Kohustusliku II samba pooldajate ja vastaste loogikavead

Jaga sõbraga:

Indrek Neivelt oli üks esimesi, kellele rääkisin ideest teha inimeste oma pensioniühistu ja lükata mängust välja pankuritest vahendajad, kes koorivad meie pensionivara viletsa investeerimise eest rasvast teenustasu.

Indrek kuulas algul ülevaate pankade pensionifondide kõrgetest tasudest ja häbiväärsest tootlusest viisakalt ära, aga ütles, et kahjuks pole ikka aega appi tulla. Ajaviiteks kiikas ta siiski hiljem internetipangas oma pensionikontole ja nägi seal šokeerivalt halbu tulemusi. Veel samal õhtul helistas ta tagasi ja otsustasime tegutsema asuda. Tuleva sündiski meie, veel kahekümne asutaja ja peatselt 3000 esimese liikme kaastoel.

Me mõtleme Indrekuga paljus sarnaselt. Vara, mida meie inimesed pensioniks koguvad, peab tublisti tootlust teenima. Riik peab kullipilgul jälgima, kas sundkorras kõrvale pandav raha teenib ikka omanikule tulu. Õigus väärikale pensionile pole ainult jõukatel, vaid ka neil, kes teevad elutähtsat, aga madalapalgalist tööd: näiteks lasteaiaõpetajatel, raamatukoguhoidjatel ja sotsiaaltöötajatel.

Nii II samba pooldajad kui ka vastased vaatavad tegelikust probleemist mööda.

Aga mõned Neivelti mõttekäigud kriibivad viimasel ajal järjest teravamalt minu nohikulikku, andmetest lähtuvat loogikameelt. Samamoodi nagu käivad tõestuspõhise loogika vastu ka fondivalitsejate õigustused, et kehvas tootluses olevat süüdi investeerimispiirangud, või müüt, et tulemustasu aitab kehvadel pensionifondidel võluväel paremat tootlust saavutada.

Indrek, kus on su loogikas vead?

Värskes Eesti Ekspressis kirjutas Indrek Neivelt, et teise sambasse kogumisest on kasu ainult keskmisest palgast rohkem teenivatel inimestel. Teistel oleks tema arvates kasulikum loota ainult esimesele sambale. “Seletage mulle ära, kus on mu loogikas viga,” kutsus ta üles.

Loogikavigu on rohkem kui üks. Näiteks unustab Indrek, et inimesed elavad järjest kauem. Selleks, et iga palgasaaja sotsiaalmaks ei peaks toitma järjest rohkem pensionäre, tuleks pensioniiga lõputult kaugemale ja kaugemale nihutada. Esimesele sambale lootma jäädes peaksid tänased noored tulevikus töötama mitte 65- või 75-aastaseks saamiseni, vaid palju kauem. Et ka tulevikus oleks võimalus vajadusel kusagil 70-nda eluaasta ümber töötamine lõpetada, peaks inimeste palgad ja sellega koos sotsiaalmaksu laekumine kasvama kiiremas tempos kui majandus tervikuna. Ma ei tea ühtegi maailma riiki, kus palgad pika aja vältel võimsamalt tõuseks kui majandus tervikuna. Pigem on viimased paarsada aastat olnud vastupidi – ettevõtete aktsionäride rikkus kasvab kiiremini kui neis töötavate inimeste palgad.

Muidugi ei pea riiklik pension ainult palgasaajatest sõltuma. Võime ju ettevõtetele tulumaksu kehtestada ja laekuva tulu eakatele välja maksta. Fakt on siiski, et Eesti on vananeva rahvastikuga riik. Inimesi, kes töötavad või ettevõtlusega tegelevad, jääb iga aastaga vähemaks. Neid, kes vaba ja väärika vanaduspõlve nautimiseks elu jooksul kogutud sääste ja solidaarset riigipensioni kombineerima peavad, saab järjest rohkem.

Kummalisi uskumusi väljendavaid väiteid on artiklis veel. Aga see kõik on tegelikult kõrvaline. Rahvastikutrendid, majanduskasvu prognoosid, turgude (eba)efektiivsus on sellised omajagu tehnilised teemad, mille ümber võib lõputult vahtu üles keerutada. Tuues märkamatult sisse paar meelevaldset eeldust või unustades mõne olulise detaili, kujunebki nii, nagu Indrek Neivelt oma artiklis kirjutab: “Eri pooled on eeldustes samal arvamusel, aga sellele vaatamata on lõpptulemus risti vastupidine. Ühed arvavad, et rahvas peab kohustuslikus korras raha pensioniteks korjama ja teised arvavad vastupidist.”

Kui tegeleme pärast 25 aastat majanduskasvu ikka veel keskmise inimese vaesusest päästmisega, on riigi majanduspoliitikas midagi valesti.

Suurem osa Eesti inimesi vaatab seda jauramist üsna ükskõikselt pealt. Mitte sellepärast, et rahvas oleks rumal ja ei saaks aru riigi rahanduse ees seisvatest probleemidest. Hoopis sellepärast, et nii kohustusliku kogumise pooldajad kui ka vastased vaatavad tegelikust probleemist mööda.

Inimestele pole vahet, kas raha läheb esimesse või teise sambasse, sest nii ühe kui teise variandi kirglike kaitsjate nägemuses on tulemus ikka üks: pensionieas ootab Eesti inimesi vaesus.

Eesti pensionisüsteemi eesmärk on vaesus

Rahandusministeeriumi eesmärk on, et esimene ja teine sammas kokku tagaks keskmisele inimesele pensioniikka jõudes sissetuleku, mis moodustab umbes 40% tema viimasest palgast.

Teise samba vastased painutavad numbreid kõigest väest, et tõestada: kui suunata täna kohustuslikku kogumisse minev sotsiaalmaksu osa ümber esimesse sambasse, saaksid väiksemat palka teeninud inimesed tsipake kõrgema pensioni: vast 41% või isegi 45% pensionieelsest palgast!

Kuulge, see on ju ometi nali? Kas keegi tõesti tunneb, et on midagi märkimisväärset saavutanud, kui raske tööga miinimumpalka teeninud inimene peab eakana toime tulema mitte 216 euroga, vaid ehk 5 või 10 eurot rohkemaga? See on see niinimetatud reform, mille ümber praegu võitlus käib!

Muide, suhtelises vaesuses elavateks loetakse need, kelle majapidamise sissetulek inimese kohta jääb alla 60% keskmise leibkonna sissetulekust. Vanapaar, kelle pension on 40% keskmisest palgast või veelgi väiksem, elab vaesuses. Kas tõesti pärast 25 aastat majanduskasvu peame ikka veel heaks eesmärgiks keskmise Eesti inimese vaesusest päästmist? Minu meelest on see hoopis ilmselge märk, et midagi riigi rahanduspoliitikas on tõsiselt paigast ära.

Oleks mõistetavam, kui 40% ei oleks Eesti pensionisüsteemi eesmärk, vaid piirang, miinimumprogramm. Nagu oleme kokku leppinud, et kaitsekulutused ei lange kunagi alla 2% sisemajanduse kogutoodangust, võiks kokku leppida, et kellegi pension ei tohi olla väiksem kui 40% keskmisest palgast.

Milline oleks parem eesmärk?

Lõpetaks nüüd ära selle saagimise, kas esimene sammas on 40 aasta pärast parem kui teine.

Miks peaks valima? Ajakirjaniku küsimusele, kas eelistada head tervist või palju raha, vastas kord üks itaalia poliitik, et et tema meelest on parem olla rikas ja terve kui vaene ja haige. Teeme korda nii esimese kui teise samba ja hoolitseme, et mõlemad koos aitaksid meil tulevikus tõesti paremini elada.

Hea esimene sammas jagab tänaste töölkäijate maksudest pensioni nendele, kes enam tööl käia ei jõua – õiglaselt ning arusaadavalt. “Õiglaselt” tähendab seda, et väärikas elu oleks tagatud ka neile, kes tegid elu jooksul meile kõigile vajalikke töid, mis suurt jõukust ei toonud. “Arusaadavalt” tähendab seda, et igale inimesele – ka sellele, kes alles tööl käib – on selge, kuidas tema pension kujuneb. Muidugi peab süsteem olema ka rahanduslikult jätkusuutlik – aga see on jällegi lihtsalt piirang, mitte ainus eesmärk omaette.

Hea teine sammas võimaldab meil kõigil koguda endale vara, mis vanaduspõlves meie elujärge parandab. Pensionärielu ongi ju rantjee-elu. Et oleks, mida nautida, peab osa elu jooksul teenitud palgast investeerima ehk muutma kapitaliks, mille tulust tulevikus elada saame. Hästi korraldatud teise sambasse on lihtne niiviisi raha koguda, et meile oleks tagatud õiglane osa maailma väärtpaberiturgude kasvust nii vara kogumise kui ka kasutamise ajal.

Riigi Arenguseire Keskuse pensioniteemalisel seminaril oli paar nädalat tagasi jutuks Hollandi pensionisüsteem, kus riikliku (meie mõistes esimese samba) ja inimeste oma kogutud (teise samba) pensioni koosmõjul on eakate sissetulek täpselt sama suur kui nende pensionieelne palk.

Ka meie eesmärk siin Eestis võiks olla mitte 40%-, vaid 100%-line asendusmäär. Vaatame Hollandi näidet. Vaatame veelkord Soome ja Rootsi näiteid. Ükski neist kolmest riigist ei looda ainult esimesele sambale. Igal pool on ka kohustuslik kogumine ehk teine sammas – inimeste vara pannakse täna kasvama, et investeerimistulu aitaks neil tulevikus hästi elada. Ükski kolmest riigist ei rahuldu sellega, et keskmine pensionär peab elama suhtelise vaesuse piiril.

Teha suuri sõnu pensionireformi üle, mis ka kõige paremal juhul annaks vaesematele pensionäridele ehk paar pakki makarone kuus juurde, on laisk ja küüniline. Mõnele riigikogu liikme palgast meeleheitlikult kinni hoidvale poliitikule võibolla piisab sellest.

Kaitsta stabiilsuse nimel olemasolevat süsteemi, mis ei taga peaaegu kellelegi ausa tööga välja teenitud väärikat pensioni, on ka laisk ja küüniline. Saan aru, miks seda teevad fondijuhid, kelle sissetulek sõltub vahendustasudest.

Indrek Neiveltilt ja teistelt asjatundjatelt, kellele meie inimeste tulevik päriselt korda läheb, ootan enamat.

3 olulist artiklit

Vaata kõiki artikleid

Kui palju sina kõrgete tasude tõttu kaotad?

Vaata arvutust

Juhend aitab sul 5 minutiga fondi vahetada ilma pikemalt ekslemata. Fondivahetus on kõigile tasuta.

Soovin uudiskirja
Jagame aegajalt parimaid artikleid, ekspertide nõuandeid ja kasulikke meeldetuletusi.
Palun sisesta e-posti aadress.
Tuleva ei jaga sinu kontaktandmeid kunagi kellegagi. Soovi korral saad uudiskirjast alati loobuda.