Kohustuslike pensionifondide tasude piiramine ei takista pensionifonde Eestisse investeerimast, leiab suurettevõtja Indrek Kasela.
Ajaleht Äripäev vahendas sel nädalal LHV Varahalduse juhi Mihkel Oja väiteid, et kui riik kohustab pensionifondide valitsejaid langetama inimestelt võetavaid tasusid arenenud riikide keskmise tasemeni, paneb see piduri Eesti ettevõtetesse investeerimisele ja lõhub kohaliku kapitalituru. Indrek Kasela kommenteerib:
Miks mulle ei meeldi Mihkel Oja argumendid?
1. Pole patt teha tulusat äri, patt on selle üle nuriseda. “Kujundlikult võib öelda, et uus vormel on hea, millega annaks kiiresti sõita, kuid kütus on vale,“ märkis LHV Varahalduse juhatuse esimees Mihkel Oja. Tõesti, kui panna vormelile lennukipaagid, on hea kütuserohke tunne, aga kiirus ei kasva. Pensionifonide haldamine on siiani olnud ja on ka edaspidi väga tulus äri, mida riik teist sammast toetades kolmandiku ulatuses subsideerib.
2. Tasude vaatamine ainult protsendina väljendatult. Fondide mahud kasvavad ajas nii sissemaksete teel kui (loodetavasti) ka tootluse najal. Väiksem tasu protsentides ei tähenda, et pankade tulud absoluutsummas langeksid. Seega ei saa väita, et tasud vähenevad.
Väiksem tasu protsentides ei tähenda, et pankade tulud absoluutsummas langeksid.
3. Kohalike investeeringute müüdid. Kohalikke investeeringuid võisid pensionifondid varem teha ja võivad tulevikus. Tallinna börsi indeksi võrdlus muude indeksitega ei kinnita väidet, et raha paigutamine Eesti ettevõtetesse pakuks kõrgemat tootlust. Börsil noteerimata ettevõtetest allpool. Likviidsus – kuna kõik fondid alustasid samal ajal ning samuti alustavad samal ajal väljamaksete tegemist, on küsimus, kes kõik need baltikad ja kaubamajad Eesti pensionifondidelt ära ostab… Aga sellega tegeleme 20-30 aasta pärast.
4. Pole tõsi, et kohalike investeeringute tegemine on kallim. Või tahab Mihkel Oja väita, et Tallinna Sadama tulemuste analüüs on kallim kui Apple’i oma? Kohalike investeeringute tegemine on odavam, sest puuduvad iga-aastased vahendustasud, mis allfondide kaudu investeerimisega kaasnevad. Muidugi kui teha ka kohalikke rahapaigutusi läbi kõrge tasuga kinnisvara-, metsa- või otseinvesteeringute fondi ja võtta lisaks veel ise teenustasu, peab tõesti kokkuvõttes reaaltootlus olema väga hea, et investeeringut õigustada.
Investeeringute puhul, mis avaturul kaubeldavad pole, on tootlus pensionifondiga liitunu jaoks arvestuslik ja teoreetiline kuni selle hetkeni, millal investeering taas rahaks muutub. Fondihalduri jaoks mitte – tema võtab iga-aastast reaalset tasu investeeringu väärtuselt, mille ta tihti ise määrab. (Mittenoteeritava ettevõtte puhul, millel näiteks rahavoog puudub, on keeruline tegelikku väärtust hinnata). Fondivalitseja soov on seda muidugi kõrgemalt hinnastada – siis saab ka rohkem tasu.
Ebalikviidsete investeeringute puhul on tootlus pensionikoguja jaoks arvestluslik seni, kuni investeering taas rahaks muutub. Fondihalduri jaoks mitte – tema võtab iga-aastast reaalset tasu investeeringu väärtuselt, mille ta tihti ise määrab.
Ei, ma ei ole vastu otseinvesteeringutele Eesti majandusse ega pensionifonide otseinvesteeringutele Eesti varadesse. Vastupidi! Aga neid ei saa kasutada varjatud ähvardusena riigile ja pensionikogujatele stiilis “kui mina oma kasumimarginaali ei saa, siis ma tööd ei tee”. Nagu ütles Tõnu Pekk – kui fondijuht seab oma majandushuvid ettepoole investori omast, on tegemist hoolsuskohustuse rikkumisega. Fondihalduri kasumimarginaal ei ole riiklikult garanteeritud toode.
Swedbanki fondivalitseja juhi Kristjan Tamla kommentaar on LHV-st palju asisem – tõesti võib kohalike investeeringute analüüs olla aja- ja ressursimahukam – aga see ongi osa fondihaldamise kuludest, mis ei tee investeeringut automaatselt kallimaks. Täna ei ole ükski fondihaldur kahjumis – vastupidi. Seega ei ohusta kohalikke investeeringute hindamiseks tehtav ajakulu nende ärimudelit nii, et nad peaks kokku kukkuma. Küsimus tuleks pigem suunata fondivalitsejate omanikele ehk pankadele, kes peaks rohkem investeerima oma fondivalitsejate töötajate analüüsivõimesse ning eraldama selleks äkki rohkem ressursse! Näiteks turunduskulude arvelt.
Indrek Kasela on AS-i PRFoods juht ja riskikapitalifondi United Angels VC kaasasutaja. Ta on Tulundusühistu Tuleva kaasasutaja ning nõukogu esimees.