Kas pensionist elamise mudel üldse muutuvas tulevikus toimib, küsis ajakirjanik Hando Sinisalu täna Äripäeva raadios Tuleva asutaja Tõnu Pekilt. 

“Ma arvan, et ka tulevikus saab olema nii, nagu viimased neli-viis tuhat aastat on olnud: suuremad valikud on sellel, kellel on kapitali, kui sellel, kellel ei ole,” vastas Pekk. “Minu meelest võiks pensionisammastelt sõna “pension” eest ära võtta. Teine ja kolmas sammas on lihtsalt väga head tööriistad, mille abil saad ilma suurt ohverdust tegemata oma tuleviku jaoks raha koguda.

 

Väga võimalik, et maailm on tõesti 20-30 aasta pärast teistsugune paik kui täna. Tõenäoliselt on see endiselt niisugune maailm, kus suuremad valikud on neil, kellel on kapitali. Need, kellel ei ole, sõltuvad ka tulevikus riigist. Ja nagu täna näha, ei ole riik väga palju ette võtnud selleks, et sul tulevikus sissetulekut oleks. 

Minu arvates ei ole selle reformi kõige suurem probleem see, kas raha kogumine on kohustuslik või vabatahtlik. Kõige suurem probleem on ikka selles, et kogu arutelu ignoreerib lihtsat fakti: ükskõik kas koos teise sambaga või ilma teise sambata – need inimesed, kes pensionist loodavad elada, elavad vaesuses.

Pensionireformi eesmärk peaks seega olema suurem pension. Aga pensionide tõstmiseks ei ole muud vahendit, kui et kuskilt peab raha juurde tulema. Ja pensionireform peakski seetõttu vastama küsimusele, kust see raha juurde tuleb?

Reformi-eelnõu kuritegelik puudujääk ongi see, et valitsus pole isegi teinud katset sellele küsimusele vastata. Selle asemel ütlevad reformi eestvedajad, et on täitsa ok, kui sa oma tuleviku jaoks raha kõrvale ei pane. Et noored inimesed ei peagi pensionile mõtlema. Aga nad jätavad ütlemata selle, et riik sellele ka ei mõtle ja et riik ei kavatse sinu eest hoolitseda.

Täna seisab iga 20-30-aastase inimese ees tõsine küsimus: kes hoolitseb sinu tulevikupensioni eest?

Kui sa usaldad, et küll valitsused tulevikus ikka tõstavad makse või jagavad riigieelarvet ümber nii, et ka need, kellel endal sääste pole, saavad normaalset pensioni, siis võid tõesti teise sambasse kogumise lõpetada. Mina ise selle peale ei looda. Parem, kui suurem summa koguneb su enda isiklikule pensionikontole kui kusagile riigieelarvesse. 

Reformil on ka üks suur tugevus: seda raha, mis mina teise sambasse kogun, saan tulevikus kasutada täpselt nii, nagu ise heaks arvan. See tähendab, et teine ja kolmas sammas on nüüd lihtsalt väga head viisid, kuidas endale tulevikuks suurem summa raha koguda – küll sa siis hiljem jõuad mõelda, kas hakkad sellest rahast endale pensioni maksma või ostad suvila või lähed hoopis ümbermaailmareisile. Loogiline on, et seda otsust saad teha ainult siis, kui oled midagi kogunud.”

• Tõnu Peki mõtted pärinevad Hando Sinisalu ja Tõnu Peki vestlusest 8. novembril Äripäeva raadios.
• Tutvu Tuleva ettepanekutega, mis aitavad valitsuse reformi-plaani nõrkusi ja riske vähendada.
• Reformi suur saavutus: loe, kuidas sa tulevikus teise sambasse kogutud raha kasutada saad. 

Siin on minu arvates tähtsuse järjekorras viis kõige tähtsamat punkti valitsuse teise pensionisamba reformiplaanis:  

1. Neile, kes soovivad teises sambas edasi koguda, ei muutu midagi. Isiklikult olen veendunud, et enamikule meist on kõige targem kogumist jätkata. Selleks pole vaja teha mingit avaldust – kõik jätkub samamoodi. Uued tööturule sisenejad suunab riik ka edaspidi automaatselt madala kuluga aktsiafondi.

2. Pensioniea või töövõimetuse saabudes saab raha kasutada ilma piiranguteta! See, mille nimel me Tulevas võidelnud oleme, saab lõpuks teoks: kaob kohustus sõlmida kallis ja piirav kindlustusleping. Tulevikus saame võimaluse kindlustuse kõrval võtta kogu summa korraga välja või saada regulaarseid makseid otse pensionifondist, teenides tootlust edasi ja pärandades kasutamata jäänud vara lastele. Nendel, kes on juba seni kohustusliku kindlustuslepingu sõlminud, tekib võimalus see katkestada. 

3. Teise sambaga saab vabatahtlikult liituda. Nendel, kes seda 2002-2004 ei teinud, tekib see võimalus uuesti alates järgmise aasta algusest, sõltumata sünniaastast.

4. Alates järgmise aasta juulist saab teisest sambast igal ajal lahkuda. On võimalus peatada ainult tulevased sissemaksed või võtta ka seni kogutud raha välja (sh riigi panus), tasudes tulumaksu.  

5. Kunagi tulevikus tekib võimalus suunata teise samba vara investeerimiskontole. Siin pole detailid veel kokku lepitud.

Seaduste muutmise eelnõud on alles töös – nende jõustumine on muidugi riigikogu teha.

Mida see Tuleva pensionifondis kogujatele tähendab?

Mina ise jätkan kogumist pensioni teise sambasse. Ma isiklikult usun, et see on kasulik enamikule meist, kes me Tuleva pensionifondis koos kogume. 

Tuleva ühendab inimesi, kes ei jäänud ootama valitsuse reforme – võtsime juba kolm aastat tagasi oma vara üle kontrolli ja tegime endale ise sellise fondi, kus on tõesti mõistlik raha koguda. Tänaseks oleme tõestanud, et saime hakkama. Me ühine fond töötab täpselt nii nagu plaanisime. Meie raha on globaalses madalate kuludega indeksifondis. Oleme saanud ja saame edaspidi õiglase osa maailma väärtpaberiturgude kasvust. Tänu sellele, et Tulevas kogujaid on juba üle kümne tuhande, saame investeerida palju parematel tingimustel kui keegi meist üksi saaks. 

Suur küsimärk on olnud teise samba väljamaksed. Nüüd on üsna kindel, et saame pensioniea saabudes ise valida, kuidas kõige targemalt kogutud vara kasutada. Tuleva tiim teeb edasi tööd selle nimel, et kindlustuslepingutega sarnane tulumaksuvabastus laieneks ka otse pensionifondist saadavatele maksetele. Valitsuse plaan on, et korraga raha välja võttes tuleb tasuda madalam tulumaks sarnaselt kolmanda sambaga. Hoiame siin arengutel silma peal. 

Mitu inimest on minu käest küsinud, kuidas välja arvutada, kas kasulikum on teisest sambast loobuda või seal edasi koguda. Ütlen kohe ära: minu arvates ei ole võimalik isegi ligilähedaselt välja arvutada, kumb variant suurema pensioni tagab. See sõltub kümnetest eeldustest. Need eeldused ei piirdu ainult sellega, kas küsija teenib keskmisest kõrgemat või madalamat palka, vaid ka Eesti rahvastiku arengutest, poliitilistest otsustest täna ja mitme aastakümne pärast, maailma ja Eesti majanduse olukorrast, palgatõusust jne.

Miks ma arvan, et tark on teise sambasse kogumist jätkata? 

Inimestel, kes lõpetavad pensionisambasse kogumise, sõltub pension täiel määral Eesti majanduse käekäigust ja järgmiste valitsuste poliitilistest otsustest. Teise sambasse kogutav vara tasakaalustab esimest: selle kasv on seotud kogu maailma, mitte ainult Eesti majanduse eduga. Tulevikus on teine sammas oluliselt paindlikum kui esimene: kogutud vara saab vajadusel korraga välja võtta või hoopis lastele pärandada.

Järgmine aasta toob kahtlemata nende küsimustega seoses hulga segadusse ajavat infomüra ja palju sagimist. Siin on kohane taaskord meelde tuletada Jack Bogle’i sõnu “Aruka investori taskuraamatust”: Finantsnõustajate tee rikkusele seisneb selles, et nad peavad oma kliente veenma: “Ärge istuge niisama, tehke midagi!” Aga nende klientide tee rikkusele seisneb hoopis vastupidise nõuande järgimises: “Ärge tehke midagi. Lihtsalt istuge niisama.”

Niisiis: kui sinu teise samba vara on juba madalate kuludega indeksifondis, pole ka pärast reformi tarvis midagi ette võtta. See on lihtsalt automaatne viis üsna märkamatult oma tuleviku jaoks päris vahva rahasumma koguda ja tagada, et selle vara väärtuse kasv ei jää kunagi maailma majanduse kasvust kaugele maha.

Kuidas saaks käitumuslikku majandusteadust kasutades aidata inimestel targemalt raha koguda, uurib EBS-i doktorant ja OECD konsultant Leonore Riitsalu.

Oleme varasemast enam sunnitud vastutama oma rahalise heaolu eest, seda nii lühi- kui pikaajalises vaates. Riiklikule pensionile lootma jäämise asemel peame tegema arukaid valikuid, võrdlema erinevaid investeerimisviise ja otsustama, milline neist pensionipõlves kõige kindlamat tuge pakub.

Käitumisökonoomika uurimused on aga näidanud, et inimesed eelistavad lühiajalisi eesmärke pikemaajalistele, tajuvad riske ja tulusid ajas erinevalt ning jätavad keerukad valikud üldse tegemata. Seda kinnitavad ka mitmed rahatarkuse uuringud. Teame küll, et peaksime riske hajutama ja tuleviku nimel investeerima, aga lihtsam on otsustamine edasi lükata ehk prokrastineerida.

„Inimestel pole Einsteini aju ega askeetliku Buddha munga enesevalitsust. Pigem on neil kired, moonutustega teleskoobid, nad kohtlevad erinevaid rahakotte isemoodi ja on mõjutatud aktsiaturgude lühiajalistest kõikumistest.” Richard Thaler, 2017. aasta Nobeli majanduspreemia laureaat

Richard Thaler ja paljud teised käitumisökonoomika teadurid on uurinud, kuidas saaksid finantsteenused ja seadused meid meile endile kasulikuma käitumise suunas nügida. Finantskäitumise parandamiseks on loodud maailmas mitmeid keskuseid. Tihtilugu hõlmavad need endas nii teadlasi kui praktikuid, nii avalikku kui erasektorit.

Näiteks tegutseb kolmandat aastat liikumine Think Forward Initiative, mille eesmärk on aidata inimestel teadlikke finantsotsuseid teha ja seeläbi oma rahalist heaolu parandada. Selleks toetatakse teadusuuringuid ja innovaatiliste rakenduste loojaid. Ameerikas tegutseb Common Cents lab. Nende eesmärk on aidata madala ja keskmise sissetulekuga USA elanikel oma rahalist heaolu parandada. Suurbritannia Financial Capability Lab avaldas hiljuti raporti, milles kirjeldatakse seniseid edusamme arukamas suunas nügiva finantskeskkonna loomisel.

Etteruttavalt võib öelda, et ühte SUURT PUNAST NUPPU, MILLELE VAJUTADES KÕIK PENSIONIKS RAHA KOGUMA HAKKAVAD, pole veel leiutatud. Küll aga on mitme uurimissuuna esimesed katsetused lootustandvaid tulemusi näidanud.

“Nügivad” finantsteenused

Suurbritannia oli üks esimesi riike maailmas, kus hakati rahatarkuse arendamisega süstemaatiliselt tegelema. Esmalt oli see üheks finantsjärelevalve ülesannetest, aastast 2010 tegutseb eraldiseisev Money Advice Service. Samuti oli UK valitsus esimene, kes lõi „nügimise üksuse“ (nudge unit) ehk Behavioural Insights Team´i. Seetõttu on nad ka ühed esimestest, kes finantskäitumise problemaatilisust mõistsid.

Koostöös sotsiaaluuringute firmaga Ipsos MORI asutasid nad aruka finantskäitumise labori (Financial Capability Lab). Selle loomiseni viis neid fakt, et üks neljandik UK elanikkonnast (12,7 miljonit inimest) elab rahaliselt kitsastes oludes (financially squeezed) ja see pole üksnes madalama haridustaseme või sissetulekuga inimeste probleem. Sellesse segmenti kuuluvatel inimestel on üsna suured rahalised kohustused, nendega tullakse küll hetkel toime, aga vähimagi muutuse korral, näiteks töökoha kaotus, oldaks koheselt raskustes. Pigem elavad nad palgapäevast palgapäevani ilma rahalist puhvrit kogumata ning pikemaajaliste eesmärkide nimel investeerimata. Nad keskenduvad lühiajalistele soovidele ja vajadustele ning tasuvad nende eest tuleviku sissetuleku arvelt ilma laenuotsuseid hoolikalt läbi kaalumata.

Seega on veerand elanikkonnast rahaliselt haavatavas olukorras. Laboris katsetatakse erinevaid viise nende käitumise suunamiseks ja rahalise heaolu kindlustamiseks. Selleks kujundatakse otsuste tegemise keskkonda selliselt, et see nügiks arukamate valikute suunas.

Maikuus avaldatud raportis antakse ülevaade 17 eksperimendi tulemustest. Näiteks, finantsteenuste olemuse paremaks mõistmiseks lihtsustati nende kohta esitatavat infot.  Kõrge finantskirjaoskuse tasemega inimene võrdleks kõigi teenusepakkujate tingimusi ja teeks alles seejärel kaalutletud valiku. Paraku pole inimestel aga nii palju aega ega ka motivatsiooni seda aega leida. Seevastu pelutab neid info ja valikute üleküllus.

Nii näitasid Cronqvist ja Thaler (2004), et Rootsis pakutav lai valik pensionifonde ei erguta inimesi endale parimat valima. Kuigi valida on enam kui 400 fondi hulgast, eelistatakse valik tegemata jätta ja liituda vaikimisi seatud fondiga. Suurbritannias leidis Behavioural Insights Team, et üheleheküljeline pensioniinfo saadetuna pensionile jäämise hetkele lähenevatele inimestele kümnekordistas nõustamisele minejate arvu sajalehelise pensioniteatmikuga võrreldes.

Seega, lihtne, lühike, isiklikult oluline ja õigel hetkel esitatud teave paneb inimesi tegutsema enam kui keerukas ja mahukas umbisikuline info.

1. katse: lihtsam info

Laboris katsetati krediitkaartide info lihtsustamist. Ühel juhul näidati tavapärast krediitkaardi tingimuste lehte, teisel juhul 6 olulisimat fakti ja kolmandal – 4 olulisemat fakti. Mõlema lühivormi juures oli ka liugur, mille abil konkreetseid tasusid hõlpsasti läbi sai arvutada. Tulemus: lihtsustatud ja liuguriga infot näinud inimesed olid märkimisväärselt teadlikumad krediitkaardi tingimustest kui põhjaliku, tavapärase info saanud inimesed. Kuue faktiga tutvunud osalejad vastasid 16% ja nelja fakti näinud lausa 21% enam õigesti küsimustele teenuse tingimuste kohta kui standardinfo saanud osalejad.

2. katse: maksa tagasi ja säästa

Teine labori idee: vaikimisi seatud valikute abil võiks õnnestuda suunata inimesi automaatselt rohkem säästma ja kiiremini laene tagasi maksma. Keerukate valikute tegemine on ebamugav, seepärast kiputakse neid pigem vältima. Et see aga sõna otseses mõttes kalliks maksma ei läheks, tasub teadlikult disainida vaikimisi seatud valik.

Labor pakkus välja lahenduse „maksa tagasi ja säästa“ (Repay and Save). See on uue finantsteenuse idee, mis aitaks esmalt võlad kiiremini tagasi maksta ja seejärel säästma asuda. Kui inimese palgast läheb igakuiselt automaatselt kindel summa laenude tagasimakseks, siis on ta juba harjunud sellest rahast nö ilma jääma. Sel hetkel, kui laen saab tagasi makstud, peaks pank hakkama sama summat edasi võtma, nüüd aga kandes seda säästukontole. Nii tekiksid inimestele automaatselt säästupuhvrid. Eeldusel muidugi, et nad sellise teenuse kasutamiseks nõusoleku annavad.

„Maksa tagasi ja säästa“ teenus võiks kasutada autorite soovitusel ka tuntuima käitumisökonoomika skeemi Save More Tomorrow (Thaler & Benartzi, 2004) elemente. See tähendab, et sissetulekute kasvades kasvaksid ka tagasimaksed, hilisemas etapis maksed säästukontole. Inimesed tajuvad selliseid summasid kui kaotatud raha. Kui aga nende sissetulekud suurenevad ja arvele jääv summa ei kahane, ei tunne nad suurenenud tagasimaksest kaotusevalu. Selle lahenduse katsetamine alles käib.

Fookusgruppides tekitas see vastakaid tundeid. Ühest küljest, inimestele meeldivad lihtsad ja automaatsed lahendused, mis neid otsustamise vaevast päästavad. Teisest küljest, neid hirmutas sõna „automaatselt“ ja nad ei tahtnud, et kolleegid nende rahaasjadest midagi teada saaks. Siiski, on üks asi, mida inimesed ütlevad ja teine, kuidas tegelikult käituvad. Seepärast otsib labor tööandjat ja panka, kellega koos selline teenus ära testida. Kuna vaikimisi seatud valikute ja Save More Tomorrow skeemi kasulikkus on ära tõestatud (nt USA-s kasvatas see pensionisääste 7 miljardi dollari võrra), võiks selline teenus rahaliselt kitsastes oludes olijaid aidata.

Nügimise kriitikud heidavad ette, et käitumisökonoomika rakendused parandavad käitumist tihtilugu vaid paari protsendi võrra. Aga olukorras, kus seadused ja veebi üles pandud info inimesi oma harjumusi muutma ei pane, on ka sellised edusammud suur asi. Veelgi enam, sellised lahendused on märkimisväärselt kuluefektiivsemad kui teavituskampaaniad või muud sekkumised (Benartzi et al., 2017).

Küll aga on nende katsetamisel veel pikk tee minna. Nii kutsub aruka finantskäitumise labor oma raportis finantssektori asutusi appi tulema ja oma klientide abil seda SUURT PUNAST NUPPU leiutama. Äkki võiks Tuleva olla see, kes aitab sellise lahenduse leida?

Leonore Riitsalu on MTÜ Rahatarkus kaasasutaja, EBS-i lektor ja doktorant, OECD konsultant

Allikad:

• Benartzi, S., Beshears, J., Milkman, K. L., Sunstein, C. R., Thaler, R. H., Shankar, M., … Galing, S. (2017). Should Governments Invest More in Nudging? Psychological Science, 1–15.
• Cronqvist, H., & Thaler, R. H. (2004). Design Choices in Privatized Social-Security Systems: Learning from the Swedish Experience. American Economic Review, 94(2), 424–428.
• Thaler, R. H., & Benartzi, S. (2004). Save More TomorrowTM: Using Behavioral Economics to Increase Employee Saving. Journal of Political Economy, 112(S1), S164–S187. https://doi.org/10.1086/380085

Eesti meeste ja naiste pensionide erinevus kasvab lähikümnenditel järjekindlalt edasi. See tähendab, et täna tööl käivaid naisi ootab täiskasvanuelu teises pooles palju vaesem elu kui mehi.

Lühidalt: 

• Täna tööl käivaid naisi ähvardab pensionieas vaesusrisk rohkem kui mehi.
• Mehed on kogunud pensioni teise sambasse keskmiselt ligi 30% rohkem raha kui naised.
• Kõige ebavõrdsemas positsioonis pensioni kogumises on praegu 40nda eluaasta lähedale jõudnud naistel.
• Soolist ebavõrdsust tuleb ausalt käsitleda kui ühte tänase pensionisüsteemi olulistest puudustest.
  
• Artikli lõpus anname mõned soovitused, mida iga naine saab teha, et ennast võrdsemasse olukorda seada.

Eesti palgalõhe püsib euroliidu suurim, ehkki mõni päev tagasi avaldatud uuringust selgus, et väheneb siiski tasapisi. Aga palgalõhe paisub veel sügavamaks pensionilõheks ja isegi kui juhtuks ime ja palgad peaksid lähiaastatel võrdsustuma, siis juba tekkinud ebavõrdsus tähendab, et pensionilõhe jääb veel pikaks ajaks püsima.

Küsisime Pensionikeskuselt koondinfo naiste ja meeste kohta, kes koguvad kohustuslikku kogumispensionit ehk kellel on pensioni teine sammas. Saadud andmed on muidugi isikustamata.

Andmetest oli näha, et palgalõhe tõttu on meestel pensionivara rohkem kui naistel – see oli ootuspärane. Kuid pensionide erinevus on palgalõhest suurem. Mehed on kohustuslikku pensionisambasse kogunud keskmiselt 6100 eurot, naised aga ainult 4700 eurot. (Keskmine kõigi pensionikogujate lõikes on 5400 eurot). Meestel on pensionivara keskmiselt ligi 30% rohkem kui naistel.

Vaatame lähemalt, mis hetkel vahe suureneb.

Graafik näitab, mitu protsenti on igas vanusegrupis mehed oma pensionikontodele rohkem vara kogunud kui naised. Tänaste noorte tööelu alguses on vahed suhteliselt väikesed – see annab ehk lootust, et palgalõhe on vähenemas? Siiski on alla 30-aastastel meestel ikkagi juba kogutud keskmiselt üle kümnendiku võrra pensionivara rohkem kui naissoost eakaaslastel. See on noortele naistele halb uudis, sest eriti just kogumisperioodi alguses tekkiv mahajäämus süveneb ajaga – vähem säästetud eurod ei teeni järgmistel aastakümnetel tulu. 

Me näeme ka, et üle 30-sed naised on kogunud juba üle viiendiku võrra vähem vara kui sama vanad mehed. Ja 40nda eluaasta ümber on lõhe kärisenud juba üle 30%.

Iga inimese pensionivara mõjutavad erinevad tegurid ja järgmine põlvkond ei pruugi käia sama mustri järgi. Aga graafikut vaadates võib siiski märgata murdekohti, mis võiksid pensionilõhe süvenemist seletada.

Vanus 23-29

Esimesed käärid tekivad juba tööelu algul. Palgalõhe põhjuseid on palju analüüsitud – ebavõrdsest kohtlemisest erinevalt väärtustatud ametite valikuni. Lisaks on 20ndates eluaastates suur osa naistest teatud perioodi juba lapsehoolduspuhkusel.

Alates 2013. aastast maksab riik sel ajal ühe lapsevanema teise pensionisambasse 4% keskmisest palgast. (Seda miskipärast ainult siis, kui lapsevanem märkab vastava avalduse kirjutada.) Lapsega kodus olles saab keskmist palka teeninud vanem (sagedamini ema kui isa) pensionifondi kolmandiku võrra vähem makseid kui tavaliselt – tavapärase 2+4% mudeli asemel ainult 4%. Kõrgemapalgalised naised kaotavad veel rohkem.

Vanus 30-39

Enne 2013. aastat lapsehoolduspuhkusel olnud naistele ei maksnud riik teise sambasse mitte midagi, mis tähendas ajutist sissemaksete peatumist. See võib olla üks põhjus, miks 30ndates aastates naiste positsioon on hüppeliselt halvenenud – nende pensionimaksetes on auk, mis sõltuvalt laste arvust võib küündida viie aastani või enamgi. Sellise katkestuse kahjulikku mõju on hiljem väga raske tasa teha. Makseid vabatahtlikult suurendada ei saanud varem ega saa praegugi. Hiljem järgi jõuda on raske – vahepeal on järjepidevalt pensioni kogunud meeste vara turgudel juba neile edumaa loonud.

Vanus 40-44

Tänaseks 40ndatesse jõudnud naiste pensionikontol on peaaegu kolmandiku võrra vähem raha kui meestel. Et omavanused mehed “kinni püüda”, peaks naine nüüd hakkama teenima mitu korda suuremat palka või peaks nende pensionifond saavutama kordades parema tootluse. Tegelikus elus on aga lastega kodus oldud aeg tihti teinud karjääri augu ja pigem kipub palgakasv pidurduma.

Vanus üle 50

Tänased pensionisambad käivitusid 2002. aastal. Praegused üle 50-aastased olid selleks ajaks juba enamasti lastega kodust tagasi ning naistel ja meestel oli pensionikogumise mõttes võrdsem seis. Tänu sellele pole siin vanusegrupis vahe nii karjuv, aga on üsna kindel, et tulevikus pensionilõhe pensioniea lähenedes enam ei kahane, vaid kasvab kindlalt.

Mida see rahas tähendab? Teeme mõned eeldused. Oletame, et  eesti keskmine palk kasvab aastas 3%. Oletame, et turgude tootlus on 5% aastas. Statistikaameti andmetel oli 2016. aastal meeste keskmine kuupalk 1342 eurot ja naistel 1052 eurot (vanusegrupp 25-49). Sel juhul kogub keskmine täna 35-aastane mees pensionile jõudmise ajaks oma pensionisambasse 113 000 eurot ja keskmine 35-aastane naine ainult 86 000 eurot.

Sisestades need summad Pensionikeskuse kalkulaatorisse, saame teada, et keskmine mees saaks teisest sambast kuni 502 eurot kuus (lisaks esimesele sambale). Keskmine naine peab leppima 395 euroga.

Kas pensionilõhe on paratamatus?

Pensionilõhe ei ole ainult Eesti probleem. Vaadelda tuleks kahte probleemi eraldi:

1. Kui paljud naised üldse pensioniks säästavad?
2. Kui palju raha naised pensioniks säästavad?

Kõigile tööl käivatele täna 35-aastastele ja noorematele on teise pensionisambaga liitumine Eestis kohustuslik. Sellega on juba üks suur asi korras: enamus naisi (ja ka mehi) paneb midagigi kõrvale. Siiski on inimesi, kes ei teeni palgatulu, ja naiste seas on neid rohkem.

Suurem probleem on pensionilõhe seisukohalt see, et isegi hea tahtmise korral ei saa naised koguda teise sambasse rohkem kui seadusega määratud 6% brutopalgast. Kui palk on väiksem, koguneb pensionisambasse ka vähem. Tulevas oleme seisukohal, et teine pensionisammas tuleks avada täiendavateks vabatahtlikeks sissemakseteks. Peab küll arvestama, et väiksema palga juures on raske piisavalt lisaks säästa.

Kõige tõhusama tulemuse annaks pikas plaanis muidugi palgalõhe juurpõhjustega tegelemine. Valdkonniti erinevad palgad (kosmeetikapoe müüja vs autopoe müüja), erinevas tempos edutamine (naisjuhtide vähesus), vanemapuhkusega tekkiv karjääri- ja pensionimaksete lünk ja naiste poole kaldu tasustamata töö hulk (kodutööd, hoolduskohustus) on vaid mõned neist.

Keskmise 45-aasta pikkuse karjääri jooksul piisab isegi 1-2%lisest palgavahest, et kogunenud pensionivara erinevus ulatuks kokkuvõttes tuhandetesse või isegi kümnetesse tuhandetesse eurodesse. Lisaks on vanemapuhkuse tõttu tekkiv mitmeaastane vähendatud sissemaksete periood väga valusate tagajärgedega.

Pensionilõhe on seega omaette süsteemne probleem – eriti arvestades, et naiste oodatav eluiga on pikem. See tähendab, et madalama pensioniga tuleb kauem elada. Lootma ei saa jääda ka sellele, et abikaasa kõrgem pension toetab – meeste oodatav eluiga on lühem ja kui pensionileping on juba sõlmitud, pole teise samba vara enam pärandatav. Naised, me peame täna aktiivselt mõtlema, kuidas ennast tulevikus ähvardava vaesusriski eest kaitsta.

Mida teha?

Teine pensionisammas räägib ainult osa loost. Naisi ootab ka väiksem riiklik pension ja madalama sissetuleku kõrvalt säästes on keerulisem muud arvestatavat vara koguda. Meie, Kristi ja Mari pole sotsiaalteadlased – kindlasti oskaks eksperdid neid andmeid paremini analüüsida. Aga veendusime küll, et soolist ebavõrdsust tuleb ausalt käsitleda kui ühte tänase pensionisüsteemi olulistest puudustest. 

Vahepeal saab igaüks meist läbi mõelda, mida saame ise teha, et ennast võrdsemasse olukorda seada.

Siin on mõned ideed, mida iga naine täna ette võtta saab:

1. Vaata läbi müügiagentide ja pangatellerite meelitustest ja vali ise selline madala kuluga pensionifond, mis annab sulle head eeldused oma varale hea tootluse saavutamiseks. Fondi tasudel on suurem mõju kui arvad. Vähem makstes lood omale teiste ees edumaa, mis võib su pensionilõhe tasa teenida – selline pisike pensionihäkk, mis midagi ei maksa.

Täna on Tuleva pensionifondidega samas suurusjärgus tasuga indeksifond ka SEB-l (LHV ja Swedbanki indeksifondid on juba suurema tasuga). Kui sulle Tuleva ei sobi ja kaalud panga fondi, pane hoolega tähele, et valiksid just indeksifondi, mitte mõne pankade vanadest, kallitest fondidest. Loe lähemalt, miks pangad püüavad sind pigem kõrge tasuga fondidesse meelitada ja kuhu kõrged teenustasud kuluvad.

2. Säästa võimalusel lisaks kohustuslikule pensionile igal aastal veel vähemalt 5-10% või ideaalis isegi 20% sissetulekust, et olla tulevikus teistest sõltumatu. Kasuta seejuures võimalust koguda maksueelisega kolmandasse pensionisambasse. Tulevas käivitame peatselt koos kogumiseks päris oma ühise III samba pensionifondi. Seniks on Tuleva töötajate kolmas sammas LHV Indeks Pluss fondis – see on meie arvates hetkel ainus mõistlike kuludega kolmanda samba fond Eestis.

Siin on sulle ka märkmepaberi jagu lihtsasti järgitavaid soovitusi sotsiaalteadlane Harold Pollackilt – prindi välja ja kleebi külmkapile.

3. Räägi kodanikuna kaasa, et pensionisüsteem tervikuna muutuks õiglasemaks ja kaitseks paremini inimeste, mitte eelkõige pankade ja kindlustusseltside huve. Loe, milliseid lahendusi Tuleva on välja pakkunud ja astu Tuleva liikmeks. Tänase seisuga on ka meie liikmete seas miskipärast veel mehi rohkem kui naisi (umbes 60/40).

Artikli tunnuspilt põhineb disainil, mille autoriks London Student Feminists.

Investeerimishuviliste kogukonnale hästi tuntud õpetaja, blogija ja raadiohääl Kristi Saare asus aasta eest tööle Tuleva kogukonnajuhina. Täna jagab ta esimese aasta jooksul tekkinud mõtteid.

Fotol Tuleva ühistu liikmed, Tuleva Maailma Aktsiate Pensionifondi kliendid ja töötajad – vasakult paremale: fondijuht Tõnu Pekk, UX disainer Sander Värv, praktikant Sirli Oot, riski- ja vastavuskontroll Mari Kuhi ning kogukonnajuht Kristi Saare. 

Olin sisuliselt Tuleva esimene töötaja – asutajad olid seni tegutsenud põhimõttel, et nende tööpanus saab tasutud vaid osaliselt ja ainult siis, kui õnnestub fondid käivitada ning need ka jätkusuutlikult tööle panna.

Tulin Tulevasse tööle möödunud aasta detsembris. Asutajate unistus luua inimeste oma läbipaistvad, madalate kuludega fondid polnud selleks hetkeks enam pelgalt unistus: see oli saamas käega katsutavaks reaalsuseks. Tuleva liikmetena oli juba kokku tulnud 3000 inimest, kes tahtsid vanade pankade fondide kõrvale paremaid pensionifonde. Vajalik algkapital oli kogutud, meie ühise fondivalitseja tegevusloa taotlus ette valmistatud, kokkulepe maailma suurima indeksifondide pakkuja Black Rockiga saavutatud.

Minu esimene tööpäev algas vaikses kontoris, kus olime kolmekesi Tuleva juhi Tõnu ja raamatupidaja Maiga (tema on tänaseks vanemapuhkusel). Aasta hiljem algas minu tööpäev enne päikesetõusu strateegiahommikuga, kus juba laiema tiimiga koos uusi unistusi ja konkreetseid plaane arutasime. Mida ma aasta jooksul õppinud olen?

Mida inimesed tegelikult (pensionist) tahavad?

Tuleva kuulub meile, liikmetele. Eesmärk, mille poole tiim püüdlema peab, on ühest küljest lihtne: luua liikmetele väärtust. Kuidas aga täpselt teada saada, mida üle 3000 inimese ootavad ja vajavad? Enne fondi loomist teadsime, et inimesed tahavad muudatusi. Aga kas Tuleva peaks rohkem keskenduma teise samba pensionifondide kasvatamisele, uute toodete loomisele, inimestele ausa, arusaadava rahatarkuse jagamisele või paremate seaduste eest võitlemisele? Kus on õige tasakaal? Panustasime esimesel kevadel palju aega liikmetega suhtlemisele näost näkku, telefoni ja emaili teel, et päriselt süveneda nende mõtetesse, probleemidesse ja soovidesse.

Meedias on väiteid, justkui inimesed ei mõtleks oma tulevikule. Meie liikmed peegeldavad vastupidist.

Meedias on sageli kuulda-lugeda väiteid, justkui inimesed ei mõtleks oma tulevikule. Meie liikmeskond peegeldab hoopis teistsugust reaalsust. Inimesed hoolivad tegelikkuses oma tulevikust väga, lihtsalt pahatihti pole piisavalt praktilisi väljundeid ja tööriistu, mille abil oma tuleviku nimel midagi ära teha. Isegi kui sa tead, et pead näiteks eesmärgipäraselt säästma, on raske tulemusi saavutada, kui turul pakutavad kogumistooted on keskpärased, keerulised ja läbipaistmatult hinnastatud. See tekitab paljudes tunde, et justkui ei saagi midagi asjalikku tuleviku heaks teha, kuigi peaks.

Juba enne Tulevat olin Naisinvestorite klubi ja Investeerimisraadio eestvedajana suhelnud investeerimise teemal paljude inimestega. Olin märganud, et pensionisammastesse kogumine jäi enamiku jaoks investeerimisjuttudest täiesti kõrvale, sest ega keegi väga ei uskunud, et sellest midagi kasu võiks olla.

Üheks veebruari ettekandeks valmistudes sõnastasime Tõnuga idee, mis võiks inimeste ootusi pensioniks kirjeldada: pensionisambad on justkui langevari. Paremal juhul ei lähe seda kunagi tarvis – oleme elu lõpuni piisavalt hea tervise juures, et põneva tööga väga head sissetulekut teenida. Aga juhuks, kui kõik päris nii ei lähe, võiks pensionisammastesse siiski väärikaks toimetulekuks vajalik kogutud olla – ilma selleta on elus raske riske võtta. Meie roll fondivalitsejana oli leida vastus küsimusele, kuidas panna kokku head langevarju?

Mida pole kirjas, seda pole olemas

Enne tegevusloa saamist kinnitava Finantsinspektsiooni teadet ei tohtinud Tuleva rääkida avalikkuses, jagada fondidokumente ega muud praktilist infot, mis võinuks jätta mulje, nagu tegutseksimegi juba fondivalitsejana. See tähendas, et kõik pidi olema valmis, ent mitte avalik. Algusest peale oli selge, et me ei hakka raha kulutama kontoritevõrgule ega müügimeeste armeele. See tähendas, et inimesed peavad leidma ausa, arusaadava ja piisava info meie kodulehelt, et selle põhjal ise teadlik otsus teha.

Lugedes seadusi, fondivalitsejate dokumente ja suheldes liikmetega oli selge, et heade valikute tegemise pensioniks kogumisel teeb keerukaks rohkem kui üks asi. Kompleksset investeerimismaailma kirjeldav finantssläng on raskesti mõistetav, lisaks on Eesti pensionisüsteemis palju nüansse, mille tundma õppimine nõuaks rohkem aega kui keskmisel intelligentsel tööl käival inimesel käepärast on. Start-up maailmas on levinud liftikõne idee: pead saama minutiga oma idee huvilisele selgeks teha. Pensionisamba puhul see päris nii lihtsalt ei lähe.

Põhiline oli ju algusest peale selge: tulevikuks peab säästma. Aga millist pensionifondi valida? Millised on riskid ja kuidas neid hajutada? Mis on indeksifondid ja kuidas ostuhinna keskmistamine sinu kasuks töötab? Kuidas kujuneb sinu oodatav igakuine pension? Kuidas kogutud raha tulevikus kasutada saab? Miks valitsemistasu näitab ainult osa kulusid, mis meie pensionivarast igal aastal maha lähevad ja miks pangad kõiki kulusid ei avalda? Kuidas tänased valikud meie tulevast elujärge mõjutavad ehk mida saame täna teha, et vanemas eas paremini elada? Mõistsime, et parim, mida me teha saame, on kuulata, mis inimestes – pensionisüsteemi kasutajates – kõige rohkem segadust tekitab, ja õppida rääkima selgemalt, arusaadavamalt, ülevaatlikumalt.

Kevadeks, meie oma fondide käivitamise hetkeks, olime juba oma ägedate liikmetega koos päris palju tööd teinud, veebilehe infomaterjalide arusaadavust testinud, neid ümber ja veel ümber kirjutanud, blogis erinevaid teemasid avanud. Aastaga oleme veel hulga tööd teinud selleks, et igale küsimusele, mis pensionikogujal tekkida võib, oleks võimalik tuleva.ee keskkonnas vastus leida.

Aga mida rohkem inimesed süvenevad, seda rohkem tekib küsimusi. See ongi hea – mida rohkem pensionikogujad küsimusi küsivad, seda rohkem on vaja nii fondivalitsejatel kui seadusandjatel oma ideid ja seisukohti läbi mõelda ja selgitada. Hea finantstoode peab olema tarbijale arusaadav, aga sellest oleme veel kaugel. Olen ametilt õpetaja ja tean, et kõike saab selgitada kas keeruliselt või lihtsalt. Kui mõnda asja ei saa lihtsalt selgitada, on tõenäoliselt viga süsteemi enda loogikas…

Süsteemi saab muuta nii seest- kui ka väljastpoolt

Esimest korda vestlesin pikemalt pensioni teemal 2013. aasta Arvamusfestivali laval. Teise samba arutelus rääkisime muuhulgas sellest, et turul on puudu kaasaegsed, madalate kuludega indeksifondid. Vestlusringis osalenud panga esindaja ütles veendunult, et inimestel pole selliste asjade vastu huvi: puudub nõudlus. Pärast seda kirjutasin pensionist nii mõnegi artikli – nagu ka mitmed teised tänased Tuleva liikmed. Aga muutusi ei toimunud.

Julgen olla päris kindel selles, et ilma Tuleva asutajateta ei oleks pensioniturul olnud sellist ärkamist, nagu me praeguseks näha oleme saanud. Ongi raske defineerida, kas Tuleva muutis süsteemi seest- või väljastpoolt. Tuleva ideel tehtud seadusemuudatused ja eeskujul loodud pankade indeksifondid said teoks veel enne, kui me ise oma fondid käivitadagi jõudsime. Seega muutis Tuleva süsteemi justkui väljast. Samas, kui me poleks oma fonde üles ehitades tõestanud, et ärimudel võib toimida, oleks olnud paljudel lihtne väita, et nõudlust paremate fondide järgi polegi. Ühe panga madalate kuludega indeksifondil on siiani alla 300 kliendi, samal ajal kui 150 000 inimest püsib ilmselt teadmatusest sama panga silmapaistvalt nõrkade tulemuste ja kõrgete tasudega fondis edasi…

Teise samba pensionifond on aga ainult üks väike osa pensionisüsteemist. Viimase aasta jooksul olen veetnud hulga tunde erinevate pensioniteemaliste seaduste, ettepanekute, eelnõude, arutelude jms lugemisel. Pensionisüsteemi muutmiseks on olemas palju häid ideid, aga nende reaalsuseks saamiseni on päris palju samme vahepeal ees. Kõige olulisem neist on ilmselt see, et paljusid muutuseid on siiamaani tehtud ilma, et oleks süvenetud pensionikogujate tegelikesse probleemidesse ja vajadustesse. Küsides liikmetelt tagasisidet paljude ideede kohta, on näha, kui raske on pensionikogujal keerulise süsteemi muudatuste osas kaasa rääkida. Tavainimene ei peagi finantsmaailma nüanssidest aru saama, võiks öelda… Aga seesama inimene peab just selles maailmas tegema valikuid, mis määravad tema tuleviku.

Tulevas võime öelda, et me tõesti teame, mis on pensionisüsteemi kasutajate probleemid ja mida inimesed vajavad: me oleme neilt seda küsinud ning vastustesse süvenenud. Tänaseks võib Tulevat kindlasti lugeda süsteemi muutjaks seestpoolt. Aga meie ärimudel on konkurentidest erinev – me töötame pensionikogujate, mitte üksikute investorite kasu nimel. Tänu sellele saame lubada jõulisemaid ideid, mida lauale panna. Need aitavad meil kõigil, kes me süsteemi kujundame – nii teenusepakkujatel kui ka seaduste loojatel – laiemat pilti näha.

Milline on parim pension sulle?

Hiljuti käisin Konkurentsiameti aastakonverentsil rääkimas pensionituru konkurentsist ja pensionikoguja kogemusest. Pensionisüsteemi loojad lootsid omal ajal, et tulevikus toob konkurents turule järjest paremaid valikuid. Aga sisenemisbarjäärid on tugevalt reguleeritud turul kõrged ja paraku tuleb 15 aastat hiljem tunnistada, et pankade fondivalitsejad on jäänud mugavustsooni, võttes Euroopas silmapaistvalt kõrgeid tasusid, aga pakkudes pensionikogujatele maailma keskmisest palju kehvemaid tulemusi. Inimesed on põhjusega pettunud: kaks kolmandikku Eesti inimestest ei usalda meie pensionisüsteemi.

Pettumus pensionifondides on probleem mitte ainult meie, vaid ka meie laste jaoks.

See pettumus on probleem mitte ainult meie, vaid ka meie laste jaoks. Kui täna tööl käiv inimene pensioni kogumist mõttetuks peab, ei viitsi ta valikutesse süveneda. Kui inimesed jalgadega ei hääleta, pole turuosalistel motivatsiooni ka tulevikus paremaid tingimusi pakkuda. Kui nii edasi läheb, jääb meie pensionifondide tootlus nõrgaks ka tulevikus ja meile koguneb elu jooksul palju vähem pensionivara kui võiks. Pensioni teises sambas pettunud inimene ei kogu tõenäoliselt ka kolmandasse sambasse. Ja kui meie ise ei kogu endale piisavalt vara, et eakana toime tulla, jääme paratamatult järgmisele põlvkonnale koormaks. Rahvastik vananeb ja seda koormat on järjest raskem kanda.

Tuleva tiimis oleme otsustanud, et me ei helista kellelegi lihtsalt selleks, et oma pensionifonde müüa. Me kuulame, millised on inimeste vajadused ja küsimused. Põhjalikumad küsimused selgitame lahti oma blogis, et inimesed saaksid rahulikult süveneda. Sageli soovitame tutvuda ka teiste teenusepakkujate sobivate fondidega. See on inimesi nii mõnigi kord sügavalt üllatanud. Nad tunnistavad, et seni on pensionifond neile ilma süvenemata kiirelt “ära müüdud”. Eestis ei ole kohustusliku pensionifondi valiku kohta kusagilt erapooletut nõu küsida. Miks peakski siis pangad rohkem pingutama, kui õnnestub muul põhjusel harukontorisse tulnud klient ilma pikema jututa oma fondi meelitada?

Mul on hea meel, et Tuleva tulekuga on konkurents pensionide turul natuke tihenenud. Sellest võidavad Eesti inimesed. Aga pensioniks piisava langevarju ehitamiseks ei piisa ainult teise samba pensionifondist – ehkki madalate kuludega indeksifondi valimine on juba väga hea algus.

Et oleksime rikkamad igaüks ise ja ühiskonnana koos, on tarvis vaadata laiemat pilti. Riik peab võtma selgema visiooni, kuidas mitte ainult Exceli-tabelis elav “keskmine inimene”, vaid igaüks meist pensionieas toimetulekuks vajaliku miinimumi saavutab. Tuleb aidata inimestel teha teadlikke valikuid ja kasutada kogutud pensionivara tulevikus targalt, ilma ebamõistlikult jäikade piiranguteta. Kui inimeste usaldus pensionisüsteemi vastu paraneb, on loota, et lisaks I ja II sambale kogutakse rohkem ka III pensionisambasse. Me ise pensionikogujatena saame nõuda paremaid seadusi valitsuselt ja paremaid tingimusi teenusepakkujatelt. Pension on kahjuks igav ja kauge teema vaid seni, kuni ühel päeval hädas oleme. Kui see ennast ise meelde tuletab, on tõenäoliselt juba hilja.

Tuleva jätkab 2018. aastal jõuliselt. Teeme tööd, et järjest suurem osa Eesti inimestest leiaks üles kaasaegsed, madalate kuludega indeksifondid. Vanades, kõrgete tasudega fondides kaotab keskmine pensionikoguja elu jooksul tasude tõttu tõenäoliselt kümneid tuhandeid eurosid. Jätkame võitlust selle nimel, et me ei peaks kogu pensionisambasse kogutud vara üle andma kindlustusseltsile, vaid saaksime oma sääste kasutada targalt, tegelikest vajadustest lähtuvalt. Aitame riigil ka teisi raha kogumisega seotud seadusi inimestele selgemaks ja kasulikumaks muuta. Aasta esimeses pooles otsustame Tuleva kolmanda samba fondi käivitamise. Ja muidugi õpime edasi, kuidas aidata inimestel saavutada väikesi summasid regulaarselt säästes muretum tulevik.

Tuleva tööst on kasu kõigile Eesti inimestele, aga eelkõige lähtume oma liikmete huvidest. Loe lähemalt, miks ja kuidas meie liikmeskonnaga ühineda.