Kindlustusseltside Liidu juhi artikkel Äripäevas pani paljusid kulmu kergitama. Mart Jesse pakkus välja kentsakana näiva idee: riik võiks lubada pensionile suundujal võtta kohe välja kolmandiku teise sambasse kogutud varast, eeldusel et ta annab ülejäänu riigile.

Meeldetuletuseks: täna on nii, et kui oled kogunud teise sambasse üle 8600 euro, saad seda pensionile jõudes kasutada ainult ühel viisil. Pead andma kogu vara kindlustusseltsile, kes siis teeb sulle igakuiseid mõnekümne euro suuruseid väljamakseid elu lõpuni. Tuleva on veendunud, et see ei ole paljude inimeste jaoks mõistlik ega võimalda kasutada raha tegelikest vajadustest lähtuvalt.

Tuleva: teine sammas peab esmalt tagama toimetuleku, ülejäänud vara üle võiks iga inimene ise otsustada

Oleme veendunud, et riik tohib elu jooksul kogutud vara kasutamist piirata nii vähe kui võimalik ehk täpselt nii palju kui vajalik, et igaühele oleks tagatud toimetulek elu lõpuni. Kes on kogunud pensionisammastesse rohkem vara, see toimetagu toimetuleku tagamiseks vajalikust üle jääva osaga nii, nagu tema jaoks kõige mõistlikum on. (Väike täpsustus: Mart Jesse on valesti aru saanud, et Tuleva soovib kaotada kõik piirangud. See pole tõsi.) Tuleva ettepanekule on rahvakogus toetust avaldanud juba üle 1700 inimese.  

Kindlustusseltside Liit pakkus esmaspäeval Äripäeva vahendusel idee ka omalt poolt: Mart Jesse arvates oleks mõistlik lubada tulevikus pensionikogujal oma investeering pensionile jäädes täies ulatuses kohe välja võtta, tingimusel et inimene tagastab riigi osa sissemaksetest.

Kindlustusseltsid: kolmandiku rahast võiks kohe välja võtta, aga kaks kolmandikku tuleks siis riigile anda

Pensionifondi läheb teatavasti 2% meie brutopalgast (Jesse mõistes oma investeering), sellele lisandub sotsiaalmaksust panustatav osa, mis on 4% brutopalga suurusest (Jessel riigi osa). Niisiis, pensionile suunduja võiks kohe kätte saada kolmandiku pensionikontole kogutud rahast.

Olgu, aga kaks kolmandikku raha läheks siis riigile – eeldatavasti tagasi esimesse pensionisambasse. Kas see teeb idee mõttetuks? Minu meelest tegelikult ei teegi.

Ärme unusta, et riigi panus teise sambasse ei tule meile tasuta – selle võrra väheneb meie esimese samba pension. Kui sa nüüd pensionile minnes sooviksid oma teise samba kontole kantud sotsiaalmaksu esimesse sambasse tagasi kanda, suureneks eeldatavasti sinu igakuine esimese samba pension.

Ma olen selline nohik, et kui on niisama arutamise asemel võimalik midagi välja arvutada, siis ma leian ennast arvutamast. Vaatame, kas Jesse ettepanekul võiks jumet olla.

Jesse idee rakendamine oleks pensionärile rahaliselt kasulikum kui tänane kohustuslik kindlustusleping

Kujutle, et sa saad täna 65-aastaseks ja teenisid kogu elu umbes keskmist palka. Sul on tõenäoliselt teise samba pensionikontole kogunenud umbes 9000 eurot. Kindlustusseltsist saaksid sa selle eest täna kuni 43 eurot kuus pensionit – see oleks tagatud elu lõpuni.

Kui sa nüüd kogunenud summast kaks kolmandikku hoopis esimesse sambasse kannaks, suureneks sinu riiklik pension 22 euro võrra kuus. See on lihtne arvutus: esimesse sambasse läks nüüd mitte 16% palgast, vaid 16 + 4 = 20% palgast. Teisisõnu, kui muidu arvestati sinu esimese samba kindlustusosakuks viimase 15 aasta jooksul üks ühik igal aastal, siis nüüd arvestatakse 25% rohkem.

Hea küll. 42 eurot teisest sambast on igal juhul parem kui lisa 22 eurot esimesest sambast? Vaatame edasi.

Ka eakana vajame valikuvabadust

Esiteks, valides teise võimaluse, saaksid sa 3000 eurot kohe kätte – selle rahaga saab teha asju, mis võivad su pensionipõlve märkimisväärselt mugavamaks teha. Võibolla soojustad katuse ja vahetad aknad, et küttearved tulevikus kahaneksid ja oleks toas mõnusam. Võibolla on sul veel mõni laenujääk, mis vajab tagasi maksmist. Võibolla vajad füsioteraapiat või ravi, mille järjekord haigekassa süsteemis on lõputult pikk. Võibolla on sul kogunenud piisavalt muud vara, millest pensionieas elada, ja tahaksid need 3000 eurot hoopis lapselapse ülikoolifondi panna. Või investeerida ja abikaasale või lastele pärandada. Kõigil nendel ja paljudel muudel juhtudel võib võimalus osa rahast korraga kätte saada olla mõnikord eluliselt vajalik, teinekord majanduslikult kasulik või lihtsalt eelistatud. Raha kogume ju selleks, et oleks valikuvabadus.

Teiseks, erinevalt teise samba pensionist, riiklik esimese samba pension kasvab. Rahandusministeeriumi pikaajalise prognoosi järgi on sel aastal 22 euro suurune pensionilisa kümne aasta pärast juba 37 eurot ning kahekümne aasta pärast 51 eurot. Kindlustusmakse jääb aga surmani sama väikeseks.

See tähendab, et isegi nominaalväärtuses saaksid tegelikult Jesse pakkumisest täna pakutavale kindlustuslepingule eelistades oma pensionivarast rohkem tulu. 

Aga sa võiksid oma 3000 eurot täna investeerida. Kui see raha teenib keskmiselt 5% tootlust aastas, saaks 3000-st kahekümne aastaga peaaegu 8000 eurot – päris vahva summa, mida lastele pärandada, eks?

Hmm. Kui valik oleks ainult tänase kindlustuslepingu ja Jesse pakkumise vahel, siis mina võtaksin kindlalt viimase variandi. Tahaksin siiski, et riigikogu 

1. kinnitaks rahandusministeeriumi abiga selged ja realistlikud toimetulekupensioni arvutamise põhimõtted, 

2. leiaks efektiivseima viisi kõigi inimeste toimetulekupensioni kindlustamiseks elu lõpuni (grupikindlustus on reeglina märkimisväärselt soodsam kui ühe kaupa sõlmitavad väikesed pensionilepingud),

3. lubaks kõigil inimestel, kes on elu vältel kohusetundlikult sotsiaalmaksu makstes kogunud pensionisammastesse rohkem vara kui toimetuleku tagamiseks tarvis, kasutada ülejäänud raha vastavalt vajadustele ja eelistustele.

Millise võimaluse valiksid sina? Toeta Tuleva ettepanekut allkirjaga siin.

Super! Kui Tuleva asutaja Annika Uudelepp jaanuaris Tuleva liikmetega esimest korda põhjalikumalt pensionide väljamaksmise teemat arutas, oli parim kohustusliku pensionikindlustuse pakkumine Eesti pensionikeskuses 65-aastasele kodanikule 41 – 44 eurot kuus.

See on siis eeldusel, et inimene on kogunud teise pensionisambasse 10 000 eurot. Tänaseks on olud juba muutunud: rahandusministeeriumi nõunik Kertu Fedotov viitas reedel meie Facebook-i postituse kommentaaris, et parim pakkumine on juba 46,5 eurot.

Ainult pool aastat kõrgendatud tähelepanu väljamaksetele ja kuni kümnendiku võrra paremad tingimused! Raske on küll öelda, millest see paranemine on tulnud, sest pensionilepingute tingimuste kujunemine on paraku tavainimesele läbipaistmatu. Miks hakkab jaanuaris pensionilepingu sõlminud inimene elu lõpuni vähem pensioni saama kui septembris lepingu sõlminud inimene, ei oska mina öelda. Kas täna on õige aeg lepingu sõlmimiseks või peaks veel mõned kuud ootama, ei oska ma ka öelda.

(Tegelikult ma lähiajal pensionile suundujate asemel siiski ootaksin pensionilepingu sõlmimisega kui vähegi võimalik. Loodame väga, et väljamaksete reformi ettepanekule alla kirjutanud inimeste nõudmisel ning Tuleva, rahandusministeeriumi ja riigikogu rahandus- ning sotsiaalkomisjonide koostöö tulemusel muutuvad vara kasutamise võimalused peatselt paindlikumaks ja soodsamaks.)

Tulevas oleme võrrelnud, kui suure pensioni saaks teise sambasse ühepalju vara kogunud inimesed Eestis ja Rootsis, lähtudes kummaski riigis arvutuste tegemise hetkel kehtivatest parimatest võimalustest ja piirangutest.

Tänu sellele tegi rahandusministeerium omalt poolt esimest korda avalikuks ennustuse, millistel tingimustel hakkavad Eesti kindlustusseltsid järgmisest aastast pakkuma investeerimisriskiga pensionikindlustuse lepinguid.  

See on minu teada esimene kord, kui ministeerium avaldab selge võrdluse, mis aitab igal kodanikul aru saada, kuidas mõjutab seadusemuudatus tema isiklikku pensioni. Samuti võimaldab selgelt välja öeldud prognoos teha tulevikus vahekokkuvõtteid selle kohta, kas seadusemuudatuse mõju oli selline nagu rahandusministeerium ootas, ületas ootusi või läks miskit valesti.

Rahandusministeeriumi prognoos on siin.

Minu hinnangul on see prognoos üsna optimistlik. Loodan, et see täitub. Suurepärane, kui see reaalsuseks saab ja meie kindlustusseltsidel oli tõesti ainult vaja võimalust pakkuda investeerimisriskiga lepinguid, et edukalt võistelda Rootsi süsteemiga, mis on efektiivsuse poolest tuntud kogu Euroopas.

Rahandusministeerium on viimastel nädalatel ka jõuliselt teatanud, et meie teine sammas ei ole tegelikult päris teine sammas, vaid esimese samba osa. Tegu on ministeeriumi esindajate sõnul riikliku pensioni osaga ja samalaadse maksega nagu töötuskindlustuse maksed – mitte täiendava sissetulekuga, mis tuleb riiklikule pensionile lisaks, nagu seisab Swedbanki, SEB, Nordea, LHV ja Tuleva fondide tingimustes, mille finantsinspektsioon on heaks kiitnud.

Kui nii, siis on kindlasti põhjust väljamaksete süsteem reformida. Kindlustuses on üks selge: grupikindlustus tuleb alati soodsam kui hulk väikeseid individuaalseid lepinguid.

Rootsi kindlustab ise lihtsalt ja läbipaistvalt korraga kõik kodanikud – nad on leidnud, et see on kõige efektiivsem, ilma täiendava koormuseta riigieelarvele. Seal ei pea tuhanded inimesed raiskama aega ja raha üksikute lepingute sõlmimisele ja administreerimisele. Pensionile suunduja ei pea muretsema, kas vales kalendrikuus või vales kindlustusseltsis lepingut sõlmides jääks ta elu jooksul 10-15% rahast ilma. Inimene ütleb lihtsalt pensioniametile, kas soovib saada iga kuu kindlaksmääratud summat või eelistab jätta võimaluse, et raha investeerituna kasvab (aga võib ka kahaneda). Kogu tulu läheb pensionisaajale ja üleelamisriski reserv jagatakse samuti pensionisaajate vahel välja vastavalt sellele, kuidas antud vanusegrupis tegelik suremus erineb eeldatust.

Niisiis, kui teise samba raha kasutatakse ka edaspidi kõigi inimeste kindlustamiseks, tuleb riigil lõpetada raiskamine ja teha inimestele grupikindlustus. Kui rahandusministeerium võrdsustab teise samba pensionimaksed töötuskindlustusmaksetega, võiks ju vastasel juhul sundida ka kõiki Eesti inimesi sõlmima ühe kaupa töötuskindlustuslepinguid ühtse reservi asemel?

Kõige targem oleks toimida järgmiselt:

1. Et pensionisüsteem saaks täita üht oma põhieesmärki: tagada kõigile eakatele elu lõpuni toimetulek, tuleb kokku leppida, mida toimetulekuks vaja on. Teisisõnu: rahandusministeerium peab paika panema elukalliduse tõusu arvestavad selged toimetulekupensioni arvutamise põhimõtted.

2. Toimetulekupensioni kindlustamiseks on kõige sobivam viis grupikindlustus. Seda võib riik korraldada ise (matemaatiliselt kõige lihtsam ja efektiivsem) või osta hankena rahvusvaheliselt kindlustusturult. See on puhtalt majandusliku efektiivsuse küsimus, kus arutelu ei tohi põhineda uskumustel ja eelarvamustel. Tuleb lihtsalt võimaliku hanke kirjeldus kokku panna ja võrrelda rahvusvaheliselt turult saadud pakkumisi tänaste pensionilepingute tingimustega. 

3. Inimestel, kes elu jooksul kohusetundlikult sotsiaalmaksu makstes on teise sambasse kogunud rohkem raha kui toimetulekuks tarvis, peaks olema õigus ise otsustada, kuidas oma vara kõige targemalt kasutada. Muidugi peab toimetulekupensioni jagu vara kõigepealt kõrvale panema. Seda küsimust ei tohi segi ajada solidaarsusega: kui jõukamad inimesed ei saa oma vara vajaduspõhiselt kasutada, ei aita see kuidagi neid pensionäre, kes elavad toimetulekupiiril või on päris hädas. Küll aga on Eestis palju pensionäre täna ja eelolevatel kümnenditel, kes küll pole kaugeltki näljas, aga kes ei saa endale lubada elutähtsat erakorralist ravi või kelle küttearved on suured, sest nad ei tohi oma teise samba varast võtta raha akende vahetuseks.

Kindlustusseltside esindajad kardavad muutusi ning on süüdistanud Tulevat õunte ja apelsinide võrdlemises. Kutsun rahandusministeeriumi üles rääkima rahast, mitte puuviljadest. Raha on võrreldav mõõtühik. Rahandusministeeriumil oleks mõistlik küsida Rootsi pensioniametist viimase viie aasta jooksul tehtud teise samba väljamaksete statistika ja võrrelda seda Eesti kindlustusseltside teise samba väljamaksetega iga kogutud euro kohta.

Pensionisüsteemil on ju lihtne eesmärk: tagada, et meie inimestel oleks tulevikus oma säästudest võimalikult palju kasu. Nii Suurbritannia kui ka Rootsi on mõistnud, et ühekaupa sõlmitavad kohustuslikud kindlustuslepingud on liiga kulukad. Iga riigi pensionisüsteemil on omad nüansid: me peame oskama nendest nüanssidest läbi vaadata ja ometi kogemusest õppida.

Tuleva väljamaksete reformi ettepanek on tänaseks kogunud ligi 1700 allkirja. Kui sa ei ole sellega veel tuttav, loe lähemalt siin.

Kui inimesed saavad õiguse ise otsustada pensioniks kogutud raha kasutamise üle, ei raiska nad raha ära, selgub Suurbritannia kogemusest. Mõnede ohtudega peab siiski arvestama. 

Suurbritannia finantsjärelvalve uuringu tulemused kinnitavad, et Tuleva, Äripäev ja rahandusministeerium kevadel astutud sammuga on õigel teel. Pensioni väljamaksete süsteemi tuleb reformida ja ebamõistlike piirangute kaotamisel ei pea kartma, et inimesed pensioniraha lihtsalt laiaks löövad. Küll aga tuleb seaduste muutmisel ennetada ohte, mis võivad kaasneda hoopis pankade ja kindlustusseltside eksitavate müügitaktikatega.

Nimelt näitab brittide kogemus, et sealsed pangad ja kindlustusseltsid meelitavad nüüd inimesi paigutama pensionikontole kogunenud raha sobimatutesse, kõrge tasuga investeerimistoodetesse.

Suurbritannias said pensionile suundujad õiguse hakata kogumispensioni raha vabalt kasutama 2015. aastast. Enne seda pidid inimesed sealgi ostma kogunenud raha eest kalli kindlustuslepingu, aga seda ei pidanud riik enam mõistlikuks.

Mida saab Eesti Suurbritannialt õppida?

1) Sarnased probleemid Eestiga – ebamõistlikud piirangud pensioni väljamaksetel, kulukad kindlustuslepingud, liiga keeruline süsteem

Suurbritannias kogub enamik inimesi pensioniks raha otse tööandja kaudu. Kuni 2015. aastani piiras riik kogutud raha kättesaamist sarnaselt Eestiga: raha välja võtta ei saanud, vaid selle eest tuli kindlustusseltsilt osta pensionileping. Ka seal ei suutnud kindlustusseltsid mõistlikke lepingutingimusi pakkuda. Kulud olid kõrged ja igakuine summa, mida kindlustusseltsid pensionäridele maksid, oli liiga väike, et elukvaliteeti tõsta.

Suurbritannia finantssektor on veelgi keerulisem kui meie oma. Hiljuti tunnistas ka Inglise keskpanga asepresident Andrew Haldane, et tema ei ole võimeline pensionilepingutes orienteeruma. Just sellepärast on tähtis, et Eesti ametnikud ja poliitikud ei rahulduks pensionisüsteemi “peenhäälestusega”, mis halbu valikuid juurde lisades ajab lihtsalt inimesi segadusse. Suvel riigikogus vastu võetud kogumispensionide seaduse muudatused on halb näide just niisugusest pusimisest.

2) Lahendus – kallist kindlustuslepingut ei tohi inimestele peale suruda

2015. aastal otsustas Suurbritannia valitsus piirangud maha võtta. Täna võivad Suurbritannia pensionikogujad kasutada oma pensionikontodele kogutud raha kolmel viisil:

a) Võib osta eluaegse kindlustuslepingu ehk annuiteedi (Eesti mõistes pensionileping).

b) Võib valida regulaarsed väljamaksed selleks spetsiaalselt tehtud investeerimisfondist (inglise keeles drawdown ehk meie fondipension).

c) Võib kogu summa soovi korral korraga välja võtta.

Ajakiranduses ilmusid algul värvikad fantaasialood sellest, kuidas värsked pensionärid luksuskaupu ostma tormavad ja hiljem nälgivad. Mis tegelikult toimus?

3) Suurbritannia: me ei leidnud mingeid tõendeid selle kohta, et inimesed oma pensioniraha ära raiskaksid.

Kolmveerand inimestest, kellel oli võimalus, hakkas raha kasutama juba enne 65-aastaseks saamist.

Nendest, kes on pensioniraha viimase kahe aasta jooksul kasutama hakanud,

– on 50% võtnud kogu raha välja,

– kolmandik on valinud fondipensioni,

– ülejäänud on ostnud eluaegse pensionilepingu.

Tulemus käes? Kas pooled pensionikogujad lasid raha tuulde? Ei lasknud.

Need, kes raha pensionikontolt välja võtsid, kasutasid seda nii:

– Üle poole investeeris raha aktsiatesse, fondidesse ja võlakirjadesse. Kuna sarnaselt Eestiga oli inimeste usaldus Suurbritannia pensionisüsteemi vastu katastroofiliselt madal, kiirustasid inimesed lihtsalt esimesel võimalusel oma raha pensionikontolt teisele investeerimiskontole viima.

– 15% maksis tagasi laenud. See on kahtlemata mõistlik otsus pensionipõlveks valmistumisel. 

– Veerand inimestest kulutas raha maja remondiks, auto ostuks vms. Tehes investeeringu eluaseme parendamisse või turvalise transpordivahendi soetamisse, saab pensionile suunduja oma pensionipõlve palju paremini kindlustada kui mõnekümne euro suuruse eluaegse pensionilisa abil.

– Alla kümnendiku kohta inimestest ei ole raportis infot. Küll aga kinnitab raport, et pole mingit tõestust selle kohta, et inimesed oma pensioniraha raiskama asuksid.

4. Väljamaksete piirangute kaotamisega seotud probleemid saavad alguse hoopis pankadest ja kindlustusseltsidest

Kuigi enamik inimesi on oma pensioniraha vastutustundlikult kasutanud, on reform siiski kaasa toonud teistsuguseid probleeme. Peamised valukohad on seotud sellega, et pangad ja kindlustusseltsid on leidnud muud viisid, kuidas inimeste pensionivaralt kasu teenida.

Raport nimetab järgmisi probleeme:

– Enamus inimesi investeerib raha uutesse pankade investeerimistoodetesse, ehkki neil võinuks makse ja tasusid arvestades olla otstarbekam hoida raha edasi pensionikontol.

– Usaldades nõustajaks maskeerunud panga müügiesindajat, ei küsi inimesed mujalt investeerimis- ja kindlustuspakkumisi. Tulemuseks on see, et nad ostavad kallima toote kui peaks.

– Turuosalistel pole motivatsiooni näha vaeva, et aidata inimestel paremaid valikuid teha – innovatsioon selles vallas on olnud peaaegu olematu.

– Pensionilepingute pakkujate arv on turul vähenenud.

5. Piirangute kaotamisega seotud riskide maandamiseks peab riik inimesi pankade ja kindlustusseltside eest kaitsma

Suurbritannia finantsjärelvalve soovitab valitsusel välja töötada neli lahendust, mis aitaks esile kerkinud probleeme lahendada. Eestil oleks mõistlik nendele küsimustele kohe tähelepanu pöörata.

Teenusepakkujate müügitegevust tuleb korrastada.

Tuleb kokku leppida inimestele kasulikud “vaikimisi valikud”, mida teenusepakkujad on kohustatud esmajoones pakkuma. Nende valikute tasud peaks olema reguleeritud, leiab Suurbritannia finantsjärelvalve.

Inimestele tuleks anda õigus kasutada kogutud raha maksusoodustusega enne pensionikka jõudmist.

See suurendaks inimeste isiklikku vastutustunnet kogutud rahaga seotud otsuste tegemisel. Kui piirangud on liiga suured, ei tunne inimesed pensionikontol toimuva vastu huvi, leiab Suurbritannia finantsjärelvalve. Ja kui inimesed ei pea vajalikuks pakutavate investeerimis- ja kindlustustoodete hindu võrrelda, pole teenusepakkujatel omakorda survet tasusid alandada.

Siin on kahtlemata oluline õppetund Eestile: kui riik ise teise samba pensionikindlustust ei paku ja tahab, et kodanikud ise vastutaksid, peab andma igaühele õiguse otsustada, kuidas oma pensionivara kõige mõistlikumalt kasutada. Kui riik võtab inimestelt valikuvõimaluse, peaks riik omakorda võtma ka endale vastutuse – kindlustust hulgi osta on selgelt soodsam kui individuaalsete lepingutega.

Investeerimistoodete valik ja võrdlemine tuleb muuta inimestele lihtsamaks.

Suurbritannia finantsjärelvalve soovitab valitsusel luua tööriistad, mille abil on võimalik kõigi pakutavate investeerimistoodete hindu ja tingimusi lihtsasti võrrelda. Teenusepakkujad peavad reklaamides üheselt ja arusaadavalt ühe numbriga avaldama kõik tasud ja kulud kokku.

Ametnikud ja poliitikud, teeme ka Eestis lihtsa pensioni spidomeetri, kus inimesed saaksid jälgida oma pensionivara käekäiku ja võrrelda nii tootlust kui ka kulusid Eesti ning maailma keskmisega! Õppida saab siin ka Rootsilt, kus on hästi toimiv pensioni-dashboard olemas. See ei ole keeruline IT-arendusprojekt.

Ka Eestis peab riik kohustama fondivalitsejaid avaldama ühe, lihtsasti võrreldava numbriga kõik kulud, mis inimestel oma vara investeerimisega kaasnevad. Tuleva küsitlus näitas, et see on ka inimeste soov. Täna jätavad kõik fondivalitsejad peale Tuleva suure osa kuludest inimeste eest varjatuks. Järgmisest aastast nõuab seadus jooksvate kulude avaldamist, aga kuidas neid inimestele näidatakse, pole selge.

Riik peab muutma tarbijatele pakutavat tasuta nõustamise süsteemi efektiivsemaks.

Suurbritannia otsib viise, kuidas inimestele pakutavat abi paremaks muuta – nende loodud tasuta nõustajate võrku PensionWise kasutab ainult 10% inimestest, kes pensioni välja võtab.

Eesti peab alustama nullist – täna pole meie inimestel võimalik pensionifondide ja kindlustustoodete valikul erapooletut ja asjatundlikku nõu kusagilt küsida.

Tuleva loodab ja aitab igati kaasa, et ka meie Riigikogu, Rahandusministeerium ja finantsjärelvalve keskenduksid tulevikus eelkõige sellele, kuidas teha pensioni kogumine Eesti inimestele lihtsamaks ja kasulikumaks. Suurbritannia, USA ja paljud teised arenenud riigid on tänaseks mõistnud, et konkurents üksi ei muuda pikaajalise investeerimise jaeturgu paremaks. Arenenud riigid on astunud esimesed sammud, et inimesi eksitavate müügitaktikate ja röövellike teenustasude eest jõuliselt kaitsta.

Finantsmaailm ja tehnoloogia käivad käsikäes. Kui me tahame olla maailmas tuntud vilka ja progressiivse e-riigina, peab Eesti tegutsema pensionisüsteemi arendusel otsustavalt ja kiirelt, mitte nõutult sabas lonkima.

Meie ise saame täna valukohti parandada

Suurbritannias pole muutused toimunud iseenesest. Seal on palju tarbijate ühendusi ja survegruppe, kes on inimeste kaitsel aastakümneid tööd teinud.

Selleks me Tuleva tegimegi. Eraettevõtted taotlevad kasumit, kodanikualgatuste ülesanne on aidata lahendada probleeme, mida turg või puudulik õiguskeskkond pole suutnud. 

Meie esimesed võidud on olulised: soodsama tasuga pensionifondid, väljumistasude kaotamine, pensionikogujate arvamusega arvestamine. Järgmisena tuleb pensionisambasse kogutud raha kasutamiseks luua targemad ja soodsamad võimalused.

Edasi tuleb muuta ka kolmas sammas ehk vabatahtlik kogumine inimestele palju soodsamaks. Eesti inimestele tuleb luua tööriistad pensionifondide ja kindlustustoodete võrdlemiseks ning anda võimalus küsida nõu erapooletult asjatundjalt. Fondivalitsejate müügiesindajatelt tuleb nõuda kutseeksamit.

Et need muutused tõeks saaks, on vaja, et Tulevas ja teistes inimeste huve kaitsvates ühendustes tuleks kokku mitte 4000, vaid 10 000 või 100 000 inimest. Sellepärast lisan siia üleskutse: kui sa veel pole Tuleva liige, siis ühine meiega ja aita Eesti paremaks teha!

Tutvu meie väljamaksete reformiettepanekuga.

Allikas: Financial Conduct Authority Retirement Outcomes Review (Interim report, July 2017)

Lühem artikkel samal teemal ilmus ajalehes Äripäev 25. septembril.

Kui Tuleva liige Mart soovitas kirjutada sellest, mis kogumisotsuseid peaksid tegema erinevas vanuses inimesed, olin kimbatuses.

Kuidas saan mina nõu anda, kui mul endal pole selget säästuplaani ja ma pole kunagi pidanud Excelis isiklike sissetulekute ning väljaminekute arvestust?

Elu on tasakaalu otsimise mäng

Majandusinimestele meeldib teeselda, et inimesed on robotlikult käituvad econid, kes arvutavad külmalt iga liigutuse riski-tulu suhet. Aga me oleme hoopis elus olevused muutuvate vajaduste ja püüdlustega. Elu on selline asi, mille vastu ei kindlusta ükski investeerimistoode ega kindlustuspoliis. Sellega peab lihtsalt leppima. See peaks ühtlasi lohutama kõiki neid, keda nõelab süütunne iga kord, kui hetkeaje kulutused ja igerikud säästud ennast meelde tuletavad.

Nagu elu ise, on raha kogumine mõistuse ja tunnete, tulevikuplaanide ja üllatuste tasakaalumäng, mis kestab surmani. Tasakaalupunkt on heitlik ja igaühel erinevas kohas. Pakun välja mõned mõttekäigud, mis võibolla aitavad sul leida oma tasakaalukeskme.

Säästmine ja investeerimine on põhimõtteliselt lihtne. Tulemuse määrab see, millal ja kui palju raha sa säästad ja kui palju su investeering aja jooksul tulu teenib. Millist tulemust vaja on, sõltub omakorda sellest, mille jaoks sa raha kogud. Kui kogud pensioniks, on sul tõenäoliselt tarvis, et enam-vähem kindel summa hakkaks kord kuus kontole laekuma. Seega pole tark võtta kõrget tootlust taga ajades suuri riske, mis seab ohtu igakuise stabiilse sissetuleku. Uue auto jaoks kogumine on ehk paindlikum ja lubab võtta suuremaid riske: kui investeering teenis hästi, ostad ägeda auto. Kui ei läinud nii hästi, siis tagasihoidlikuma. Läks päris halvasti? Pole viga, sõidad edasi bussiga.

Seega, esimene asi: parem on, kui sul on siht silme ees. Siis tead, kas ja kui suurt kaotust saad endale lubada. Siin on kaks mõõdet:

1. kui pika aja pärast see sündmus (tööl käimise lõpetamine, auto-ost, reis) kätte peaks jõudma;
2. ja kui suur katastroof on sinu jaoks see, kui sa ikkagi eesmärgini ei jõua. Kõrget tootlust pakkuvad investeerimisvõimalused kannavad üldiselt ka suurema kaotuse riski.

Mida pikaajalisem on investeering, seda rohkem on sul aega oodata, et negatiivne tootlus positiivseks pöörduks.

Kui oled 20ndates aastates: kingi endale midagi vahvat

Kujutle korraks, milline sa näed välja 65-aastaselt. Millest see 65-aastane unistab? Mida ta kahetseb? Kes kaval on, teeb just vahetult pärast ülikooli lõppu iseenda vanemale versioonile suure kingituse, alustades säästmisega kohe.

Puhas matemaatika ütleb, et noorelt alustades on kõige tähtsam küsimus, kui palju sa säästad. Tootlus on teisejärguline. Peites kasvõi madratsisse iga kuu 100 eurot juurde, koguneb 10 aastaga rohkem raha kui 50 eurot kuus teeniks 10%-lise aastatootlusega. Ja kui siis 10 aasta pärast investeerid kogutud summa kuni pensionini tagasihoidliku 3%-lise tootlusega aastas, on sul pensioniks olemas raha näiteks päris vahva ümbermaailmareisi jaoks.

„Säästma hakkan siis, kui sissetulekud kasvavad,” mõtled sa. Vean kihla, et su kulud kasvavad ka. Sul ei ole täna veel palju püsikulusid – näiteks koolis käivat last, toetust vajavat haiget ema või isa, ühiskondliku positsiooniga kaasnevat survet juua kallist veini. Hea eesmärgi nimel saaksid praegu kasvõi pool aastat vanaema sohval magada ja üüriraha kõrvale panna.

Kui sa oma pensionärist “mina” endale ikka silme ette manada ei suuda, leia mõni tore vahe-eesmärk. Näiteks pärast mõne-aastast töölkäimist üks vaba aasta või oma kodu sissemakse. Liitu mõne investeerimishuvilise seltskonnaga – näiteks Investeerimisklubi või Naisinvestorite klubi.

Kui huvi on, siis täna on õige aeg nautida mängu võlu – saad väikeste summadega investeerides rohkem riskida, sest sul on pensionini aega ja sinu vahe-eesmärgid on paindlikud: kui tootlus on negatiivne, ostad korteri hiljem või reisid Havanna asemel Vilniusesse. Naisinvestorite klubi looja Kristi Saare on kirjutanud alustamiseks väga hea ülevaate.

Üks lihtne, aga tähtis asi veel. Kui sa käid juba tööl, läheb 2%, 4% või 6% sinu palgast II samba pensionifondi, millele riik lisab veel sotsiaalmaksu arvelt 4% – kokku seega kuni 10% sinu palgast. Elu jooksul maksad pensionifondi suure summa ja sellest saab oluline osa sinu varast – enamiku inimeste jaoks, muide, kõige suurem osa. Kui sa esimest korda tööle asudes pensionile mõelda ei viitsinud, läheb sinu raha praegu loosiga valitud fondi. Loe, kas sa peaksid valima sobivama pensionifondi – vahetus ise võtab 2 minutit ja ei maksa sulle midagi. Ühel päeval ütled endale aitäh.

Kui oled 30ndates ja 40ndates aastates: ära lase teistel enda eest otsustada

Elu keskel toimub järjest suurem osa sinu säästmisest rohkem või vähem automaatselt. Keegi võtab su arvelt maha kodulaenumakse, keegi arvestab II pensionisamba makse, võibolla oled juba hakanud koguma III sambasse või lapse koolifondi jne.

Sellistel asjadel nagu oma kodu või lapsed on tugev emotsionaalne laeng – ole ettevaatlik, et see sinu mõtteteravust ei ohustaks. „Ma vaatan, et teil lapsele kogumiskontot polegi veel tehtud?!” kergitab kulmu panga müügiesindaja, kelle visiitkaardil on ametiks märgitud “investeerimisnõustaja”. Sina kuuled: „Ma olen halb lapsevanem!”. Tema mõtleb: “Las ma muundan su väärtusetu vara väärtuslikeks vahendustasudeks!” (1) Loe, miks Tulevas töötavad emad ja isad koolifondidest eemale hoiavad.

Üks kindlamaid viise, kuidas lähedasi toetada, on hoolitseda esmalt selle eest, et sa ise oled kindlustanud oma rahalise heaolu ega ei jää lastele või lähedastele koormaks. Kõige maksuefektiivsem ja mugavam on panna esmalt II ja III sammas enda kasuks tööle. Maksusoodustuse ja regulaarsete sissemaksetega saab sinu vara automaatselt sinu heaks tööd teha samal ajal, kui sina saad keskenduda muudele tegevustele. 

See on ka põhjus, miks tasub lapsele investeerimist alustada oma III sambast. Kui investeerimine pole su töö või hobi, ei jõua sa iga päev säästmisest ja investeerimisest mõelda. Aga tee endale selgeks, kuidas kujuneb sinu pension, millised laenud-liisingud ja investeeringud sul on ning kui suured kulud nendega kaasnevad. Kui keegi teine teeb sinu raha-otsuseid sinu eest, on tõenäoline, et need otsused on kasulikumad talle kui sulle.

Keskikka jõudes on inimeste vajadused ja võimalused nii erinevad, et soovitusi, mis kõiki kõnetaksid, on võimatu anda. Paar asja siiski:

Esiteks, vaata oma rahakotti tervikuna. Kui sinu sissetulekud ületavad kulutusi, on enne investeerimist mõistlik koguda endale piisav meelerahufond. Võibolla enne investeerimisvõimaluste otsimist mõistlik kaaluda kodulaenu tagasimaksmist varem kui leping nõuab? Kui sul on plaan 10 aasta pärast osta iseseisvuvale lapsele korter, siis võibolla tasub täna ühisrahastusportaali kaudu kinnisvarasse investeerimise asemel see korter kohe ära osta ja üüritulu teenima panna?

Kui sul on kogunenud tarbimislaene või krediitkaardivõlg, lahenda see jama esmalt ja jõuliselt – vajadusel müü näiteks auto maha, pane suvila Airbnb vahendusel üürile ja otsi ajutine lisatöö.

Teiseks, nüüd on viimane aeg riskide hajutamiseks. Kui säästad regulaarselt kindla summa ja eesmärk on koguda raha pikaks ajaks, oleks mõistlik suunata maksed kõrgema oodatava tulususega varaklassi nagu näiteks aktsiad. Peaasi, et siin kõik panused ühele kaardile ei satuks. Väärtpaberiportfelli diversifitseerimise vajadusest räägitakse palju. Ka 100 erinevat laenu või 15 kinnisvarainvesteeringut Eesti ühisrahastusportaalides või 10 ingel-investeeringut tehnoloogia-idufirmadesse ei ole hajutatud portfell. Viimased on huvitavad võimalused rahapaigutuseks, aga igaüks neist on riskide vaatenurgast ainult üht tüüpi investeering.

Kolmandaks, vaata üle oma kogumispension ehk II sammas. Kõigis Eesti pensionifondides on riskid hästi hajutatud: seda nõuab seadus. Erinevused on lähenemises investeerimisele, riskiastmes ja sellest tulenevalt oodatavas tootluses ning kuludes, mis elu vältel mõjutavad sulle koguneva vara suurust märkimisväärselt. Niisiis vali fond, mis ei suuna suurt osa sinu varast valitsemistasuna müügikuludeks ja emafirma kasumiks ning sobib sinu vanuse ja riskiprofiiliga.

Kuidas investeerida 50ndates?

Kui oled juba 50ndat juubelit tähistanud, aga vanatädilt suurt pärandust ei tulnud ja oma loodud idufirmat pole ka Google ära ostnud, oled enamuse seas. Nüüd võiks eesmärgid üle vaadata.

Täna on sobiv moment ümber hinnata investeerimisportfelli riskid ja arvutada pensioniks kogunemas olev vara igakuiseks oodatavaks pensionimakseks. See võib olla kainestav – näiteks 100 000 eurost on raske rohkem kui 400–500 eurot kuus välja pigistada. Aga mis siis, kui sinu senised säästud on pigem 10 000 euro suurusjärgus või vähemgi?

Ole rahulik. Psühholoogidele on teada probleem, et meeleheitel inimesed muutuvad mänguriteks. Mina sinu asemel ei tormaks otsima võluvitsa, mis pisikese pensionikonto mõne aastaga külluseallikaks moondaks. Võibolla leiaksidki sellise vitsa, aga suur on tõenäosus, et see paneb hoopis su vähesedki säästud nagu nõiaväel haihtuma.

Mida sa võiksid teha? Esiteks, kohenda oma ootusi ja vähenda otsustavalt püsikulusid juba täna. Näiteks: müü pere-elamu niipea, kui lapsed suureks saavad, ja osta poole väiksem, ühele-kahele inimesele sobilik mõnus kodu. Saad kohe üsna suure portsu raha, mille jõuad veel pensioniks mõistliku tootlusega teenima panna. Kui sa müüa ei raatsi, üüri lastetoad või teine korrus välja.

Tähistasin ka ise eelmisel aastal oma 50. Sünnipäeva ja kirjutasin sel puhul kolmeosalise artikliseeria, kuidas planeerida oma finantse ja investeerida 50.eluaastates. 

Kui pensioniiga on saabumas – kuidas planeerida vara kasutusele võtmist? 

Esmalt mõtle läbi, millal ja kuidas soovid oma kogunenud vara kasutusele võtta. Ainuüksi pensioniea saabumine ei sunni sind kohe oma vara kasutusele võtma.  Pärast seda, kui pensionireformiga kaotati piirangud II samba kasutamisele, on sinu II ja III sambasse kogunenud vara päriselt sinu finantsavara. Sa võid kasutada seda nii, nagu soovid. Tegime Kristi Saarega põhjaliku ülevaate, mida peaksid teadma selleks, et enda jaoks parim otsus teha.

Teiseks, valmistu oma tööea pikendamiseks. Otto van Bismarcki Saksamaa andis esimesena maailmas üle 70-aastastele õiguse pensionile jääda alles 19. sajandi lõpus – tol ajal elaski suurem osa inimesi umbes nii kaua. Täna loodame pikemat eluiga, aga kaasaja teadlased on tähele pannud, et pensionile jäämine on hoopis tervisele ohtlik. Kui sul pole just unistust kirjutada vanaduspõlves viie-osaline romaan, on võibolla sund ennast tööl käimisega vormis hoida sulle saatuse kingitus?

___
Tuleva sündis kodanikualgatusel: meie eesmärgiks on teha meile endile kättesaadavaks paremad tingimused oma tuleviku jaoks raha kogumiseks. Tahtsime paremaid pensionifonde – kuna pangad ei pakkunud selliseid, kuhu tahaksime oma kogumispensioni raha paigutada, käivitasime need ise. See on alles algus. Edaspidi loome ka teisi pikaajalise kogumise võimalusi. Samal ajal teeme koostööd rahandusministeeriumiga ja võitleme selle eest, et Eesti seadused kaitseksid eelkõige inimeste, mitte pankade ja kindlustusseltside tulu.

Kui sulle Tuleva eesmärgid meeldivad, kutsume ka sind Tuleva liikmeks. Koos loome endale paremaid võimalusi raha kogumiseks ja aitame riigil teha seadusi, mis aitavad Eesti inimestel targemalt säästa ja jätkusuutlikumalt investeerida.

Artikkel pärineb Tuleva blogi arhiivist ja sündis 2016. aasta augustis Tuleva liige Mardi ideel ja 75 liikme soovil. Uuendasime artiklit 22. augustil 2024.

Tõenäoliselt mäletad esimest suur ehmatust oma lapsega. Võibolla lõppesid beebi kohmakad sammud ohtlikult lähedal klaasist kohvilaua teravale nurgale. Võibolla murdis ta kiigelt kukkudes käeluu.

Võibolla juhtus midagi veel tõsisemat. Sel hetkel andsid endale võimatu lubaduse, et kaitsed teda tulevikus kõigi maailma ohtude eest…

Lapse sünd lükkab vanemad tunnete karusselli. Armastus, hirm ja süütunne töötavad loodusliku kompassina – need aitavad käituda enam-vähem nii, nagu sinu hoole all kasvaval inimesel vaja. Aga rahaasjade korraldamisel on emotsioonid halb teejuht.

Sellepärast ära kunagi osta investeerimistooteid, mille müügistrateegia manipuleerib sinu ema- või isatunnetega: jutt on pankades pakutavatest lastehoiustest, koolifondidest, juuniorikontodest. On tuntud probleem, et tulu teenivad sellistelt pakkumistelt peamiselt pangad ja kindlustusseltsid – mitte sina ega sinu tütar või poeg.

1. Ära allu emotsionaalsele väljapressimisele  

“Kas te veel lapse tuleviku kindlustamisele polegi mõelnud?” imestab pangateller või nõustajaks maskeerunud müügiesindaja. Pea meeles, et tema ei muretse sinu pere heaolu, vaid oma tööandja müügi-eesmärkide pärast.

Mitte ükski investeering ega kindlustus ei taga sulle ega sinu lapsele head elu ega kaitse teid kõige halva eest. Ära rutta süütundest koolifondi lepingut sõlmima: see ei asenda perega koos veedetud aega. Kindlustuskaitsega lastehoius ei säästa sinu lähedasi leinast, kui sinuga midagi juhtub. Pangas pakutav hingerahu on petlik ja maksab rohkem kui väärtust pakub.

2. Kui sinu rahast võetavate teenustasude suurust pole lihtne kokku arvutada, maksad kindlasti liiga palju

“Lapse”-sildiga tooted on lihtsalt ilusa nimega paketid, mis kombineerivad investeerimise elukindlustusega. Tasu võtavad pangad selliste pakettide eest palju rohkem kui investeerimisfond või -hoius ja kindlustusleping eraldi maksma läheks. Ja mida rohkem võtab pank sinult igasugusteks teenustasudeks, seda vähem koguneb raha sinu tütre või poja jaoks.

Kui sulle öeldaks otse, et sinu säästudest hammustatakse igal aastal umbes viis protsenti ära, ei kirjutaks sa lepingule kunagi alla. Aga koolifondide ja lastehoiuste hinda on väga raske arvutada: erinevate perioodide pealt arvestatavatele haldus-, riski- ja garantiitasudele lisanduvad varjatud kulud (näiteks nende fondide teenustasud, kuhu pank sinu lapse raha investeerib).

Ütleme, et plaanid säästa 50 eurot kuus – 18 aasta jooksul paned sel juhul kõrvale kokku 10 800 eurot. Swedbanki koolifondi kalkulaator ennustab, et kui maailma väärtpaberiturgudel läheb väga hästi, kasvaks sinu igakuine sääst 14 566 euro suuruseks summaks. Positiivne prognoos on, et sinu vara teenib aastas keskmiselt 3% lisa.

Et sulle jääks see tagasihoidlik kolm protsenti, peab sinu koolifondi paigutatud vara teenima võlakirjaturgudel 2-4 ja aktsiaturgudel 7% aastas, selgub kalkulaatori eeldustest. Ülejäänud tulu läheb tasudeks. Mis juhtub, kui aktsiad ja võlakirjad järgmise 18 aasta jooksul nii palju ei teeni? Teenustasud jäävad paraku samaks ja söövad sinu vara väiksemaks.

Selliste tingimustega leppimise asemel võiks raha pigem mõnes väikepangas pikaajalises pangadeposiidis hoida. Tõsi, koolifond pakub ka kindlustuskaitset – aga see maksab mõistlikust elukindlustusest poole rohkem (1).  

3. Pea meeles, et keeruline toode on reeglina halb toode   

Lastefondid rõhuvad kahele asjale, mis iseloomustavad kõiki häid vanemaid:
– soov luua lapsele parimad eeldused iseseisva elu alustamiseks ja
– hirm, et juhtub midagi halba.

Need on kaks erinevat probleemi. Kindlustuskaitsega investeerimistoode surub mitu asja ühte, läbipaistmatusse paketti, mis on tavaliselt kallim ja/ või vähem tõhus kui lihtsad ja selged lahendused igale probleemile eraldi.

Vaata lapse ellu astumise toetamist nii:
1. Kindlustus kaitseb kõige hullema vastu.
2. Säästetud raha võiks avada lapsele uusi võimalusi.

Niisiis, mõtle rahulikult läbi, mida sa tahad saavutada.

Esiteks, vali sobiv elukindlustus. Kindlustust ei pea ostma kodupangast – küsi pakkumisi erinevatest kindlustusseltsidest või kasuta kindlustusmaaklerit (näiteks iizi.ee). Mõne aasta pärast, kui sul on juba lapse jaoks arvestatav summa kõrvale pandud, võid kindlustussummat vähendada.

Teiseks, enne lapse jaoks raha kogumise alustamist mõtle, kas on pakilisemaid küsimusi. On sul kõrge intressiga laene, mis tuleks kiiremas korras tagasi maksta? Kas säästad piisavalt, et pensionieas toime tulla? Kas oled pannud maksimeerinud II ja III samba maksusoodustused? Kui sina vanas eas hätta jääd, on see tulevikus probleem sinu lapse jaoks.

Kolmandaks kaalu, mida sa tahad saavutada ja kui palju riski oled nõus võtma. Nagu säästmise ja investeerimise puhul ikka, kehtib reegel: mida kõrgem risk, seda suurem võimalik tulu. Kui investeerid aktsiatesse või kinnisvarasse, kõigub sinu lapse jaoks kogunenud vara väärtus aastate jooksul rohkem, aga ka kasvuvõimalus on suurem. Ja vastupidi: mida madalam risk, seda väiksem võimalik tulu. Kui valid madala riskiga võlakirjad või pangahoiuse, pead arvestama, et sissemakstud summa säilimine on tagatud, aga inflatsiooni tõttu kujuneb vara reaaltootlus tõenäoliselt negatiivseks.

Hoia kindlustus ja säästmine eraldi

Valides sobiva elukindlustuse, oled juba taganud oma lapsele teatud materiaalse turvalisuse juhuks, kui sinuga midagi juhtub. Raha kogumine annab lisaks noorele täiskasvanule väikese hüppelaua. Kui eesmärk on paindlik, pole riski võtmine paha mõte. Läheb turgudel hästi, saad ühel päeval osta ellu astuvale noorele korteri või toetada õppimist rahvusvaheliselt tunnustatud välisülikoolis. Läheb kehvemini, on siiski piisavalt raha ühiselamu üüriks Tallinnas või Tartus.

Lapse-sildiga koolifondid müüvad kindlustustunnet, aga tagavad peamiselt tulu teenusepakkujatele ja kehva tulemuse sulle. Hoolitse parem, et sinu oma rahaasjad oleks korras, ära võta kiirlaene, maksimeeri oma II ja III sammas ja soovi korral säästa eraldi intressi maksvale hoiusele või hakka täiendavalt koguma näiteks madalate kuludega indeksfondi.

__
(1) allikas: Tuleva arvutused, Swedbanki ja SEB kalkulaatorid.

Artikkel on uuendatud 26.08. 2024