Mitu Eesti pensionifondi pidi hiljuti alla hindama oma investeeringu BaltCap Infrastructure Fund-i kui tuli välja, et fondijuht oli aastaid fondi raha kuritarvitanud. Sarnased juhtumid on harvad, aga suure mõjuga. Investoril oleks targem sellist riski vältida. Aga kuidas?
Lühidalt: novembris teatas Eesti pensionifondide, EIB ja teiste suurinvestorite raha haldav varahaldusfirma BaltCap, et on vallandanud BaltCap Infrastructure Fund-i fondijuhi “väärtegude” pärast. BaltCapi lubas kõik kaotused fondile kompenseerida.
Jaanuaris avastas Äripäev, et Eesti pensionifondid on oma investeeringu pettuse ohvriks langenud fondis ligi veerandi võrra alla hinnanud. Äripäeva hinnangul on Swedbanki kolm pensionifondi kaotanud 1,9 miljonit eurot, LHV fondid 1 miljoni ja SEB fondid veidi alla poole miljoni euro. Pensionifondid ise täiendavat infot juhtunu kohta pole avaldanud.
Vahepeal on hinnang tehtud varguse suurusele muutunud ja Äripäeva hinnangul kahtlustatakse fondijuhti juba 40 miljoni euro varguses. Esitatud on mitmeid kohtuhagisid, kahtlusalune fondijuht on kinnipidamisasutuses, aga selgus puudub, kes kahju kinni maksab.
Millist riski tasub võtta ja millist mitte?
Finantsteooria ütleb, et investor ei peaks võtma oma rahaga riski, mida on võimalik vältida nii, et oodatav tootlus ei vähene. Näiteks ei ole mõistlik panna kogu oma raha ainult Apple-i aktsiatesse või suunata kogu raha ainult Tallinna börsil kaubeldud ettevõtete aktsiatesse. Sellise investeeringu oodatav tootlus on sama, mis laialt hajutatud portfellil (näiteks globaalsel indeksifondil), aga risk on kordades kõrgem.
On veel riske, mida investor ei peaks võtma, sest see ei anna midagi tootlusele juurde. Mõnede eest kaitseb meid seadus. Näiteks hoolitseb seadus selle eest, et pensionifondi investor ei peaks kandma fondivalitseja äririski. Pensionifondi varad peab hoidma depoopangas, lahus fondivalitseja varadest ning kui fondivalitsejal äri välja ei tule ja ta pankrotti läheb, siis fondi investorite vara sellest ei kannata.
Aga mida teha riskiga, et fondijuht kuritarvitab investorite usaldust ja “kandib” fondi raha kõrvale? Just nagu Baltcapi fondis juhtus. Sellised vargused on harvad, aga kui nad juhtuvad, on mõju väga suur.(1)
Mis võib juhtuda, see juhtub
Kreeka filosoof Diodorusele omistatakse väljendit “see, mis võib juhtuda, juhtub”. Ehk teisisõnu, kui mingi sündmuse tõenäosus on positiivne, siis piisavalt pika aja jooksul see sündmus ka juhtub. Pensioniks kogumine kestab aastakümneid ja on väga tõenäoline, et selle aja jooksul kohtub sinu vara nii börsikrahhide kui kurikaelast fondijuhiga.
Erinevalt börsikrahhist on “kurikaela risk” ühepoolne ehk asümmeetriline. Kui aktsiahinnad võivad turu ootamatust masendusest väga suurelt kukkuda, siis sama hästi võivad nad ka ootamatult palju tõusta. Samas ei ole mina küll kuulnud juhtumitest, kus mõni fondijuht oma vara ja fondi oma segi ajades kogemata oma kontolt raha fondi kannab. Ikka ainult vastupidi.
Investor võib püüda kurikaela riski hallata. Palgata auditiitoreid, analüütikuid, teha põhjalikke taustakontrolle, kirjutada pikki lepinguid. Üks põhjus, miks aktiivselt juhitud fondide kulud kõrged on, peitub just sellistes tegevustes.
Kahjuks on nende kaitsetegevuste efektiivsus kaheldav: kurikael mõtleb ju raha kättesaamisele 100% oma ajast. Investor jõuab kaitsmisele pühendada võibolla 1% ajast. Varem või hiljem leiab kurikael ikka nõrga koha. Seega, mis võib juhtuda, juhtub.
Ära võta inimlikku riski
Parem võimalus on risk välistada. Seda järjest suurem osa maailma investoritest teebki. Selle asemel, et hinnata fondijuhi sobivust ja tema tegevust pidevalt kontrollida, suunavad nad raha fondidesse, kus inimesel ei olegi võimalik oma näppe investori rahale taha saada.
Sellised fondid on näiteks indeksfondid, mille tingimused näevad täpselt ette, kuhu fondijuht investorite raha panema peab. Fondi vara hoidev depoopank kinnitab ainult tehingud, mis vastavad fondi tingimustele ja mudelportfellile. Seetõttu ei saa fondijuht ka parima tahtmise juures raha kuhugi “kõrvale” liigutada.(2)
Mida teha: laseme päevavalgust probleemi peale
Investeerimismaailm eelistab kontrollida seda, mis infot investorid saavad. Seepärast loeme fondide aruannetest ikka ainult uudiseid investeeringutest, mis on õnnestunud. Siiani pole ükski Eesti pensionifond pidanud veel vajalikuks kuuülevaadetes osakuomanikke Baltcapi pettusest tingitud kahjust teavitada.(3)
See on väga inimlik – kellele meist meeldiks oma ebaõnnestumistest rääkida. Seepärast ei tasu lootma jääda fondijuhi heale tahtele oma investeeringuid robotliku aususega lahti kirjutada. Parem oleks, kui saaksid neid sõltumatust allikast kontrollida.
Pensionifondide aruanded ongi juba avalikud – tänu sellele ju Äripäev üldse saigi teada Baltcapi juhtumi suurusest. Paraku pole nende lugemine pole just kõige lihtsam tegevus. Aruanded on pdf faili kujul ning arusaadava pildi joonistamiseks tuleks võrrelda mitme perioodi aruandeid.
Oluline osa pensionifondide varast on pimeduses
Paraku ei ole Baltcapi fondide aruanded avalikud. Seda ei ole ka enamiku riskikapitali ja private equity fondide aruandeid. Aga nendes koguneb oluline osa Eesti pensionifondide varast.
Nii ei saa keegi kõrvalt vigu avastada ja häirekella lüüa. Seepärast võivad sarnased pettusejuhtumid aastaid saladuse all püsida. Ka Baltcapi fondijuht oli juba kaks aastat tagasi uurimisorganite tähelepanu all, ometi ei saanud raha omanikud (pensionifondide investorid) sellest midagi teada.
Enamus neid fonde haldab avalikku raha ja seetõttu on nende fondide investeeringud avalik huvi. (4) Avaliku huvi seisukohast oleks väga mõistlik, et sellised fondid avaldaksid regulaarselt oma veebilehel portfelli sisu. Nii saaksid ka raha päris omanikud (maksumaksjad ja pensionifondide osakuomanikud) soovi korral näha, kuhu nende vara on paigutatud.
…
Me oleme juba näinud, kuidas avalikustamine aitas kaasa pensionifondide tasude alanemisele. Kui Tulevat asutasime, ei tahtnud üksi fondivalitseja fondi kogukuludest (jooksvatest tasudest) rääkida. Tänaseks on nii seaduse kui avalikkuse jõul täiesti loomulik, et fondi tasud on kõigil silme ees ja lihtsasti võrreldavad. Aeg on ka fondide investeeringutele rohkem valgust heita.
(1) Viimase paarikümne aasta suurimaks varguse juhtumiks on kindlasti Madoffi fond, mille tõttu investorid kaotasid pettuse tõttu ligikaudu 18 miljardit dollarit. Vähem tähelepanu on saanud Abraaj Capitali juhtum, kus fondijuht suunas erinevates arengumaades tegutsevatest erakapitali (private equity) fondidest kõrvale ligikaudu 500 miljonit dollarit.
(2) Täpselt nii toimivad ka Tuleva pensionifondid. Näiteks meie III samba fondi mudelportfelli leiad siit. Seetõttu on Tulevas välistatud inimlik risk, et fondijuht kandib raha kõrvale.
See ei tähenda, et indeksfondi investeerides ei oleks riske. Maailma aktsiate hinnad kõiguvad suurelt ja võib juhtuda (ning ongi juhtunud), et mõne kuuga väheneb fondi vara väärtus 20-30%. Peamine reegel on ikka see, et ära investeeri aktsiatesse või aktsiafondidesse raha, mida plaanid lähiajal kasutusele võtta. Loe siit, mida näiteks Tuleva pensionifondid teevad tootluse teenimiseks.
(3) Vaatasin LHV L, Swedbank 1970-79 sündinutele ja SEB 55+ veebilehti seisuga 28.02.2024 ja ei leidnud sealt ühtegi uudist ega ülevaadet, mis oleks maininud Baltcapi fondi allahindlust.
(4) Enamiku Eestis registreeritud riskikapitali ja erakapitali fondide investorite seas on nii Eesti riik EstFundi kaudu kui ka mitmed teise samba pensionifondid.
