Kui sa oled täna 20-30-aastane, on sul ligi 40% võimalus osaleda oma 100-nda sünnipäeva tähistamisel. Mida sa oma täiskasvanu-elu teises pooles ette võtta plaanid?

Ja kui ei lähe elus nii vahvalt, et tahad ja saad surmani teha huvitavat tööd, siis millest sa elada kavatsed?

Pensioniks kogumine on ebaseksikas, vaevaline ja riskantne. Kes teab, milliseid maailma raputavaid pöördeid järgmine poolsajand toob. Ja ometi. Keegi pole välja mõelnud midagi vähehaaval säästmisest paremat, mis enamikule sobiks.

Indrek Neivelt on mulle elus palju õpetanud. Ka iseseisvat mõtlemist ja asjade pealispinnast läbi vaatamist. Ta on üks võtmeisikuid, kes aitas Tuleval sündida, tuhandeid ärksaid inimesi liita ja tuua Eesti inimestele madala kuluga pensionifondid.    

Tuleva asutajad pole kõiges ühel meelel. Eile ütles Indrek valusad mõtted: Riik sunnib inimesi väga piiratud tingimustel pensioniks koguma, aga vastutust ei võta. Kui nii, siis valmistugu igaüks nii, nagu paremaks peab.

Indrek Neivelt: kui poliitikud ja ametnikud keelduvad vastutamast, tuleb pensioniks säästmine üldse vabatahtlikuks teha.

Milles oleme eriarvamusel

Kas inimeste toimetulek pensionieas on igaühe oma asi või meie kõigi mure koos, on maailmavaateline küsimus.

Lihtne ja loogiline on öelda, et inimene otsustagu ja vastutagu ise. Aga kui meil tuleb igal aastal juurde tuhandeid vaesuspiiril elavaid eakaid, on see laastav kõigile. Laastav neile, kes polnud noores eas piisavalt küpsed, et säästmisega alustada. Nende lastele, kes on ise hädas omale tulevikupensioni kogumisega, aga peavad lisaks ka vanemaid aitama. Haigekassale, sest vaesed inimesed on haigemad. Omavalitsustele, kes peavad maksma toetusi neile, kes toime ei tule. Kõigile, kelle maksuraha selleks kulub.

Asi pole selles, et inimesed oleks vastutustundetud. Asi on selles, et hiljem alustades paisub hüppeliselt ohver, mille sa pead tooma, et pensioniks piisavalt koguda. Kui paned 22-aastaselt esimesest palgast alates iga kuu 100 eurot kõrvale, kogud 65ndaks eluaastaks ligi 200 000 eurot. Kui alustad 50-selt, pead sama summa kokku saamiseks säästma 700 eurot kuus.*

Kui alustad säästmist alles 50selt, pead sama summa kogumiseks kõrvale panema seitse korda rohkem raha kui 22selt alustades.

Indrek teab, et temavanused inimesed mõtlevad pensionile küll. Aga temavanuselt on enamiku jaoks lootusetult hilja. Noorel inimesel on muud mured. Kogumise edasilükkamine ei ole tingimata lollus. Lihtsalt inimlik.  

Poliitilised otsused tuleb teha poliitikutel. Mulle meeldivad faktid. Andmetele toetudes olen veendunud, et oleks parem aidata inimestel ka edaspidi panna tuleviku tarbeks raha kõrvale. Kohe esimesest palgast alates. Sest Nobeli preemiaga uurimused näitavad ühte: kui säästmine pole sund või vähemalt hea vaikimisi valik, ei kogu inimesed piisavalt, et pensionieas vaesusest pääseda. Elu seisab tee peal ees. 

Milles oleme samal arvamusel

Indreku kriitika on terav. “Mind on kogu aeg üllatanud, kui vähe läheb pensioni kogumine korda meie poliitikutele ja ministeeriumite töötajatele,” ütleb Indrek. “Pensioni maksmine tänastele pensionäridele on paljude parteide lemmikteema, aga tänaseid pensionikogujaid ei taha keegi esindada.”

Eestil ei ole terviklikku pensionistrateegiat. Ei ole mõõdikuid ega selget vastutajat.

Võtkem kasvõi üks tähelepanuta jäänud probleem paljudest. 

Eestis määrab riik tööelu alustavatele inimestele loosiga suvalise, ainult võlakirjadesse investeeriva pensionifondi. Võlakirjade pikaajaline tootlus ei pea üsna kindlasti inflatsiooniga sammu. Ja kui riik viskab noored fondidesse nagu juhtub, satub enamik kõrge tasuga fondidesse. Fondidesse, kus nad päris kindlasti maksavad pangale suurema tüki oma rahast kui see raha tänaste intressimäärade juures toota jõuab.

Kelle ülesanne Eestis on Rootsilt õppida?

Rootsi riik nii ei tee. Noored, kellel oma eelistust pole, suunatakse väga madala kuluga riigi enda indeksifondi AP7, mis investeerib maksimaalselt aktsiatesse. Rootsi pensionisüsteem on edu poolest maailmas tuntud. Kelle ülesanne Eestis on Rootsilt õppida?

Oleme kohanud poliitikute ja ametnike skeptilist suhtumist. Eesti esimene pensionikogujate ühendus Tuleva on tülikas partner laua taga, kus varem oli kohta ainult pankade ja kindlustusseltside esindajatel. Anname endast parima, et olla riigile tõsine, süsteemi kasutajate tegelikke probleeme analüüsiv partner. Aga ametnikud ja poliitikud peavad võtma vastutuse tingimuste eest, mille riik oma inimestele peale surub.

Pensionikogujaid esindav Tuleva on tülikas partner laua taga, kus varem oli kohta ainult pankade ja kindlustusseltside esindajatel.

– Olen Indrekuga nõus, et tuleb hakata tähelepanelikult mõõtma, kuidas meie rahal pensionisüsteemis läheb. Tootlust tuleb võrrelda maailma keskmisega, inflatsiooniga ja nagu Kristjan Järvan märkis, palkade kasvuga. Tuleb mõõta, kui palju pensionit annab iga meie inimeste säästetud euro. Tuleb võrrelda tulemust kõige edukama pensionisüsteemiga riikidega. 

– Olen nõus, et ametnikud, ajakirjandus, me kõik peame lõpetama pensionifondi-keskse mõtlemise. “Miks maksab suurem osa Eesti pensionikogujaid siiani kolm korda rohkem tasusid kui oleks mõistlik?” küsib Indrek. Sest pankade fondidel läheb hästi, kui nad teenivad omanikele võimalikult palju kasumit. See kasum tuleb tasudest, mida inimesed maksavad. Inimestel läheb hästi hoopis siis, kui nende tänane kokkuhoid annab neile tulevikus maksimaalse kasu. Selleks peavad tasud kordades langema. 

– Olen nõus, et poliitikud ja ministeeriumide töötajad peavad peatama süsteemi peenhäälestuse ja vaatama otsa suurele küsimusele: miks saab Eesti inimene pensionile jäädes kätte kolmandiku võrra vähem raha kui sama suure summa säästnud rootslane? Millal on plaanis naabrite pensionisüsteem luubi alla võtta, selle insenerid appi kutsuda ja õpitu meil rakendada?

Sest nagu me ütlesime suvel Riigikogule saadetud pöördumises, millele kirjutas alla 2300 inimest: Kui me probleeme ignoreerime, võime tulevikus ainult unistada suvekodust Muhumaal või isegi nädalavahetusest Haapsalu spaas – põhjanaabrid maksavad lihtsalt üle. Säästmise edasi lükkamine ja meie toimetuleku laste õlule panemine pole lahendus.

* Arvutuse eeldus: keskmine tootlus 5% aastas.

Loe ka:

Värske Nobeli majanduspreemia laureaat Richard Thaleri hoiatus firmajuhile on ühene: on sinu süü, kui sinu töötajad ei säästa pensioniks piisavalt. Sama võiks öelda riigi vastutuse kohta oma kodanike ees.

Miks? Sellepärast, et tööriistad, mille abil teha pensioniks kogumine inimestele lihtsamaks ja tulemuslikumaks, on täna olemas ja testitud.

Thaler sai Nobeli preemia töö eest, mis juhib tähelepanu, et robotlikult ratsionaalsete agentide asemel peab majandusteadus arvestama pärisinimestega, kelle käitumist mõjutab psühholoogia. Paljus on tänapäeva majandusteaduse kõige kiiremini areneva haru – käitumisökonoomika (behavioural economics) – sünd just Thaleri teene.

Thaler: pensionisüsteem peab lähtuma inimlikest eeldustest

Thaler on muuhulgas nõustanud Rootsi ja Suurbritannia valitsusi sealsete pensionisüsteemide arendamisel. Tulevas oleme veendunud, et Eestil tuleb omakorda nendelt riikidelt õppida.  

“Käitumuslikule probleemile on võimalik leida käitumuslik lahendus”

Pensioniks kogumine ongi Thalerile hea näide tegelikust probleemist, millega traditsiooniline majandusteadus hakkama ei saa. Kuni me seda ignoreerime, käib pensioniks mõistlikul viisil säästmine enamikule inimestele ka tulevikus üle jõu. Esiteks on väga keeruline välja arvutada, kui palju on vaja säästa, et jätkuks raha kauges tulevikus. Teiseks, küllaltki abstraktse eesmärgi saavutamine nõuab suurt enesekontrolli pika aja vältel. Õnneks on Thaleri töö õppetunniks, et kui oled õppinud käitumuslikku probleemi mõistma, saad leiutada ka käitumusliku lahenduse (raamatust “Misbehaving“).

Mida siis teha? Thaler soovitab ettevõtete juhtidele nelja tingimust arvestavat plaani. Esiteks – automaatne liitumine. Teiseks – automaatne säästumäära kasv (Save More Tomorrow). Kolmandaks – head vaikimisi valikud. Neljandaks – ei tohi innustada töötajaid panema kõiki sääste oma tööandja aktsiatesse.

Mida saab nendest soovitustest õppida ettevõtlik Eesti?

Kuidas Estonia, Inc töötajate pensioniplaan selles valguses paistab?

1. Automaatne liitumine – olemas 🙂
Kõik tööturule sisenejad peavad ühinema kogumispensioni ehk teise pensionisambaga. Samas võiks teise samba avada veel täiendavateks automaatseteks sissemakseteks: neist on igaühel võimalik loobuda. Aga Thaler on näidanud, et vaikimisi säästma pandud inimesed püsivad raha kogumise rongil palju tõenäolisemalt kui need, kes peavad ise valima, millises peatuses nad peale hüppavad.

2. Säästmise kasv – ei ole 🙁
Thaler soovitab leppida inimestega kokku, et järgmisest palgatõusust läheb näiteks veerand või pool täiendavaks säästmiseks. Eeldusel, et palgad tõusevad, pole raske jõua üsna kiirelt 10 – 12%lise säästumäärani. Meie automaatne säästmine algab ja lõpeb 6%i tasemel palgast töökarjääri esimesest päevast kuni pensionini.

3. Hea vaikimisi valik – ei ole 🙁
Kui noor tööle suunduja ise pensionifondi ei vali, suunab riik tema vara loosiga mõnda konservatiivse strateegiaga pensionifondi. Paraku on enamus Eesti konservatiivse strateegia fondidest tänaseks garanteeritud negatiivse tootlusega – fondi kulumäär ületab portfelli netotootluse määra. Näiteks Rootsi “laisa” pensionikoguja jaoks on vaikimisi valikuks väga madalate kuludega AP-7, mis investeerib kogu vara aktsiatesse ja võtab veel võimendustki peale. Alles inimese 55ndast eluaastast hakkab AP-7 tasapisi vähendama aktsiate ja suurendama võlakirjade osakaalu.

4. Ära innusta ostma oma ettevõtte aktsiaid – enam-vähem olemas 🙂
Meie seaduse nõuded pensionifondide investeeringutele soosivad investeerimist rahvusvahelistele turgudele, mitte jääma Eesti piiridesse. Miks see tähtis on? Enamiku Eesti inimeste vara ja tulu on juba niigi seotud oma koduettevõtte ja -riigiga. Pensionivara investeerimine mujale vähendab piirkonnariski.

Teeme ära!

Niisiis, on lihtsaid asju, mida saame Eestis teha, et oma kodanike pensioniplaan nii-öelda Nobeli preemia vääriliseks teha. Esiteks, avame teise samba täiendavateks sissemakseteks. Teiseks, suuname vaikimisi noorte pensionimaksed madalate kuludega aktsiafondidesse.

Thaleri nõuanded ei piirdu pensioniks kogumisega. Efektiivse ja inimeste vajadustest lähtuva pensionivara välja maksmise plaani leidmine on veel keerulisem. Thaleri sõnul see valdkond lausa karjub innovatsiooni järele.

Ühe võimaliku lahendusena pakub Thaler välja USA mõistes radikaalse, aga puhtmajanduslikult lihtsa ja mõistliku lahenduse. Selle osa rahast, mis peab inimesele annuiteedina tagama toimetuleku elu lõpuni, võiks lubada suunata tagasi riiklikku sotsiaalkindlustusse (meie mõistes esimesse sambasse). See on Thaleri kinnitusel väga soodne viis pakkuda inimestele indekseeritud pensionimakseid kogu eluks. Kui riik kindlustab kõik kodanikud korraga, pole üksikute lepingute sõlmimise kulusid, inimesed ei pea tegema segadusse ajavaid valikuid, ei pea maandama negatiivse valiku riske (adverse selection).  

Eesti tegi 15 aastat tagasi kolme pensionisambaga hea stardi. Täna on aeg luubi alla võtta probleemid. Rahvakogus on Tuleva väljamaksete ettepanek kogunud juba rohkem toetust kui ükski varasem kodanikualgatus. Kui sa veel pole jõudnud, tutvu, ja kui oled nõus, saada oma allkirjaga riigikogule sõnum!

Loe lähemalt Richard Thaleri intervjuust Wall Street Journal-is.

Kindlustusseltside Liidu juhi artikkel Äripäevas pani paljusid kulmu kergitama. Mart Jesse pakkus välja kentsakana näiva idee: riik võiks lubada pensionile suundujal võtta kohe välja kolmandiku teise sambasse kogutud varast, eeldusel et ta annab ülejäänu riigile.

Meeldetuletuseks: täna on nii, et kui oled kogunud teise sambasse üle 8600 euro, saad seda pensionile jõudes kasutada ainult ühel viisil. Pead andma kogu vara kindlustusseltsile, kes siis teeb sulle igakuiseid mõnekümne euro suuruseid väljamakseid elu lõpuni. Tuleva on veendunud, et see ei ole paljude inimeste jaoks mõistlik ega võimalda kasutada raha tegelikest vajadustest lähtuvalt.

Tuleva: teine sammas peab esmalt tagama toimetuleku, ülejäänud vara üle võiks iga inimene ise otsustada

Oleme veendunud, et riik tohib elu jooksul kogutud vara kasutamist piirata nii vähe kui võimalik ehk täpselt nii palju kui vajalik, et igaühele oleks tagatud toimetulek elu lõpuni. Kes on kogunud pensionisammastesse rohkem vara, see toimetagu toimetuleku tagamiseks vajalikust üle jääva osaga nii, nagu tema jaoks kõige mõistlikum on. (Väike täpsustus: Mart Jesse on valesti aru saanud, et Tuleva soovib kaotada kõik piirangud. See pole tõsi.) Tuleva ettepanekule on rahvakogus toetust avaldanud juba üle 1700 inimese.  

Kindlustusseltside Liit pakkus esmaspäeval Äripäeva vahendusel idee ka omalt poolt: Mart Jesse arvates oleks mõistlik lubada tulevikus pensionikogujal oma investeering pensionile jäädes täies ulatuses kohe välja võtta, tingimusel et inimene tagastab riigi osa sissemaksetest.

Kindlustusseltsid: kolmandiku rahast võiks kohe välja võtta, aga kaks kolmandikku tuleks siis riigile anda

Pensionifondi läheb teatavasti 2% meie brutopalgast (Jesse mõistes oma investeering), sellele lisandub sotsiaalmaksust panustatav osa, mis on 4% brutopalga suurusest (Jessel riigi osa). Niisiis, pensionile suunduja võiks kohe kätte saada kolmandiku pensionikontole kogutud rahast.

Olgu, aga kaks kolmandikku raha läheks siis riigile – eeldatavasti tagasi esimesse pensionisambasse. Kas see teeb idee mõttetuks? Minu meelest tegelikult ei teegi.

Ärme unusta, et riigi panus teise sambasse ei tule meile tasuta – selle võrra väheneb meie esimese samba pension. Kui sa nüüd pensionile minnes sooviksid oma teise samba kontole kantud sotsiaalmaksu esimesse sambasse tagasi kanda, suureneks eeldatavasti sinu igakuine esimese samba pension.

Ma olen selline nohik, et kui on niisama arutamise asemel võimalik midagi välja arvutada, siis ma leian ennast arvutamast. Vaatame, kas Jesse ettepanekul võiks jumet olla.

Jesse idee rakendamine oleks pensionärile rahaliselt kasulikum kui tänane kohustuslik kindlustusleping

Kujutle, et sa saad täna 65-aastaseks ja teenisid kogu elu umbes keskmist palka. Sul on tõenäoliselt teise samba pensionikontole kogunenud umbes 9000 eurot. Kindlustusseltsist saaksid sa selle eest täna kuni 43 eurot kuus pensionit – see oleks tagatud elu lõpuni.

Kui sa nüüd kogunenud summast kaks kolmandikku hoopis esimesse sambasse kannaks, suureneks sinu riiklik pension 22 euro võrra kuus. See on lihtne arvutus: esimesse sambasse läks nüüd mitte 16% palgast, vaid 16 + 4 = 20% palgast. Teisisõnu, kui muidu arvestati sinu esimese samba kindlustusosakuks viimase 15 aasta jooksul üks ühik igal aastal, siis nüüd arvestatakse 25% rohkem.

Hea küll. 42 eurot teisest sambast on igal juhul parem kui lisa 22 eurot esimesest sambast? Vaatame edasi.

Ka eakana vajame valikuvabadust

Esiteks, valides teise võimaluse, saaksid sa 3000 eurot kohe kätte – selle rahaga saab teha asju, mis võivad su pensionipõlve märkimisväärselt mugavamaks teha. Võibolla soojustad katuse ja vahetad aknad, et küttearved tulevikus kahaneksid ja oleks toas mõnusam. Võibolla on sul veel mõni laenujääk, mis vajab tagasi maksmist. Võibolla vajad füsioteraapiat või ravi, mille järjekord haigekassa süsteemis on lõputult pikk. Võibolla on sul kogunenud piisavalt muud vara, millest pensionieas elada, ja tahaksid need 3000 eurot hoopis lapselapse ülikoolifondi panna. Või investeerida ja abikaasale või lastele pärandada. Kõigil nendel ja paljudel muudel juhtudel võib võimalus osa rahast korraga kätte saada olla mõnikord eluliselt vajalik, teinekord majanduslikult kasulik või lihtsalt eelistatud. Raha kogume ju selleks, et oleks valikuvabadus.

Teiseks, erinevalt teise samba pensionist, riiklik esimese samba pension kasvab. Rahandusministeeriumi pikaajalise prognoosi järgi on sel aastal 22 euro suurune pensionilisa kümne aasta pärast juba 37 eurot ning kahekümne aasta pärast 51 eurot. Kindlustusmakse jääb aga surmani sama väikeseks.

See tähendab, et isegi nominaalväärtuses saaksid tegelikult Jesse pakkumisest täna pakutavale kindlustuslepingule eelistades oma pensionivarast rohkem tulu. 

Aga sa võiksid oma 3000 eurot täna investeerida. Kui see raha teenib keskmiselt 5% tootlust aastas, saaks 3000-st kahekümne aastaga peaaegu 8000 eurot – päris vahva summa, mida lastele pärandada, eks?

Hmm. Kui valik oleks ainult tänase kindlustuslepingu ja Jesse pakkumise vahel, siis mina võtaksin kindlalt viimase variandi. Tahaksin siiski, et riigikogu 

1. kinnitaks rahandusministeeriumi abiga selged ja realistlikud toimetulekupensioni arvutamise põhimõtted, 

2. leiaks efektiivseima viisi kõigi inimeste toimetulekupensioni kindlustamiseks elu lõpuni (grupikindlustus on reeglina märkimisväärselt soodsam kui ühe kaupa sõlmitavad väikesed pensionilepingud),

3. lubaks kõigil inimestel, kes on elu vältel kohusetundlikult sotsiaalmaksu makstes kogunud pensionisammastesse rohkem vara kui toimetuleku tagamiseks tarvis, kasutada ülejäänud raha vastavalt vajadustele ja eelistustele.

Millise võimaluse valiksid sina? Toeta Tuleva ettepanekut allkirjaga siin.

Super! Kui Tuleva asutaja Annika Uudelepp jaanuaris Tuleva liikmetega esimest korda põhjalikumalt pensionide väljamaksmise teemat arutas, oli parim kohustusliku pensionikindlustuse pakkumine Eesti pensionikeskuses 65-aastasele kodanikule 41 – 44 eurot kuus.

See on siis eeldusel, et inimene on kogunud teise pensionisambasse 10 000 eurot. Tänaseks on olud juba muutunud: rahandusministeeriumi nõunik Kertu Fedotov viitas reedel meie Facebook-i postituse kommentaaris, et parim pakkumine on juba 46,5 eurot.

Ainult pool aastat kõrgendatud tähelepanu väljamaksetele ja kuni kümnendiku võrra paremad tingimused! Raske on küll öelda, millest see paranemine on tulnud, sest pensionilepingute tingimuste kujunemine on paraku tavainimesele läbipaistmatu. Miks hakkab jaanuaris pensionilepingu sõlminud inimene elu lõpuni vähem pensioni saama kui septembris lepingu sõlminud inimene, ei oska mina öelda. Kas täna on õige aeg lepingu sõlmimiseks või peaks veel mõned kuud ootama, ei oska ma ka öelda.

(Tegelikult ma lähiajal pensionile suundujate asemel siiski ootaksin pensionilepingu sõlmimisega kui vähegi võimalik. Loodame väga, et väljamaksete reformi ettepanekule alla kirjutanud inimeste nõudmisel ning Tuleva, rahandusministeeriumi ja riigikogu rahandus- ning sotsiaalkomisjonide koostöö tulemusel muutuvad vara kasutamise võimalused peatselt paindlikumaks ja soodsamaks.)

Tulevas oleme võrrelnud, kui suure pensioni saaks teise sambasse ühepalju vara kogunud inimesed Eestis ja Rootsis, lähtudes kummaski riigis arvutuste tegemise hetkel kehtivatest parimatest võimalustest ja piirangutest.

Tänu sellele tegi rahandusministeerium omalt poolt esimest korda avalikuks ennustuse, millistel tingimustel hakkavad Eesti kindlustusseltsid järgmisest aastast pakkuma investeerimisriskiga pensionikindlustuse lepinguid.  

See on minu teada esimene kord, kui ministeerium avaldab selge võrdluse, mis aitab igal kodanikul aru saada, kuidas mõjutab seadusemuudatus tema isiklikku pensioni. Samuti võimaldab selgelt välja öeldud prognoos teha tulevikus vahekokkuvõtteid selle kohta, kas seadusemuudatuse mõju oli selline nagu rahandusministeerium ootas, ületas ootusi või läks miskit valesti.

Rahandusministeeriumi prognoos on siin.

Minu hinnangul on see prognoos üsna optimistlik. Loodan, et see täitub. Suurepärane, kui see reaalsuseks saab ja meie kindlustusseltsidel oli tõesti ainult vaja võimalust pakkuda investeerimisriskiga lepinguid, et edukalt võistelda Rootsi süsteemiga, mis on efektiivsuse poolest tuntud kogu Euroopas.

Rahandusministeerium on viimastel nädalatel ka jõuliselt teatanud, et meie teine sammas ei ole tegelikult päris teine sammas, vaid esimese samba osa. Tegu on ministeeriumi esindajate sõnul riikliku pensioni osaga ja samalaadse maksega nagu töötuskindlustuse maksed – mitte täiendava sissetulekuga, mis tuleb riiklikule pensionile lisaks, nagu seisab Swedbanki, SEB, Nordea, LHV ja Tuleva fondide tingimustes, mille finantsinspektsioon on heaks kiitnud.

Kui nii, siis on kindlasti põhjust väljamaksete süsteem reformida. Kindlustuses on üks selge: grupikindlustus tuleb alati soodsam kui hulk väikeseid individuaalseid lepinguid.

Rootsi kindlustab ise lihtsalt ja läbipaistvalt korraga kõik kodanikud – nad on leidnud, et see on kõige efektiivsem, ilma täiendava koormuseta riigieelarvele. Seal ei pea tuhanded inimesed raiskama aega ja raha üksikute lepingute sõlmimisele ja administreerimisele. Pensionile suunduja ei pea muretsema, kas vales kalendrikuus või vales kindlustusseltsis lepingut sõlmides jääks ta elu jooksul 10-15% rahast ilma. Inimene ütleb lihtsalt pensioniametile, kas soovib saada iga kuu kindlaksmääratud summat või eelistab jätta võimaluse, et raha investeerituna kasvab (aga võib ka kahaneda). Kogu tulu läheb pensionisaajale ja üleelamisriski reserv jagatakse samuti pensionisaajate vahel välja vastavalt sellele, kuidas antud vanusegrupis tegelik suremus erineb eeldatust.

Niisiis, kui teise samba raha kasutatakse ka edaspidi kõigi inimeste kindlustamiseks, tuleb riigil lõpetada raiskamine ja teha inimestele grupikindlustus. Kui rahandusministeerium võrdsustab teise samba pensionimaksed töötuskindlustusmaksetega, võiks ju vastasel juhul sundida ka kõiki Eesti inimesi sõlmima ühe kaupa töötuskindlustuslepinguid ühtse reservi asemel?

Kõige targem oleks toimida järgmiselt:

1. Et pensionisüsteem saaks täita üht oma põhieesmärki: tagada kõigile eakatele elu lõpuni toimetulek, tuleb kokku leppida, mida toimetulekuks vaja on. Teisisõnu: rahandusministeerium peab paika panema elukalliduse tõusu arvestavad selged toimetulekupensioni arvutamise põhimõtted.

2. Toimetulekupensioni kindlustamiseks on kõige sobivam viis grupikindlustus. Seda võib riik korraldada ise (matemaatiliselt kõige lihtsam ja efektiivsem) või osta hankena rahvusvaheliselt kindlustusturult. See on puhtalt majandusliku efektiivsuse küsimus, kus arutelu ei tohi põhineda uskumustel ja eelarvamustel. Tuleb lihtsalt võimaliku hanke kirjeldus kokku panna ja võrrelda rahvusvaheliselt turult saadud pakkumisi tänaste pensionilepingute tingimustega. 

3. Inimestel, kes elu jooksul kohusetundlikult sotsiaalmaksu makstes on teise sambasse kogunud rohkem raha kui toimetulekuks tarvis, peaks olema õigus ise otsustada, kuidas oma vara kõige targemalt kasutada. Muidugi peab toimetulekupensioni jagu vara kõigepealt kõrvale panema. Seda küsimust ei tohi segi ajada solidaarsusega: kui jõukamad inimesed ei saa oma vara vajaduspõhiselt kasutada, ei aita see kuidagi neid pensionäre, kes elavad toimetulekupiiril või on päris hädas. Küll aga on Eestis palju pensionäre täna ja eelolevatel kümnenditel, kes küll pole kaugeltki näljas, aga kes ei saa endale lubada elutähtsat erakorralist ravi või kelle küttearved on suured, sest nad ei tohi oma teise samba varast võtta raha akende vahetuseks.

Kindlustusseltside esindajad kardavad muutusi ning on süüdistanud Tulevat õunte ja apelsinide võrdlemises. Kutsun rahandusministeeriumi üles rääkima rahast, mitte puuviljadest. Raha on võrreldav mõõtühik. Rahandusministeeriumil oleks mõistlik küsida Rootsi pensioniametist viimase viie aasta jooksul tehtud teise samba väljamaksete statistika ja võrrelda seda Eesti kindlustusseltside teise samba väljamaksetega iga kogutud euro kohta.

Pensionisüsteemil on ju lihtne eesmärk: tagada, et meie inimestel oleks tulevikus oma säästudest võimalikult palju kasu. Nii Suurbritannia kui ka Rootsi on mõistnud, et ühekaupa sõlmitavad kohustuslikud kindlustuslepingud on liiga kulukad. Iga riigi pensionisüsteemil on omad nüansid: me peame oskama nendest nüanssidest läbi vaadata ja ometi kogemusest õppida.

Tuleva väljamaksete reformi ettepanek on tänaseks kogunud ligi 1700 allkirja. Kui sa ei ole sellega veel tuttav, loe lähemalt siin.

Kui inimesed saavad õiguse ise otsustada pensioniks kogutud raha kasutamise üle, ei raiska nad raha ära, selgub Suurbritannia kogemusest. Mõnede ohtudega peab siiski arvestama. 

Suurbritannia finantsjärelvalve uuringu tulemused kinnitavad, et Tuleva, Äripäev ja rahandusministeerium kevadel astutud sammuga on õigel teel. Pensioni väljamaksete süsteemi tuleb reformida ja ebamõistlike piirangute kaotamisel ei pea kartma, et inimesed pensioniraha lihtsalt laiaks löövad. Küll aga tuleb seaduste muutmisel ennetada ohte, mis võivad kaasneda hoopis pankade ja kindlustusseltside eksitavate müügitaktikatega.

Nimelt näitab brittide kogemus, et sealsed pangad ja kindlustusseltsid meelitavad nüüd inimesi paigutama pensionikontole kogunenud raha sobimatutesse, kõrge tasuga investeerimistoodetesse.

Suurbritannias said pensionile suundujad õiguse hakata kogumispensioni raha vabalt kasutama 2015. aastast. Enne seda pidid inimesed sealgi ostma kogunenud raha eest kalli kindlustuslepingu, aga seda ei pidanud riik enam mõistlikuks.

Mida saab Eesti Suurbritannialt õppida?

1) Sarnased probleemid Eestiga – ebamõistlikud piirangud pensioni väljamaksetel, kulukad kindlustuslepingud, liiga keeruline süsteem

Suurbritannias kogub enamik inimesi pensioniks raha otse tööandja kaudu. Kuni 2015. aastani piiras riik kogutud raha kättesaamist sarnaselt Eestiga: raha välja võtta ei saanud, vaid selle eest tuli kindlustusseltsilt osta pensionileping. Ka seal ei suutnud kindlustusseltsid mõistlikke lepingutingimusi pakkuda. Kulud olid kõrged ja igakuine summa, mida kindlustusseltsid pensionäridele maksid, oli liiga väike, et elukvaliteeti tõsta.

Suurbritannia finantssektor on veelgi keerulisem kui meie oma. Hiljuti tunnistas ka Inglise keskpanga asepresident Andrew Haldane, et tema ei ole võimeline pensionilepingutes orienteeruma. Just sellepärast on tähtis, et Eesti ametnikud ja poliitikud ei rahulduks pensionisüsteemi “peenhäälestusega”, mis halbu valikuid juurde lisades ajab lihtsalt inimesi segadusse. Suvel riigikogus vastu võetud kogumispensionide seaduse muudatused on halb näide just niisugusest pusimisest.

2) Lahendus – kallist kindlustuslepingut ei tohi inimestele peale suruda

2015. aastal otsustas Suurbritannia valitsus piirangud maha võtta. Täna võivad Suurbritannia pensionikogujad kasutada oma pensionikontodele kogutud raha kolmel viisil:

a) Võib osta eluaegse kindlustuslepingu ehk annuiteedi (Eesti mõistes pensionileping).

b) Võib valida regulaarsed väljamaksed selleks spetsiaalselt tehtud investeerimisfondist (inglise keeles drawdown ehk meie fondipension).

c) Võib kogu summa soovi korral korraga välja võtta.

Ajakiranduses ilmusid algul värvikad fantaasialood sellest, kuidas värsked pensionärid luksuskaupu ostma tormavad ja hiljem nälgivad. Mis tegelikult toimus?

3) Suurbritannia: me ei leidnud mingeid tõendeid selle kohta, et inimesed oma pensioniraha ära raiskaksid.

Kolmveerand inimestest, kellel oli võimalus, hakkas raha kasutama juba enne 65-aastaseks saamist.

Nendest, kes on pensioniraha viimase kahe aasta jooksul kasutama hakanud,

– on 50% võtnud kogu raha välja,

– kolmandik on valinud fondipensioni,

– ülejäänud on ostnud eluaegse pensionilepingu.

Tulemus käes? Kas pooled pensionikogujad lasid raha tuulde? Ei lasknud.

Need, kes raha pensionikontolt välja võtsid, kasutasid seda nii:

– Üle poole investeeris raha aktsiatesse, fondidesse ja võlakirjadesse. Kuna sarnaselt Eestiga oli inimeste usaldus Suurbritannia pensionisüsteemi vastu katastroofiliselt madal, kiirustasid inimesed lihtsalt esimesel võimalusel oma raha pensionikontolt teisele investeerimiskontole viima.

– 15% maksis tagasi laenud. See on kahtlemata mõistlik otsus pensionipõlveks valmistumisel. 

– Veerand inimestest kulutas raha maja remondiks, auto ostuks vms. Tehes investeeringu eluaseme parendamisse või turvalise transpordivahendi soetamisse, saab pensionile suunduja oma pensionipõlve palju paremini kindlustada kui mõnekümne euro suuruse eluaegse pensionilisa abil.

– Alla kümnendiku kohta inimestest ei ole raportis infot. Küll aga kinnitab raport, et pole mingit tõestust selle kohta, et inimesed oma pensioniraha raiskama asuksid.

4. Väljamaksete piirangute kaotamisega seotud probleemid saavad alguse hoopis pankadest ja kindlustusseltsidest

Kuigi enamik inimesi on oma pensioniraha vastutustundlikult kasutanud, on reform siiski kaasa toonud teistsuguseid probleeme. Peamised valukohad on seotud sellega, et pangad ja kindlustusseltsid on leidnud muud viisid, kuidas inimeste pensionivaralt kasu teenida.

Raport nimetab järgmisi probleeme:

– Enamus inimesi investeerib raha uutesse pankade investeerimistoodetesse, ehkki neil võinuks makse ja tasusid arvestades olla otstarbekam hoida raha edasi pensionikontol.

– Usaldades nõustajaks maskeerunud panga müügiesindajat, ei küsi inimesed mujalt investeerimis- ja kindlustuspakkumisi. Tulemuseks on see, et nad ostavad kallima toote kui peaks.

– Turuosalistel pole motivatsiooni näha vaeva, et aidata inimestel paremaid valikuid teha – innovatsioon selles vallas on olnud peaaegu olematu.

– Pensionilepingute pakkujate arv on turul vähenenud.

5. Piirangute kaotamisega seotud riskide maandamiseks peab riik inimesi pankade ja kindlustusseltside eest kaitsma

Suurbritannia finantsjärelvalve soovitab valitsusel välja töötada neli lahendust, mis aitaks esile kerkinud probleeme lahendada. Eestil oleks mõistlik nendele küsimustele kohe tähelepanu pöörata.

Teenusepakkujate müügitegevust tuleb korrastada.

Tuleb kokku leppida inimestele kasulikud “vaikimisi valikud”, mida teenusepakkujad on kohustatud esmajoones pakkuma. Nende valikute tasud peaks olema reguleeritud, leiab Suurbritannia finantsjärelvalve.

Inimestele tuleks anda õigus kasutada kogutud raha maksusoodustusega enne pensionikka jõudmist.

See suurendaks inimeste isiklikku vastutustunnet kogutud rahaga seotud otsuste tegemisel. Kui piirangud on liiga suured, ei tunne inimesed pensionikontol toimuva vastu huvi, leiab Suurbritannia finantsjärelvalve. Ja kui inimesed ei pea vajalikuks pakutavate investeerimis- ja kindlustustoodete hindu võrrelda, pole teenusepakkujatel omakorda survet tasusid alandada.

Siin on kahtlemata oluline õppetund Eestile: kui riik ise teise samba pensionikindlustust ei paku ja tahab, et kodanikud ise vastutaksid, peab andma igaühele õiguse otsustada, kuidas oma pensionivara kõige mõistlikumalt kasutada. Kui riik võtab inimestelt valikuvõimaluse, peaks riik omakorda võtma ka endale vastutuse – kindlustust hulgi osta on selgelt soodsam kui individuaalsete lepingutega.

Investeerimistoodete valik ja võrdlemine tuleb muuta inimestele lihtsamaks.

Suurbritannia finantsjärelvalve soovitab valitsusel luua tööriistad, mille abil on võimalik kõigi pakutavate investeerimistoodete hindu ja tingimusi lihtsasti võrrelda. Teenusepakkujad peavad reklaamides üheselt ja arusaadavalt ühe numbriga avaldama kõik tasud ja kulud kokku.

Ametnikud ja poliitikud, teeme ka Eestis lihtsa pensioni spidomeetri, kus inimesed saaksid jälgida oma pensionivara käekäiku ja võrrelda nii tootlust kui ka kulusid Eesti ning maailma keskmisega! Õppida saab siin ka Rootsilt, kus on hästi toimiv pensioni-dashboard olemas. See ei ole keeruline IT-arendusprojekt.

Ka Eestis peab riik kohustama fondivalitsejaid avaldama ühe, lihtsasti võrreldava numbriga kõik kulud, mis inimestel oma vara investeerimisega kaasnevad. Tuleva küsitlus näitas, et see on ka inimeste soov. Täna jätavad kõik fondivalitsejad peale Tuleva suure osa kuludest inimeste eest varjatuks. Järgmisest aastast nõuab seadus jooksvate kulude avaldamist, aga kuidas neid inimestele näidatakse, pole selge.

Riik peab muutma tarbijatele pakutavat tasuta nõustamise süsteemi efektiivsemaks.

Suurbritannia otsib viise, kuidas inimestele pakutavat abi paremaks muuta – nende loodud tasuta nõustajate võrku PensionWise kasutab ainult 10% inimestest, kes pensioni välja võtab.

Eesti peab alustama nullist – täna pole meie inimestel võimalik pensionifondide ja kindlustustoodete valikul erapooletut ja asjatundlikku nõu kusagilt küsida.

Tuleva loodab ja aitab igati kaasa, et ka meie Riigikogu, Rahandusministeerium ja finantsjärelvalve keskenduksid tulevikus eelkõige sellele, kuidas teha pensioni kogumine Eesti inimestele lihtsamaks ja kasulikumaks. Suurbritannia, USA ja paljud teised arenenud riigid on tänaseks mõistnud, et konkurents üksi ei muuda pikaajalise investeerimise jaeturgu paremaks. Arenenud riigid on astunud esimesed sammud, et inimesi eksitavate müügitaktikate ja röövellike teenustasude eest jõuliselt kaitsta.

Finantsmaailm ja tehnoloogia käivad käsikäes. Kui me tahame olla maailmas tuntud vilka ja progressiivse e-riigina, peab Eesti tegutsema pensionisüsteemi arendusel otsustavalt ja kiirelt, mitte nõutult sabas lonkima.

Meie ise saame täna valukohti parandada

Suurbritannias pole muutused toimunud iseenesest. Seal on palju tarbijate ühendusi ja survegruppe, kes on inimeste kaitsel aastakümneid tööd teinud.

Selleks me Tuleva tegimegi. Eraettevõtted taotlevad kasumit, kodanikualgatuste ülesanne on aidata lahendada probleeme, mida turg või puudulik õiguskeskkond pole suutnud. 

Meie esimesed võidud on olulised: soodsama tasuga pensionifondid, väljumistasude kaotamine, pensionikogujate arvamusega arvestamine. Järgmisena tuleb pensionisambasse kogutud raha kasutamiseks luua targemad ja soodsamad võimalused.

Edasi tuleb muuta ka kolmas sammas ehk vabatahtlik kogumine inimestele palju soodsamaks. Eesti inimestele tuleb luua tööriistad pensionifondide ja kindlustustoodete võrdlemiseks ning anda võimalus küsida nõu erapooletult asjatundjalt. Fondivalitsejate müügiesindajatelt tuleb nõuda kutseeksamit.

Et need muutused tõeks saaks, on vaja, et Tulevas ja teistes inimeste huve kaitsvates ühendustes tuleks kokku mitte 4000, vaid 10 000 või 100 000 inimest. Sellepärast lisan siia üleskutse: kui sa veel pole Tuleva liige, siis ühine meiega ja aita Eesti paremaks teha!

Tutvu meie väljamaksete reformiettepanekuga.

Allikas: Financial Conduct Authority Retirement Outcomes Review (Interim report, July 2017)

Lühem artikkel samal teemal ilmus ajalehes Äripäev 25. septembril.