vastavalt praegu Riigikogus arutlusel oleva pensionisüsteemi muudatuste paketile suurendaks see su I samba pensionit 13,8%. Kahe aasta pärast hakkaksid saama I samba pensionit algul 56 eurot kuus rohkem ja see summa kasvaks igal aastal koos elukalliduse tõusuga.

Mis on I samba edasilükkamisel II sambaga pistmist?

Toodud näites annaks inimene, kes oma I samba pensionit kahe aasta võrra edasi lükkab, riigile sisuliselt laenu. Et tagada endale kaheks aastaks samaväärne sissetulek, kuluks tal just umbes nii palju vara kui ta II sambassse kogunud on – umbes 11 000 eurot ehk täpsemalt 24 * (410+51).

Kahe aasta pärast riiklikku pensionit kasutama hakates saaks ta ainuüksi esimesest sambast juba suurema igakuise makse kui muidu tuleks I ja II sambast kokku. Ja igal aastal suureneb see makse koos elukalliduse tõusuga.

Seega, kui inimesel oleks võimalik pensionilepingu sõlmimise asemel kasutada esmalt kahe aasta jooksul ära kogutud II samba vara ja I samba pension edasi lükata, saaks ta elu lõpuni suuremat, elukalliduse tõusuga kasvavat pensioni.

Oodatava keskmise eluea puhul pakub riik sinu 11 000 euro vastu kokku 57% rohkem – 17 460 eurot (1).

Muide, praegu kehtiva seaduse järgi saaks seesama inimene oma oma I samba pensionit kahe aasta võrra edasi lükates lausa ligi 90 eurot suurema pensioni kuus ja ka see on elukallidusega indekseeritud. Hetkel maksab riik veidi peale nendele, kes niisuguse valiku teevad.

Aga ülal näites olen arvestanud plaanitava seadusemuudatusega, mis muudab pensioni edasilükkamise aktuaarselt neutraalseks – see tähendab, et see stsenaarium ei tekitaks riigile lisakulu.

Grupikindlustus on targem kui üksikute lepingute haldamine

Teisisõnu: riik suudab juba täna ilma maksumaksjate raha rohkem kulutamata pakkuda palju efektiivsemat pensionikindlustust kui kindlustusseltsid suudavad. See on loogiline. Suure grupi kindlustamine on alati odavam kui tuhandete üksikute lepingutega jahmerdamine. Möödunud aastal maksid seltsid kokku inimestele välja 3,5 miljonit eurot ja kulutasid lepingute haldamiseks 1,5 miljonit eurot.

Niisiis miks mitte selline aktuaarselt neutraalne pensionihäkk? Võiks lubada võtta teisest sambast kohe välja esimese kahe aasta pensioni jagu raha neil, kes soovivad kasutada võimalust esimese samba pensioni saamist edasi lükata. Selle lihtsa sammuga saaksid inimesed kokkuvõttes teisest sambast keskmiselt 60% rohkem kasu kui täna.

(1) Täpsemalt – 56 eurot kuus, mis suureneb igal aastal 4,2% võrra (see on Rahandusministeeriumi ennustus I samba pensionite indeksile) ja nii 18 aastat.