Miks on aktiivse investeerimisega nii raske paremat tulemust saada, kui lihtsas indeksifondis kogudes? Sest sina või sinu fondijuht peab olema targem ja kavalam kui kõige targemad turul kauplejad. Ja aktsiaturul konkureerivad sinuga tõepoolest superandekad tegijad, kes pühendavad sellele tegevusele oma elu.
James Simons on USA matemaatikageenius. Tema nime kannab mitu geomeetria teooriat ning teda on pärjatud USA matemaatikute suurima tunnustuse, Oswald Vebleni auhinnaga. Aga mitte sellepärast ei ole temast raamat kirjutatud.
Simons lahkus akadeemilisest maailmast 1978. aastal, asudes investeerimisega leiba teenima. Alguses ei tulnud tal pähegi investeerimisotsuste tegemist matemaatika ja arvutite hooleks jätta.
See raamat on hea meeldetuletus kõikidele proovijatele, kellest tuleb olla parem, et turgu võita.
Ta alustas tavalisel viisil, kombineerides majandusaruannete lugemist valemite ja suhtarvudega ning tubli annuse kõhutundega. Nii ei erinenud Simonsi ettevõte Renaissance Technologies tuhandetest teistest, mille asutamiseks on vaja vaid paari meest ning Powerpointi investoritele.
Sigaretisuits, tassi kohvi ja pööraselt andekad matemaatikud
Ühe asja poolest Renaissance siiski erines. Simonsi ettekujutus ideaalsest tööst nägi välja selline: ta veedab tihedas sigaretisuitsus aega koos väga tarkade inimeste ja tassi kohviga, et öö läbi matemaatilisi probleeme arutada. Üle kümne aasta katsetasid need helged pead üsna edutult oma võimeid kõiketeadva väärtpaberituru vastu. Turg jäi enamasti siiski peale. Seejärel tuli murrang.
1990. aastaks jõudsid Simons ja tema tiim järeldusele, et nende mudel ei suuda piisava täpsusega ennustada, kuhu turg, mõni aktsia või valuuta järgmise nädala, kuu või paari aasta jooksul liigub. Varem oli samale tulemusele jõudnud ka Eugene Fama, kes vormistas selle avastuse efektiivse turu teooriaks ning sai selle eest Nobeli majanduspreemia.
Simonsi tiim tegi siiski veel ühe avastuse. Nimelt leidis nende mudel aktsiahindade väga lühiajalistes liikumistest teatud seaduspärasusi. Need ennustused olid vaid napilt üle pooltel juhtudel õiged, kuid sellest piisas, et panna alus maailma tõenäoliselt kõige edukamale investeerimisfondile.
40 aasta jooksul on Renaissance Medallioni fondi tootlus olnud üle 60% aastas tasude-eelselt ja 40% aastas pärast tasude mahaarvamist. Investeering suuruses 100 dollarit kasvab 40 aasta ja 40% aastatootlusega 70 miljoniks dollariks. Jah, 70 miljoniks. Simonsist ja teistest tema tiimi matemaatikutest on saanud miljardärid. Liitiintress on tõepoolest kaheksas maailmaime, eriti kui see on väga kõrge.
Mida siit õppida?
Kui seda lugedes tekkis idee, kuhu oma pensionisäästud kasvama panna, siis sarnaselt teiste väga edukate fondidega haldab ka Medallion paraku vaid fondijuhtide endi raha. Ülejäänud inimesed saavad investeerida Renaissance`i teistesse fondidesse. Nende fondid tootlus on paraku jäänud tavalise indeksifondi tootlusele alla. Nii nagu on juhtunud enamiku maailma aktiivselt juhitud investeerimisfondide tootlusega.
Väärtpaberiturg on müstiline nähtus – üksikud edulood ja nendega kaasnevad kirjeldamatud rikkused kutsuvad üliandekaid oma karjääri väärtpaberiturule pühendama. Gregory Zuckermani „Turgude isand“ on haarav lugu sellest ühest, kellel on õnnestunud turu tootlust järjekindlalt ja ülekaalukalt ületada. See on ka hea meeldetuletus kõikidele proovijatele, kellest tuleb olla parem, et turgu võita. Suuna parem energia sinna, kus sinul on eelis.
Gregory Zuckermani raamat “Turgude isand” ilmus äsja Äripäeva kirjastuse tõlkes (originaali pealkiri “The Man Who Solved the Market: How Jim Simons Launched the Quant Revolution”). See artikkel ilmus algselt Äripäevas, 1. märtsil 2021.a.
