Lugesin eile Äripäevast SEB fondijuhi ja rahandusministeeriumi ametniku seletusi, miks Eesti inimeste vara väärtus kohustuslikus pensionisambas viimased kümme aastat langenud on.

Ma ei hakka pikemalt rääkima koomilisest vastuolust fondijuhi jutus. Kui teda uskuda, siis on halvasti läinud kahel risti vastu käival põhjusel: riik sundis fondivalitsejaid liiga konservatiivselt investeerima, aga samas kaotasid riske võtnud fondivalitsejad kriisis liiga palju raha. Mida ikka on vabanduseks öelda inimesel, kes esindab maailmas silmapaistvalt halbade pensionifondide seas kõige nõrgemat (SEB Progressiivne).

Ei üllata ka see, kui LHV ja Swedbank räägivad, et neile meeldiks mõõta tulemusi teistsugusel viisil, mis näitaks numbreid veidigi vähem traagilistena.

Rahandusministeerium on ennast unustanud pankade, mitte pensionikogujate paati.

Aga ka rahandusministeeriumi spetsialist keskendub oma kommentaaris peamiselt sellele, et kui inimeste vara käekäigu asemel mõõta fondiosaku hinna muutust, poleks tulemus nii kehv. Mida peaksime sellest järeldama?

Tõnu Lillelaid on minu teada üks väheseid inimesi Eestis, kes meie pensionisüsteemi väga hästi tunneb. Aga tema jutt paljastab selle süsteemi karjuvate probleemide juured: rahandusministeerium on ennast unustanud pankade, mitte pensionikogujate paati.

Pankadel ongi õigus mõõta oma fondijuhtide tööd täpselt nii nagu neile meeldib. Seevastu rahandusministeeriumi ülesanne on mõõta seda, kuidas inimeste varal läheb.

Mille poolest OECD mõõdik pankade omast erineb?

Kuidas saab siis olla nii, et rahandusministeeriumi ja pankade andmetel on fondide tootlus inflatsiooni ületanud, aga ometi on pensionikogujate raha ostujõud kukkunud keskmiselt 1,3% aastas?

Sest fondi osaku hinna muutus ei näita investori teenitud tulu – kui tahad aru saada, miks, loe lähemalt siin.

Mis näitab investori tulu?

Pensionisamba omanikena oleme kõik investorid. Igal investoril on õigus teada kahte asja. Esiteks, kui palju ta oma investeerimiskontole raha sisse maksnud on. Teiseks, kui palju konto väärtus sissemakseid ületab – see näitabki teenitud tulu. Kui konto väärtus on väiksem kui sissemaksete summa, siis on fond talle negatiivset tootlust teeninud. Nii lihtne ongi.

Kui nüüd nominaalsest tulust maha arvutada inflatsioon, saamegi kätte oma vara reaaltootluse. Seda ei ole keeruline arvutada. Mulle jääb arusaamatuks, miks pole rahandusministeerium 16 aastat pärast pensionisammaste loomist ikka veel loonud inimestele võimalust jälgida, kuidas nende rahal läheb.

Miks riik inimestele näidata ei taha, kuidas nende rahal läheb?

Pensionikeskus kuvab meile statistikat pensionifondide mahu kohta – see on tähtis näitaja fondivalitsejatele, sest mida suurema mahu pealt saab koguda teenustasu, seda kasumlikum äri. Pensionikeskuses saab väga täpselt jälgida ja võrrelda ka pensionifondide osakuhinna muutust. Aga seda, kuidas minu pensionivaral pensionifondis läinud on, ei leia ma kusagilt. Muidugi ei leia ka võrdlust inflatsiooni ega maailma väärtpaberiturgude keskmisega.

Olen kaua aega kuulnud juttu, et see kõik on “pensionikeskuse arendusplaanis”. Tuleva liikmed tüdinesid ootamisest ära. Tegime ise omale nädalase sprindiga ühe lihtsa tööriista. Tuleva veebirakendusse sisse logides saab nüüd oma pensionivara käekäiku jälgida igaüks – ka need, kes oma pensionisammast veel Tulevasse toonud pole.

Rahandusministeerium, kas Tuleva saab appi tulla, et ka Eesti pensionikeskus hakkaks lõpuks mõõtma inimeste vara, mitte ainult pankade äri käekäiku?

 

---

Fotol Tuleva IV sprint.

Täna töötavad ja alles tööelu alustavad inimesed vajavad Eesti tarka pensionistrateegiat. Selle arendamisel ei tohi unustada tõsiasja, et tõenäoliselt ületab kapitali tootlus ka tulevikus palkade kasvu.

Uuendus 22.05.2019: Vahepeal on Tuleva fondides koguvate inimeste arv tublisti kasvanud ja täna kogub neis oma II samba pensionit juba üle 10800 inimese.

Viimased paar sajandit on kapitaliturud kasvanud kordades rohkem kui maailma riikide majandused ja palgad. Ettevõtete aktsionärid saavad järjest rikkamaks võrreldes inimestega, kes nende heaks töötavad. Meil siin väikeses Eestis pole erilist lootust globaalse suundumuse vastu võidelda. Targem on teha nii, et mitte ainult üksikutel, vaid võimalikult paljudel meie inimestel oleks aktsiaid.

Risk, mille pärast me pensioniks kogudes muretsema peame, on see, kui meie vara tootlus jääb pikas plaanis tugevalt alla maailma kapitaliturgude keskmisele. Just nii on pensionisammaste käivitamisest saadik kahjuks läinud. Kui nii jätkub, jääme teistega võrreldes järjest vaesemaks.

Kaks asja on nässus. Esiteks, Eesti on keskendunud valele riskile. Kartes pensionifondide osakute hinna kõikumist majandustsüklites, on fondivalitsejad jätnud suure osa inimeste varast aktsiaturule investeerimata. Teiseks, ligi pool kapitalitulust, mis me turgudel teeninud oleme, pole tegelikult läinud selle kapitali omanikele ehk pensionikogujatele, vaid hoopis tasudena pankadele.

Tuleva hästi sirgjooneline investeerimisfilosoofia parandab need vead meie pensionifondis koguvate inimeste jaoks.

Mida Tuleva teeb?

Võtame iga kuu tükikese oma palkadest ja muudame selle kapitaliks: ostame maailma suurimate ettevõtete aktsiaid (1). Siis jääme lihtsalt ootama – las majanduse kasv teeb oma töö.

– Jagame oma vara kogu maailma ettevõtete aktsiate vahel, sest ainult nii saame tagada, et meie raha käib kaasas maailma majanduse kasvuga ega sõltu mõne üksiku piirkonna või majandussektori käekäigust. Mida laiemalt hajutatud portfell, seda väiksem risk.

– Ostame aktsiaid juurde järjekindlalt iga kuu ega püüa kavalasti õiget hetke otsida. Ainult nii saame tagada, et meie vara ei ohusta lipsus finantsgeeniuse untsu minema kippuvad eksperimendid. Ostude ajas hajutamine vähendab riski.

– Hoiame kulud hästi madalal. Kui müügimeeste armeed, kallid reklaamikampaaniad ja kasumit ootavad emapangad mängust välja jätta, saab teha pensionifondi vähemalt kolm korda väiksema valitsemistasuga.

Kui maailma majanduses on madalseis ja aktsiate hinnad langevad, väheneb kõigi kapitaliomanike vara nominaalne väärtus – ka meie oma. Kui majandus kasvab ja hinnad tõusevad, kallineb meie vara koos nendega. Väärtpaberiturgude senises ajaloos on aktsiad alati hea tootluse toonud nendele investoritele, kes pole halbadel aegadel paanikasse sattunud ja kellel on jätkunud kannatust head ajad ära oodata. Pensionisambaga on lihtne nii käituda: pole mingit vajadust oma investeeringuid enne pensioniikka jõudmist maha müüa.

Tuleva näitab, kuidas Eesti saab Rootsi eeskujul vead parandada

Tuleva investeerimisstrateegia ei ole minu väljamõeldis. Me lihtsalt valisime sellise lähenemise, mille kohta leidub maailmas kõige rohkem tõestust, et see toimib.

Sama strateegia on oma inimeste jaoks valinud näiteks Rootsi. Meie naaber suunab oma pensionikogujad hästi madalate kuludega indeksifondi, mis investeerib kogu raha maailma aktsiatesse. Viimase 16 aastaga on see fond rootslastele kuus korda rohkem jõukust juurde loonud kui meie pankade pensionifondid meile.

Eesti peab rootslastelt õppima ja hoolitsema, et ka meie inimeste pensionivara hakkaks liikuma koos maailma majandusega. Need 8000 inimest, kes on märganud oma pensionisamba Tulevasse tuua, on selle juba saavutanud.

Aga Tuleva on vaid proof of concept, mis annab Eesti pensionisüsteemi eest vastutajatele vigade terviklikuks paranduseks suuna kätte. Poliitikute ülesanne on hoolitseda, et ka ülejäänud 700 000 inimest saaksid oma kohustuslikest säästudest palju rohkem kasu kui seni.

Hiljuti oli Riigikogus esimesel lugemisel seadusemuudatus, mis teeb selles suunas esimesed, väga arglikud sammud. Nendest ei piisa. Ootan, et valimiste eel esitaksid kõik võimul olevad ja võimule ihkavad erakonnad tervikliku Eesti targa pensionistrateegia visiooni.

---

(1) Loe lähemalt, mis on Tuleva pensionifondide sees.

 

Täna toimunud kapitaliturgude teemalisel arutelul tulid jutuks pensionifondide kõrged tasud. Kas Eesti võiks kaaluda Rootsi eeskujul hästi madala kuluga riikliku indeksifondi loomist?

Arutelust ERR-i vahendusel:

• Eesti Panga asepresident Madis Müller nentis, et kulud on pensioniks investeerimisel väga tähtsad, aga inimesed ei teadvusta seda, sest kaubanduskeskuses rõhutavad fondide müügiagendid muud. 
• Kui tahame, et pensionifondide haldustasu oleks null, oleks kõige mõistlikum teha üks riiklik indeksifondidesse investeeriv fond, leidis Swedbanki fondijuht Kristjan Tamla. Tema arvates tähendaks see, et kõik investeeringud läheksid Eestist välja.
• Tuleva kaasasutaja Indrek Neivelti hinnangul oleks riiklik fond hea idee: kolmveerandi varast võiks suunata indeksifondi ja veerandi riigikassa kaudu näiteks kohaliku infrastruktuuri projektidesse.

Tulevas on riikliku pensionifondi loomise võimalus ka varem jutuks olnud. Lugedes ERR-st toimunud arutelust, küsisid kolleegid, mida arvab asjast Tuleva tegevjuht Tõnu Pekk.

Kas Eesti võiks kaaluda riikliku pensionifondi loomist?

Tõnu: Probleem on, et siis ei jätkuks ju kohti tänaste pensionifondide juhtidele. Kui see kõrvale jätta, siis minu meelest oleks Eestil muidugi tark Rootsist eeskuju võtta.

Rootsis kogub enamus inimesi pensionit just riiklikus AP7 fondis – sinna suunab riik ka nende vara, kes ise valikut pole teinud. AP7 investeerib valdavalt indeksisse, kogukulu on 0,13% aastas ja viimase kümne aasta jooksul on see fond oma investorite vara kolmekordistanud.

Sarnase kuluga maailma aktsiaturgudele investeerivat fondi oleks ka Eestil lihtne teha. Pensionikoguja jaoks oleks see selgelt parem kui tänane olukord. Keskmine inimene maksab meil elu jooksul kümneid tuhandeid eurosid pangale reklaamikuludeks. Vastu saame kehva tootluse ja igal pool kimbutavad müügiagendid.

Aga kuidas jääks siis Eesti investeeringutega?

Tõnu: Kui eeskujuks võtta meie pensionifondide tänased Eesti sildiga investeeringud, saaks riiklik pensionifond teha üsna sarnase portfelli väga madala kuluga.

Suur osa pensionifondide Eestisse paigutatud rahast on läinud laenudena riigiettevõtetele või omavalitsustele. Enamikul juhtudest on tegemist riigi otsese või kaudse kohustusega. Seda võiks riigikassa kaudu osaliselt rahastada riikliku pensionifondi vahenditest. Täna kogub riik inimestelt raha maksudena kokku, jagab selle pensionifondidele laiali ja siis võtab neilt laenu, raisates lisaks intressikulule igal aastal üle ühe protsendi inimeste varast vahendustasudele. See ei loo väärtust ega maanda riske.

Riik kulutas miljoneid, noteerides Tallinna Sadama aktsiad börsil, et pensionifondid neid osta saaksid ja suure osa aktsia tootlusest oma tasudeks võtaksid. Võiks ju suunata tüki Eesti Energiast, Eleringist, Tallinna Lennujaamast ja teistest olulisematest riigi infrastruktuuri ettevõtetest otse riiklikusse pensionifondi. Selleks pole neid börsile viia tarviski.

Miks peaks Riigi Kinnisvara Aktsiaselts müüma riigile kuuluvad hooned mõnele pensionifondide rahastatud kinnisvarafondile, et siis Politseiamet või Riigi Infosüsteemide Keskus need tagasi rendile saaks võtta? Efektiivsem oleks lihtsalt suunata osa Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi aktsiatest riiklikku pensionifondi – jääks mitu kihti vahendustasusid jälle olemata.

Kui 90ndatel sobis krooni kattevaraks ära märkida osa riigile kuuluvast metsamaast, siis miks ei võiks riiklik pensionifond tasahaaval ennast sisse osta RMK hallatavasse metsa?

Täna on suurim Eesti iduettevõtluse investor Eesti riigi rahaga toimetav Euroopa Investeerimisfond (EIF). Eesti pensionifondid investeerivad ilma suurema analüüsita kaasa sinna, kuhu EIF on juba oma raha pannud. Miks ei võiks Eesti riiklik pensionifond sedasama teha?

Tõenäoliselt ei oleks selline riiklik fond, mis suunab osa raha maailma aktsiatesse ning osa Eestisse, päris null-kuluga. Aga üsna kindel on, et kulu oleks kordades madalam kui see 50 miljonit eurot aastas, mida me täna fondivalitsejatele maksame. Valdav osa sellest rahast kulutavad pangad müügile ja reklaamile, mitte heade investeerimisvõimaluste otsimisele.

Maailma investeerimisfondide ajalugu näitab järjekindlalt, et mida madalam on fondi haldustasu, seda parem on reeglina pikaajaline tootlus. Ja kui meie inimeste pensionisäästude tootlus ei parane, elame tulevikus kõik kehvasti.

 

“Investeerime koos Eestisse,” meelitab LHV pensionifondi reklaam. Ilus loosung. Ma tahaks küll, et minu raha aitaks areneda riigil, kus mu kodu on. Mu pensionisammas oligi varem LHV pensionifondis, aga enam ei ole.

Kui sa tahad, et raha, mis sinu palgast iga kuu pensionifondi läheb, tooks tõesti tulu sulle ja sinu koduriigi majandusele, tuleb rahvustundele rõhuvast reklaamist ja müügimeeste meelitustest läbi näha.

Kuidas saab meie pensionivara Eesti arengut toetada?

Selleks on mitu võimalust. Esimene viis: meie raha tuleb investeerida sinna, kus see teenib parimat tootlust. Siis oleme tulevikus jõukamad, saame osta Eesti kaupu ja teenuseid ega pole koormaks oma lastele – tulevastele maksumaksjatele.

Teine viis: investeerida raha kohe Eesti ettevõtete arengusse nii, et nende kasvust meie majandusele kasu oleks.

Kõige vahvam oleks muidugi, kui õnnestuks teha korraga mõlemat: investeerides raha Eesti majandusse saavutame kõrge tootluse, mida siis pensonieas Eesti toodete tarbimisse suunata.

Mis annab hea tootluse? Eesti ei erine siin muust maailmast. Tuleb osta võimalikult kõrge oodatava tuluga varasid (pigem aktsiaid kui madala tootlusega võlakirju) ja hoolitseda, et teenustasud ei sööks tulust liiga palju ära.

Meie pensionifondide Eesti investeeringud minu arvates neid eeldusi ei täida.

Suur osa Eestisse paigutatud rahast pole aktsiates, vaid lausa miinust teenivates võlakirjades. Enamus muudest investeeringutest käib läbi investeerimisfondide – see tähendab, et pensionifondi enda niigi kõrgele valitsemistasule lisanduvad veel allfondide vahendustasud.

Pensionifondidest kõige rohkem – natuke üle viiendiku, on investorite varast Eestisse investeerinud LHV Pensionifond L. Vaatame lähemalt, mida pensioniks raha koguvad investorid selle eest saanud on (1).

1. Võlakirjad: miks laenab pank sinu raha negatiivse tootlusega?

Pool “Eesti” sildiga rahast on laenatud riigiasutustele, riigiettevõtetele ja pankadele klientide vara hävitavalt madala intressiga. Luminori, Tartu linna ja Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi võlakirjade keskmine tootlus on fondi investeeringute aruande järgi 1,25%. Juhtumisi just umbes nii palju võtab LHV ise valitsemistasuks ära. Inflatsioon teeb veel oma töö ja investorile jääb negatiivne reaaltootlus.

Võib ka küsida, kas ikka iga “Eesti” sildiga investeering arendab meie majandust? Kuidas toetab kohalikku ettevõtlust näiteks see, kui pensionifond laenab inimeste raha Skandinaavia panga kohalikule kontorile odavamalt kui rahvusvaheline rahaturg on nõus pakkuma? Ja kui viimane omakorda maksab saadud rahaga tagasi varem emapangalt võetud laenu?

2. Metsa- ja kinnisvarafondid: mitu vahendajat meie rahast tüki endale hammustab?

Veerand Eesti investeeringutest on kinnisvara- ja metsafondide osakud.

See tähendab, et pensionifond on andnud klientide raha edasi edasi järgmisele fondihaldurile, kes teeb töö fondijuhi eest ära ja paigutab raha kinnisvarasse või metsatükkidesse. See töö pole tasuta: allfondid võtavad lisaks LHV valitsemistasule veel 1-2% aastas investorite varast omale. Kokku läheb siis tasudeks kuni 3,25% aastas. Kindlasti on võimalik, aga päris raske pärast selliste tasude maha arvestamist head tootlust saavutada.

3. Eesti eraettevõtete aktsiad ja võlakirjad: hea tootlus, kõrge risk

Veerand Eesti rahapaigutustest (ehk 5% tervest fondi portfellist) on Eesti eraettevõtete aktsiad ja võlakirjad. Võlakirjad on kõrge tootlusega (keskmine 6% ) ja aktsiaportfell sisaldab mitmeid korralikult dividende maksvaid ettevõtteid (keskmine dividendi-tootlus 4%).

Tootlusega käsikäes käib kõrge risk. Eesti ettevõtete aktsiad on suurema volatiilsusega investeering kui maailma suurimate ettevõtete aktsiad – samas pole nad seni pikaajaliselt paremat tootlust pakkunud. Aga kes teab, võibolla tulevikus pakuvad.

Lisaks on fond suunanud veel raha Balti riikidesse ja Ida-Euroopasse investeerivatesse kinnisvara- ja riskikapitalifondidesse. Kahjuks puudub aruannetes info, kui palju sellest rahast Eesti ettevõtetesse on läinud.

Kui sul on töö ja kinnisvara Eestis, hajuta riske

Tasub meeles pidada, et sinu vara on juba täna avatud just kohaliku majandusega seotud riskidele. Me käime tööl või tegeleme ettevõtlusega Eestis ja oleme ostnud kodu ehk investeerinud Eesti kinnisvarasse. Ka riikliku pensioni (esimene sammas) suurus sõltub sellest, kuidas meie majandusel parasjagu läheb. Riskide hajutamiseks on tark valik suunata teine pensionisammas muu maailma väärtpaberitesse.

Kuidas siis toetada Eesti majanduse arengut nii, et kolmveerand rahast ei oleks üüratute teenustasude koorma all kehva või otseselt negatiivse tootlusega?

Nagu soovitas Rikkaks saamise õpiku autor Jaak Roosaare:

Esiteks, suuna teine sammas rahulikult madalate kuludega indeksifondi. Nii lood eeldused selleks, et sinu raha teenib sulle head tootlust ja saad tulevikus rohkem Eesti kaupu ja teenuseid nautida.

Teiseks, õpi otse investeerima – pensionifondile lootes ostad koos paari hea Eesti investeeringuga madala intressiga laenud ja pika ahela teenustasusid.

Kas võiks olla teisiti? Kindlasti võiks. Minu meelest on mõistlik, et keskmine Eesti inimene tasakaalustab oma igapäevase eluga seotud piirkonna-riski muu maailma ettevõtete aktsiate ja valitsuste võlakirjadega. Aga paljudele pakub huvi paigutada osa varast Eestisse ja neil peaks see võimalus olema.

Loodan, et tulevikus näeme tehinguid, kus fondijuhid tõesti kasutavad investorite huvides eelist, mida kohaliku turu tundmine neile andma peaks. Tore oleks, kui seadusandja võtaks arvesse Eestisse investeerimisega kaasnevaid eripärasid ja nende kajastamist fondide aruannetes. Riik peab mõtlema ka sellele, kas pensionifondi kaudu riigiettevõtete rahastamine on kõige otstarbekam. Olukorras, kus raha pakutakse turul peaaegu tasuta, tundub rumal inimestelt laenatavast rahast üle ühe protsendi aastas vahendajale tasudeks kinkida. Ja kui on soov anda Eesti inimestele anda võimaluse saada osa Tallinna Sadama kasvust, siis kas on ilmtingimata vaja kulutada seitse miljonit eurot, et riigi osalus pensionifondidesse seisma suunata?

Kui me tahame, et Eesti inimesed saaksid investeerida oma sääste Eestisse, peab valitsus otsima tegelikke lahendusi. Pensionifondide juhtide ülesanne on seada eesmärgiks parim võimalik tulemus oma klientide varale, mitte teha rukkililledega reklaamide taga kindlalt miinust tootvaid investeerimisotsuseid.

---

(1) Osakaalud on arvutatud fondi mais avaldatud investeeringute aruande põhjal.

Loe ka: