Täna toimunud kapitaliturgude teemalisel arutelul tulid jutuks pensionifondide kõrged tasud. Kas Eesti võiks kaaluda Rootsi eeskujul hästi madala kuluga riikliku indeksifondi loomist?
Arutelust ERR-i vahendusel:
- Eesti Panga asepresident Madis Müller nentis, et kulud on pensioniks investeerimisel väga tähtsad, aga inimesed ei teadvusta seda, sest kaubanduskeskuses rõhutavad fondide müügiagendid muud.
- Kui tahame, et pensionifondide haldustasu oleks null, oleks kõige mõistlikum teha üks riiklik indeksifondidesse investeeriv fond, leidis Swedbanki fondijuht Kristjan Tamla. Tema arvates tähendaks see, et kõik investeeringud läheksid Eestist välja.
- Tuleva kaasasutaja Indrek Neivelti hinnangul oleks riiklik fond hea idee: kolmveerandi varast võiks suunata indeksifondi ja veerandi riigikassa kaudu näiteks kohaliku infrastruktuuri projektidesse.
Tulevas on riikliku pensionifondi loomise võimalus ka varem jutuks olnud. Lugedes ERR-st toimunud arutelust, küsisid kolleegid, mida arvab asjast Tuleva tegevjuht Tõnu Pekk.
Kas Eesti võiks kaaluda riikliku pensionifondi loomist?
Tõnu: Probleem on, et siis ei jätkuks ju kohti tänaste pensionifondide juhtidele. Kui see kõrvale jätta, siis minu meelest oleks Eestil muidugi tark Rootsist eeskuju võtta.
Rootsis kogub enamus inimesi pensionit just riiklikus AP7 fondis – sinna suunab riik ka nende vara, kes ise valikut pole teinud. AP7 investeerib valdavalt indeksisse, kogukulu on 0,13% aastas ja viimase kümne aasta jooksul on see fond oma investorite vara kolmekordistanud.
Sarnase kuluga maailma aktsiaturgudele investeerivat fondi oleks ka Eestil lihtne teha. Pensionikoguja jaoks oleks see selgelt parem kui tänane olukord. Keskmine inimene maksab meil elu jooksul kümneid tuhandeid eurosid pangale reklaamikuludeks. Vastu saame kehva tootluse ja igal pool kimbutavad müügiagendid.
Aga kuidas jääks siis Eesti investeeringutega?
Tõnu: Kui eeskujuks võtta meie pensionifondide tänased Eesti sildiga investeeringud, saaks riiklik pensionifond teha üsna sarnase portfelli väga madala kuluga.
Suur osa pensionifondide Eestisse paigutatud rahast on läinud laenudena riigiettevõtetele või omavalitsustele. Enamikul juhtudest on tegemist riigi otsese või kaudse kohustusega. Seda võiks riigikassa kaudu osaliselt rahastada riikliku pensionifondi vahenditest. Täna kogub riik inimestelt raha maksudena kokku, jagab selle pensionifondidele laiali ja siis võtab neilt laenu, raisates lisaks intressikulule igal aastal üle ühe protsendi inimeste varast vahendustasudele. See ei loo väärtust ega maanda riske.
Riik kulutas miljoneid, noteerides Tallinna Sadama aktsiad börsil, et pensionifondid neid osta saaksid ja suure osa aktsia tootlusest oma tasudeks võtaksid. Võiks ju suunata tüki Eesti Energiast, Eleringist, Tallinna Lennujaamast ja teistest olulisematest riigi infrastruktuuri ettevõtetest otse riiklikusse pensionifondi. Selleks pole neid börsile viia tarviski.
Miks peaks Riigi Kinnisvara Aktsiaselts müüma riigile kuuluvad hooned mõnele pensionifondide rahastatud kinnisvarafondile, et siis Politseiamet või Riigi Infosüsteemide Keskus need tagasi rendile saaks võtta? Efektiivsem oleks lihtsalt suunata osa Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi aktsiatest riiklikku pensionifondi – jääks mitu kihti vahendustasusid jälle olemata.
Kui 90ndatel sobis krooni kattevaraks ära märkida osa riigile kuuluvast metsamaast, siis miks ei võiks riiklik pensionifond tasahaaval ennast sisse osta RMK hallatavasse metsa?
Täna on suurim Eesti iduettevõtluse investor Eesti riigi rahaga toimetav Euroopa Investeerimisfond (EIF). Eesti pensionifondid investeerivad ilma suurema analüüsita kaasa sinna, kuhu EIF on juba oma raha pannud. Miks ei võiks Eesti riiklik pensionifond sedasama teha?
Tõenäoliselt ei oleks selline riiklik fond, mis suunab osa raha maailma aktsiatesse ning osa Eestisse, päris null-kuluga. Aga üsna kindel on, et kulu oleks kordades madalam kui see 50 miljonit eurot aastas, mida me täna fondivalitsejatele maksame. Valdav osa sellest rahast kulutavad pangad müügile ja reklaamile, mitte heade investeerimisvõimaluste otsimisele.
Maailma investeerimisfondide ajalugu näitab järjekindlalt, et mida madalam on fondi haldustasu, seda parem on reeglina pikaajaline tootlus. Ja kui meie inimeste pensionisäästude tootlus ei parane, elame tulevikus kõik kehvasti.
