Noorel täiskasvanul on kavalamat teha, kui pead murda, kust võtta raha 75. sünnipäeva kringli jaoks.
Panna inimesed automaatselt alates esimesest palgast igakuiselt säästma on hea plaan just selle pärast, mitte sellest hoolimata. Mina isiklikult olen veendunud, et käivitades 16 aastat tagasi kohustusliku pensionisamba, tegi Eesti väga targasti.
Üle maailma fakte uurinud teadlased on ikka ja jälle järeldanud üht: omapäi lükkab enamus inimesi raha kogumist muudkui edasi. Tüütu lugu on, et hiljem alustades pead ohverdama palju, palju rohkem. Kui hakkad 22-aastaselt panema iga kuu 100 eurot kõrvale, kogud 65ndaks eluaastaks ligi 200 tuhat eurot. Kui alustad 50-selt, tuleb sul sama summa kokku saamiseks säästa 700 eurot kuus.
Eesti inimesed on tänu kohustuslikule pensionisambale vaid 16 aastaga kogunud kollektiivselt juba neli miljardit eurot. Päris hea.
Mitte nii hea kui võiks. Kui me kõigi raha teeniks maailma aktsia- ja võlakirjaturu keskmist tootlust, oleks inimeste II samba pensionikontodel tänaseks ligi viis miljardit eurot. Kui meie pensionivara oleks kasvanud sama hästi kui rootslaste oma, oleks meil tänaseks üle kuue miljardi euro. (1)
Pensionisamba tugevat ja nõrka külge ei tohi sassi ajada
Niisiis, meil on üks hea asi: oleme saanud inimesed säästma. Seda pole minu meelest küll mõtet lõhkuda. Ja meil on üks halb asi: oleme ostnud kohalikelt pankadelt ja kindlustusseltsidelt hästi kallist ja hästi viletsat raha eest hoolitsemise teenust. Nõutult nukrutsemise asemel tuleb otsustavalt mujalt pakkumisi küsida. Need kaks asja kipuvad vastutajatel segi minema.
Selle peale, et pangad võibolla ei sobigi kohustuslikke pensionifonde valitsema, ei tohiks küll keegi ehmatusest toolilt maha kukkuda.
Ühed vaatavad pensionifondide nõrku tulemusi ja kuulutavad, et kohustuslik pensionisammas tuleb üldse ära kaotada. Teised ei julge fondivalitsejate äri torkida, kartes et äkki vajub kogu süsteem laiali. Pankadele see segadus sobib hästi.
Indrek Neivelt on välja pakkunud, et pangad võibolla ei passigi kohustuslikke pensionifonde valitsema. Selle ettepaneku peale pole küll kellelgi põhjust ehmatusest toolilt maha kukkuda. OECD raport kinnitas veelkord, mida juba teadsime. Eesti pankade fondivalitsejad on ju teinud üsna rahuldavat tööd pankade aktsionäride heaks, aga pakkunud väga halba teenust riigile ja inimestele.
Astume korraks sammu tagasi. Mis on kohustusliku kogumise eesmärk? Mis on parim viis seatud eesmärgi saavutamiseks? Milliste riskidega peame arvestama? Ja kuidas seda kõike teha hästi targalt ja efektiivselt, et kulud üle pea ei kasvaks?
Usaldus sureb, kui riik vigadest ei õpi
Ärilehe ajakirjanik Romet Kreek pakkus välja, et Eesti inimestel peaks olema võimalus valida kõigi Euroopa pensionifondide vahel. Tuleva sai samale ettepanekule 2016. aasta kevadel Rahandusministeeriumilt vastuseks, et see teeks turujärelvalvele liiga palju tööd. Täna on ministeeriumil aeg oma seisukoht üle vaadata.
Vigade paranduseks on mitu teed. Ühes ääres on võimalus, mille pakkus välja Neivelt. Riik ise võiks osta kogu pensionisamba vara haldamise teenuse rahvusvahelise hankena – kasvõi näiteks kordades edukamalt Rootsi riiklikult pensionifondilt. USA-l või Saksamaal oleks niisugust pensionihäkki võimatu teha, aga Eesti saab siin innovatiivselt kasutada väikese riigi eelist.
Teises ääres on võimalus, et igal inimesel on voli investeerida oma pensionisambasse kogutud vara just nii, nagu ta ise paremaks peab. Tegelikult pole need kaks võimalust – efektiivselt korraldatud riigihange ja inimeste vabad valikud – omavahel vastuolus.
Rootsi on leidnud hästi töötava kompromissi. Kõik pensionikogujad suunatakse automaatselt Rootsi riiklikku indeksifondi. See fond on saavutanud suurepäraseid tulemusi, ostes iga kuu inimestele natuke maailma suurimate ettevõtete aktsiaid juurde. AP7 hoiab kulud hästi madalal, ei püüa turgu üle kavaldada ega tasanda turgude lühiajaliste kõikumiste mõju. Lihtne ja efektiivne.
Nendel rootslastel, kes tahavad oma pensionivaraga aktiivsemalt tegeleda, on võimalus valida sadade rahvusvaheliste fondide vahel. Turg on avatud ja riik hoiab tasudel silma peal, et fondid mahu kasvades võidu ikka investoritele annaks.
Järjest rohkem kohtan Eestis inimesi, kes tahaksid II sambast loobuda. Ma püüan neid ikka ümber veenda. Aga kui enamik pensionikogujaid saab ka tulevikus sama vildakat raha haldamise teenust kui seni, jääb argumente järjest vähemaks.
Me oleme riigina teinud ühe õnnestunud otsuse, pannes inimesed säästma, ja ühe ebaõnnestunud otsuse, andes raha käputäie pankade kätte. Kaitstes kramplikult nelja panga ja väljamaksetel kolme kindlustusseltsi äri, õõnestavad ametnikud ja poliitikud tahtmatult ise oma head süsteemi.
Paneks parem pead kokku ja mõtleks, kuidas väike Eesti saab kavalamalt tegutseda, et inimestel oleks tulevikus põhjust seaduse sunnil kogutud raha üle rõõmu tunda.
(1) Vaata Tuleva arvutust siit.
