Lugesin eile Äripäevast SEB fondijuhi ja rahandusministeeriumi ametniku seletusi, miks Eesti inimeste vara väärtus kohustuslikus pensionisambas viimased kümme aastat langenud on.
Ma ei hakka pikemalt rääkima koomilisest vastuolust fondijuhi jutus. Kui teda uskuda, siis on halvasti läinud kahel risti vastu käival põhjusel: riik sundis fondivalitsejaid liiga konservatiivselt investeerima, aga samas kaotasid riske võtnud fondivalitsejad kriisis liiga palju raha. Mida ikka on vabanduseks öelda inimesel, kes esindab maailmas silmapaistvalt halbade pensionifondide seas kõige nõrgemat (SEB Progressiivne).
Ei üllata ka see, kui LHV ja Swedbank räägivad, et neile meeldiks mõõta tulemusi teistsugusel viisil, mis näitaks numbreid veidigi vähem traagilistena.
Rahandusministeerium on ennast unustanud pankade, mitte pensionikogujate paati.
Aga ka rahandusministeeriumi spetsialist keskendub oma kommentaaris peamiselt sellele, et kui inimeste vara käekäigu asemel mõõta fondiosaku hinna muutust, poleks tulemus nii kehv. Mida peaksime sellest järeldama?
Tõnu Lillelaid on minu teada üks väheseid inimesi Eestis, kes meie pensionisüsteemi väga hästi tunneb. Aga tema jutt paljastab selle süsteemi karjuvate probleemide juured: rahandusministeerium on ennast unustanud pankade, mitte pensionikogujate paati.
Pankadel ongi õigus mõõta oma fondijuhtide tööd täpselt nii nagu neile meeldib. Seevastu rahandusministeeriumi ülesanne on mõõta seda, kuidas inimeste varal läheb.
Mille poolest OECD mõõdik pankade omast erineb?
Kuidas saab siis olla nii, et rahandusministeeriumi ja pankade andmetel on fondide tootlus inflatsiooni ületanud, aga ometi on pensionikogujate raha ostujõud kukkunud keskmiselt 1,3% aastas?
Sest fondi osaku hinna muutus ei näita investori teenitud tulu – kui tahad aru saada, miks, loe lähemalt siin.
Mis näitab investori tulu?
Pensionisamba omanikena oleme kõik investorid. Igal investoril on õigus teada kahte asja. Esiteks, kui palju ta oma investeerimiskontole raha sisse maksnud on. Teiseks, kui palju konto väärtus sissemakseid ületab – see näitabki teenitud tulu. Kui konto väärtus on väiksem kui sissemaksete summa, siis on fond talle negatiivset tootlust teeninud. Nii lihtne ongi.
Kui nüüd nominaalsest tulust maha arvutada inflatsioon, saamegi kätte oma vara reaaltootluse. Seda ei ole keeruline arvutada. Mulle jääb arusaamatuks, miks pole rahandusministeerium 16 aastat pärast pensionisammaste loomist ikka veel loonud inimestele võimalust jälgida, kuidas nende rahal läheb.
Miks riik inimestele näidata ei taha, kuidas nende rahal läheb?
Pensionikeskus kuvab meile statistikat pensionifondide mahu kohta – see on tähtis näitaja fondivalitsejatele, sest mida suurema mahu pealt saab koguda teenustasu, seda kasumlikum äri. Pensionikeskuses saab väga täpselt jälgida ja võrrelda ka pensionifondide osakuhinna muutust. Aga seda, kuidas minu pensionivaral pensionifondis läinud on, ei leia ma kusagilt. Muidugi ei leia ka võrdlust inflatsiooni ega maailma väärtpaberiturgude keskmisega.
Olen kaua aega kuulnud juttu, et see kõik on “pensionikeskuse arendusplaanis”. Tuleva liikmed tüdinesid ootamisest ära. Tegime ise omale nädalase sprindiga ühe lihtsa tööriista. Tuleva veebirakendusse sisse logides saab nüüd oma pensionivara käekäiku jälgida igaüks – ka need, kes oma pensionisammast veel Tulevasse toonud pole.
Rahandusministeerium, kas Tuleva saab appi tulla, et ka Eesti pensionikeskus hakkaks lõpuks mõõtma inimeste vara, mitte ainult pankade äri käekäiku?
Fotol Tuleva IV sprint.
