Ajakiri Edasi sai septembris kümneaastaseks. Üks Tuleva asutajatest Annika Uudelepp vestles Edasi asutaja ja peatoimetaja Janeck Uiboga sellest, kuidas pärast tagasilööke midagi uut alustada ja miks Edasi pakub teadlikult vähem.
Edasi ja Tuleva said alguse samal aastal. Me mõlemad hakkasime tegema asja, mille kohta öeldi, et seda pole vaja. Edasi pakub kiire meedia ajastul vähem ja põhjalikumat lugemist. Tulevas lõime endale kogujatena madala tasuga indeksfondid. Me kumbki ei salli asjatut infomüra.
Kui Janeck 21. septembril 2016 Edasi veebilehe avaldamise nuppu vajutas, olid tal peopesad higised. Tal oli kolm hirmu: et ta teeb end lolliks ja inimesed naeravad ta välja; et kes on tema, ajakirjandust õppimata, ütlema, mis on hea ajakirjandus; ja et kui aeglase ajakirja mõte on nii hea, siis miks keegi seda juba teinud ei ole? Täna ilmub Edasi neli korda aastas paberil ja iga päev veebis.
„Ma ei oska mitte midagi”
Enne Edasit oli sul kõik olemas. Kuusteist aastat oma agentuuri, Postimehe juhatuse esimehe tool. Vii meid sellesse aega tagasi. Mida sa sealt toolilt nägid, mida enamik näha ei tahtnud?
Ma olen mitmel toolil istunud. Väikse ettevõtte toolil ja tõepoolest kolm nädalat ka väga suure meediaettevõtte juhi toolil. Aga mis mind üldse Edasi juurde viis, olid kolm tagasilööki.
Esimene oli see, kui ma 2013. aastal oma loodud ettevõttest lahti sain. Ma olin selle ettevõtte loonud, aga siiski ära müünud. Ja ühel hetkel öeldi, et lähme lahku. Sealt ma sain õppetunni, et me inimestena hakkame asju hindama siis, kui nad käest hakkavad libisema.
Siis kutsus Mart Luik mind Postimehe turundusjuhiks. Sain seal aasta otsa olla ja siis Mart Luik laskis mu ka lahti. Ma olin suhteliselt isepäine, olin harjunud ise palju otsustama. Suure ettevõttega harjumine võttis aega. Ma arvan, ma olengi väiksema või keskmise ettevõtte tüpaaž. Sellest olukorrast võtsin enda jaoks kaasa õppetunni, et sa pead jääma iseendaks, enda vastu ausaks. Mind lasti lahti ühe reklaamikampaania pärast, mida vedasin ja kaitsesin. Kui sa hakkad liiga palju teiste inimestega arvestama, lähevad asjad niikuinii lappama. Tee nii, nagu sa oled otsustanud.
Ja siis ma kandideerisin Postimehe juhiks. Mul oli umbes kolmekümneleheküljeline strateegia välja kirjutatud, valmistusin väga põhjalikult. Mind valiti. Ja kolme nädala pärast sain lahti. See oli tormiline aeg Postimehe ajaloos ja mulle väga õpetlik. Õppetund oli, et elu läheb alati edasi.
Ma ei olnud kunagi unistanud suure ettevõtte juhi ametikohast. Lõpuks elu mind sinna viis. Ja ma kukkusin pläraki. Kõige kõrgemalt ametialase elu punktist elu kõige madalamasse punkti, kus ma olen olnud.
Ja mis seal põhjas oli?
Väga tühi tunne. Mõtlesin, et ma ei oska mitte midagi. Ma olen juhtinud ettevõtteid paarkümmend aastat ja ma ei oska mitte midagi. Siis hakkad sa vaikselt elu uuesti üles ehitama. Käisin neli kuud coach’i koolitustel ja see oli minu jaoks teraapia, sest coaching põhinebki teraapia tehnikatel.
Seal ma hakkasin mõtlema, et ma tahaks tegelikult teha ajakirja. Mind on alati huvitanud juhtimisteemad, sest juhtidel on väga suur roll inimeste elukvaliteedi üle: kas luua haiget või tervet ühiskonda juurde. Postimehes saime minu juhtimisel teha siseveebi, mida seal kunagi varem ei olnud, ja me saime selle eest ka Postimehe aasta teo auhinna. Seal ma sain kätt proovida ja aru, et mulle see asi meeldib.
Enne kui Edasi lahti läks, mõtlesin ma aktiivselt üheksa kuud. Tuli sümboolselt üheksa kuud kokku, kui ma pärast arvestasin. Ma ainult ei unistanud, vaid ka elasin selle ideega ja tegin iga päev selle nimel midagi, kogusin lugusid kokku, tegelesin veebiajakirja põhja loomisega jne.
Kellele sa esimesena rääkisid?
Seda ma ei mäleta. Aga mäletan, et demoversiooni käisin esimest korda näitamas Kaidi Ruusalepale. Läksin arglikult, mõtlesin, et ta on startup-ettevõtja, las ta vaatab. Ja Kaidi esimene reaktsioon oli hästi julgustav. Startupperile kohaselt ütles ta: „Janeck, aga miks sa seda ainult eesti keeles tahad teha?”
See oli vau-hetk. Mõtle suuremalt!
See kõlab nagu coaching’u teekond iseenda sees. Mida sa pidid endast maha raputama, et see uus lehekülg saaks avaneda?
Ma arvan, et need olid ego teemad. Võib-olla see on meeste puhul nii, aga see on inimlik: sa tahad olla edukas ja hakkama saada. Aga sul ei ole veel seda õiget vastust, sul on valed põhjused, miks midagi teha.
Ma mõtlesin näiteks ka selle peale, et äkki ma hakkan coach’iks. Mulle meeldib inimestega suhelda ja neid aidata. Aga samal ajal, olles enda vastu aus, mõtlesin kuklas: kas ma sellest ikka ära elan? Hakkad arvutama, vaatad, et ei ela. Ja see on tegelikult vale põhjus. Järelikult ei olnud see minu tee.
Nüüd, kus ma teen Edasit, võin ma öelda, et olen leidnud oma kutsumuse. Kümme aastat on möödas ja ma tahan seda iga päev teha. Ma ei mõtle selle peale, palju ma sellest raha saan. Ma teen seda 24/7 ja ma ei ole väsinud. Ma saan aru nendest inimestest, kes on analoogses olukorras ja kelle kohta mõeldakse, et kust sa selle energia võtad. Ma tean, mida tähendab, kui sa sisemiselt põled. Sa ületad kõik barjäärid, sa leiad need lahendused, kuidas hakkama saada.
Kolmel korral vastutuules
Sa oled oma tegemist nimetanud vastuvoolu ujumiseks ja vastutuuleks. Kes puhus?
Vastutuule all pidasin silmas, et meil on kiire meedia ajastu, seal on liiga palju infot ja müra. Ja mis see inimesega teeb: me ei leia enam relevantset sisu üles. Mina tahtsin teha vastupidi, toimetatud sisu ja vähem. Kui mõelda, mis meie innovatsioon on, siis võib öelda ka nii – kõike on vähem.
Me ütleme: me paneme hea sisu kokku, ja kui sulle meeldib, loe.
Teine vastuvoolu minek oli see, et kaks ja pool aastat hiljem avasime paberajakirja. Tavaliselt pandi paberversioone siis kinni ja mindi veebi, meie tegime vastupidi. Ja miks? Sellepärast, et see toetab meie kontseptsiooni. Aeglane ajakirjandus, tervikvaade.
Kolmas vastutuul on võib-olla see, et meie tunnusvärv on kollane. Kollasega seostatakse odavust ja klatši. Aga meie ütleme, et me teeme tõsist ajakirjandust. Ja ometi on meie värv kollane. Emori uuringud ütlevad ka, et lugejad saavad aru: Edasi ei ole kollane müra ega polariseeriv torm. Minu jaoks tuli see värv juhuslikult veebi template’iga kaasa. Aga kosmos kuulab neid asju, mida sa plaanid. Just nimelt valime kollase oma tunnusvärviks!
Mida müra meiega teeb
Kümne aastaga on muutunud mitte ainult see, kuidas meediat tehakse, vaid ka see, mida meedia inimesega teeb. Vanasti võttis inimene lehe, luges läbi, pani käest ja läks aeda riisuma. Nüüd on telefon kogu aeg käes. Mida sa oled näinud inimestega juhtuvat?
Ma võin enda pealt öelda, et ma näpin ka liiga palju seda telefoni. Otsin midagi põnevat, vaatan konkureerivaid väljaandeid, mis teemad üleval on. Ja mis ma olen tähele pannud: väga vähe on asju, mis mind ennast paeluvad. Kõike on, aga seda, mida lugeda tahaks, on mõned üksikud asjad. Ja need on rohkem Ukraina ja maailmapoliitika, see, mis toodab ärevust. Tahad teada, ootad positiivseid uudiseid või paremaid lahendusi.
Aga see ei vii meid edasi. Meil on vaja igapäevast elu elada normaalselt ja vaimselt ühes tükis olla. Selleks on vaja ka muid teemasid, mitte ainult ärevaid.
Aga ma tean, mis toodet meie teha tahame, ja me näeme oma lugejate pealt, et nõudlik lugeja on olemas. Seal kiire kerimise all on meie uudishimu ja targemaks saamise soov täiesti olemas. Kuna seda ei ole lihtne muu sodi seest üles leida, siis meie valem on olnud see, et me pakume kõike vähem. Järelikult on ka müra vähem. Kõik lood ei saa kõigile meeldida, aga kui kõike on vähem, on ka sodi vähem.
Ja see paneb inimest rohkem tahtma süveneda. Ta näeb, et süvenemine ei tähenda, et kõik on keeruline ja raske. Kui see on põnevalt kirja pandud, haarab see sind kaasa. Ja pärast oled sa targemaks saanud, sul tekib ahaa-moment. See on ülihea tunne. Ma arvan, kui inimene selle emotsiooni kätte saab, on see võrreldav mingi adrenaliinilaksuga. Sa tahad seda veel.
Ma olen öelnud, et Edasi on minu jaoks omamoodi haridusprojekt. Siin ei toimu muutused üleöö. Ja meil on aega. Ootame ära selle aja, kui inimestel saab kiirest meediast isu täis ja nad tahavad midagi päris asja.
Klikimeedia toodab ju ärevust. Iga järgmine lõim viskab ette emotsionaalselt laetuma pealkirja ja sa oled järsku klikimüra jäneseurus. Mida lugejad sulle ütlevad, mida aeglane lugemine nendega teeb?
Üldjuhul saad kellegagi tagantjärele kokku ja siis ta ütleb, et kuule, see oli ülihea. Aga see, mida peegeldatakse, on rahulolutunne. Et hea on kätte võtta, hea on lugeda. Ja ma ei taha sellega öelda, et see on mingi meditatsiooniajakiri. Seal sees on üsna nõudlik materjal. Aga see on kirja pandud nii, et inimesel on sealt võimalik mingi taipamine kaasa võtta.
Ühes intervjuus ütles Hardo Pajula meile, et jäta hommikused uudised lugemata, see on hea algus päevale. Ta ütleb, et haigetest inimestest ei saa tervet ühiskonda. Hästi öeldud. Siin ei olegi vaja pikalt filosofeerida: kui sa tunned, et müra on palju, ära tee seda.
Masin kirjutab ka
Nüüd ei tooda seda müra enam ainult inimene, vaid masin, piiramatus koguses. Mille järgi sa masina kirjutatud teksti ära tunned ja mis on sinu enda põhimõtted AI-ga?
Ma ei pea ennast nii suureks spetsialistiks, et ma tunneksin ära, ja ma ei loe nii palju portaalide tekste. Olen küll LinkedInis näinud mitmeid postitusi sellest, kuidas inimesed on väsinud AI-stiilist. Ja kui ma neid näiteid loen, siis jaa, ma olen ka selliseid postitusi üksjagu näinud. Need ei ole huvitavad.
Minu meelest on hea, et sellest järjest rohkem räägitakse. Iga hype’iga tekib korraks see, et me kasutame üle, ja siis see normaliseerub. AI puhul on ju palju häid külgi ka. Mina kasutan seda ideede saamiseks, lugude kokkuvõtete tegemiseks. Küsin, tee kokkuvõte, mida sa siit leiad, miks, küsin edasi. See avab endale uusi nurki, mille peale sa kohe ei tulnud. Kui tundub, et sobib, kasutan. Kui ei sobi, ei kasuta.
Kõik me teame neid näiteid, kus sa vaidlustad mingi väite ja siis AI-lt tuleb vastus: jaa, sul on õigus, ma olin siin ebaadekvaatne. Sa ei saa seda lõpuni usaldada.
Aga kui autor saadab sulle AI-ga kirjutatud loo?
Ma tahaks loota, et ma tunnen ära. Aga ma lähtun eelkõige sellest, et meil on ise valitud püsiautorid ja me mängime nende autorite heale nimele: et nad sellist asja meile ei saada. Ilmselgelt osa neist kindlasti kasutab AI-d, ja see on okei. Aga kui sa kirjutad oma nime alla, siis ma arvan, et meie püsiautorid ei lähe sellisele libedale teele.
Samas võtame me vastu ka väljastpoolt tulnud töid ja seal on alati see oht, et kas see on ikka õige jutt. Mõned lood olen ma saatnud siis selle valdkonna kaasautorile üle vaadata: kuule, vaata, kas see on okei mõte. Igas valdkonnas sa ise pädev ei ole, aga lugejad tahavad erinevaid vaateid. Ja kui kaasautor ütleb, et jaa, on okei, siis on palju kindlam tunne avaldada.
Kui sa vaatad viis aastat edasi, mis on meedias teisiti?
Mulle tundub, et muutused võivad tulla päris kiiresti, ja siis tuleb lihtsalt kohaneda. Ma ise sellise visioneerimisega eriti ei tegele. Ma mäletan, kui olin meediaagentuuris ja räägiti esimest korda, kuidas televisiooni vaadatakse järelvaatamisega. Meile tundus see täiesti utoopia. Aga see reaalne plaks käis kiiremini, kui ma arvasin.
Ma ise olen ajalehti koju tellinud, mulle meeldis hommikul minna kioskisse, võtta leht ja kohv. Ja isegi mina, kes ma arvasin, et mulle see meeldib, olen oma tarbimises väga palju muutunud.
Ma usun sellesse, et inimesed tahavad toodet, mis on tervik. Mulle meeldiks, kui paberajakirjandus jääks alles. Kiire uudis, seda loed veebist. Aga pikemad tekstid, mis ajahambale vastu peavad: mulle tundub, et ajakirja formaat võiks jääda. Sellel võiks olla päris head šansid just sellepärast, et see vajab süvenemist. Sa tahad selle kaasa võtta, sa tahad tervikut tunnetada.
Mul on selline fundamentaalne usk, et inimesed tahavad lõpuks targemaks saada. Ja lõpuks ei ole vahet, mis kandjalt sa seda pakud.
See algab kaosest
Sinu töö on väga loov töö. Sa oled natuke kuraator, natuke lavastaja. Ma ei küsi, kust sa inspiratsiooni saad. Ma küsin, mida sa teed siis, kui pea on tühi ja number peab trükki minema.
Paberajakiri ilmub neli korda aastas, nii et meil sellist survet ei ole. Ja teine pool on see, et sisuloome on üles ehitatud püsiautoritele. Oleme ära jaotatud, kes kirjutab üle kuu, kes iga kuu. Me teame enam-vähem nädalase täpsusega, millal lugu tuleb. Mul on süsteem.
Nädala alguses avaldame teatud tüüpi lugusid, nädala keskel teisi. Püüan jälgida, et teemad oleks ühtlaselt kaetud: ühiskond, ettevõtlikkus, kultuur, elustiil, heaolu. Et see oleks tervik.
Paberajakirjaga teeme meeskonnaga ühe või kaks ajurünnakut. Ja see on üliäge töö. See algab kaosest. Sul ei ole ühtegi ideed. Siis mõtled, et eelmine kord tuli jumala hea asi, mis me nüüd teeme? Aga ma tean, et vastused tulevad alati.
Sa mõtled inimeste peale, kes on põnevad. Intervjuud üritame kokku panna nii, et omavahel vestlevad eri valdkonna inimesed. Ene-Liis Semperi panime kokku Markus Villiguga. Kristjan Port on rääkinud Kai Realoga. Seal tekib hoopis teistsugune sünergia, kui räägivad mõistlikud targad inimesed, aga eri erialalt. Tekib uus taipamine. Nad ei pea olema kõiges ühel meelel, aga küsimused on teised. Ene-Liis küsib Markuse käest teistsuguseid küsimusi kui majandusajakirjanik, ja see oleks hoopis teine intervjuu.
Räägi mõni lugu, kus sina ja autor tõite teineteisest välja midagi, mida kumbki üksi ei oleks teinud.
Viimasesse numbrisse, mis on juubelinumber, tekkis väga huvitav kunstiteemaline lugu Maria-Helen Kännult. Ta kirjutab seal välismaal läbi löönud Eesti kunstnikest. Meil oli alguses teine mõte ja siis ta pakkus ise selle välja. Ma mõtlen alati nii, et kui teema on tavaline, siis sellest võib rääkida, aga seal peab olema mingi uus üllatav nurk. Ja mulle tundus, et sellest nurgast ei ole väga palju räägitud.
Peeter Koppeliga põrgatame ideid rohkem omavahel. Ma viskan mõtte välja ja ta kas ütleb kohe jaa või ütleb mmm. Siis ma annan paar mõtet juurde ja ta võtab sealt midagi. Lõppkokkuvõttes tuleb loomulikult see lugu, mida tema tähtsaks peab. Kristjan Portiga on ka vahva olnud: näiteks, Nobeli preemia laureaadid avaldati, kas siit võiks midagi teha? Mitte lihtsalt see, et näed, see inimene sai. Seda me teame. Aga mis seal huvitavat on? Ja tema oskab sinna alati mingid kihid juurde ehitada.
Edasi on autorite portaal
Sul ei ole raha, et linn plakateid täis kleepida. Kuidas sa oled kümme aastat neid inimesi koos hoidnud, kes Edasit teevad ja loevad?
Ma olen otsinud autoreid, kes on oma ala spetsialistid, aga valdavad ka sõna. Kes oskavad keerulise lihtsaks teha ja igapäevase põnevaks. Piltlikult, kõik ei suuda elus leiutada Skype’i, aga see ei tähenda, et meie elu on igav ja mõttetu. Igas argielulises detailis võib olla huvitavat. Tõnu Õnnepalu võib sellest kirjutada põnevalt, Kristjan Port, Eia Uus. Ja see on tavaline elu, lihtsalt osad inimesed oskavad seda märgata ja sõnastada.
Minu ülesanne asutaja ja peatoimetajana ongi luua keskkond ja teha see nii atraktiivseks, et head autorid tahaksid meie autorid olla. Ma pingutan, et nad oleksid uhked oma loomingu üle, olgu illustraator või tekstikirjutaja. Et see on ilusasti välja mängitud, et see näeb puhas välja. Ma olen öelnud, et Edasi ongi autorite portaal. Meie toimetus on vaid kolmeliikmeline.
Üks printsiip veel: autor peab valdama teemat professionaalselt ja oskama kirjutada, aga tähtis on ka see, et ta ei oleks nähtavalt polariseeriv. See ei tähenda, et meie autoritel ei ole oma arvamust. Aga ma näen Edasit ka sillaehitajana. Ma sooviksin, et meid saaksid lugeda kõik Eesti inimesed. See tähendab, et me ei lähe esimestel lehekülgedel kohe solvama kellegi vaateid. Ka see inimene, kes kohe nõus ei ole, saab seda lugeda ja kasulikku teadmist kaasa võtta. Ja järgmine kord loeb veel.
Ma olen mitu korda tabanud sotsiaalmeedias mõnda autorit rõõmsalt ütlemas, et astusin ka Edasi autorite hulka. Siis sa saad aru, et midagi on õigesti tehtud. See inimene ei otsi odavat tähelepanu, ta on uhke. Ja see teeb mul südame soojaks, ma tahan omakorda teha, et ta saaks edasi uhke olla.
Ja kõik, mis avalda-nupu alt välja tuleb, peab olema hariv, innustav ja sildu loov?
Jaa. Ja me ei pea igal teemal sõna võtma, see on ülioluline. Kuna ma ise olen põhiloomult jah-mees, siis mul on nii raske ei öelda. Aga tuleb mõelda: kas see on meie võitlus? Me ei pea igasse kaklusesse sisse minema. Selle telje hoidmine on vahepeal raske, sest sa arvad, et võib-olla peaks. Aga kas see ikka on meie teema?
Kui tuleb hea pikk analüüs polariseerival teemal, siis miks mitte. Neid lugusid on meil kindlasti olnud. Aga seal peab olema konstruktiivne lähenemine. Tark inimene tahab lugeda kriitilist arvamust.
Autoritega on olnud ka juttu, et see teema on nii tuttav, mis ma sellest ikka räägin. Siis ma olen öelnud, et vaata, kui meie sellest ei räägi, täidetakse see ruum niikuinii ära. Oleks tarvis pakkuda sinna juurde see läbimõeldud mõte. Kõik ei pruugi seda üles leida, aga me oleme pika plaaniga ettevõtmine. Ühel hetkel leiab.
Excel peab kokku jooksma. Kuidas see ärimudel töötab?
Pool meie tuludest on tellimustulud, umbes kolmandik reklaamitulu ja 15–20% muu tulu, mille sees on ka toetajate ja filantroopide panus. See asi töötab, aga päris omil jalul veel ei ole. Tahaks saada. Filantroopide abi on ülioluline, ja mis mulle isiklikult on tähtis: nad on selle üle uhked. Nad näevad, et see asi töötab, et nende panus on õiges kohas.
Kui keegi arvab, et me paberile tohutult peale maksame, siis ei ole nii. Edasi paberajakiri on hinna mõttes (jaemüügis 19,90 €) võib-olla üldse Eesti kõige kallim ajakiri, aga me ka pingutame sisu nimel. Reklaamihinnad on kõrgemad ja me paneme sinna vähem reklaami, et ei tekiks reklaamipimedust. Paberajakirjal on veel üks väga tugev pluss, mida veebil ei ole: ta on meie brändi füüsiline väljendus. Sa võid arvuti kinni panna ja unustada, aga paberajakiri on sul laua peal. Eriti kui ta näeb hea välja ja on kasulikku sisu täis, siis sa jätad ta alles, paned veel kõigi teiste ajakirjade peale ja loed artikleid üle.
Me ei ole võtnud suuri rahalisi riske ega kohustusi, et suurelt peale minna. Me oleme tasakaalukalt arenenud.
Mis see kümme aastat sulle maksma on läinud? Ma ei mõtle ainult raha.
Nähtavat lõivu ma maksnud ei ole. Ma olen sporti ikka teinud, haigeks pole jäänud, juurde ei ole võtnud. Küll aga mäletan, et kui ma alustasin, öeldi mulle, et startupperitel on see oht, et sa unustad spordi ära. Ma mõtlesin, et nali. Ja mis minuga juhtus? Täpselt sama asi. Sa oled „all in”. Oli väsimust, võib-olla tuli suhetesse pingeid. Aga mitte midagi katastroofilist ei juhtunud.
Ma ütlen pigem nii, et see kõik on mulle tuhat korda rasvase plussi poole maksma läinud. Mul on töö, millel on tähendus. Mul ei oleks mitte midagi olnud rääkida näiteks Tõnu Õnnepalu või Kristjan Porti või Raivo Varega. Mul on võimalus selliste mõtlejatega suhelda tänu Edasile. Ma peaks tõesti väga pingutama, et mõelda, mis see mulle negatiivses plaanis maksma on läinud.
Aga mõni hetk, kus sa olid lähedal sellele, et lusikas nurka visata?
Ma valetaksin, kui ütleksin, et neid üldse pole olnud. Aga nad ei tõuse minu jaoks niimoodi pinnale. Nendel raskematel hetkedel meenutasin ma nende inimeste ütlusi, kes on minusse uskunud.
Ja mis mind on aidanud, on sporditaust. Ma olen lapsepõlvest sporti teinud ja ma arvan, see töötab kõigi puhul, kes on mõne hobiga pühendunult tegelenud: kui sa arvad, et sa rohkem ei jaksa, siis sa jaksad küll. On veel reservi. Sa arvad, et oled kümme kilomeetrit jooksnud ja kahte enam ei jaksa. Jaksad. Tegelikult jaksad veel kümme. Spordis pingutamine on andnud mulle selle tunde, et ma ei anna alla. Loomulikult me ei tea, kus see lõpp-punkt on. Ühel hetkel võime me kõik murduda. Aga minul seda punkti tulnud ei ole.
„Mõtle, miks sa sellega tegelema hakkasid”
Üks inimene loeb praegu seda lugu. Tal on sahtlis idee, millest ta ei ole kellelegi rääkinud, ja see tundub teostamatu. Mis võiks olla tema esimene samm homme hommikul, mida sa soovitaksid?
Mulle meenub üks hetk Edasi avamise eelsel suvel. Autosõit oma pojaga, ta oli siis kolmteist. Ma rääkisin talle palju Edasist ja ühel hetkel ütles ta mulle: „Issi, vaata, et sa selle oma ajakirjaga ei läheks selliseks nagu need teised.”
Ma küsisin, et hea tähelepanek, aga kuidas seda vältida, see on ju raske. Ja ta ütles mulle: „Aga mõtle, miks sa sellega tegelema hakkasid?”
Võib-olla sellele lugejale ma ütleksingi: mõtle läbi, miks sa seda päriselt teha tahad. Selle kallal võib väga pikalt juurelda, aga kui see miks on hästi tugev, siis on ta õige. Ja siis tuleb lihtsalt tegema hakata. Sõltumata sellest, kui suur hädaorg seal ees paistab.
Ma olen Edasi kohta mõelnud ka nii, et kuna ma ei teadnud, mis mind ees ootab, võis see olla suur pluss. Ma ei olnud seda õppinud. Ma lihtsalt läksin. Ja see võis mind aidata, sest inimesed, kes teavad, kui keeruline see on, poleks võib-olla ette võtnud. Mulle on mitmed ajakirjandusprofid öelnud, et respekt, ära tegid. Tegelikult pole siin mingit jalakiigutamist, iga päev on vaja pingutada. Aga teine kord võib professionaalsus meie tegutsemisjulgust pärssida. Me tahame kindla peale õnnestuda. Kui otsus on olemas, tuleb lihtsalt tegutsema asuda!
See on väga sarnane lugu sellega, kuidas me Tulevat tegime. Mul ei olnud ka õrna aimu. Me olime välja arvutanud, et me peaksime esimesed kolm tuhat inimest kokku saama, et fondid üldse püsti panna, aga me ei teadnud, kuidas me need inimesed kokku saame ega kas me õnnestume. Meile öeldi, et kõik toimib, indeksfonde pole vaja ja see on ikka suure panga asi. Tegelikult oli see vale. Ei peagi olema lõpp-eesmärk üle planeeritud. Hakkad sammu astuma ja elu lööb sulle uue teeraja lahti.
Täiesti nõus. Ja see tuleb harjutada, et sa ei saa seda kohe ja kiiresti. Kui tuleb kiiresti, siis ei pruugi see isegi hea olla. Natuke vaeva peab nägema. Elus on kuidagi nii seatud, et head asjad on need, mille nimel sa oled pidanud vaeva nägema. Me ei taha neid kannatusi teistele soovida, aga see kannatus käib asja juurde.
Mida sa tahad, et Edasist Eestisse pikaks ajaks alles jääks?
Tore oleks, kui Edasi jääks kestma. Mingi aja teen ma seda kindlasti ise, see on mulle põnev. Millalgi tuleb see üle anda. Ma ei tea, kuidas see läheb, ma selle peale väga palju ei mõtle.
Minu eesmärk praegu on teha nii head asja, kui ma koos meeskonnaga oskan. Kaasata nii palju huvitavaid eripalgelisi autoreid, kes rikastaksid mõttemaailma siin Eestis.
Kui ma portaali registreerima hakkasin, oli edasi.ee juba võetud, nii et ma sain edasi.org. Ja ma mõtlesin enda peas suureliselt, et vot, ei olegi .ee, ongi .org, ja see tähendabki uut kvaliteedistandardit. Hiljem sain ka edasi.ee endale. Võib-olla olekski see see jälg: et Edasi tähistaks mingisugust kvaliteedistandardit. Ja näitaks, et saab küll, kui väga tahta ja väga pingutada.
Ja mis on see, mida Edasi kunagi ei tee?
On üks märksõna, mis ütleb, mis me ei ole. Edasi ei ole kuri. See on väärtusvalik. Me saame kõikidel teemadel rääkida, ja see hoiak on see, et me ei ole kurjad. Ja samas see ei pea olema igav.
Pakkumine Tuleva kogujatele: kuni oktoobri lõpuni saad Edasi tellida 15% soodsamalt.
Tellimuse vormistamiseks ava Edasi e-pood, tee valik ja tasumisel kasuta sooduskoodi TULEVA (kirjuta see tasumisel lahtrisse „Kupongi kood”). Sinu veebiajakirja lugemisõigus aktiveeritakse hiljemalt 48 tunni jooksul ja sellest saad teada Edasilt tulnud e-kirjast. Paberajakirja tellimisel on esimene ajakiri, mis sinu postkasti jõuab, talvenumber, mis ilmub detsembri keskel.
Edasis ilmus hiljuti ka Annikaga lugu „Kümme tuhat omanikku”, mis räägib Tuleva sünniloost.
