Kui Pirje 2020. aasta sügisel lapsele koguma hakkas, oli tal ülikool just lõpetatud, ettevõtlus koroona tõttu seiskunud ja lahkuminek seljataga. Samal sügisel avastas ta enda jaoks investeerimise. Täna töötab Pirje Tuleva klienditoe juhina ja vastab lapsevanemate küsimustele, sageli just nendele, mis teda ennast alustades segadusse ajasid.
Mäletad seda hetke, kust kõik algas?
Kevadel 2020 olin ülikooli lõpetanud ja ostnud „Rikkaks saamise õpiku”. Ülikoolis rääkisid mõned kursakaaslased kolmandast sambast ja investeerimisest ning ma mõtlesin, et ma ei tea sellest ju mitte midagi. Mõtlesin, et tegelen sellega siis, kui aega tekib.
Paljudel jääbki edasilükkamise tõttu alustamata, aga mul tekkis sügisel juhuste tahtel vabam periood. Koroona lõpetas minu ettevõtluse ära ja septembris 2020 oli hetk, kus ma ei käinud tööl ega õppinud. Ja samal aastal olin ma ka lapse isast lahku läinud. Nii said kokku kolm asja: huvi, aeg ja päris vajadus. Ma pidin hakkama ise oma tuleviku eest vastutama. Enam ei olnud seda mõtet, et küll keegi teine on mulle toeks.
Ma läksin täiesti all-in. Käisin iga päev jalutamas ja kuulasin podcaste, lugesin raamatuid, käisin investeerimiskonverentsidel. Oktoobris tegin endale kolmanda samba ja sinna ka esimese sissemakse. Ja siis alustasin kohe ka lapse nimel investeerimist LHV Kasvukontos.
Sa otsustasid koguda lapse nimel, mitte enda nimel. Miks?
Kuna ma olin just sel aastal lapse isast lahku läinud, siis seda küsimust minu jaoks ei olnudki. Mulle tundus, et kõigi osapoolte suhtes on läbipaistev ja aus, kui see on lapse nimel. Ma küsisin lapse isa käest üle, kas talle sobib, et ma hakkan lapsetoetust, seda 80 eurot kuus, lapse kontole investeerima ja ta nõustus. Laps oli siis üheksane.
Lapse kontole panin püsimakse käima kohe. Kuna oli teada, et see summa läheb lapsele, siis see ei olnud minu raha ega tema isa raha. Meie arvates on see lapse oma. Küsimus oli ainult selles, mis sagedusega sissemakseid teha. Keegi ütles kuskil, et ostuhinna keskmistamiseks on nädal hea variant, ja nii mul siiamaani nädalane püsimakse alles ongi. Täna ma arvan, et kord kuus on piisav. Lihtsalt ei ole hakanud seda ümber tegema.
Eesmärk oli algusest peale see, et lapsel oleks kooli lõpuks elluastumise portfell. Summa, millega ta saab ise otsustada, mida ta teha soovib: kas minna välismaale õppima, seda ise edasi investeerida või kasutada näiteks esimese kodu sissemakseks.
Milline oli su esimene valik ja kas sa teeksid täna sama?
Sel hetkel tundus, et nüüd tuleb finantsvabadus ja ma hakkan börsiuudiseid lugema ja aktsiaid välja valima. Alguses tundubki, et sa pead kõike tegema. Täna ma samamoodi ei käituks.
Ma valisin kasvukontos lapsele kolm fondi. Üks oli laiapõhjaline maailma aktsiate fond, see osa oli mul selge. Aga sinna kõrvale valisin veel mingi automaatika fondi ja Aasia fondi. Ma valisin need selle järgi, mida mõjuisikud sel hetkel rääkisid: milliseid ETF-e nemad ostavad ja millised valdkonnad nende arvates tulevikus lendavad. Hiljem sain aru, et mida vähem, seda parem, sest iga ostu ja müügi pealt on päris kõrged tasud. Kui piisab ühest laiapõhjalisest maailma aktsiate fondist, siis milleks rohkem.
Kui turule tulid Swedbanki Roburi fondid, peatasin senised sissemaksed kasvukontosse üsna kohe ja hakkasin lapsele ostma ainult seda üht laiapõhjalist Roburi fondi. Põhjus oli puhtalt tasudes.
Kui ma tagasi vaatan, siis kõige parem otsus oli see, et ma üldse pihta hakkasin. Ja kõige suurem viga oli see, et ma mõtlesin fondide valiku osas üle. Kui sul ei ole veel kindlust ja teadmist, miks laiapõhjaline indeksfond on mõistlik valik, siis sa lased ennast mõjutada sellest, mida teised teevad. See ei ole suur viga ja ma ei piitsuta ennast selle pärast, aga täna ma ühegi kindla sektori ega regiooniga ei spekuleeriks.
Kas lapse raha on täna ühes kohas?
Ei ole. Osa seisab siiani seal, kuhu ma selle 2020. aastal panin. Ma ei ole seda kunagi üle toonud. Põhjuseid on kolm ja ükski neist ei ole eriti hea. Esiteks ma ei olnud kindel, mida ma lapsevanemana lapse varaga üldse teha tohin. Teiseks on müügil tehingutasud. Ja kolmandaks: kui seal on paar tuhat eurot, mis lapsetoetusest kogunes, siis mõtled, et „ah, küll ma ühel hetkel tegelen.” Ja siis läheb meelest ära.
Täna, kui Tuleval on oma lapsele kogumise võimalus olemas, on mul täpselt samad küsimused uuesti. Mida see tähendab, kui ma vara maha müün? Kui palju ma maksan? Kuidas ma selle üle kannan? Kuidas ma seda deklaratsioonis kajastan? Keegi peaks ütlema mulle täpselt: müü maha, see käib niimoodi, rahaliselt tähendab see sulle nii palju, vajuta siia ja siia. Siis ma tooksin kohe mõlemast kohast üle, sest kolmes kohas hoidmisel ei ole mingit mõtet. See mure on kusjuures üks sagedasemaid, millega vanemad meie poole pöörduvad.
Nõus, sellest peame eraldi veel kirjutama. Ma tean, et sa kogud lapsele investeerimiskonto kaudu. Kas teeksid täna sama valiku?
Nii ja naa. Lihtsam oleks kindlasti alustada, kui investeerimiskontot kohe ei kasuta, eriti kui summad ei küündi mõnest tuhandest eurost suuremaks. Aga tol ajal mina isegi ei kaalunud investeerimiskontot mitte avada, sest igal pool räägiti, et maksu tuleb edasi lükata. Ja ma arvasin, et minust saab tulevikus suur investor, kes hakkab igasuguseid tehinguid tegema.
Praktikas tähendab see, et ma pean iga aasta lapsele tuludeklaratsiooni tegema ja selleks otsima kahest pangast infot kokku. Ühes on raport korralik ja lihtne. Teises pean käsitsi märkima, mis on sissemakse, mis on tehing finantsvaraga ja mis on väljamakse. Vahel olen pidanud enne vaatama juhendivideoid, kus ma internetipangas üldse lapse investeeringuid raporteerida saan või lugema soovitusi, mida ja kuhu märkida. Viimaste aastatega on see lihtsamaks läinud, aga ikkagi väga tüütu.
Kui ma täna sama otsuse uuesti teeksin, siis ma alguses kohe lapsele investeerimiskontot ei avaks. Läheksin lihtsa nn tavasüsteemi kaudu. Kui laps tahab ühel hetkel ise aktsiaid osta ja endale investeerimiskonto teha, saab ta selle alati juurde teha. Kui lapsele investeerimine käib nii, et suunad raha ühte fondi ning summad pole meeletult suured, siis ei tundu mulle investeerimiskonto eriti vajalik. Nii palju lihtsam on, kui on üks koht, üks konto, paned käima püsimaksed ja sisuliselt unustad ära.
Sõbranna ütleb, et tahab lapsele koguma hakata, ja küsib, kust alustada. Mida sa vastaksid?
Kusjuures mul oli see vestlus alles eile. Ma küsin kõigepealt, kas sa oled oma kolmanda samba maksimaalselt ära kasutanud. Puhtalt maksuoptimaalsuse mõttes: kui sul on seal veel ruumi, siis pane see täis.
Ja kui see on hea sõber, kes on valmis kuulama, siis ma räägin talle veel ühest asjast. Kui su enda rahaasjad ei ole korras, siis lapsele väikese summa kõrvale panemisest on vähe kasu. Lapsele on palju rohkem kasu sellest, et ta ei pea tulevikus sind üleval pidama. Sinu ülalpidamine läheb talle kallimaks maksma kui see, et ta ei saa sinult 18. eluaastaks kümmet tuhandet.
Kõige levinum hirm on see, et laps saab 18-aastaseks ja teeb rahaga midagi rumalat. Kas sa mõtled sellele?
Ma olen selle peale mõelnud küll. Ma arvan, et ma saan seda mingil määral kujundada sellega, kuidas ma ise käitun. Mitte sellega, mida ma talle räägin ja õpetan, vaid sellega, kuidas ma ise otsuseid teen. Ma loodan, et kui laps näeb, et ma mõtlen oma ostuotsused läbi, kaalun neid, otsin soodsamaid viise ja investeerin regulaarselt, siis on tal see baasteadmine kuklas olemas.
Samas olen ma arvestanud sellega, et ilmselt kulutab ta mingi osa varast minu mõistes tühja-tähja peale. Ja ma arvan, et see on ka üks oluline õppetund eluks. Need summad ei ole ju ka nii meeletud.
Teine asi, mida ma teha saan, on teda kaasata. Sünnipäevarahade ja vanavanemate kinkide üle oleme alati temaga koos otsustanud. Kui ta oli väiksem, arutasime rohkem. Täna on tal ka endal juba mõistlikud kulutused, aga aeg-ajalt ütleb ta ikka, et kuule, pane see 200 eurot sinna, kus sa nende investeerimisasjadega tegeled.
Kas on midagi, mille peale sa oled ise viimasel ajal mõtlema jäänud?
Mina jäin ühel päeval mõtlema, et miks meil on peas, et lapse raha tuleb kasutusele võtta just siis, kui ta saab 18? See tundub mulle samasugune arusaam nagu see, et pensionile jäädes võtad kõik pensionivara korraga välja. Kumbki ei ole tõsi. Mul endal on seda raha vaja ilmselt 95. eluaastani, kui kõik hästi läheb.
Näited räägivad 18. eluaastast, sest nii on lugejal lihtsam. Aga tegelikult võiks lapsele kogumine olla just see koht, kust vanem hakkab mõtlema palju pikemas plaanis. Ja äkki aitab see tal jõuda ka iseenda asjadega samasse kohta.
Nüüd saame soovi korral oma lapsele koguda Tuleva Täiendavas Kogumisfondis.
