Indeksifondid ja passiivne investeerimine. Need kaks omavahel seotud väljendit on aluseks investeerimisstrateegiale, mida maailma juhtivad majandusteadlased peavad enamikule investoritest kõige mõistlikumaks.

Lõpuks on indeksifondid jõudnud tänu Tuleva initsiatiivile ka Eestis tegutsevate pankade pensionifondide vaatevälja. Kahjuks teevad needsamad pankade fondijuhid ja turundustöötajad indeksifondidest rääkides mitmeid algelisi loogikavigu. Ma ei oska öelda, kas teadmatusest või meelega.

Tahan sulle anda tööriistad, mille abil nendest loogikavigadest läbi vaadata. Avaldan siinsamas Tuleva blogis üheksast peatükist koosneva passiivse investeerimise põhimõtteid selgitava artiklite-seeria.

Sean seejuures endale mõned reeglid.

1: Püüan vältida finants-slängi nii palju, kui vähegi suudan.

2: Eeldan, et lugeja on mõistlikult intelligentne inimene ja oskab lugeda, aga ei eelda, et tema hobiks on matemaatika või investeerimine.

3: Püüan kirjutada nii lühidalt kui võimalik, aga nii pikalt kui vajalik. Eeldan, et kui sa Tuleva blogi lugema sattusid, ei taha sa ilusaid ümmargusi hästi-kõlavaid hüüdlauseid, vaid oled nõus natuke kaasa mõtlema.

4: Olen aus. Ütlen kohe ette ära, et mind veenavad paljud uuringud, mis ütlevad, et passiivne indeksipõhine investeerimine on kõige targem viis, kuidas enamik inimesi saavad panna oma säästud teenima pikaajalist tulu. Võib öelda, et eelolevas artiklite-seerias ma seletangi, miks ma seda usun.

Sisukord:

1. Miks Warren Buffett soovitab oma pärijatel panna raha indeksifondi?
2. Mis fondijuhti motiveerib?
3. Miks osaku puhasväärtus ei näita sinu teenitud tulu?
4. Kas passiivselt juhitud fond on rohkem või vähem riskantne kui aktiivselt juhitud fond? – I osa ja II osa
5-8. Mõned müüdid, mis Eestis levivad: avaldame varsti!
9. Boonuslugu: Kas indeksifondid ohustavad maailma väärtpaberiturgude tervist?

Tulevas jagame omavahel teadmisi, mis investeerimisteenuste pakkujate infomürast läbi vaadates tõesti aitavad tuleviku jaoks rohkem raha koguda. Kui oled juba meiega ühinenud, tule aruta Tuleva liikmete facebook-i grupis. Kui veel ei ole, astu liikmeks!

Lihtsalt pensioni ületoomine Tuleva indeksifondi võtab paar minutit. Selleks ei pea olema Tuleva liige ja see ei maksa sulle midagi, hoiad hoopis teenustasudelt kokku. Juhend fondi vahetamiseks on siin:

Rain Rannu on ettevõtja, investor ja filmitegija. Ta on edukate tehnoloogiafirmade Mobi ja Fortumo asutaja ning Tuleva asutajaliige. Annika Uudelepp vestles Rainiga Tuleva potentsiaalist, eelseisvatest muutustest panganduses, mängulisest säästmisest, finantsvabadusest ja sellest, kuidas tippspetsialiste Eestisse tööle meelitada. Vaata intervjuu ajal salvestatud videoklippi ka!

Annika: Rain, sina näed finantsmaailma muutumist selle sees olles. Kuhu see maailm suundub ja mis on need tärkavad trendid, mida praegu tasuks pingsalt jälgida?

Rain Rannu: Üks valdkond, mis väga selgelt muutub, on igapäevapangandus. Praegu ajame oma pangaasju suuresti samal moel, nagu tegime seda 10 aastat tagasi. Meil on küll internetipank, aga sealt edasi ei ole me eriti liikunud. Näeme juba, et see trend on alles algusjärgus, aga selliseid ettevõtted on juba tekkinud ka Eestis, näiteks Pocopay ja Monese.

Inglismaal ja Ameerikas on tegelikult väga palju ettevõtteid, mis lähenevad pangandusele kasutajakogemuse aspektist. Need muudavadki maailma. Kõige suurem muutus, mida me siin lääne ühiskonnas tunnetame, ongi see, et pank on täpselt samasugune äpp, nagu teised igapäeva äpid, mis meil on. Nende kasutamine ei ole keeruline, vaatamata sellele, et taustal on väga tark ja turvaline tehnoloogia. Kasutajakogemus ei pea selletõttu olema nii kesine, nagu ta praegu on. See muutus tuleb kindlasti.

Teine muutus on seotud igasuguste finantsteenuste tasudega. Praegu võtavad pangad, aga ka näiteks rahaülekannete pakkuja Western Union, ikka mõnuga kõrgeid vahendustasusid. Ühelt poolt on see tingitud sellest, et nende äriprotsess on üles ehitatud kulukana. Siin ilmselt uued tehnoloogiad, sealhulgas blockchain, aitavad 5-10 aasta perspektiivis ka tänastes asutustes neid toiminguid efektiivsemaks muuta. Teisalt on kindlasti paljudes teenustasudes väga palju õhku sees. See on jabur, et meil on endiselt suured pangad, kes selle eest, et saata mulle e-mailile teavitus konto muutuse osas, võtavad 18 senti ühelt e-maililt. Samas peaks selliste meilide saatmine neile endale kasulik olema, et mina kliendina teaksin, kas mu kaarti on kasutatud ja kas kõik on turvaline. Aga et see on panga jaoks tulukoht, on jabur ning naeruväärne. Selline maailm ei saa kaua kesta.

Kolmas suurem muutus on see, et finantsmaailmas toimub teenuste hargnemine. See tähendab, et me ei hakka enam kõiki finantsteenuseid võtma ühest kodupangast. Iga teenust pakub ettevõte, kes saab sellega kõige paremini hakkama. Näiteks Transferwise on väga hea edulugu sellest, kuidas raha üle piiri saatmine või valuutavahetus on muudetud hästi lihtsaks, mugavaks ja kiireks. Sellised muutused ei tule suurtelt olemasolevatelt pankadelt, vaid saavad tulla ainult idufirmadelt.

Neljandaks, tasub vaadata mobiilteenuste suunas, sest just seal toimuvad maailma mastaabis suurimad muutused. Põhjus on lihtne – mobiiliomanikke on maailmas ole viie miljardi, pangakontosid aga kõigest poolteist miljardit ja arvutiomanikke on veel vähem. Meiegi veedame juba oluliselt rohkem oma aega mobiiltelefonis kui arvuti ees.

Annika: Aga kui me mõtleme igapäevapangandusest kaugemale, nagu pikaajaline kogumine ja investeerimine laiemalt. See on valdkond, millega Tuleva tegeleb. Milliseid trende sa siin näed?

Rain Rannu: Investeerimine on samuti üks valdkond, kus peab toimuma muutus. Praegu on  tavaarusaam, et investeerimine on ohtlik tegevus. Umbes nii, et kui igaüks saab lihtsasti investeerida, siis on oht, et ta võib rumalasti investeerides oma raha kaotada. Seda näeme ka poliitikute ja riigiasutuste suhtumises.

Samas ei mõelda sellele, et kui ei investeerita, siis kaotatakse kogu oma raha. Sel juhul ei olegi midagi võita, sest sa lihtsalt tarbid selle ära ja võib-olla see pakub lühiajalist rahuldust, aga pikaajaliselt see edasi ei aita. Praegu on investeerimine veel tohutult väheste inimeste jaoks igapäevane ja see kindlasti peab muutuma.

Üheks teguriks on haridus. Mina näiteks oma kooliajast ei mäleta, et meile oleks õpetatud üldist rahatarkust või kuidas oma rahaga ümber käia. Nüüd on tekkinud väga head algatused nagu Jaak Roosaare rikkaks saamise õpiku koolidele kinkimine ja mitmed teised sarnased algatused. Aga siin on ikkagi veel väga palju teha, et investeerimine muutuks tavaliseks paljude jaoks.

Teisalt peaks ka investeerimisteenused olema kättesaadavamad. Ameerikas ja tasapisi Eestiski on hakanud tekkima olukord, kus pangakontolt kulutusi tehes ümardadatakse ülespoole ja see pisike osa investeeritakse või pannakse hoiusele. Seda igapäevaselt ei märka, aga investeerimisloogika ütleb, et pikaajaliselt võib sellel olla päris arvestatav tootlus.

Annika: Oled üks Tuleva asutajatest. Mis sind käivitas Tulevat looma?

Rain Rannu: Kui ma sain teadlikuks sellest olukorrast, mis praegu pensioniturul toimub, sain kurjaks. Kui meil on siin pangad, kes võtavad iga aasta 2% teenustasudeks ja 10 aasta keskmine tootlus on 0,6% aastas, et siis see on väga hullumeelne olukord. Asi peab muutuma ja Tuleva oli ainus käegakatsutav võimalus olukorra muutmiseks.

Kuna pensionifondi loomiseks on seatud seadusandlikult üsna suured takistused, siis on väga ebatõenäoline, et sellises väikeses riigis tekiks eramajanduslikult mõtlev üksus, kes teeks pensionifondi. Ühistu ja ühistegemise, Tuleva kombel koos tegemise nurga alt probleemi lahendamine tundub mulle ainus võimalus. Ja meil läheb suurepäraselt, mulle see väga-väga meeldib. Nüüd on see lõpuks midagi, mis inspireerib ka panku.

Annika: Milline võiks Tuleva olla viie aasta pärast?

Rain Rannu: Ma arvangi, et Tuleva viie aasta pärast võiks olla väga edukas pensionifond turul, kus praktiliselt kõik pensionifondid on juba inimestele mõistlikud. Tuleva võiks olla see fond, kes siin turul selle muutuse esile kutsub.

Annika: See on tegelikult väga suur muutus. Sisuliselt 680 000 inimest kogub täna teise sambasse pensioni. Kui Tuleva suudab selle n.ö doominoefekti ära teha, siis mõtle, milline võimendus see oleks inimestele rahalises mõttes.

Rain Rannu: Absoluutselt, inimestele! See oleks jällegi pangandussüsteemist üleliigse õhu välja laskmine ja samas inimestele jääb rohkem raha kätte. Ma väga loodan, et Tuleva on selle muutuse algataja. Kui ma olen praegu Tuleva liige, siis viie aasta pärast ma saan tagasi mõelda, et mina algatasin selle muutuse. Kui praegu vaatame, et meil on 680 000 pensionikogujat ja Tuleval on praegu ainult 1800 liiget, siis see on tunduvalt vähem kui 1 protsent. Mõtle, missugune tohutu kasvuruum tegelikult Tuleval võiks olla ja peaks olema.

Annika: Sulle on huvi pakkunud ka selline arenev valdkond, nagu investment gamification [investeerimise mänguliseks tegemine]. Mainisid juba ümardamise näidet, aga siin on palju põnevat toimumas. Milliseid huvitavaid arenguid võime sel teemal oodata?

Rain Rannu: Päris palju on ägedaid asju, mis on mujal maailmas juba reaalsus, aga ei ole veel Eestisse jõudnud. Mängulisus on midagi, mis aitab noorteni jõuda ja nende käitumist muuta.  Näiteks Pokemon Go statistika näitab, et noored on hakanud rohkem väljas  jalgsi liikuma, mida nad varem ei teinud ja seda puhtalt ühe totaka mängu tõttu.

Gamified  investment vallas on üks ägedamatest toodetest Ameerikas populaarseks muutunud kinkekaardid. Selle asemel, et kinkida tähtpäevaks mingi asi, kingitakse aktsiate kinkekaardid.  Näiteks 20 dollari eest saad kinkida Google´i, Apple´i, või Tesla aktsiaid. See on lahe sünnipäevakingitus, aga sellisel kingil võib olla ka pikaajaline väärtus, mis võib panna noort rohkem mõtlema investeerimise peale ja õpetama oma sääste investeerima.

Mina, kes  ma investeerin nii fondidesse kui üksikaktsiatesse, vaatan otsustamisel, kas mulle see ettevõte meeldib. Toon näite: kuna ma joon palju kohvi, siis olen vaadanud, et Starbucksil läheb hästi ja olen ostnud Starbucksi aktsiat. Samamoodi mulle meeldivad Apple tooted ja olen ostnud Apple aktsiat. Ameerikas on tekkinud esimesed sellised gamified investment teenused. Nüüd iga kord, kui ma Starbucksis ostan 4 dollarilise kohvi, saan 2 dollarit või teise 4 dollarit investeerida otse Starbucksi aktsiasse.

Annika: Kas selline võimalus on ainult neil,  kellel on juba Starbucksi aktsiaid, või  igaühele, et kõnnin Starbucksi, ostan kohvi ja saan kohe aktsionäriks?

Rain Rannu: Tõsi, päris automaatne see ei ole, enne peab teenusega liituma. Sellegipoolest on olemasolev lahendus saanud võimalikuks tänu sellele, et aktsiaid saab tükkideks jagada (fractional stock ownership). Enam ei pea kohe ostma tervet aktsiat 100 dollari eest.

Ühelt poolt, on sellise tükeldamise teinud võimalikuks tehnoloogia, teisalt on ka tehingutasud läinud madalaks. Näiteks investeerimisplatvormil Robin Hood on kauplemistasu null, mis tähendab, et ostu-müügi tehinguid saab teha väga odavalt.

Eestis, paraku, kui pool aastat tagasi uurisin, võtavad suurpangad aktsiatehingute eest nii kõrgeid teenustasusid, et need pärsivad inimeste võimalusi igapäevaselt väikeses koguses investeerida. LHV-l on ainsana kasvukonto või selline natuke odavam variant. Samas on see juba 15 aastat püsinud üsna muutumatuna. Teistel pankadel sealjuures aga ei ole selliseidki tooteid. Samas Eesti turg on ka nii väike, et eraalgatuslikult ei ole neid tekkinud.

Annika: Aga mõtleme sellele, kuidas koguda raha vanaduspõlveks. Milliseid mängulisi võimalusi võiks Eestis proovida, et panna inimesed pensioni peale mõtlema? Väga paljud, kes selle valdkonnaga tegelevad, ütlevad, et inimesi ei huvita ja see tundub olevat isegi tänastele 30stele väga kauge teema. Tegelikult nad ju kaotavad aega, sest investeerimise loogika töötab nii, et mida kauem koguda, seda suurem on võit.

Rain Rannu: Inimesed peaks aru saama, et riik ei suuda garanteerida neile elamisväärset pensioni. Meie põlvkonnale kindlasti mitte. Ehk siis ainus viis on ise juba praegu midagi teha. Jah, see eluetapp võib olla veel hästi kaugel, aga tegelikult, kui praegu teha mitte midagi, siis ühel hetkel on juba liiga hilja.

Praegu ma kujutan ette, et enamikul on küll pangas vara, kuid pole ülevaadet, kuidas sellel läheb. Samas võiks see olla igapäevaselt meil silme ees. Ükskõik, kas mobiiltelefonis või arvutis. Ma arvan, et ka see oleks tugev esimene samm, et tuua see teema inimestele lähemale.

Annika: Üks praeguseid vähekasutatud investeerimisviise on kolmas sammas ehk vabatahtlik kogumispension. Muidugi võib öelda, et põhjusi on mustmiljon. Inimesed ei pruugi sellesse uskuda või vahel tundub, et neil on praegu seda raha vaja, aga tegelikult aitaks gamification-tüüpi lahendus kaasa kolmandasse sambasse kogumisel. Selle eelis on tulumaksuvabastus kuni 6000 euro pealt aastas. Kui teha investeerimine mänguliseks, siis oleks sellisel teenusel väga suur potentsiaal ja huvitav kas Tuleva võiks midagi sellist ette võtta?

Rain Rannu: Absoluutselt, ma olen täiesti kindel, et Tuleva võiks seda teha. Paljudele inimestele, mulle kaasa arvatud, oli täiesti teadmata, et kolmandal sambal on selline maksustiimul. Ma olin arvanud, et eks ma ise suudan ikka paremini investeerida, kui mingisugune fond, ja seetõttu ei olnud ma seda kolmandat sammast kasutanud. Aga kui nüüd on riigi poolne stiimul olemas, siis see muudab minu jaoks pilti.

Näen jällegi, et sellise korraliku pensionisamba kasutajaliides peaks samuti olema nagu äpp, kus ma näeks igapäevaselt väga täpselt, kui palju mu palgast läheb automaatselt kolmandasse sambasse ja kuidas mu rahal läheb.

Seda pole üldse keeruline teha, aga samas oleks kogu asi inimestele palju lähemal. Seal saab ka ju kohe projitseerida, et missugune võiks olla minu pensionieas saadav igakuine tulu. Kui näen, et see summa on liiga väike, siis on aeg mõelda, kas need otsused, mis ma praegu teen, on ikka pikas perspektiivis kõige õigemad.

Annika: Just paljudele noortele võib see olla väga tugev stiimul selleks, et teatud eluetapis jõuda finantsvabaduseni. Ja selleks ei pea olema multimiljonär või väga edukas ettevõtja, et saavutada finantsvabadus 45. eluaastaks. Vahel piisab, kui 20 aastaselt alustada säästmisega.

Rain Rannu: Oleme jälle koolihariduse juures tagasi. Koolis ei õpetata, mis asi on finantsvabadus ja ei õpita ka seda, kuidas raha töötab. Enamik inimesi paraku ei tea, kuidas raha saab teenida raha – raha teenimise viis ei pea olema töö, on ka passiivne tuluteenimise pool.

Aga paraku jah, kuna lühiajaliselt ei ole võimalik midagi teha, et saavutada rahalist vabadust passiivse investeeringuga, siis ongi oluline just see pikaajaline lähenemine. Juba ülikooli minnes, kui esimene raha tekib, tasuks igast sissetulekust mingisugune väike osa kõrvale panna. Siis on tõepoolest võimalik juba 45. eluaastaks või varemgi veel jõuda rahalise vabaduseni. Aga paljud isegi ei tea, või saavad sellest liiga hilja aru – oih, ma olen 45 ja mis ma nüüd teen!?

Annika: Vaatame tehnoloogiamaailma laiemalt. Armastame Eestis mõelda, et oleme tillukene koht, kes IT maailmas on suur. Sina oled mitu aastat töötanud USA-s Silicon Valleys. Kuidas sealt vaadates paistab, kas on võimalik, kui meist siin Eestis kasvaks ühel päeval Euroopa tehnoloogiakeskus, nn Vana-Maailma Silicon Valley?

Rain Rannu: Silicon Valley on väga unikaalne koht. Seda on tohutult keeruline kopeerida, sest ta on ainus koht maailmas, kuhu kõik parimad ajud tehnoloogia alal tahavad ise tulla ja tulevadki kokku. Kui minna San Francisco lennujaama, siis neid inimesi vaadates ei saagi aru, mis riigis sa oled, sest seal on igasugu rahvuseid, igasugu rasse, kõik on esindatud.

Annika: Olgu, Silicon Valley on üks ja ainus. Aga Euroopa tehnoloogiakeskus, kus sünnib midagi väga unikaalset ja mis on konkurentsivõimeline globaalses mõttes?

Rain Rannu: Jaa, absoluutselt. Meil on juba Skype ja Transferwise. Eestis on idufirmasid tunduvalt rohkem kui enamikus naaberriikides. Sellegipoolest on Eesti tohutult väike ja sellel väiksusel on omaette piirangud. Peame mõistma, et kui tahame saada tõmbekeskuseks ja sünnitada midagi suurt, siis peame suutma talente mujalt maailmast siia meelitada. Seda nii seadusandlikult kui ka suhtumise mõttes.

Aru tuleb saada, et see on pigem hea, kui tullakse, mitte et mis nad siia nüüd tulevad, nad rikuvad meie rahvusriigi ära. Praegu me ei ole selline tõmbekeskus ja ehitame kõike, mis meil on, ikka meie enda 1,3 miljoni inimese pinnalt. Maailma mõistes on pole see mitte midagi. Hiinas on 150 miljonilinna!

Annika: Mida Eestis peaks oma õigusruumis teisiti tegema? Kunagi tahtsime olla eesrindlased ja teerajajad liberaalse turukonkurentsi ja ärikeskuse mõttes. Täna me näeme, et mitmed Eestis juba tuule tiibadesse saanud tehnoloogiafirmad rajavad oma peakontori mujale. Valdavalt minnakse maksusoodustuste tõttu Londonisse. Mida Eesti saaks teha, et siia tuleks kõrgepalgalised töökohad peakontorite kujul?

Rain Rannu: Siin on päris palju asju. Esiteks on Eesti liiga väike, et siia teha suurt arenduskeskust. Kui ettevõte on juba teatud tasemele jõudnud, ei ole Eestis lihtsalt piisavalt inimressurssi ja see hakkab peale juba haridusest ja haridussüsteemi finantseerimisest. Mõned aastad tagasi oli kvalifitseeritud tööjõu toomine keeruline, aga õnneks on see tehtud lihtsamaks. Tean Fortumo kogemusest, et kui üritame tuua siia inimesi Ukrainast või teistest riikidest, on kõik tip-top, kui inimene on üksi. Kui tal on pere, siis vaja ka abikaasale töökoht leida, lapsed kooli saada jne. Me ei suuda seda välismaalastele pakkuda.

Meelitamine on muidugi keeruline. Mida vastata, kui küsitakse: “Kui ma olen maailma tipp-spetsialist oma alal, siis miks ma peaks tulema Eestisse? Miks siia? Ma võiks minna ükskõik kuhu maailmas.”

Mulle hästi meeldivad Soome mängufirma Supercelli asutaja Ilkka Paananeni sõnad, mida Eesti ja Soome saaks öelda tipp-spetsialistile Ameerikast, et siia tulla: “It´s different!“. See on teistsugune! Kui sa tahad midagi, mis on teistsugune kui tüüpiline Ameerika või Lääne kogemus, kui tahad midagi, mida kusagilt mujalt ei saa, tule siia. Paananen ütleb et see tal täiesti töötab ja mulle väga meeldib. Me peame rõhuma oma tugevustele ja erilisusele.

Annika: Mis konkreetsemalt selles erilisuses võiks atraktiivne olla?

Rain Rannu: Ameeriklasele on ühelt poolt ju mõnus, et seal päike paistab ja on ühtlaselt soe kliima aasta läbi. Kui olin seal kolm aastat elanud, sain aru, et meie neli aastaaega on ikkagi väga unikaalne ja hoopis teistsugune. Lisaks on meil veel mingi veider keel ja mingid veidrad kombed, nagu käia saunas iga nädal ja muu sarnane.

Need ongi tegelikult asjad, mis tehnoloogiainimesele korda lähevad. Eesti on teistsugune, nad lähevad koju tagasi ja saavad rääkida, et Eestis oli ikka nii äge, et sa ei kujuta ette. Nii külm ja tuuline, aga vot seal saunas oli ikka mõnus leili visata nende tüüpidega.

Annika: Kuidas Sa ise Fortumosse kutsud teiselt poolt maakera inimesi tööle?

Rain Rannu: Me oleme tegelikult siia toonud rohkem lähiriikidest. Kultuuriliselt on lõhe väiksem ja väljastpoolt Euroopa Liitu on lihtsam tuua, sest kasvõi töökeskkond on siin hoopis etem.

Muudes riikides seevastu pigem värbame kohapeal ja loomulikult peame selgitama, miks tuleks kõigi suurfirmade kõrvalt valida Eestist pärit idufirma. Kusjuures hiinlastele väga meeldis ja tundus tohutult naljaks, et nad töötavad mingi firma jaoks, kes on ka juba Hiinas natuke tegija, aga kelle peakontor asub Eestis, kus on natuke üle miljoni inimese. Hiina mastaabi juures on see nii pisike, et isegi ei registreeruks kuskil radaris.

Annika: Nii et tegelikult tuleb vältida kellegi moodi olemist. Parem on öelda, et näete, te pole midagi sellist kogenud ja sellised asjad on siin võimalikud, mida kuskil mujal ei saa.

Rain Rannu: Jaa, nii see ongi. Välismaalastele, kes siin käivad, on tohutult üllatav, et neil on nii lihtne ligipääs Eesti riigijuhtidele, poliitikud saavad tehnoloogiatemaatikast aru ja suudavad väga adekvaatselt kaasa rääkida. Seda ei ole väga paljudes riikides. Meil on nii palju uusi ettevõtete vajadustest tulenevaid muudatusi õigusruumi tehtud ja tegemisel. Soomlased kadestavad meid täiega.

Annika: Mis oleks maksukeskkonnale mõeldes sinu jaoks unistuste lahendus, et siin oleks Fortumo laadseid ettevõtteid 10 või 100 korda rohkem?

Rain Rannu: Kui võrdleme ennast Skandinaaviaga, siis meil tööjõumaksud ei ole ju niivõrd kõrged. Samas, kui võrrelda ennast kiiresti arenevate riikidega Aasias ja Ameerikas, siis on pilt teine. Eriti oluline on see algusfaasis, kui sa pead võtma esimesed 2 või 3 või 4 või 5 töötajat. Eestis sa tead, et pool neile makstavast maksad ka riigile.

Annika: Kui miljonit eurot on vaja, pead 2 miljot tõstma.

Rain Rannu: Jah, isegi väiksemas mastaabis: esimese, teise või kolmanda töötaja palkamine on üsna valulik. Kui alustamine on tehtud tööjõu maksude osas lihtsamaks, siis see aitaks kogu ettevõtlust.

Teine piir tuleb ikkagi välisspetsialisti ajutiselt siia palkamisest. Kui ma palkan praegu inimest, siis teatud palgatasemest alates on mul oluliselt odavam teda palgata Ameerikasse, kuna seal on küll tulumaks 25-30%, aga sotsiaalmaksult säästab. Arstiabi poolelt ostad sa talle kindlustuse, mis maksab ca 1500-2000 dollarit sõltumata töötaja palgast. Eestis on seevastu maksustamine protsentuaalne.

Just välisspetsialisti ajutine töölevõtmine Eestisse on väga suurte barjääridega. Seetõttu on ettevõtetel palju kallim palgata inimesi, kes on tõsiselt head oma alal ja kelle kasu Eestile oleks palju laiem, kui ainult see töö mis ta siin teeb. Ta õpetaks ka teisi ja tema mõju oleks palju suurem.

Annika: Need on väga väärt mõtted ja ma usun küll, et need on Eestis võimalik ellu viia, vaadates mida on varem tehtud. Aga tuleme tagasi Ameerika loo juurde. Sa oled oma karjääris käinud ka Ameerikas ukselt uksele raamatuid müümas. Äsja linastus (9.09.2016) sinu esimene film „Ameerika suvi“ sellest, kuidas Eesti noored käivad raamatuid müümas ja saavad niimoodi elumuutva kogemuse. Oled öelnud, et põhjus, miks sa selle filmi tegid oli inspireerida noori, et nad julgeksid midagi ette võtta. Kuidas see kogemus sind ennast on muutnud?

Rain Rannu: See oli kindlasti üsna elumuutev kogemus igas mõttes. Me nägime võimalikult erinevaid Ameerika peresid, erinevates majanduslikes olukordades. Mõned elasid väga väikestes, vaestes oludes ja teised suurtes rikastes majades. Me nägime kogu seda spektrit.

Ja päris palju õppisime nende inimeste finantsmaailma kohta ka. Tavaliselt kehtis seaduspärasus, et mida suurem auto maja ees ja mida suurema ekraaniga telekas, seda halvemini pere tegelikult elab. Seevastu need, kellel tegelikult oli raha, säästsid.

Me nägime, kui palju inimesi elab igapäevaselt palgapäevast palgapäevani, kellel ei ole midagi varuks. See andis juba üsna kirju pildi sellest, et missugune see maailm on ja pakkus raha teemale täiesti uue perspektiivi.

Edasises idufirmanduses on loomulikult kasu olnud müügioskusest. Enda jaoks kummutasin seal müüdi, et eestlane ei ole hea müügimees. Tegelikult on küll ja müük on väga selgelt õpitav oskus ega sõltu sellest, kui elav või naeratav sa tegelikult oled oma isiklikus elus või suhtumises.

See, et ameeriklane on keep smiling ei tähenda, et ta oleks naturaalselt parem müügimees. Müük ikkagi seisneb selles, et saada aru, mida teine vajab ja kas mul on võimalik talle seda pakkuda või pakkuda midagi viisil, et teine saaks aru, et tal on seda vaja. See ei sõltu laiast naeratusest või millestki välisest.

Annika: Mida praegu tagantjärgi selle kogemuse puhul kõige kõrgemalt hindad?

Rain Rannu: Ma ei oska öelda ühte kindlat, konkreetset asja. Mul ehk seal tekkiski see ambitsioon, et tahaks läbi lüüa ka Ameerikas ja natukene laiemalt. Hiljem avaldus see selles, et kui me Fortumoga otsustasime, mis turule ja kuidas minna, Silicon Valley tundus üsna hea valik ja osalt ka isiklikel põhjustel. Tekkis soov seal midagi korda saata.

Tegelikult on üks asi veel, millest olen Ameerikas aru saanud: suurel turul midagi müüa ei ole tingimata oluliselt raskem kui väiksemal turul. Paljud Eesti ettevõtted on läinud esimesena Lätti ja Leetu, aga tegelikult Suurbritanniasse, Saksamaale või Ameerikasse minna ei pruugigi olla B2B müügis oluliselt raskem. Lõppkokkuvõttes inimesed on ikka inimesed ja klient on ikka klient.

Annika: Sa oled globaalse ettevõtte juht. Kuidas sa oma inimesi inspireerid, paned neid tahtma rohkemat ja süstid neile enesekindlust, et nad julgeks tegutseda ega jääks pidama sinna, kus nad täna on?

Rain Rannu: See on pidev töö. Juba see, et me oleme Tartu kesklinnas ja ükski meie klient ei ole Tartus, vaid on üle maailma laiali kohtades nagu kagu Aasia, Lähis-Ida, Aafrika, Lääne-Euroopa, Ameerika Ühendriigid, on meie inimeste jaoks väga tugev motivaator. Nad saavad töötada koos selliste firmadega.

Loomulikult me omalt poolt pingutame, et meil tekiks sellised kliente järjest rohkem ja nende kliendisuhe aina areneks ja see on juba väga oluline. Meie inimestel on kogu aeg tunne, et kõik on võimalik.

Annika: Kui Tartust juhtida Kagu-Aasia haru globaalses ettevõttes, siis tõesti usutakse, et kõik on võimalik. Räägitakse, et väga palju on kinni eestvedamises. Kuidas sa enda juhikäekirja iseloomustad?

Rain Rannu: Eks seal ole ikka palju asju, mida tegelikult õpetas just raamatumüük. Kõige rohkem saab inspireerida eeskujuga. Kui üritad ise käia seda teed ees, siis see inspireerib kõige rohkem teisi parasjagu sel teel olijaid. Nad tulevad sulle järgi.

Oleme üritanud sama põhimõtet rakendada enamiku funktsioonidega: müügimehi treenime sedasi, et ise müüme ka. Me püüame kogu meeskonda selliselt üles ehitada. Meil ei ole paksu juhtimiskihti, et juht ainult juhib, vaid juht on ka ise tegelikult number 1 inimene, kes paneb käed oma valdkonnas külge ja teeb midagi ära ja inspireerib läbi selle.

Annika: Lõpetuseks küsin, et millise sõnumiga sa ise oma tuttavaid kutsud Tulevaga liituma?

Rain Rannu: Ma tavaliselt ütlengi lihtsalt, et see on ikkagi hullumeelne, kui palju pensioni kogujad on praegu maksnud teenustasudeks võrreldes tootlusega. Süsteemi peab muutma ja see süsteem ei muutu, kui me seda ise ei muuda. Tuleva on võimalus pensionisüsteemi ja pensioniturgu ise paremaks muuta.

Arvutades kokku, kui palju pensioni teise samba tootlus on selle loomisest saadik alla jäänud maailmaturu keskmisele, selgub, et igaüks meist on kaotanud keskmiselt umbes 1000 eurot. See on raha, mis oleks võinud meile järgmiste kümnendite jooksul tulu teenida.

Kui midagi valesti läheb, on sellest hea õppida. On tervitatav, et ka poliitikud on pensioniteemalisse arutellu astunud.

Kedagi ei üllata, et meil tuleb pidevalt kriitiliselt hinnata, kas riik suudab ikka tagada tänastele maksumaksjatele antud pensionilubaduste täitmise. Küll aga on paljudele ehmatusena tulnud tõdemus, kui kalliks on juba tänaseks Eesti inimestele maksma läinud pensionifondide kõrged tasud ja madalad tootlused. Ehmatus põhjustab järske reaktsioone. Loodan ja usun, et Eesti valitsuse ministrid saavad aru, kui olulised ja pikaajalise mõjuga on pensionisüsteemi probleemid. Vajadusel tuleb süsteemi muuta, aga seda ei tohi teha süvenemata.

Tuleva liikmete palvel panen kirja paar mõtet seoses sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna sel nädalal tehtud mõtteavaldusega. Olen nendega tutvunud Ärilehe vahendusel.

Tootlus paraneb, kui kulud kahanevad

Margus Tsahkna soovib, et teise samba tootlus paraneks.

Kellelgi Eestis ei ole tööriista, millega parandada maailma väärtpaberiturgude tootlust eeloleva sajandi vältel. Kontrollida saab kulusid. Maailma analüüsikeskuste uuringud näitavad, et just pensionifondide tasud mõjutavad inimeste teenitavat tulu rohkem kui miski muu.

Mu pulss kiireneb iga kord, kui kuulen mõnda fondijuhti rääkimas sellest, et kvaliteet on olulisem kui mõistlikud tasud. Pensionifondi kvaliteeti mõõdetakse tootluses ehk tulus, mis koguneb pensioniks säästva inimese kontole. Just kõrged kulud on üks põhjus, miks Eesti pensionifondide tootlus jääb turu keskmisele alla.

Et teha paremad pensionifondid, tuleb pankadel seega jõuliselt üle vaadata kõik kulud, mis liikmetele väärtust ei loo. Kallid reklaamikampaaniad ja komisjoni-jahil müügimeeste armee väärtust ei loo. Katsed ennustada turgude lühiajalisi liikumisi väärtust ei loo. Seda näitab nii maailma kui ka Eesti pensionifondide kogemus. Tuleva ülesanne on võtta neid õppetunde algusest peale arvesse.

Pensionivara Eestisse investeerimine võiks olla inimeste endi valik

Margus Tsahkna märgib, et osa pensionifondidesse suunatud rahast võiks investeerida Eesti majandusse.

Kuhu pensionivara paigutada, on osalt investeerimisstrateegia küsimus, osalt poliitiline otsus. Minu meelest peaks saama iga inimene ise valida. On häid põhjuseid, miks eelistada maailma väärtpaberiturge, ja on häid põhjuseid, miks investeerida kodu lähedale.

Ühest küljest, keskmise Eesti inimese vara on tahes või tahtmata avatud meie majandusruumi riskidele. Kui su kodu kuulub sulle, oled juba investeerinud Eesti kinnisvarasse. Kui oled ettevõtja või Eesti ettevõtte töötaja, mõjutavad sind kohaliku majanduse tõusud ja langused. Tasakaaluks võib olla mõistlik paigutada pensioni teine sammas tulu teenima maailma väärtpaberiturgudele.

Teisest küljest, mida paremini läheb Eesti majandusel, seda paremini elavad tõenäoliselt tulevikus meie pensionärid. Isiklikult investeeriksin hea meelega osa oma teise samba varast Eesti kinnisvaraprojektidesse, ettevõtete omakapitali, laenudesse jne.

Selleks peaks muutma seadust. Täna peab iga pensionifond olema valmis selleks, et vara ühe kuu jooksul maha müüa, sest investoritel on õigus kuuajalise etteteatamisega fondi vahetada. See tähendab, et pensionifondidel tuleb lõviosa rahast investeerida likviidsetesse, turul kaubeldavatesse väärtpaberitesse. Eestis lihtsalt pole piisavalt selliseid väärtpabereid, et riske mõistlikult hajutada.

Kui seadus seda soodustab ja meie liikmed nii otsustavad, lisab Tuleva edaspidi oma valikusse ka Eesti investeerimisfookusega pensionifondi. Mõned inimesed on huvi selleks juba avaldanud ja mina olen sellisest võimalusest huvitatud liikmete hulgas. Tuleva ühe tegevjuhina on minu ülesanne kõigepealt käivitada madalate kuludega passiivselt juhitud indeksil põhinevad pensionifondid. Sellised pensionifondid, mille kohta on maailmas tõestus, et need pakuvad just keskmisele pensionikogujale kõige paremat tootlust.

Kindlasti ei tasu leppida sellega, et fondivalitsejad esitlevad ennast Eesti majandusse panustajatena, kui neil on pisike osa varast seismas pangadeposiidis või kui nende portfellis on üksikud Baltikumi firmade aktsiad.

Kas lõpetada maksed teise sambasse?

Minister Tsahkna hoiatas, et kui fondide tootlused ei parane, peab mõtlema, kas üldse tasub sinna maksuraha suunata. Peaminister Taavi Rõivas on juba jõudnud kinnitada, et teine sammas ei kao.

See, milline osa pensionist peaks tulema riigieelarvest ja milline osa inimese isiklikult pensionikontolt, on ühiskondliku kokkuleppe asi. Maailmas on piisavalt juhtumeid, kus kogumispensionid on antud erakätesse ja siis jälle riigistatud. Selliste otsuste tegemiseks peaks siiski olema väga hea põhjus. Mina ei tea täna põhjust, mis sellist radikaalset muutust õigustaks. Küll aga saab valitsus teha tänast süsteemi paremaks – lisaks juba plaanis olevatele seaduse muudatustele saaks ja tuleks teha järgmist:

1. Avada turg väliskonkurentsile

On muidugi tore lugeda, et Tuleva pensionifonde oodatakse. Aga arvestades, et seni on teise samba suurimaks probleemiks järjest nõrgenev konkurents, peaks valitsus tegema kõik endast sõltuva, et soodustada ka teiste uute teenusepakkujate turule tulekut.

Rahvusvahelistel fondihalduritel võiks lubada pakkuda Eesti seadustele vastavaid fonde ilma Eestis eraldi tegevusluba taotlemata. Tavaliste investeerimisfondide puhul see juba on nii. Pole ühtegi head põhjust, miks need fondid ei peaks olema kättesaadavad pensionikogujatele.

Samuti peaksid kõik Euroopas depooteenust pakkuvad pangad saama depoopanga teenust pakkuda ka Eestis, ilma et peaksid selleks siin tütarpanga avama. Täna on Eestis ainult kaks depooteenust pakkuvat panka – turu avamise alternatiiv oleks nende teenustasumäärade piiramine seadusega.

Rahvusvahelistele teenusepakkujatele on oma turu avanud näiteks Rootsi ja sealsete pensionifondide keskmine haldustasu on 0,2% aastas.

2. Parandada teise samba pensionifondide läbipaistvust

Pensionikeskus peaks avaldama iga inimese individuaalse pensionikonto tegeliku tootlusmäära aasta baasil ja selle võrdluse inflatsiooni ning maailma kapitalituru indeksitega. See oleks pensionikeskusele lihtne tarkvaraarendusprojekt. Praegu kättesaadavaid andmeid kasutades läks mul oma pensionikonto tootluse arvutamiseks ja võrdlemiseks paar tundi aega. Pangad kaebavad, et Eesti inimesed on laisad ja ei tunne oma pensionivara käekäigu vastu piisavalt huvi. Mina arvan, et tööl käival inimesel ei ole lihtsalt võimalik võtta selleks regulaarselt vabu päevi.

3. Võimaldada kõigil pensionile suundujatel saada fondipensioni

Mitte kusagil maailmas ei suuda elukindlustusfirmad pakkuda pensionärile mõistlike kuludega kaitset selle eest, et ta elab kauem kui kestavad tema säästud. Täiuslikku lahendust siin pole. Kõikidest ebatäiuslikest otsustajatest teavad inimesed tõenäoliselt siiski ise kõige paremini, kuidas nad aastatega kogutud raha vanaduspäevil kasutama peaksid.

Kui Eesti valitsus seda ei usu, oleks tulnud algusest peale jätta pensionisüsteem ainult riigi kätesse. Kui riik eeldab, et inimene on elu vältel võimeline tegema mõistlikke otsuseid (näiteks valides sobivaima pensionifondi), siis miks peaks selleltsamalt inimeselt pensioniikka jõudes õiguse omaenda raha üle otsustada ära võtma?

Veel üks asi. Kui sa neid sõnu loed, oled vist põhjalik inimene. Kui sa veel seni pole jõudnud, siis ole hea, tutvu Tuleva eesmärkidega ja kui need sinu põhimõtetega sobivad, astu liikmeks. Meil on sind vaja.

Annika Uudelepp vestles Tuleva liikme, majandusteadlase ja analüütiku Indrek Seppoga pensionisüsteemi tulevikust ja Tuleva rollist selles. Kui sa veel ei ole Tulevast kuulnud, tutvu ja tule ka liikmeks!

Annika: Pensionisüsteemist on väga raske rääkida ilma põhjalike teadmisteta. Sina oled selles valdkonnas asjatundja. Mis sinu meelest on Eesti pensionisüsteemis need kohad, mille üle meil on põhjust rõõmustada? Ja mida on vaja paremaks teha?

Indrek: Meil on Eestis loodud 2. ja 3. samba süsteem – kogume ise enese jaoks pensioni ega pea lootma ainult laste arvu ega tulevase põlvkonna peale. See on suures plaanis väga mõistlik, et tegime selle asja ära. Kuid detailides on siin parandamisruumi küll.

Ma ei süüdista üldse neid, kes pensionisüsteemi lõid. Me valisime turukonkurentsi fondide vahel sarnaselt pea kõigi nende riikidega, kes samal ajal kogumispensionisüsteemi üles ehitasid. Ja jagame nende kõigiga nüüd sarnaseid probleeme. Kui eeldatud oli, et konkurents toob hinnad alla – et inimesed otsivad enesele aktiivselt parimat toodet ning finantsturg sellele reageerib, siis praktikas näeme seda, et kõik üritavad oma suht kehva toodet kuidagi müüa, mis viinud turunduskulud taevasse. Ega need poisid kaubanduskeskustes heast südamest ja ligimesearmastusest tööta, maksame neile kena kopika oma pensionifondist.

Ma ei süüdista isegi ainult pankasid. Nemad näevad, et inimesed tahavad osta pensionifonde, millel võimalikult suured reklaamid, muu väga ei huvita, ja sellise toote nad kenasti turule toonud ongi. Kartes, et muidu teeb seda keegi teine.

Aga me teame tänaseks üsna hästi, miks me niimoodi pensionitooteid valime, miks me ei lähtu kriteeriumitest, mida spetsialist soovitaks arvesse võtta. Need on tüüpilised mõtlemisvead, mille ohvriks langeme. Me ei suuda näiteks hinnata liitintressi mõju. Vaatame, et mingid kulud protsent aastas suuremad-väiksemad, mis seal ikka vahet. Tuleb välja, et vahe on ikka päris suur. Palju palju suurem, kui intuitiivselt tundub. Ja need kõrged kulud on meil täna üks probleem, mida on väga vaja lahendada.

Annika: Mis sa LHV fondide kohta arvad? Hiljuti kuulsime, et LHV tuleb turule oma indeksifondiga, mille haldustasu on veel odavam (0,39%).

Indrek: Fantastiline uudis. See on täpselt see, milleks Tulevat vaja oli. See oli see, mida oli aega teha 13 aastat. See on see, mida ma olen oodanud kogu see aeg. Uudise kõrval olev LHV kommentaar pani küll kukalt kratsima. Seda esitletakse kui eriti teadlikule investorile mõeldud indeksifondi. Esimene emotsioon oli küll, et no kui meie pankade finantskirjaoskus on selline, siis mida me veel tavaliselt inimeselt ootame?

Selleks, et valida fondi, mis suudab vähemalt oma haldustasu võrra ületada indeksit, selleks on vaja väga tarka inimest. Mina ei ole nii tark. Võibolla Eestis on mõned, kes on nii targad, aga mina kogu oma 20 aastaga majandusteaduses nii targaks veel saanud ei ole. See ei tähenda muuseas, et paljud aktiivselt juhitud fondid ei ületaks indeksit – peaaegu pooled ületavad juba puhtjuhuslikult. Me lihtsalt ei suuda vahet teha, millised tulevikus ületavad ja millised mitte, ning kui me seda vahet teha ei suuda, siis milleks maksta rohkem?

Oskan sellest ainult seda välja lugeda, et LHV ei taha seda fondi turundada. Ma saan tegelikult ju aru, et pank võib ennast raha nimel veidikene lolliks teha ja rääkida sellist juttu. Aga see tähendab ka ohtu, et kohe kui neil võimalik on, leiavad nad põhjenduse, et see kinni panna ja tagasi minna oma tulusamate fondide juurde. Seetõttu mina jään Tulevaga. Mina tahan seda survet kogu aeg üleval hoida.

Muuseas – ma usun küll, et indeksfondiga liituvad valdavalt teadlikud investorid. Ma näen seda juba oma tuttavatest, kes Tulevaga liitunud – paljud on väga tugeva finantstaustaga, nende jaoks ei olnud mingit mõtlemiskohta. Aga nad teevad seda selle pärast, et nad saavad aru, kui jabur on aktiivse juhtimise eest rohkem maksta, mitte selle pärast, et ise midagi aktiivselt juhtima hakata.  

Annika: Mis sinu meelest Eestis pensioniturul konkurentsi aitaks elavdada?

Indrek: Aitaks see, kui me avaksime turu välismaa odavatele fondidele, kes vastavad teatud tingimustele, aga seal tekiks ikkagi üks probleem. Kuna neil puuduks aktiivne turundus, siis nad peaksid toetuma selle peale, mida meie räägime inimestele. Kui aktiivne turundus puudub, siis me ei tea kui suure turuosa nad suudaksid saavutada, kuid nende tulek lahendaks kindlasti probleemi teadlikumate inimeste jaoks.

Annika: Seda nišši püüab Tuleva ka täita, et pakkuda alternatiivi.

Indrek: Jah. Need riigid, kes tegid oma 2. ja 3. samba süsteemi pärast esimest lainet, pärast meid seega, nägid tehtud vigu ja läksid teist teed. Tüüpiliselt tehti üks riiklik odavate kuludega indeksifond ja sellega saadi kulud kaugelt-kaugelt alla.

Üks variant on ka Eestis teha nii, minna samm edasi ja teha samamoodi nagu Rootsi on teinud – teha riiklik süsteem. Kuid see üleminek saaks olema ilmselt suhteliselt raske. Teiseks mul on väikene kõhklus meie tuleviku suhtes. Ma tahaksin küll uskuda, et Eesti riik on piisavalt arenenud ja siin ei teki selliseid riske, kuid oletame, et tuleb majanduskriis, või tuleb börsikrahh, samal ajal on juhtumisi ka valimised. Äkki siiski meil leidub neid poliitikuid, kes leiavad, et see riiklik pensionisüsteem tuleb ära kulutada, riigi arvele kanda? Võimalik, et erasüsteemis on seda raskem teha, kuigi seegi on teoreetiliselt võimalik.

Annika: Me ju nägime, mis juhtus riikide sotsiaalkindlustusfondide reservidega, kui riigil oli vaja tasakaalustada eelarvet. Põhimõtteliselt töötukassa ja haigekassa reserv, need tegelikult ju konsolideeriti riigieelarvesse. Sama risk võib olla ka pensionifondidega, kui 2. sammas riigistatakse?

Indrek: Samas Rootsis toimub see asi väga odavalt, süsteem toimib suurepäraselt. See sõltub sellest, kui suureks me seda riski hindame. Täna ma ei pea väga realistlikuks uut riigifondi tegemist, meil tuleb töötada selles institutsionaalses regulatsioonis, mis meile loodud on.

Annika: Millised on Eesti pensionisüsteemi pikaajalisemad probleemid?

Indrek: Haldustasude probleem võib tunduda peenhäälestamisena, kuid see on väga suur ja fundamentaalne probleem. Näeme, et Tuleva ajendil on hakatud muutuma ja see on suurepärane.

Üks olulisemaid küsimusi, mida me täna ei taju tegelikult, on meie tulevase pensioni suurus. Või õieti väiksus. Ma olen omajagu kuulnud kurtmist, et riik sunnib oma reeglite alusel midagi kõrvale panema, ja samas inimesed usuvad, et nad ise paneks palju paremini. Tegelikult Eesti pensionisüsteem on väga minimalistlikult tehtud. Riik on sundinud absoluutse miinimumi kõrvale panema. Ta eeldab seda, et igaüks paneb ise vähemalt sama palju kõrvale. Ma tahaks näha neid inimesi, kes panevad ise sama palju kõrvale. Ma arvan, et neid inimesi väga palju ei ole.

Kui me vaatame 3. samba mahtusid, siis need on praktiliselt olematud. Me täna ei taju seda hästi, kui väike meie pension (1. ja 2. samba koosmõjus) hakkab olema. Sellele on üks veidike piinlik põhjus. Kui me vaatame tänaseid keskmisi pensione (400 euro kandis), näeme küll, et  pensionärid kurdavad, et pension on väike, aga pole massilist kurtmist. Tundub, et nad kuidagi saavad sellega hakkama. See on umbes 40% keskmisest palgast, umbes see, mida meilegi lubatakse. Mida me aga ei taju, on see, et tänased pensionärid on pensionile jäänud palju madalamatelt palgatasemetelt võrreldes keskmise palgaga, kui meie kunagi saame pensionile minema. Seega saab meile see kukkumine olema palju-palju rängem, kui tänastel pensionäridel.

Kui me vaatame Eesti vanuse-palgaprofiili täna, siis me näeme, et palgatipp on enne 40-ndat eluaastat. Vanemad inimesed teenivad vähem, kuni me jõuame pensionieelikuteni, kes teenivad juba oluliselt vähem, kui keskmine palk. Neile ei tundu kukkumine 40% keskmise palgani nii ränk, kui see saab olema meile. Reaalsus on see, et kui meie põlvkond kunagi pensionile jõuab, siis see saab olema karm kogemus, kui me pole selleks ajaks korralikult kõrvale pannud.

See on nüüd asi, millele tasub mõelda mitmel põhjusel. Esimene põhjus on see, et kui meie kunagi jõuame pensioniikka, siis arvestades Eesti demograafiat, saab meid olema palju, kuid noori saab olema palju vähem. See tuleb välja ka valimiskastide juures. Kui me ei ole iseenesele kogunud mõistlikult pensionit, enamvähem talutavat pensionit, siis me hakkame oma lapsi piinama maksudega ja me võtame selle raha oma lastelt ära. Küll me leiame põhjendusi “inimväärseks pensioniks” ja küll me leiame, et meil on absoluutne õigus järgnevat põlvkonda maksustada nii, kuidas torust tuleb.

Annika: Kas me teeme seda valimiskastide juures?

Indrek: Jah, me teeme seda valimiskastide juures. Iga euro, mida me ei pane praegu kõrvale, selle me võtame tulevikus oma laste põlvkonna taskust. See põlvkond on palju väiksem, neil ei ole valimiskastide juures nii tugevat häält. Me võtame selle oma laste taskust, oma tulevaste põlvede tuleviku arvelt.

Annika: Mis sellega üldse teha annab lisaks sellele, et me hakkame rohkem koguma? Mida tuleks riiklikus süsteemis muuta, arvestades, et pensionid on juba aastaid riigieelarves miinuses, ehk sotsiaalmaks ei kata tänaseid pensione ära. Tulevikus ammugi mitte ja see lõhe läheb veelgi suuremaks. See tähendab, et peame pensione maksma muudest maksudest järjest rohkem ja selle võrra jääb teiste valdkondade jaoks vähem raha.  Mis siin üldse põhimõtteliselt teha annab, et see süsteem võiks demograafilisele langusele vastu pidada?

Indrek: Riski maandab mingil määral see, kui me paneksime ise juba täna mingeid summasid kõrvale vabatahtlikult. Küll aga võib seda vabatahtlikkust stimuleerida.

Annika: Kuidas võiks seda veel paremini stimuleerida lisaks praegusele kolmanda samba tulumaksusoodustusele sissemaksetelt kuni 6000 eurot aastas?

Indrek: Kui me küsime täna kelleltki, kas ta sooviks tulevikuks kõrvale panne, on vastus tavaliselt -„Jah, tahaksin küll”. „Kas hakkaksid praegu panema?” –„Ei, praegu raha kulub kõik ära.” See on absoluutselt üldinimlik „tahan tulevikus säästa” mõttemudel.

Töötab näiteks selline asi, et meil on töölepingus kirjas mitte see, et meil hakkab praegu minema 3. sambasse mingi summa, vaid lepime kokku, et järgmisel korral, kui palk tõuseb 5%, siis selle tõusu hetkel 2% hakkab minema 3. sambasse. Enamik inimesi on selle korraldusega nõus. Ideaalis näeksin sellist asja, et meil tekibki komme panna selline punkt töölepingusse. Kui inimene ise tahab, et seda ei oleks, siis võib selle maha võtta. Aga vaikimisi võiks see punkt töölepingus sees olla. Seejärel me hakkaksime tasapisi liikuma selles suunas, et pensionile minek ei oleks nii ränk kukkumine nagu praegu.

Kui me vaatame Hollandit või muid riike, kus inimesed panevad raha kõrvale pensioni jaoks, siis see on ikka märksa suurem protsent kui meil on. Tõsi – kui tulevik peaks meile tooma väga kiire majanduse- ja palgakasvu, võib varakult kõrvale pandud euro suhteline väärtus tunduda madalam, kuid teine vaade on, et võibolla peaksime me siis veelgi enam säästma, et kõrgemal hinnatasemel kuidagimoodigi hakkama saada.

Annika: See mõte, et palgatõusust hakata panema mingi osa 3. sambasse, on tegelikult koguja silmis üsnagi leebe säästmise viis. Seda raha ei ole veel kätte saadud ja see võiks olla hea võimalus 3. sambasse panustamiseks. Kui ütleme, et täna kogume 2. sambasse  6% palgalt, siis milline see protsent võiks ideaalis kokku olla?

Indrek: See võiks olla 8-10%, et me saaks rääkida asendusmäärast (kui suur saab olema pension võrreldes viimase palgaga) 60-70%, mis Eestis sõltub tulevasest majanduskasvust, eelkõige palgatõusust.

Annika: Üks asi, mis tulevasi pensionäre mõjutama hakkab, on see, et palkade erinevus inimese tööajal on väga suur faktor. Pensionid hakkavad olema oluliselt ebavõrdsemad, kui nad on täna. Täna on pensionid suhteliselt võrdsed, kuna palgast sõltuva komponendi mõju pole veel avaldunud. Kui meievanused inimesed (30-40ndates eluaastates) hakkavad pensionile minema, siis võib pensionide erinevus olla mitmekordne sõltuvalt sellest, kui palju inimene täna palka saab. Mis sinu sõnum oleks tänasele miinimumpalga saajale, kellel on väga raske midagi kõrvale panna ja kelle pealt makstaksegi sotsiaalmaksu väga vähe, kui tal on 35-40 aastat tööstaaži minimaalse palga juures. Mis temal üldse võimalik teha on?

Indrek: Siin on üks probleem. Kui me mõtleme, et kes seda 3. sammast võtab, siis tüüpiliselt on see veidikene teadlikum, veidike parema haridusega ja veidike jõukam inimene. Madalapalgalistel inimestel tasub mõelda sellele, et kui praegu on raske, siis pensionil saab olema veel raskem. Mingisugune protsent tulevasest palgatõusust 3. samba peale planeerida, see tegelikult on mõistlik ja vähendab riske selleks, et veelgi kehvemini minema hakkab.

Annika: Mis oleks sinu sõnum neile inimestele, kes saavad praegu 1,5  või 2 keskmist palka? Mida nemad võiksid teha, mõeldes pensioni ebavõrdsuse peale? Nemad hakkavad küll kõrgemat pensioni saama, aga maksavad ka rohkem makse. Samas kukkumine asendusmääras on just neile suurem.

Indrek: Just, nendel on kukkumine suurem. Meil on täna 3. samba süsteem olemas. Kui meil tulevad vaikselt indeksifondid siia juurde, siis on juba üsna raske enesele põhjendada pensionieaks mittesäästmist. Muidugi on seal riskid. Ma kuulen tihti muret, et mis siis kui inflatsioon meil selle raha ära sööb ja nii edasi. Ma olen selle vastu toonud alati ühe näite meie esivanematelt. Me ei kogu raha pensioniks tingimata selleks, et seda raha kasvatada.

Kui meie vana-vana-vana-vanaisa pani kartuleid sügisel varasalve, siis ta ei teinud seda sellepärast, et talvel oleks tal neid kartuleid seal varasalves rohkem kui pannes. Ta tegi selleks, et talv üle elada. Me kogume pensionit selleks, et meil oleks raha siis, kui meil seda vaja on. Pensionil olles me ei mõtle sellele, et kui ma olin 35, kus ma siis sain alles tarbida! Ma olen põhimõtteliselt nõus täna ära andma kaks pätsi saia selle nimel, et mul pensionil olles oleks vähemalt ükski. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, kui mu raha vahepeal kasvaks.

Annika: Kas meil on midagi veel pensionisüsteemis sellist, mida sina selle valdkonna asjatundjana üles tõstataksid mõttekohtadena? Pensioniiga, investeerimine, indekseerimine?

Indrek: Indekseerimisest rääkides, esimene sammas on indekseeritud ehk kaitstud elukalliduse tõusu eest, teise samba puhul tuleb neid indekseeritavaid lepinguid veel oodata. Ma vaatan oma ema. Ta läks hiljuti pensionile. Pool suguvõsa elanud 90-steks. See tähendab, et me räägime julgelt 30 aasta perspektiivist pensionil olla.

Kui me mõtleme inflatsiooniriskidele 30 aasta perspektiivis ja vaatame 2. sammast, kus täna pakutakse üksnes annuiteeti – iga kuu sama summat elu lõpuni, siis ma ei kujuta ette… seal on meeletud riskid paarikümne aasta jooksul. Ma täiesti selgelt valiksin mingisuguse fonditüüpi pensioni, mis mingil määral kaitseks pikema perioodi inflatsiooni eest – üks osa jääks aktsiaturule ja vastavalt sellele pension muutuks aja jooksul. Need asjad tuleb läbi mõtelda – kiirema inflatsiooni perioode tuleb ette, selle riski eest on end võimalik osaliselt kaitsta ja pensionäre ei ole mõtet kaitseta jätta.

Annika: Pensioniea teema?

Indrek: Ma ei näe teoreetilistki võimalust, et meie pensioniiga samasuguseks jääks. Eluiga kasvab mühinal. Vastasel korral kuivavad meie pensionirahad lihtsalt veelgi enam kokku. Ja ega seda raha kuskilt mujalt siis võtta ei ole, kui jälle nooremalt põlvkonnalt. Tänane 65 ei ole sama, mis ta oli 30 aastat tagasi. 30 aasta pärast on 65-sed jälle päris teistsugused. Ideaalis võiks toimuda pensioniea muutus automaatselt – lähtuvalt oodatava eluea kasvust. Otsustaks selle üks kord ära ja muudaks siis, kui miskit jälle väga muuta vaja.  

Annika: Kui räägime tänaste pensionikogujatega, siis päris paljud arvavad, et 2. sammas pole oluline ning nad ei loodagi eriti sellele mitmel põhjusel.

Esiteks nähakse, et neil, kes täna pensionile lähevad, ongi 2. samba komponent väga väike. Seetõttu tundubki tänastele töötegijatele, et mis ma 50 euro pärast kuus koguma hakkan, mille mõnekümne aasta pärast juurde saan. See muidugi muutub mitmekümne aasta pärast ja siis on 2. sammas oluline osa pensionist. Teine asi on tootlikkus. Kui me fondide tulemusi korrigeerime seoses inflatsiooniga, siis mitme fondi puhul saame tulemuseks negatiivse reaaltootluse. Kolmas põhjus võib olla vähene usk sellesse, et see süsteem ka 30 aasta pärast veel olemas on, vaadates, kuidas maailm muutub, tehnoloogia areneb ja riigid teevad reforme. Noored pigem ei usu, et praegune süsteem püsima jääb.

Indrek: Mina vaataksin teistmoodi seda. On olemas teatud risk, et pensionipõli tuleb. Ärkad üks hommik üles – kohal. Ja mis sa siis teed? Mina olen end palju väiksemate riskide vastu kindlustanud. Keskmisel Eesti mehel ei põle korter ka kuigi tihti maha, aga ma isegi selle vastu end kindlustanud.

Nii et ma ikkagi valmistuksin ka selleks riskiks, et jään pensionile ja pensionisüsteem toimib niikaua kuni mina elus olen ja et ma siis hakkama saaksin.

Inflatsiooni korrigeerimise kohta ma tahaksingi öelda, et see kartulinäide, mis mul oli – selle põhjal ei ole tingimata vajalik, et minu tootlus ületaks inflatsiooni. See oleks muidugi ideaalne, et ta ületaks, ja ma tahaks, et see niimoodi juhtuks, aga see ei ole eesmärk omaette. Peamine, mida ma tahaks, oleks see, et mul oleks tol hetkel olemas mingisugune raha, viis ära elada. Ma olen nõus ka täna peale maksma, et mul pensioni ajal oleks mingisugune raha. Sest siis mul on vähemalt midagi olemas. Kui see pensionilisa saab olema ka 50 eurot kuus, siis – ok – see on väike summa. Aga 400 euro kõrval on see 50 eurot ka ikkagi väga oluline summa.

Annika: Nüüd jõuamegi sinnamaani, et sa rääkisid oma tehtud valikutest ja ettepanekutest. Kuidas sa ise planeerid oma rahaasju?

Indrek: Kui ma mõtlen lühiajalist planeerimist, siis ma käitun nii nagu teooria ütleb – kõige suurema vaesusriski mahavõtja on see, kui isikul on kuskil kolme kuu sissetulek varus olemas. Sellest piisab, kui panna kõrvale 5% oma kõikidest sissetulekutest. 5% on lihtsalt see, mida me ei taju. Selline summa võtta jooksvalt ette ja panna see kõrvale, on väga oluline asi, mis võtab maha paljusid riske.

Annika: 1000 eurosest palgast oleks see 50 eurot. Kui kuus jätta ära üks perega restoraniskäik, siis ongi sisuliselt see 50 eurot säästetud.

Indrek: See on asi, mis tõepoolest aitab. See aitab ootamatute kulude vastu jooksvalt, aitab töötuks jäämise vastu, aitab mitte vastu võtta esimest pakutavat töökohta, aitab maksta liisinguid, mis iganes.

Pikaajalisest perspektiivist ja pensionist rääkides – tuleb tunnistada, et sarnaselt paljude kaasmaalastega on mu peamine strateegia hetkel ikkagi ebatervislikud eluviisid (eneseirooniliselt).

Annika: Ebatervislikud eluviisid?

Indrek: Daniel Kahneman, kes koos [Amos] Tverskyga käitumisökonoomika lõi, on öelnud, et me võime teada seda, kui ekslikud me oleme ja milliseid mõtlemisvigu teeme, aga ega see teadmine suurt ei aita, me teeme ikkagi neidsamu vigu. Ma teen täpselt samamoodi neid samu vigu, lihtsalt selle vahega, et oskan neile vigadele nimesid anda ja tean kui mitme protsendiga Eesti või maailma elanikkonnast sama vähe mõistlikult käitun. Minu pensioni kogumine on kaugelt allapoole seda taset, kui ta peaks olema või kui palju ma tahaksin, et ta oleks.

Meil on vaja üheskoos disainida säästmist soodustav süsteem, mis töötaks inimeste peal kõigi meie vigadega. Kujundada see selliselt, et raha oleks lihtne kõrvale panna ja et tõepoolest teeksime seda, mida arvame, et pikas perspektiivis mõistlik teha. Et me näeksime, et inimesed reaalselt seda ka teevad, mitte ei pane kõrvale “teoorias”. Vaesed pensionärid saavad meil olema väga praktiline, mitte teoreetiline probleem.

Annika: Palju räägitakse sellest, et kui sa targalt kogud, tuleks säästud paigutada erinevatesse varaklassidesse. Kui me räägime Tuleva pensionifondist, siis see varaklass on aktsiad ja võlakirjad, suuresti aktsiad indeksifondide kaudu. Milline oleks teoreetiliselt sinu arvates pikaajaline hea isiklik investeerimisstrateegia, et sa tunneksid end 30 aasta pärast kindlalt?

Indrek: Kõige lihtsam on need samad indeksifondid ja aktsiad – ostame enesele sisuliselt tüki suure hulga ettevõtete tulevasest tulust. Me võime siin ärisid luua, see on suhteliselt riskantne asi. Ärisid tuleb muidugi luua, lihtsalt seda tehakse ettevõtluskihust või minu poolest jõukamaks saamise võimaluse saamiseks, aga mitte päris kindlustamiseks. Paljud soetavad enesele kinnisvara ja arvavad, et sellega saab pensioniiga üle elatud. Jällegi – kinnisvara ostmine võib tõepoolest olla üks säästmise viise. Aga kogemus ütleb, et pensioniikka jõudes oleme armunud oma kodusse ja ei hakka seda vahetama. Me näeme praegugi pensionäre üsna väärtuslikel pindadel. No ei müü nad oma maja maha ega osta endale kuskile väiksemat korterit, et ülejäänud rahaga paremini ära elada. Nii et praktikas see ei tööta kuigi hästi.

Sellega seoses tuli mul meelde, et kui ma tegin Tuleva algkapitali sissemakse, siis mul oli kuklas täpselt see asi, et ma ei ole endale pensioniks raha piisavalt kõrvale pannud ja ma võtan seda just nagu pikaajalist investeeringut.

Annika: Paned suurema summa pikaajalisemalt kasvama, et teha veidigi tagasi vähest kogumist, eksole?

Indrek: Jah, see oli üks võimalus, mis kätte jooksis. Selle mõttega ma [Tuleva algkapitali] tõepoolest panustasingi. Näed, üks ristike jälle kirjas, aga seda on kaugeltki liiga vähe, et mõelda, et see asi nüüd tehtud oleks.

Annika: Mis sind motiveeris algkapitali panustama?

Indrek: See, et Tuleva tuleks. See, et Tuleva saaks valmis ja et ta saaks tehtud.

Annika: Mis rolli sinu jaoks Tuleva täidab üldse kogu selle eelneva jutu valguses?

Indrek: Tuleva on fantastiline algatus. Ma tahaks tänada kõiki, kes on selle algatuse juures olnud. See on asi, mis on olnud puudu ja mis on lõpuks pannud turu liikuma. Me näeme, mis LHV nüüd reaktsioonina tegi. Ma olen aastaid rääkinud odavate indeksifondide vajalikkusest, ma olen rääkinud sellest pankade fondijuhtidega. Nad saavad sellest aru, väga hästi saavad aru, aga raha tuleb praegu niimoodi mõnusalt kätte. Turundus toob praegu raha, nii et nad on seda rõõmsalt edasi teinud. Tuleva on seda pilti nüüd muutnud. Ja seda pildimuutmist on väga vaja jätkata.

Annika: Sina oled üks Tuleva esimestest liikmetest. Üsna varsti pärast asutamist sa liitusid ja sinu liitumist põhjendab ka see, mis sa just äsja ütlesid. Võta enda jaoks kokku need positiivsed aspektid, mida sa Tulevas näed. Pensionisüsteemi valguses sa seda juba kommenteerisid, aga mida isiklikult pead Tuleva kõige suuremaks kasuks?

Indrek: Igaüks, iga minuvanune on Tuleva tulekust võitnud juba vähemalt 10 000 eurot. Selle on Tuleva täna juba sisuliselt ära teinud, ma olen väga tänulik Tuleva algatustiimile, et selline raputus siin turul toimunud on. Tuletan meelde, et kui me räägime siin 1% haldustasust, siis me ei räägi sellest, et igast sissetulevast eurost võetakse see protsent maha. See protsent võetakse kogu meie potist igal aastal maha. See kumuleerub väga kiiresti väga suureks summaks. Ja kõigil meil on nüüd võimalus see kokku hoida.

Annika: Selle eest saaks osta lausa luksusauto, eksole?

Indrek: Jah nooremad veel enamgi.

Annika: Milline võiks Tuleva viie aasta pärast olla?

Indrek: Ma loodan, et viie aasta pärast Tuleva hoiab seda survet finantssüsteemis korralikult üleval, et Tuleva on olemas ja pakub head teenust.

Annika: Kui sa nüüd mõtled selle peale, et Tuleva õnnestumiseks on vaja kokku saada vähemalt 3000 liiget ja praeguseks on meil olemas ca 1800 liikmeavaldust. Me tahaksime sügise jooksul 3000 liiget kokku saada. Kuigi loataotluseks ei ole see hädavajalik, annab see kindlustunde, et meie ärimudel toimib. Mis sõnumitega sina kutsuksid oma sõpru Tulevaga liituma, kes ei tea pensionisüsteemist ja selle probleemidest kaugeltki nii palju kui sina? Kuidas sa neid püüaksid kõnetada?

Indrek: Ma läheneksin sellele sotsiaalselt – Tuleva on muutnud Eesti paremaks kohaks. Tuleva on muutnud meie tulevikku. Tuleva on üks paremaid ühiskondlikke muutusi, mis meil viimasel ajal toimunud on. Pension on kohutavalt oluline asi. Kui palju me pensionit saame tulevikus, kui palju me oleme ise kogunud pensioni, see mõjutab üsna palju seda, kui palju me oma lapsi koormame tulevikus. Seega on Tuleva juba muutnud midagi väga olulist meie ühiskonnas. Ma usun, et seda survet tuleb üleval hoida.

Indrek Seppo on Eesti rakendusuuringute keskuse Centar vanemanalüütik. Ta on Tartu Ülikooli majandusteaduskonna doktorant ja osalenud rahvusvahelise majanduspoliitika analüüsi programmis Kieli Instituudi juures. Ta on teinud uurimustöid hariduse, sissetulekute, konkurentsianalüüsi, infrastruktuuri-investeeringute, psühhomeetrilise mõõtmise jmt valdkondades. Seppo õpetab Tartu Ülikoolis haridusökonoomikat.

Foto autor: Rene Jakobson

Tuleva liikmetel on täna põhjust uhkust tunda. Oleme juba toonud rahalist kasu kõigile Eestis tööl käivatele inimestele. Kui 1700 liiget on napilt kolme tegevuskuuga Rahandusministeeriumiga kokku leppinud muudatusettepanekutes investeerimisfondide seadusesse  ja toonud alla pensionifondide teenustasusid, siis kujutlege vaid, mida suudame, kui meil on 3000 või 10 000 liiget!

Pankade nõrk konkurents maksab igaühele meist tuhandeid või kümneid tuhandeid eurosid. Mida rohkem ja kauem me pensioniks kogume, seda suurema summa kaotame Eesti pensionifondide kõrgete teenustasude ja madala tootluse pärast. Nüüd, kus turule on tulemas uut tüüpi, inimestele endile kuuluv Tuleva fondivalitseja, on loota, et olukord läheb paremaks. Ei, täpsustan: juba ongi paremaks läinud.

Mis on Tuleva liikmete tänased võidud? 

Esiteks, aitasime rahandusministeeriumil teha pensionikogujate huvides olulised muudatused investeerimisfondide seadusesse. Tänu aktsiakapitali miinimumnõude langetamisele on uutel teenusepakkujatel tulevikus lihtsam turule tulla – konkurents on kasulik meile, pensionikogujatele. Pensionifondi vahetus maksab tulevikus sulle ja mulle kümme korda vähem kui täna – seadus ei luba fondivalitsejatel enam ebamõistlikult kõrget väljumistasu küsida.

Teiseks, üks tänane fondivalitseja – LHV – toob turule madalate kuludega passiivselt juhitud fondi. Selle fondi haldustasu on neli korda väiksem LHV tänaste fondide haldustasust. Meie liikmete seas on hetkel kõige rohkem just LHV kliente. Nemad on juba saanud kingituse, mis hoiab neile elu jooksul kokku kümneid tuhandeid eurosid (1) – summa, mis ületab kordades Tuleva liitumistasu. Swedbank, Nordea ja SEB ei ole veel vedu võtnud. Tule liikmeks – aitame ka sinu fondivalitsejal tasusid langetada ja teeme ise veel paremaid investeerimistooteid!

Kas Tuleva eesmärk on nüüd saavutatud?

Tuleva liige, Äripäeva peatoimetaja Igor Rõtov kirjutas hiljuti, et Eesti majandusel on selja taga kaotatud kümnend – me pole ülejäänud Euroopaga võrreldes jõukamaks saanud. Tema sõnul ei jõua sisetarbimise kasv majandust ja riigi rahandust kaua üleval hoida – vaja on radikaalseid samme, mis meie majanduskasvu elavdaksid.

Pankadel on keskne koht inimeste säästude kogumisel ja investeerimisel. Kui pole häid investeerimistooteid, pole ka sääste, mis investeeringuid rahastaksid. Ja kui pank otsustab suurt osa pensionisäästudest lihtsalt arveldusarvel hoida, võttes samal ajal siiski kõrget teenustasu, siis ei ole kellelegi sellest säästmisest kasu.

Millegipärast on nii läinud, et terve konkurentsi asemel püsivad tänased investeerimisteenused Eestis mugavas stagnatsioonis. Inimeste suurim pikaajaline sääst – II pensionisammas, on teeninud peamiselt panku. Pensionikogujad on saanud vaid kolmandiku turutootlusest ja majanduskasvu heaks pole see raha suurt midagi teinud.

Tuleva liikmete jaoks on kohustusliku kogumispensioni ehk II samba toodete turu efektiivsemaks muutmine alles algus. Järgmisena võtame ette III samba, aga ka kindlustuse ja muud regulaarse säästmise tooted nagu näiteks laste koolifondid. Viimaste puhul on inimestel täna kahjuks valida ainult halbade ja veel halvemate tingimustega võimaluste vahel.

Tuleva on liikmete ühistu. Ühistu eesmärk on kasvatada oma liikmete vara, tehes kättesaadavaks paremad pikaajalise investeerimise tooted. Selleks on kaks võimalust: survestada panku või teha ise. Teeme mõlemat, sest konkurents on kõige tulemuslikum viis aidata paremaks muuta ka vana kooli fondivalitsejaid, kes kipuvad klientidega kasumi nimel nullsumma mängu mängima.

Milliseid investeerimistooteid Tuleva lisaks II ja III samba fondidele teeb, otsustavad liikmed ise, lähtudes oma vajadustest ja jagades ekspertiisi. Juba asutajaliikmete seas on sellised tunnustatud tegijad nagu näiteks “Rikkaks saamise õpiku” autor Jaak Roosaare, Transferwise’i asutajad Kristo Käärmann ja Taavet Hinrikus, Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam, Crowdestate’i juht Loit Linnupõld, vandeadvokaat Kirsti Pent ja veel 16 suurte kogemustega inimest. Iga päev tuleb juurde liikmeid, kes on oma valdkonna asjatundjad.

Ühine sina ka täna meiega: aidates paremaks muuta Eesti pensionisüsteemi, teed kingituse endale ja oma lastele. Tee liitumisavaldus Tuleva kodulehel.

Tuleva plaane tutvustava näidete ja infograafikutega slaidipaki leiad siit.

(1) Näiteks 30-aastane inimene, kelle brutopalk on 1900 eurot kuus, hoiab iga-aastase 3%-lise palgakasvu ja 5%-lise turutootluse juures tänu teenustasude vahele kokku ligikaudu 35 000 eurot.