Indrek Seppo: Tänu Tulevale olen juba võitnud 10 000 eurot

Jaga sõbraga:

Annika Uudelepp vestles Tuleva liikme, majandusteadlase ja analüütiku Indrek Seppoga pensionisüsteemi tulevikust ja Tuleva rollist selles. Kui sa veel ei ole Tulevast kuulnud, tutvu ja tule ka liikmeks!

Annika: Pensionisüsteemist on väga raske rääkida ilma põhjalike teadmisteta. Sina oled selles valdkonnas asjatundja. Mis sinu meelest on Eesti pensionisüsteemis need kohad, mille üle meil on põhjust rõõmustada? Ja mida on vaja paremaks teha?

Indrek: Meil on Eestis loodud 2. ja 3. samba süsteem – kogume ise enese jaoks pensioni ega pea lootma ainult laste arvu ega tulevase põlvkonna peale. See on suures plaanis väga mõistlik, et tegime selle asja ära. Kuid detailides on siin parandamisruumi küll.

Ma ei süüdista üldse neid, kes pensionisüsteemi lõid. Me valisime turukonkurentsi fondide vahel sarnaselt pea kõigi nende riikidega, kes samal ajal kogumispensionisüsteemi üles ehitasid. Ja jagame nende kõigiga nüüd sarnaseid probleeme. Kui eeldatud oli, et konkurents toob hinnad alla – et inimesed otsivad enesele aktiivselt parimat toodet ning finantsturg sellele reageerib, siis praktikas näeme seda, et kõik üritavad oma suht kehva toodet kuidagi müüa, mis viinud turunduskulud taevasse. Ega need poisid kaubanduskeskustes heast südamest ja ligimesearmastusest tööta, maksame neile kena kopika oma pensionifondist.

Ma ei süüdista isegi ainult pankasid. Nemad näevad, et inimesed tahavad osta pensionifonde, millel võimalikult suured reklaamid, muu väga ei huvita, ja sellise toote nad kenasti turule toonud ongi. Kartes, et muidu teeb seda keegi teine.

Aga me teame tänaseks üsna hästi, miks me niimoodi pensionitooteid valime, miks me ei lähtu kriteeriumitest, mida spetsialist soovitaks arvesse võtta. Need on tüüpilised mõtlemisvead, mille ohvriks langeme. Me ei suuda näiteks hinnata liitintressi mõju. Vaatame, et mingid kulud protsent aastas suuremad-väiksemad, mis seal ikka vahet. Tuleb välja, et vahe on ikka päris suur. Palju palju suurem, kui intuitiivselt tundub. Ja need kõrged kulud on meil täna üks probleem, mida on väga vaja lahendada.

Annika: Mis sa LHV fondide kohta arvad? Hiljuti kuulsime, et LHV tuleb turule oma indeksifondiga, mille haldustasu on veel odavam (0,39%).

Indrek: Fantastiline uudis. See on täpselt see, milleks Tulevat vaja oli. See oli see, mida oli aega teha 13 aastat. See on see, mida ma olen oodanud kogu see aeg. Uudise kõrval olev LHV kommentaar pani küll kukalt kratsima. Seda esitletakse kui eriti teadlikule investorile mõeldud indeksifondi. Esimene emotsioon oli küll, et no kui meie pankade finantskirjaoskus on selline, siis mida me veel tavaliselt inimeselt ootame?

Selleks, et valida fondi, mis suudab vähemalt oma haldustasu võrra ületada indeksit, selleks on vaja väga tarka inimest. Mina ei ole nii tark. Võibolla Eestis on mõned, kes on nii targad, aga mina kogu oma 20 aastaga majandusteaduses nii targaks veel saanud ei ole. See ei tähenda muuseas, et paljud aktiivselt juhitud fondid ei ületaks indeksit – peaaegu pooled ületavad juba puhtjuhuslikult. Me lihtsalt ei suuda vahet teha, millised tulevikus ületavad ja millised mitte, ning kui me seda vahet teha ei suuda, siis milleks maksta rohkem?

Oskan sellest ainult seda välja lugeda, et LHV ei taha seda fondi turundada. Ma saan tegelikult ju aru, et pank võib ennast raha nimel veidikene lolliks teha ja rääkida sellist juttu. Aga see tähendab ka ohtu, et kohe kui neil võimalik on, leiavad nad põhjenduse, et see kinni panna ja tagasi minna oma tulusamate fondide juurde. Seetõttu mina jään Tulevaga. Mina tahan seda survet kogu aeg üleval hoida.

Muuseas – ma usun küll, et indeksfondiga liituvad valdavalt teadlikud investorid. Ma näen seda juba oma tuttavatest, kes Tulevaga liitunud – paljud on väga tugeva finantstaustaga, nende jaoks ei olnud mingit mõtlemiskohta. Aga nad teevad seda selle pärast, et nad saavad aru, kui jabur on aktiivse juhtimise eest rohkem maksta, mitte selle pärast, et ise midagi aktiivselt juhtima hakata.  

Annika: Mis sinu meelest Eestis pensioniturul konkurentsi aitaks elavdada?

Indrek: Aitaks see, kui me avaksime turu välismaa odavatele fondidele, kes vastavad teatud tingimustele, aga seal tekiks ikkagi üks probleem. Kuna neil puuduks aktiivne turundus, siis nad peaksid toetuma selle peale, mida meie räägime inimestele. Kui aktiivne turundus puudub, siis me ei tea kui suure turuosa nad suudaksid saavutada, kuid nende tulek lahendaks kindlasti probleemi teadlikumate inimeste jaoks.

Annika: Seda nišši püüab Tuleva ka täita, et pakkuda alternatiivi.

Indrek: Jah. Need riigid, kes tegid oma 2. ja 3. samba süsteemi pärast esimest lainet, pärast meid seega, nägid tehtud vigu ja läksid teist teed. Tüüpiliselt tehti üks riiklik odavate kuludega indeksifond ja sellega saadi kulud kaugelt-kaugelt alla.

Üks variant on ka Eestis teha nii, minna samm edasi ja teha samamoodi nagu Rootsi on teinud – teha riiklik süsteem. Kuid see üleminek saaks olema ilmselt suhteliselt raske. Teiseks mul on väikene kõhklus meie tuleviku suhtes. Ma tahaksin küll uskuda, et Eesti riik on piisavalt arenenud ja siin ei teki selliseid riske, kuid oletame, et tuleb majanduskriis, või tuleb börsikrahh, samal ajal on juhtumisi ka valimised. Äkki siiski meil leidub neid poliitikuid, kes leiavad, et see riiklik pensionisüsteem tuleb ära kulutada, riigi arvele kanda? Võimalik, et erasüsteemis on seda raskem teha, kuigi seegi on teoreetiliselt võimalik.

Annika: Me ju nägime, mis juhtus riikide sotsiaalkindlustusfondide reservidega, kui riigil oli vaja tasakaalustada eelarvet. Põhimõtteliselt töötukassa ja haigekassa reserv, need tegelikult ju konsolideeriti riigieelarvesse. Sama risk võib olla ka pensionifondidega, kui 2. sammas riigistatakse?

Indrek: Samas Rootsis toimub see asi väga odavalt, süsteem toimib suurepäraselt. See sõltub sellest, kui suureks me seda riski hindame. Täna ma ei pea väga realistlikuks uut riigifondi tegemist, meil tuleb töötada selles institutsionaalses regulatsioonis, mis meile loodud on.

Annika: Millised on Eesti pensionisüsteemi pikaajalisemad probleemid?

Indrek: Haldustasude probleem võib tunduda peenhäälestamisena, kuid see on väga suur ja fundamentaalne probleem. Näeme, et Tuleva ajendil on hakatud muutuma ja see on suurepärane.

Üks olulisemaid küsimusi, mida me täna ei taju tegelikult, on meie tulevase pensioni suurus. Või õieti väiksus. Ma olen omajagu kuulnud kurtmist, et riik sunnib oma reeglite alusel midagi kõrvale panema, ja samas inimesed usuvad, et nad ise paneks palju paremini. Tegelikult Eesti pensionisüsteem on väga minimalistlikult tehtud. Riik on sundinud absoluutse miinimumi kõrvale panema. Ta eeldab seda, et igaüks paneb ise vähemalt sama palju kõrvale. Ma tahaks näha neid inimesi, kes panevad ise sama palju kõrvale. Ma arvan, et neid inimesi väga palju ei ole.

Kui me vaatame 3. samba mahtusid, siis need on praktiliselt olematud. Me täna ei taju seda hästi, kui väike meie pension (1. ja 2. samba koosmõjus) hakkab olema. Sellele on üks veidike piinlik põhjus. Kui me vaatame tänaseid keskmisi pensione (400 euro kandis), näeme küll, et  pensionärid kurdavad, et pension on väike, aga pole massilist kurtmist. Tundub, et nad kuidagi saavad sellega hakkama. See on umbes 40% keskmisest palgast, umbes see, mida meilegi lubatakse. Mida me aga ei taju, on see, et tänased pensionärid on pensionile jäänud palju madalamatelt palgatasemetelt võrreldes keskmise palgaga, kui meie kunagi saame pensionile minema. Seega saab meile see kukkumine olema palju-palju rängem, kui tänastel pensionäridel.

Kui me vaatame Eesti vanuse-palgaprofiili täna, siis me näeme, et palgatipp on enne 40-ndat eluaastat. Vanemad inimesed teenivad vähem, kuni me jõuame pensionieelikuteni, kes teenivad juba oluliselt vähem, kui keskmine palk. Neile ei tundu kukkumine 40% keskmise palgani nii ränk, kui see saab olema meile. Reaalsus on see, et kui meie põlvkond kunagi pensionile jõuab, siis see saab olema karm kogemus, kui me pole selleks ajaks korralikult kõrvale pannud.

See on nüüd asi, millele tasub mõelda mitmel põhjusel. Esimene põhjus on see, et kui meie kunagi jõuame pensioniikka, siis arvestades Eesti demograafiat, saab meid olema palju, kuid noori saab olema palju vähem. See tuleb välja ka valimiskastide juures. Kui me ei ole iseenesele kogunud mõistlikult pensionit, enamvähem talutavat pensionit, siis me hakkame oma lapsi piinama maksudega ja me võtame selle raha oma lastelt ära. Küll me leiame põhjendusi “inimväärseks pensioniks” ja küll me leiame, et meil on absoluutne õigus järgnevat põlvkonda maksustada nii, kuidas torust tuleb.

Annika: Kas me teeme seda valimiskastide juures?

Indrek: Jah, me teeme seda valimiskastide juures. Iga euro, mida me ei pane praegu kõrvale, selle me võtame tulevikus oma laste põlvkonna taskust. See põlvkond on palju väiksem, neil ei ole valimiskastide juures nii tugevat häält. Me võtame selle oma laste taskust, oma tulevaste põlvede tuleviku arvelt.

Annika: Mis sellega üldse teha annab lisaks sellele, et me hakkame rohkem koguma? Mida tuleks riiklikus süsteemis muuta, arvestades, et pensionid on juba aastaid riigieelarves miinuses, ehk sotsiaalmaks ei kata tänaseid pensione ära. Tulevikus ammugi mitte ja see lõhe läheb veelgi suuremaks. See tähendab, et peame pensione maksma muudest maksudest järjest rohkem ja selle võrra jääb teiste valdkondade jaoks vähem raha.  Mis siin üldse põhimõtteliselt teha annab, et see süsteem võiks demograafilisele langusele vastu pidada?

Indrek: Riski maandab mingil määral see, kui me paneksime ise juba täna mingeid summasid kõrvale vabatahtlikult. Küll aga võib seda vabatahtlikkust stimuleerida.

Annika: Kuidas võiks seda veel paremini stimuleerida lisaks praegusele kolmanda samba tulumaksusoodustusele sissemaksetelt kuni 6000 eurot aastas?

Indrek: Kui me küsime täna kelleltki, kas ta sooviks tulevikuks kõrvale panne, on vastus tavaliselt -„Jah, tahaksin küll”. „Kas hakkaksid praegu panema?” –„Ei, praegu raha kulub kõik ära.” See on absoluutselt üldinimlik „tahan tulevikus säästa” mõttemudel.

Töötab näiteks selline asi, et meil on töölepingus kirjas mitte see, et meil hakkab praegu minema 3. sambasse mingi summa, vaid lepime kokku, et järgmisel korral, kui palk tõuseb 5%, siis selle tõusu hetkel 2% hakkab minema 3. sambasse. Enamik inimesi on selle korraldusega nõus. Ideaalis näeksin sellist asja, et meil tekibki komme panna selline punkt töölepingusse. Kui inimene ise tahab, et seda ei oleks, siis võib selle maha võtta. Aga vaikimisi võiks see punkt töölepingus sees olla. Seejärel me hakkaksime tasapisi liikuma selles suunas, et pensionile minek ei oleks nii ränk kukkumine nagu praegu.

Kui me vaatame Hollandit või muid riike, kus inimesed panevad raha kõrvale pensioni jaoks, siis see on ikka märksa suurem protsent kui meil on. Tõsi – kui tulevik peaks meile tooma väga kiire majanduse- ja palgakasvu, võib varakult kõrvale pandud euro suhteline väärtus tunduda madalam, kuid teine vaade on, et võibolla peaksime me siis veelgi enam säästma, et kõrgemal hinnatasemel kuidagimoodigi hakkama saada.

Annika: See mõte, et palgatõusust hakata panema mingi osa 3. sambasse, on tegelikult koguja silmis üsnagi leebe säästmise viis. Seda raha ei ole veel kätte saadud ja see võiks olla hea võimalus 3. sambasse panustamiseks. Kui ütleme, et täna kogume 2. sambasse  6% palgalt, siis milline see protsent võiks ideaalis kokku olla?

Indrek: See võiks olla 8-10%, et me saaks rääkida asendusmäärast (kui suur saab olema pension võrreldes viimase palgaga) 60-70%, mis Eestis sõltub tulevasest majanduskasvust, eelkõige palgatõusust.

Annika: Üks asi, mis tulevasi pensionäre mõjutama hakkab, on see, et palkade erinevus inimese tööajal on väga suur faktor. Pensionid hakkavad olema oluliselt ebavõrdsemad, kui nad on täna. Täna on pensionid suhteliselt võrdsed, kuna palgast sõltuva komponendi mõju pole veel avaldunud. Kui meievanused inimesed (30-40ndates eluaastates) hakkavad pensionile minema, siis võib pensionide erinevus olla mitmekordne sõltuvalt sellest, kui palju inimene täna palka saab. Mis sinu sõnum oleks tänasele miinimumpalga saajale, kellel on väga raske midagi kõrvale panna ja kelle pealt makstaksegi sotsiaalmaksu väga vähe, kui tal on 35-40 aastat tööstaaži minimaalse palga juures. Mis temal üldse võimalik teha on?

Indrek: Siin on üks probleem. Kui me mõtleme, et kes seda 3. sammast võtab, siis tüüpiliselt on see veidikene teadlikum, veidike parema haridusega ja veidike jõukam inimene. Madalapalgalistel inimestel tasub mõelda sellele, et kui praegu on raske, siis pensionil saab olema veel raskem. Mingisugune protsent tulevasest palgatõusust 3. samba peale planeerida, see tegelikult on mõistlik ja vähendab riske selleks, et veelgi kehvemini minema hakkab.

Annika: Mis oleks sinu sõnum neile inimestele, kes saavad praegu 1,5  või 2 keskmist palka? Mida nemad võiksid teha, mõeldes pensioni ebavõrdsuse peale? Nemad hakkavad küll kõrgemat pensioni saama, aga maksavad ka rohkem makse. Samas kukkumine asendusmääras on just neile suurem.

Indrek: Just, nendel on kukkumine suurem. Meil on täna 3. samba süsteem olemas. Kui meil tulevad vaikselt indeksifondid siia juurde, siis on juba üsna raske enesele põhjendada pensionieaks mittesäästmist. Muidugi on seal riskid. Ma kuulen tihti muret, et mis siis kui inflatsioon meil selle raha ära sööb ja nii edasi. Ma olen selle vastu toonud alati ühe näite meie esivanematelt. Me ei kogu raha pensioniks tingimata selleks, et seda raha kasvatada.

Kui meie vana-vana-vana-vanaisa pani kartuleid sügisel varasalve, siis ta ei teinud seda sellepärast, et talvel oleks tal neid kartuleid seal varasalves rohkem kui pannes. Ta tegi selleks, et talv üle elada. Me kogume pensionit selleks, et meil oleks raha siis, kui meil seda vaja on. Pensionil olles me ei mõtle sellele, et kui ma olin 35, kus ma siis sain alles tarbida! Ma olen põhimõtteliselt nõus täna ära andma kaks pätsi saia selle nimel, et mul pensionil olles oleks vähemalt ükski. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, kui mu raha vahepeal kasvaks.

Annika: Kas meil on midagi veel pensionisüsteemis sellist, mida sina selle valdkonna asjatundjana üles tõstataksid mõttekohtadena? Pensioniiga, investeerimine, indekseerimine?

Indrek: Indekseerimisest rääkides, esimene sammas on indekseeritud ehk kaitstud elukalliduse tõusu eest, teise samba puhul tuleb neid indekseeritavaid lepinguid veel oodata. Ma vaatan oma ema. Ta läks hiljuti pensionile. Pool suguvõsa elanud 90-steks. See tähendab, et me räägime julgelt 30 aasta perspektiivist pensionil olla.

Kui me mõtleme inflatsiooniriskidele 30 aasta perspektiivis ja vaatame 2. sammast, kus täna pakutakse üksnes annuiteeti – iga kuu sama summat elu lõpuni, siis ma ei kujuta ette… seal on meeletud riskid paarikümne aasta jooksul. Ma täiesti selgelt valiksin mingisuguse fonditüüpi pensioni, mis mingil määral kaitseks pikema perioodi inflatsiooni eest – üks osa jääks aktsiaturule ja vastavalt sellele pension muutuks aja jooksul. Need asjad tuleb läbi mõtelda – kiirema inflatsiooni perioode tuleb ette, selle riski eest on end võimalik osaliselt kaitsta ja pensionäre ei ole mõtet kaitseta jätta.

Annika: Pensioniea teema?

Indrek: Ma ei näe teoreetilistki võimalust, et meie pensioniiga samasuguseks jääks. Eluiga kasvab mühinal. Vastasel korral kuivavad meie pensionirahad lihtsalt veelgi enam kokku. Ja ega seda raha kuskilt mujalt siis võtta ei ole, kui jälle nooremalt põlvkonnalt. Tänane 65 ei ole sama, mis ta oli 30 aastat tagasi. 30 aasta pärast on 65-sed jälle päris teistsugused. Ideaalis võiks toimuda pensioniea muutus automaatselt – lähtuvalt oodatava eluea kasvust. Otsustaks selle üks kord ära ja muudaks siis, kui miskit jälle väga muuta vaja.  

Annika: Kui räägime tänaste pensionikogujatega, siis päris paljud arvavad, et 2. sammas pole oluline ning nad ei loodagi eriti sellele mitmel põhjusel.

Esiteks nähakse, et neil, kes täna pensionile lähevad, ongi 2. samba komponent väga väike. Seetõttu tundubki tänastele töötegijatele, et mis ma 50 euro pärast kuus koguma hakkan, mille mõnekümne aasta pärast juurde saan. See muidugi muutub mitmekümne aasta pärast ja siis on 2. sammas oluline osa pensionist. Teine asi on tootlikkus. Kui me fondide tulemusi korrigeerime seoses inflatsiooniga, siis mitme fondi puhul saame tulemuseks negatiivse reaaltootluse. Kolmas põhjus võib olla vähene usk sellesse, et see süsteem ka 30 aasta pärast veel olemas on, vaadates, kuidas maailm muutub, tehnoloogia areneb ja riigid teevad reforme. Noored pigem ei usu, et praegune süsteem püsima jääb.

Indrek: Mina vaataksin teistmoodi seda. On olemas teatud risk, et pensionipõli tuleb. Ärkad üks hommik üles – kohal. Ja mis sa siis teed? Mina olen end palju väiksemate riskide vastu kindlustanud. Keskmisel Eesti mehel ei põle korter ka kuigi tihti maha, aga ma isegi selle vastu end kindlustanud.

Nii et ma ikkagi valmistuksin ka selleks riskiks, et jään pensionile ja pensionisüsteem toimib niikaua kuni mina elus olen ja et ma siis hakkama saaksin.

Inflatsiooni korrigeerimise kohta ma tahaksingi öelda, et see kartulinäide, mis mul oli – selle põhjal ei ole tingimata vajalik, et minu tootlus ületaks inflatsiooni. See oleks muidugi ideaalne, et ta ületaks, ja ma tahaks, et see niimoodi juhtuks, aga see ei ole eesmärk omaette. Peamine, mida ma tahaks, oleks see, et mul oleks tol hetkel olemas mingisugune raha, viis ära elada. Ma olen nõus ka täna peale maksma, et mul pensioni ajal oleks mingisugune raha. Sest siis mul on vähemalt midagi olemas. Kui see pensionilisa saab olema ka 50 eurot kuus, siis – ok – see on väike summa. Aga 400 euro kõrval on see 50 eurot ka ikkagi väga oluline summa.

Annika: Nüüd jõuamegi sinnamaani, et sa rääkisid oma tehtud valikutest ja ettepanekutest. Kuidas sa ise planeerid oma rahaasju?

Indrek: Kui ma mõtlen lühiajalist planeerimist, siis ma käitun nii nagu teooria ütleb – kõige suurema vaesusriski mahavõtja on see, kui isikul on kuskil kolme kuu sissetulek varus olemas. Sellest piisab, kui panna kõrvale 5% oma kõikidest sissetulekutest. 5% on lihtsalt see, mida me ei taju. Selline summa võtta jooksvalt ette ja panna see kõrvale, on väga oluline asi, mis võtab maha paljusid riske.

Annika: 1000 eurosest palgast oleks see 50 eurot. Kui kuus jätta ära üks perega restoraniskäik, siis ongi sisuliselt see 50 eurot säästetud.

Indrek: See on asi, mis tõepoolest aitab. See aitab ootamatute kulude vastu jooksvalt, aitab töötuks jäämise vastu, aitab mitte vastu võtta esimest pakutavat töökohta, aitab maksta liisinguid, mis iganes.

Pikaajalisest perspektiivist ja pensionist rääkides – tuleb tunnistada, et sarnaselt paljude kaasmaalastega on mu peamine strateegia hetkel ikkagi ebatervislikud eluviisid (eneseirooniliselt).

Annika: Ebatervislikud eluviisid?

Indrek: Daniel Kahneman, kes koos [Amos] Tverskyga käitumisökonoomika lõi, on öelnud, et me võime teada seda, kui ekslikud me oleme ja milliseid mõtlemisvigu teeme, aga ega see teadmine suurt ei aita, me teeme ikkagi neidsamu vigu. Ma teen täpselt samamoodi neid samu vigu, lihtsalt selle vahega, et oskan neile vigadele nimesid anda ja tean kui mitme protsendiga Eesti või maailma elanikkonnast sama vähe mõistlikult käitun. Minu pensioni kogumine on kaugelt allapoole seda taset, kui ta peaks olema või kui palju ma tahaksin, et ta oleks.

Meil on vaja üheskoos disainida säästmist soodustav süsteem, mis töötaks inimeste peal kõigi meie vigadega. Kujundada see selliselt, et raha oleks lihtne kõrvale panna ja et tõepoolest teeksime seda, mida arvame, et pikas perspektiivis mõistlik teha. Et me näeksime, et inimesed reaalselt seda ka teevad, mitte ei pane kõrvale “teoorias”. Vaesed pensionärid saavad meil olema väga praktiline, mitte teoreetiline probleem.

Annika: Palju räägitakse sellest, et kui sa targalt kogud, tuleks säästud paigutada erinevatesse varaklassidesse. Kui me räägime Tuleva pensionifondist, siis see varaklass on aktsiad ja võlakirjad, suuresti aktsiad indeksifondide kaudu. Milline oleks teoreetiliselt sinu arvates pikaajaline hea isiklik investeerimisstrateegia, et sa tunneksid end 30 aasta pärast kindlalt?

Indrek: Kõige lihtsam on need samad indeksifondid ja aktsiad – ostame enesele sisuliselt tüki suure hulga ettevõtete tulevasest tulust. Me võime siin ärisid luua, see on suhteliselt riskantne asi. Ärisid tuleb muidugi luua, lihtsalt seda tehakse ettevõtluskihust või minu poolest jõukamaks saamise võimaluse saamiseks, aga mitte päris kindlustamiseks. Paljud soetavad enesele kinnisvara ja arvavad, et sellega saab pensioniiga üle elatud. Jällegi – kinnisvara ostmine võib tõepoolest olla üks säästmise viise. Aga kogemus ütleb, et pensioniikka jõudes oleme armunud oma kodusse ja ei hakka seda vahetama. Me näeme praegugi pensionäre üsna väärtuslikel pindadel. No ei müü nad oma maja maha ega osta endale kuskile väiksemat korterit, et ülejäänud rahaga paremini ära elada. Nii et praktikas see ei tööta kuigi hästi.

Sellega seoses tuli mul meelde, et kui ma tegin Tuleva algkapitali sissemakse, siis mul oli kuklas täpselt see asi, et ma ei ole endale pensioniks raha piisavalt kõrvale pannud ja ma võtan seda just nagu pikaajalist investeeringut.

Annika: Paned suurema summa pikaajalisemalt kasvama, et teha veidigi tagasi vähest kogumist, eksole?

Indrek: Jah, see oli üks võimalus, mis kätte jooksis. Selle mõttega ma [Tuleva algkapitali] tõepoolest panustasingi. Näed, üks ristike jälle kirjas, aga seda on kaugeltki liiga vähe, et mõelda, et see asi nüüd tehtud oleks.

Annika: Mis sind motiveeris algkapitali panustama?

Indrek: See, et Tuleva tuleks. See, et Tuleva saaks valmis ja et ta saaks tehtud.

Annika: Mis rolli sinu jaoks Tuleva täidab üldse kogu selle eelneva jutu valguses?

Indrek: Tuleva on fantastiline algatus. Ma tahaks tänada kõiki, kes on selle algatuse juures olnud. See on asi, mis on olnud puudu ja mis on lõpuks pannud turu liikuma. Me näeme, mis LHV nüüd reaktsioonina tegi. Ma olen aastaid rääkinud odavate indeksifondide vajalikkusest, ma olen rääkinud sellest pankade fondijuhtidega. Nad saavad sellest aru, väga hästi saavad aru, aga raha tuleb praegu niimoodi mõnusalt kätte. Turundus toob praegu raha, nii et nad on seda rõõmsalt edasi teinud. Tuleva on seda pilti nüüd muutnud. Ja seda pildimuutmist on väga vaja jätkata.

Annika: Sina oled üks Tuleva esimestest liikmetest. Üsna varsti pärast asutamist sa liitusid ja sinu liitumist põhjendab ka see, mis sa just äsja ütlesid. Võta enda jaoks kokku need positiivsed aspektid, mida sa Tulevas näed. Pensionisüsteemi valguses sa seda juba kommenteerisid, aga mida isiklikult pead Tuleva kõige suuremaks kasuks?

Indrek: Igaüks, iga minuvanune on Tuleva tulekust võitnud juba vähemalt 10 000 eurot. Selle on Tuleva täna juba sisuliselt ära teinud, ma olen väga tänulik Tuleva algatustiimile, et selline raputus siin turul toimunud on. Tuletan meelde, et kui me räägime siin 1% haldustasust, siis me ei räägi sellest, et igast sissetulevast eurost võetakse see protsent maha. See protsent võetakse kogu meie potist igal aastal maha. See kumuleerub väga kiiresti väga suureks summaks. Ja kõigil meil on nüüd võimalus see kokku hoida.

Annika: Selle eest saaks osta lausa luksusauto, eksole?

Indrek: Jah nooremad veel enamgi.

Annika: Milline võiks Tuleva viie aasta pärast olla?

Indrek: Ma loodan, et viie aasta pärast Tuleva hoiab seda survet finantssüsteemis korralikult üleval, et Tuleva on olemas ja pakub head teenust.

Annika: Kui sa nüüd mõtled selle peale, et Tuleva õnnestumiseks on vaja kokku saada vähemalt 3000 liiget ja praeguseks on meil olemas ca 1800 liikmeavaldust. Me tahaksime sügise jooksul 3000 liiget kokku saada. Kuigi loataotluseks ei ole see hädavajalik, annab see kindlustunde, et meie ärimudel toimib. Mis sõnumitega sina kutsuksid oma sõpru Tulevaga liituma, kes ei tea pensionisüsteemist ja selle probleemidest kaugeltki nii palju kui sina? Kuidas sa neid püüaksid kõnetada?

Indrek: Ma läheneksin sellele sotsiaalselt – Tuleva on muutnud Eesti paremaks kohaks. Tuleva on muutnud meie tulevikku. Tuleva on üks paremaid ühiskondlikke muutusi, mis meil viimasel ajal toimunud on. Pension on kohutavalt oluline asi. Kui palju me pensionit saame tulevikus, kui palju me oleme ise kogunud pensioni, see mõjutab üsna palju seda, kui palju me oma lapsi koormame tulevikus. Seega on Tuleva juba muutnud midagi väga olulist meie ühiskonnas. Ma usun, et seda survet tuleb üleval hoida.

Indrek Seppo on Eesti rakendusuuringute keskuse Centar vanemanalüütik. Ta on Tartu Ülikooli majandusteaduskonna doktorant ja osalenud rahvusvahelise majanduspoliitika analüüsi programmis Kieli Instituudi juures. Ta on teinud uurimustöid hariduse, sissetulekute, konkurentsianalüüsi, infrastruktuuri-investeeringute, psühhomeetrilise mõõtmise jmt valdkondades. Seppo õpetab Tartu Ülikoolis haridusökonoomikat.

Foto autor: Rene Jakobson

3 olulist artiklit

Vaata kõiki artikleid

Kui palju sina kõrgete tasude tõttu kaotad?

Vaata arvutust

Juhend aitab sul 5 minutiga fondi vahetada ilma pikemalt ekslemata. Fondivahetus on kõigile tasuta.

Soovin uudiskirja
Jagame aegajalt parimaid artikleid, ekspertide nõuandeid ja kasulikke meeldetuletusi.
Palun sisesta e-posti aadress.
Tuleva ei jaga sinu kontaktandmeid kunagi kellegagi. Soovi korral saad uudiskirjast alati loobuda.