Uuringud näitavad, et inimesed ei usalda Eesti pensionisüsteemi. Üks põhjus on, et seadus keelab pensionile jäädes II sambasse kogutud raha mõistlikult kasutada.
Mis on täna pensioni väljamaksetes valesti?
Valdav osa pensionile suundujatest peab andma kogu II sambasse kogutud raha üle kindlustusseltsile. Vastu saab värske pensionär igakuise väikese pensionilisa, mille väärtus aga iga aastaga inflatsiooni tõttu järjest kahaneb. Kindlustusseltsiga pensionilepingut sõlmides kaotab pensionär ka võimaluse oma vara lähedastele pärandada. (NB! Kehtis artikli kirjutamise hetkel juunis 2017).
Praegu kehtivast kogumispensionide seadusest võiks järeldada, et Eesti pensionärid elavad halvasti sellepärast, et nad kipuvad hirmsasti raiskama – kui neile anda võimalus oma raha üle ise otsustada, kulutaksid nad selle esimesel võimalusel ära. See ei ole tegelikult Eesti probleem. Valus tõsiasi on, et pensionärid on täna ja tulevikus vaesed, sest me lihtsalt säästame pensioniks liiga vähe.
Ometi, selle asemel et soodustada säästmist, piirab seadus hoopis säästetud raha kasutamist. II sambast pensioni kätte saamisele on seatud ebamõistlikult karmid piirangud, mis mitte ainult ei piira meie vabadust oma vara kasutada, vaid lähevad ka meile kalliks maksma. Kui kalliks, seda on läbipaistmatus süsteemis võimatu välja arvestada.
Millisest rahast jutt käib?
Kui sa käid tööl ja maksad makse, koguneb sulle pensionisammastesse raha. Pensionile suundudes vajad sa tõenäoliselt kahte asja.
1. Tagatis halvima vastu: toimetulekupension
Esiteks, sa tahad olla kindel, et tuled elu lõpuni toime. Kui saad kogu elu keskmist või suuremat palka, teenid tõenäoliselt pensionieaks juba välja igakuise sissetuleku I samba ehk riikliku pensionina, mis võimaldab sul ka kõige halvemal juhul elu lõpuni oma baasvajadused katta.
Kui I sambast jääb surmani tagatud toimetuleku jaoks väheks, oleks mõistlik II sambast veel natuke raha kõrvale panna. Selleks on üks võimalus, et seadus kohustab sind ostma kindlustuslepingu, mis tagaks sulle elu lõpuni just nii palju lisasissetulekut kui I sambast toimetulekuks puudu jääb. Kas sa peaksid ostma kindlustuslepingu erakindlustusseltsilt või hoopis riigilt – nagu näiteks Rootsis, on koht aruteluks.
Aga kui palju on toimetulekuks vaja? Valitsus peakski kokku leppima selged toimetulekupensioni arvutamise alused – need võivad näiteks lähtuda elatusmiinimumi või miinimumpalga suurusest.
2. Samm edasi: heaks eluks vajalik pension
On selge, et enamik inimesi tahaks endale vanaduspõlves lubada rohkemat kui toit ja peavari.
Võibolla oled veel lisaks II sambasse kogumisele teinud muid investeeringuid – näiteks kinnisvarasse, pensioni III sambasse või oma ettevõttesse. Võibolla on II sambas sinu ainsad säästud.
Sa hindad oma varalist seisu ja arvutad välja, kui suure osa oma varast sa igal aastal ära kulutada tohid, et surmani mõistlikult elada. Sa pead arvestama ka sellega, et kui raha pangaarvel seisab, sööb inflatsioon selle väärtust. Sama probleem on kindlustuslepinguga tagatud pensionilisaga – 50 eurot paarikümne aasta pärast on tõenäoliselt peaaegu poole vähem väärt kui 50 eurot täna.
Seega oleks kõige mõistlikum kasvatada II sambasse kogutud vara pensionifondis edasi – igal aastal teenitav tootlus peaks vähemalt inflatsiooni katma. Pensionifond maksab sulle iga kuu kokkulepitud summas pensionilisa. Välja maksmata raha teenib samal ajal sulle tulu edasi. Sinu surma korral läheb ülejäänud raha sinu pärijatele. Seda lahendust nimetatakse fondipensioniks.
Mida me mõtleme, kui ütleme, et piirangud on ebamõistlikud?
Täna enamikul meist ja meie vanematest fondipensioni võimalust pole. Selle asemel sunnib riik kõiki pensionäre andma oma raha üle kindlustusseltsile, kes vastu annab lubaduse maksta igakuist väikest pensionilisa kuni pensionäri elupäevade lõpuni. Seda nimetatakse pensionilepinguks.
Kui sa elad sama kaua või vähem kui sinuvanused inimesed keskmiselt, saad kindlustusseltsilt tagasi palju vähem raha kui sa lepingut sõlmides ära andsid. Kui sa elad oodatust kauem, tagab kindlustus küll sulle kindla väljamakse kuni surmani, aga paraku on inflatsiooni tõttu selle väljamakse ostujõud aasta aastalt järjest väiksem. Seega, pensionileping ei taga sulle elustandardi säilimist elu lõpuni.
Pensionilepingut sõlmides saab sinu vara kindlustusseltsi omaks – sina loobud võimalusest seda vara pärandada. (Ehkki sa võid maksta veel lisatasu lepingu eest, mis sinu varase surma korral siiski teatud perioodi vältel sinu pärijatele igakuiseid väljamakseid teeb).
Kas Tuleva arvab, et kõik piirangud II samba väljamaksetele tuleks kaotada?
Ei. Tuleva seisukoht on, et seadus peab pensionivara kasutamist piirama just nii palju, et tagada igale inimesele elu lõpuni toimetulekuks vajalik pension I ja II samba koosmõjul.
See on nö tagatis halvima vastu ja annab kindluse, et kui ka osa pensionäre teevad oma rahaga ümber käies valearvestuse, ei pea tulevikus nende ülalpidamist enda kanda võtma nende lähedased ega maksumaksjad. Kui see risk on kaetud, siis on igal inimesel, noorel ja vanal, õigus ise otsustada, kas ja milliseid täiendavaid kindlustustooteid ta soovib osta.
Kas Tuleva arvab, et inimestel peaks olema õigus osa II samba varast korraga välja võtta?
Meie seisukoht on, et see küsimus väärib analüüsi. Ühest küljest, kui sa oled kogu elu kohusetundlikult makse makstes II sambasse arvestatava summa säästnud, on veider keelata sul kogutud rahaga ümber käia oma äranägemise järgi.
Võimalik, et sul oleks arukas pensioniea algusaastatel teha remont, et kodu oleks vanaduspõlves turvalisem ja soojaarved väiksemad. Samuti võiks olla tark teha kulutusi tõsisemaid haigusi ennetavale taastusravile või tervisespordile. Isegi puhkusereis ei pruugi olla ebamõistlik kulu. Kui sul on mõni unistus, ei pruugi olla halb idee teha see teoks siis, kui oled veel nooruslik ja hea tervise juures.
Teisest küljest: inimesed kipuvad väidetavalt oma oodatavat eluiga alahindama. Seadus, mis ei lase sul liiga suurt valearvestust teha, võib olla mõistlikkuse piires õigustatav. Mõistlikkus on ühiskondliku kokkuleppe küsimus – rahandusministeerium peab arutama inimeste endiga, millistel tingimustel ja millise osa pensionivarast võiksime soovi korral tulevikus välja võtta ühekordse maksena. Sisuliselt on küsimus selles, kui palju riik oma kodanikke usaldab.
Kindlasti pole õigustatud seadus, mis sunnib meid kõiki loobuma kogu oma kogutud pensionivarast mõne-protsendilise pensionilisa kasuks ja kindlustusseltsile garanteeritud tulu kasuks.
Kas suurem paindlikkus on kasulik eelkõige jõukamatele või vähem jõukatele inimestele?
Toimetulekupensioni määra arvutamise aluste kokkuleppimine ja suurem paindlikkus väljamaksetes on kasulik kõigile Eesti inimestele. Vaatame lähemalt.
Täna jälgib riik ühte numbrit: keskmise pensioni ja keskmise palga suhet. See on pealiskaudne suhtarv, mis juhib tähelepanu kõrvale faktilt, et Eestis on täna ja ka tulevikus inimesi, kelle sissetulek on nii väike, et pensioni I ja II sambasse lihtsalt ei kogune toimetulekuks piisavalt raha. Nendele inimestele peab riik paratamatult maksma toimetulekutoetusi täna ja tulevikus. Teiste pensionäride vabaduste piiramine ei tee neid kuidagi jõukamaks.
Exceli tabelis rahvastiku lõikes keskmistega mängimine peab lõppema. Lepime kokku toimetulekuks vajaliku pensioni arvutamise alustes – siis saab riik eesmärgistatult otsida lahendusi, kuidas tagada see kõigile Eesti inimestele. Ka neile, kes on elu vältel teeninud miinimumpalka.
Teistele inimestele tuleb tagasi anda õigus kasutada oma isiklikku raha targalt ja lõpetada sund anda kogu pensionivara kindlustusseltsile.
Kas paindlikum väljamaksete süsteem oleks risk tulevastele maksumaksjatele?
Ei. Tulevastele maksumaksjatele on kõige suurem risk, et riik jätkab paberil keskmise pensioni ja palga suhtarvu järgimist – ignoreerides fakti, et väikesepalgalised inimesed ei säästa pensionisammastesse toimetulekuks piisavalt raha. Nendele inimestele maksavad riik ja omavalitsused toimetulekutoetusi täna ja ka tulevikus.
Kõigile pensionäridele piirangute seadmine ei tee seda tõsiasja olematuks ega paranda mingilgi määral vaesemate elustandardit. Küll aga kahjustab see enamiku pensionäride heaolu, sundides loobuma oma pensionivarast kohustusliku kindlustuslepingu vastu, keelates raha pärandamise lastele ja vähendades tervikuna inimeste usaldust pensionisüsteemi vastu.
Kas II sambasse kogunenud raha peaks ikka käsitlema inimese isikliku varana?
Uue eakuse rahvakogust käis läbi alarmeeriv väide: on erinevaid arusaamu, kas II samba vara on isiklik või peaks tõmbama võrdusmärgi I ja II samba vahele. Tuleva seisukoht on, et kui siin on täna veel ekspertide seas eriarvamusi, peab valitsus andma kiiresti selge vastuse.
Kui II sambasse kogunev raha on riigi, mitte inimese vara, siis ei tohi valitsus lükata investeerimise vastutust ja riske inimeste peale. On selge, et riigi raha investeerimine pensionifondidesse sadade tuhandete üksiklepingutega on vastutustundetult kulukas. Kui II sammas on eelfinantseeritud riiklik pensionikindlustus, peab riik ise seda juhtima või korraldama selleks rahvusvahelise hanke. Samuti peab väljamaksed niisuguses süsteemis korraldama riik. Täpselt nagu I samba puhul.
Kui II sammast on kohustuslik kogumistoode, mille iga inimene ise ostab omal valikul eraettevõttelt, tuleb II sambasse kogunenud summat samuti käsitleda kui iga inimese isiklikku vara.
Kas väljamaksete süsteem vajab põhjalikumat analüüsi?
Jah, kindlasti. Aga ei tohi unustada, et igal aastal satuvad pensionile suundudes sundolukorda tuhanded inimesed, kes vajavad lahendust kohe. Sellepärast on Tuleva teinud riigikogu rahanduskomisjonile kolm ettepanekut:
1. Paluda rahandusministeeriumil alustada inimeste huvidest lähtuvat väljamaksete analüüsi, aga
2. üleminekulahendusena lubada fondipensioni kõigile, kes suunduvad pensionile enne 2025. aastat, ja
3. kõigile teistele lubada algatuseks fondipensionina välja võtta oma II sambasse kogunenud vara selles osas, mis ületab 200 rahvapensionimäära (tänases seaduses tuleb kindlustusele üle anda 700rpm). See on piisav lävend toimetulekupensioni tagamiseks elu lõpuni.
